31. detsember 2011

31.detsember- Aastalõpuvõistlus


Seekord ma ise ei võistelnud, kuid siiki väga lahe võistlus. Vahva oli toredaid orienteerujaid näha, kes mind ka meelespidasid ning väikese üllatuse tegid. Tänan.
Järgmine aasta kindalsti võistlen isa ka. Nagu Jüri Tarmak ütles, et tulemas on juubeli aasta, juba 10. kord aastalõpus metsas joosta. Ning ettepanekud- ideed, mida metsas huvitavat teha on teretulnud. Pakutud sai peegelpildis valge kaat. Kuid kindlasti ei tasuks ettepanekutega hulluks minna, sest siis jäävad nooremad orienteerujad tänamatult võistlemisest kõrvale. Ja seda me kuidagi ju ei taha.

Märten Tomiga olid edukad võitsid oma klassis ära, kuid ega teisigi saa alahinnata, kõik olid väga tublid.

Tarviski plaanid-sihid kirja panna.
Ise sai esmakordselt aastalõpuvõistlusel osaletud 2004 aastal. Naiskonnaga Sild&Birk, potsatasime 3. kohale. Algajate kohta päris kena koht.
2005. aastal sama võistkonnaga jäime neljandaks.
2006. aasta jäi segastel asjaoludel vahele.
2007. aastal sai joostud koos Thea Kaljuriga võistkonnas H&T. Mäletan, et päris krõbe pakane oli sellel päeval. Ühel etapil pidi kaasvõistleja juhendama telefoni teel, et kuhu teine minema peab. Meie võistlus läks lõrri seetõttu, et mu telefoniaku suri lihtsalt külmaga varem ära. Nii pidin keskusesse tagasi jooksma ja heale mälule lootes need vajalikud punktid üles leidma. Mis mul ka õnnestus, kui kokkuvõttes jäime 5-le kohale.
2008. aastal oli ilm selline nagu tänavu. Jooksin koos Riinaga võistkonnas Must Kass. Imeviguriks oli kaardita jooks, kus kaardid asusid telgi all ja ise tuli valgele paberile tähtsamad märksõnad või joonised üles joonistada ja siis metsa.

Olime küll tublid, kuid 8 sekundit olid Ingrid ja Anneli kiiremad.
2009. aastal oli kurb aasta. Jooksin koos Marisega võistkonnas Punane Kass. Ei tea mis meil seal juhtus, kuid ühes vahetuses tulemust ei saanud ja nii saime tulemuseks tühistatud.
2010. aasta jäi suure kurvastusega vahele. Ja eks seal lumes sumpamine mind eriti ei vaimustanud ka. Ja 2011. aasta jäi minu entusiasmi või aktiivsuse puudumisel vahele.

Ja teateid meediast...

28. detsember 2011

UUe aasta ootuses

peale tööpäeva said kõik emmed kokku Sõpruse puiesteel.
Huvitavaid ideid ja mõtteid sain sealt küllaga. Nüüd tarvis vaid leida see õige aeg, millal neid realiseerima hakata.

24. detsember 2011

Ülemiste


Jõulujooks tehtud. Võtsin SK 100 üleskutset sii kuulda ja käisin jooksmas. Mis salata, kahe nädalane paus on jooksmisesse tekkinud küll.
Eilne lumekirme on kadunud. Sajab. Märten õhutas, et lähme jooksma, kuid ise lõpuks ei tulnudki. Kuigi oleksin saanud kodust jookstes kohale minna. Siiski otsustasin autoga minna, et pärast ka surnuaial küünlad süüdata.
Eks sai alguses tempoga metsa mindud, kuid pea 6 kilomeetrine rada tundus täna kuidagi väga pikk. Pikaks venitas raja Ülemiste järve piirav uus aed. Aiaauke polnud enam ollagi. Pidin kaks korda üle aia ronima. Osavamad suutsid aia alt läbi pugeda. Jooksu lõpus pakkus Jüri teed ja kommi, no mis sa veel soovid.
Mõnus väsimus ja parem söögiisu on ju jõulu ajal asendamatud. Väsimust ei tohiks ju endale lubada, kuid siiski hea vaheldus vaimsele tööle.
Nüüd võib rahulikult pidusööki nautida ja jõuluvana oodata.
Häid jõule!

20. detsember 2011

Kolme tenori kontsert

Talveaias. Esitati tundeküllaseid itaalia ja hispaania laule ning armastatud jõulumeloodiaid.

Esinesid Mart Madiste, Urmas Põldma ja Oliver Kuusik. Klaveril Tarmo Eespere.

18. detsember 2011

Laenatud aeg

Laenatud aeg oli vahva filmielamus. Arvestades, et paar kuud pole mul olnud mahti kinno minna. Alguses võttis veidi aega, et taibata millega tegu, sest enne polnud ma arvustusi lugenud.
Filmiõhtud andis omapoolse hinnangu.
Hetkel kui mu tädi on haiglas ja on vaid sammu kaugusel igavikku. Siis hämmastav on see, et ta ei mõtle hetkegi surmast. Samas, kui me teaksime ette, et kaua me elame, siis teeksime paljusid asju teisiti. Nagu filmis, et päevaga jõuab palju ära teha. Kui meil oleks raha asemel vaid aeg, mille eest saab toitu, bussiga sõita, kohvi juua. Siis kas raatsiksime 2 minutit või 2 tundi oma elust selle peale kulutada. Tervislikum oleks kohvi joomata jätta.
Soovitan soojalt filmi vaatama minna.

11. detsember 2011

Ettevaatust maiustamisega!

Nüüd kus jõulud ikka aina lähemale ja lähemale tulevad. Tekib ahvatlusi maiustamiseks aina juurde. Reedel küpsetas Märten piparkooke ja ei jõudnud need õieti jahtudagi, kui juba otsas nad olidki. Tuleb vist uus tainas valmistada.
Reedene päev kujunes väga toimekaks. Peale lühikest tööpäeva läksime õega Järve haiglasse tädi vaatamas. Haigla oli sümpaatne ja hirmus vaikne. Nüüd tundus mulle mu tädi nii isa moodi. Kuid eks nad peavadki sarnased olema, kuigi varem ma seda tähele ei pannud.
Pärast kammisin mõned poed läbi ja ostsin endale uue mobiiltelefoni. Nüüd ma siis taas mobiilne. Kuid nädalane vaikus eetris oli täitsa tervendav. Kuid kõik telefoninumbrid läksid vana telefoniga kaduma ja kui ma kellegile ei helista, kuigi peaks, siis ärge pahandage.
Laupäevaks kuhjus ka mõned tööd-tegemised. Seetõttu ka sise-orienteerumisele ei läinud.
Samas leidsin ikka aega ja sai Kiristinal veidi külas käidud ja saunas viheldud. Mis kiire elutempo juures väga tervendav oli. Sai taas küpsikuid süüa ja glögi juua. Saunas sai nii mõndagi probleemi lahatud ja hea oli tõdeda, et teistelgi on sarnaseid muresid.
Teemaks tuli ka allergia, mis jõulude aegu varmas tulema. No kui neid piparkooke ja mandariine kilode kaupa süüa ja kommid veel lisaks, eks see peab ju kuidagi mõjuma ka. Mõned vürtsikad toidud võivad samuti allergiat tekitada. Abi on Claritine´i või Zyrteci tablettidest. Allergilist nahalöövet soovitatakse ka leevendada kreemiga Eximin. Kreemi võib nahale määrida kaks korda päevas.
Õhtul külastasin koos õega klubi Korterit, mis oli minu jaoks uus leid. Kuni tänaseni polnud ma sellest kohast midagi kuulnud. Kuulamas sai käidud Outloudz-i. Eks see öine pidutsemine enam nii väga minu teema ei ole, kuid vahel ikka võib.
Pühapäeval küpsetas Märten piparkooke. Ja jällegi said need otsa. Taigna hulk on katastroofiliselt vähenenud. Tuleb ikka juurde teha.
Ja et piparkoogivormi ei tekiks, siis teen tööl rohkem trepilõike ikka alla ja üles.

3. detsember 2011

Sai ja piparkook

Täna siis veidi teistsugune päev. Nimelt läks eile mu telefon jalutama ehk kaduma. Nüüd valitseb majas rahu ja vaikus.
Võtsin siis päeva tõsiselt ja küpsetasin saiakesi ja piparkoogi taigen sai ka valmis tehtud.
Kui oled kordki piparkoogitaigent ise valmistada, siis veendud, et see ei olegi nii keeruline.
Seda on väga kerge rullida ja vormida ning mis kõige tähtsam- ka piparkoogid maitsevad paremini!

Siirup:

8 dl suhkrut
2 1/2 dl vett

Sulata 2 dl suhkrut paksupõhjalisel pannil. Lisa vesi ( mina kasutan alles keenud vett ) ja sega. Kõige parem on seda opetatsiooni sooritada kahekesi: üks valab vett ja teine segab. Sega kuni karamell on lahustunud. Mida tumedam on karamell, seda pruunimad piparkoogid tulevad. Lisa 6 dl suhkrut. Keeda kuni siirup pakseneb. Lisa piparkoogimaitseaine ja sega . Või võib eraldi sulatada, kuid mina olen ta kohe siirupile lisanud. Saab kaks ühe hoobiga.

Taigen:

2-3 tl piparkoogimaitseainet
250 g võid
250 g hapukoort
3 munakollast
1/2 tl soola
2 tl soodat
1 tl sidrunhapet
vähemalt 1 kg jahu

Sega 4 dl jahule sooda, sool, sidrunhape suurde kaussi. Vala siirup vaikselt jahusegule ja sega pidevalt. Lisa hapukoor ja munakollased. Sõelu ülejäänud jahu taigna hulka. Sõtku ühtlaseks taignaks. Pane taigen fooliumisse või pärgamentpaberisse, jahedasse seisma üheks päevaks kindlasti.

Kui taigen jääb liiga pehma, võid veel jahu hulka sõtkuda, aga seda jõuab ka enne rullimist ja küpsetamist teha.

Mõnusat mässamist!

Jõulud võivad nüüd peagi tulla. Kuid enne tuleb Mihkli sünnipäev. Miku saab 9 aastaseks. Uskumatu, alles ta oli väikene poiss.

1. detsember 2011

Valguseteraapia

Talvemasendus kas nüüd on ta siis käes? Lund ei ole, valgust on vähe. Päev on hall ja päike ei paista.
Asjalikul ja praktilisel eestlasel on sageli raske uskuda, et tema väsimuse ja meeleolulanguse põhjuseks on lihtlabane valguse puudus.
Nii käisin uurimas katsetamas valguseteraapiat.Sea oli lihtne teha, sest kolleeg ise tegeleb sellega. Valgusteraapia on omamoodi kunstpäike.
Sügis- ehk talvemasendus ehk sesoonne depressioon ja levinud Skandinaavia riikides. «Sellele seisundile on iseloomulikud väsimustunne, suurenenud isu ja kehakaal, vajadus magusa järele, unisus, ärrituvus, häired inimestevahelistes suhetes,» ütleb psühhiaater Anu Järv.

Väidetakse, et sümptomid ilmnevad tavaliselt pimedal aastaajal ning taanduvad iseenesest kevadel ja suvel. Skandinaavia riikides on see probleemiks 3–4 protsendil elanikest. Suurem risk haigestuda on 20–40aastastel naistel: 60–90 protsenti sesoonse depressiooniga patsientidest on naised.
Tundub, et minagi antud gruppi kuulun.

Miks naised on kaamose vastu meestest tundlikumad, pole selge. Soomes, kus nn. kaamosmasendust on põhjalikult uuritud, on selgunud, et vähene päikesevalgus põhjustab väsimustunnet viiendikul meestest ja kolmandikul naistest, 3 protsendil elanikest aga tekitab juba psüühikahäireid.
Nii, et tuleks aga rutem see lumi. Saaks maa valgeks ja meeleolu paremaks. Aga palju pole vaja, ikka parasjagu.

26. november 2011

26.november- Varnukrogs


Minu esimene jooka Lätis sellel sügis-talvel. Sai ta teoks siis Riina ja Urmase eestvedamisel. Kuna Märten tahtsi ka joosta, siis olingi nõus. Kahjuks Märten lõpuks jooksma ei saanudki, sest kõhuviirus tuli vahele. Nii sai hoopis Markus metsas http://www.blogger.com/img/blank.gifsiblida. Kuna rajad Lätis on mõnusasti pikad, siis loomulikult sai kõige pikem rada võetus, mis nii 10 kilomeetri kanti. Markus jooksis 4, 4 kilomeetrist rada, sest lühemat me tal joosta ei lubanud. Kuna neil niikuinii üle tunni metsas läheb, siis jõuab ta oma raja rahulikult läbi joostud- jalutatud.
Minu rajal siis 24 punkti.
Rada oli hea, tõuse küllaga, metsaalune samblane ja lumevaba. Rahvast metsas oli küllaga, kuid jooksmist ei eksitanud keegi. Sai rahulikult omas tempos joosta. Startisin esimesena, siis Riina ja lõpuks Urmas. Kuna ma ei teadnud, kui kaua ta minut hiljem tuleb, nii püüdsin ikka tempo üleval hoida. Kuigi tõusud siiki kõndisin ja mõned suunajooksu vead tulid ka. 20-das punktis tundsin, et nüüd võiks rada lõppeda, kuid 4 punkti oli veel lõpuni. Siiski suutsin ikka enne Urmast lõpetada. Jäin talle 1 minutiga alla. Baiba Ozulale kaotasin ikka 5 minutit.
Rohkem trenni!
Tulemused

20. november 2011

Kakerdaja raba



Täna oli tore päev, sest päike pasitis ja ilm oli kena. Planeeritud oli matk Kakerdaja rabasse. Kuhu tahtsime juba eelmisel talvel minna, kuid rohke lume tõttu jäi see ära. Polnud lihtsalt teed mida mööda raba lähedusse saaks. Seekord kund ei olnud. Väike ehmatus oli küll, kui juba Kõrvemaale hakkasin lähenema, et metsaalune valge. Ilmad on olnud soojad ja mul veel rehvid vahetamata. Peaks sedas siiski kiiremas korras tegema.

Matkajuhiks oli Margus. Väga tubli, et ta viitsis kanakarjaga rabakana otsima minna. Markus oli ka ühes, tema mässas pidevalt ringi. Jätkus teda ka kõikjale: metsa alla, laugaste jääkirmet lõhkuma, laudteel liuglema, suuremaid kiusama, küsimustega tüütama, saiakesi sööma, oksi korjama jne. Õnneks kuskile sisse keegi ei kukkunud. Liina tegi pilte, äkki õnnestub siiagi mõni torgata. Eks näis.
Päev läks korda, kokku matkasime veidi rohkem kui 14 kilomeetrit, teadjad inimesed nii ütlesid. Kokku sai üle 4 tunni jalgadele valu antud. Matk oli meeldivalt vahelduv, sest sai mööda laudteed ja metsateed käidud ja rabas sokailude vahel põlvetõstet tehtud. Ja joosta polnud tarviski.
Suured tänud mõnusale matkaseltskonnale, igatahes.

Pilti tegi Liina Jõgisu

18. november 2011

Aeg lendab linnutiivul

Nädal on olnud suhteliselt toimekas ja kiire. Olen mitmeid päevi mässanud kaartide ja radade planeerimisega ja nüüd sai ta siis valmis. Tähistasin täna punktikohad ära ja homme toimub Nõmme metsas väike jooksulaupäevak. Poisid on lihtsalt sundseisus, et peavad jooksma. Kuidagi pean ju teada saama, et kas rada ülepea sobib või mitte jne.

13. november 2011

13.november- Audru

Kalender näitab küll isadepäeva. Meil aga selline lugu, et pole aastaid põhjust seda päeva kuidagi pidulikumalt tähistada. Miks? Vastust teab vaid tuul. Poisid on küll püüdnud endast parima anda, kuid keda see huvitab? Mind huvitab, loomulikult.

Nii oligi hea põhjus sõita koos poistega hoopis Pärnumaale hooaja lõpetamisele. Võisluspaik Audru kooli ümbrus. Väike üllatus oli ikka ka. Sai joosta mitut erinevat varianti. Valisin siis valge lehe, et mitte lisaaega juurde saada. Alguses jooksin stardist suurte lootustega minema, teadsin täpselt kus punkt asub, kuid kahjuks ma ei näinud punkti. Oli teine samba taga peidus, see selgus aga hiljem. Nii kimasin sealt mööda ja teise maja ja kohe ka kolmanda maja ümbrust kammima. Punkti pole.No lõpuks oli ta ikka seal, kus esmalt arvasin. Veel sai paari punktiga jamatud. Seda asimuudiga jooksmist peab ikka tõsisemalt harjutama.
Peale võistlust sai saunas käidud ja Kiviaidas pakuti head sööki. Väikene jõulutunne puges vaikselt juba põue.

28. oktoober 2011

Lõpp hea, kõik hea

Sess möödus rahulikult. Jõudsin ikka üle poolte vajalikest asjdest tehtud. Järgmisel nädalal esitan veel mõned töökesed ja nii saab kohe kaks ainet sooritatud.
Tehnilisejoonestamisega olen küll veidi jännis, kuid küll selle ka tehtud saab. Tarvis rohkem harjutada. Tööjuhendite koostamine teeb mulle rohkem muret, sest kuida lihtsalt, selgelt ja samas lühidalt kirja panna, see on pähkel.

24.oktoober- ikka Jõulumäe

Treeningpäev möödus tegusalt. Hommikul sai tehtud karikakramängu. Sibli aga punkti ja tagasi. Metsas oli 14 punkti. Jõudsin 10 punkti võtta. Joosta ma eriti ei planeerinud, kuid ma ei tahtnud teistest ka kehvem olla, nii leidsin end ikkagi jooksmas. Hüppeliiges andis endas taas tunda. Hilisemad tõusuharjutused tegin kõndides.
Peale lõunat asusin asju pakkima, sest õhtuks pean Tallinnas olema.
Homme juba tavaline tööpäev ja sess ülikoolis.

23. oktoober 2011

23.oktoober- Jõulumäe

Treeninglaager kulgeb rahulikult. Laagris mõned algajad orienteerujad ka, kes pole veel korraga harjunud. Teevad vahel seda, mida pole vaja teha.
Täna peale hommikusööki õpiti kaarti ja siis mälu-o treening, nooremad tegid suunajooksu. Siis asimuudiga jooks, nooremad joon-orienteerumist ja lõpuks mäkkejooks keppidega ja ilma. Mina oma hüppeliigest ei tahtnud peale eilset jooksmist eriti koormata, siis mina harrastasin kõndimist.
Ja, et aeg saaks maksimaalselt kasutatud, siis öösel ka veel tarvis metsa minna. Mis seal põnevat juhtub, seda saame varsti teada.
Piiratud alale tuli ennast ära peita ja üks oli otsija. Kes tabati, see hakkas ka teisi otsima. Endal õnnestus eelviimaseks leitavaks jääda.

22. oktoober 2011

22.oktoober- Kuusalu

Täna siis viimane pikem jooksuüritus. Et kõik ikka täiuslik oleks, siis peale võistlust sõidan Jõulumäele poistega treeninglaagrisse. Kuigi samal ajal hakkab mul ka sess. No mõnel päeval ikka jõuan sinna ka. Oma tegemistes kiiruse piirangut ei ole, kuigi võiks ju olla, sest tegemisi on tõesti palju ja aega nende täitmiseks napib pidevalt.
No, aga vaatame, kuidas täna metsas kulgeb.
Libahundi jälje sügisene etapp võib alata.
Ilm oli hommikul kehvake. Udutas. Kuid meeleolu oli hea. Erilisi eesmärke meil polnud, kuid lootsime tempokalt joosta. Samuti tahtsime punkti summat suurendada võrreldes kevadise etapiga. Seda ma ka tegime. Alguses ei vaevunudki punkte kokku rehkendama. Milleks endas stressi tekitada, et võtame nii palju punkte kui jõuame.Orienteeruva kellaaja ikka panime ja seda ei suutnud me alguses kuidagi täite. Nii jätsime Soodla veehoidla äärsed punktid kohe plaanist välja. Väga ka rabas ei tahtnud matkata. Lisaülesanded olid vahvad ja neid sooritasime edukalt.
Sellel etapil saavutasime DD klassis 3 koha ja kahe etapi kokkuvõttes samuti kolmandad.
Peale jooksu oli hea saunas olla ja siis tundsin suurt väsimust. eriti kui mõtlesin sellele, et pean mitu tundi veel autoga sõitma.
Veidi häiris, et autasustamine hilja oli, sest plaanis oli veel Jõulumäle treeninglaagrisse jõuda. Aga jõudsime. Nägime ööpimeduses veel kopraonu teed ületamas ja oli teine väga edev uudistas meid ja meie teda.

18. oktoober 2011

Margus Hallik jagab arvamust ja kogemusi

E-postkasti laekus tore kiri. Mis väärib talletamist, etka hiljem oleks võimalust seda lugeda. Siin ta on.

Nädalavahetusel toimunud ca 750 osavõtjaga Leedu orienteerumishooaja lõpuüritusel "Lietuvos Taure - Leedu Karikas" kasutati rattaorienteerumise võistlustel uue generatsiooni ajavõtusüsteemi - "Sport Ident Active Card". Koostöös korraldajaklubi "OSK Fortuna´ga" oli Saksamaalt kohale lennanud paariliikmeline "Sport Ident" meeskond, et testida uut süsteemi võistlusolukorras. Nende sõnul oli tegu maailma esmaesitlusega o-võistlustel ja võistlejatepoolne tagasiside väga teretulnud.

Allakirjutanul oli siis ka au asja proovida ja süsteem ise nägi välja järgmine:

iga võistleja sai koos jo-jo´ga ratta külge kinnitatava läbipaistva korpusega uue generatsiooni SIAC SI-kaardi (mälupesasid vist kuni 128)
stardis tuli küll SI-pulk tavapäraselt aktiveerimiseks auku pista, kuid rajal reaalselt komposteerima ei pidanud (jaamadel polnud aukegi)
punktis tuli märke saamiseks läheneda jaamale ca 40-50 cm kaugusele (komposteerimisraadiust on võimalik jaamadel ka reguleerida ja suurendada)
kiirus ei tohtinud möödumishetkel olla suurem kui 40 km/h (täiesti piisav, metsas on see üsna maks kiirus, kui tegu pole just laskumisega)
komposteerimisele sai kinnituse SI-kaardilt nii väikese rohelise, punktialas vilkuva, märgutule kui ka helisignaali abil
finišijoonel kasutati lõpuaja fikseerimiseks uusi suuri 19 x 30 cm BS11 jaamu, mil märke komposteerimisraadius kuni 3 meetrit

Tähelepanekuid:

jaamad töötavad hästi, tühistamisi võistlejatel polnud (märke sai ka SI-kaardiga suurelt hoolt jaama pihta/lähedale lüües)
tagasiside märke saamisest võistlejale vajab veel arendamist (märgutuli SI-kaardil oli liiga pisike - ratta seljas on seda raske hoo pealt jälgida; parem tagasiside on helisignaal, mis oli aga ka üsna nõrk - "Sport Ident´i" inimesed ise ka nõustusid sellega ja lubasid parema tagasiside kallal veel töötada)
väga hea lahendus oli suurte ja võimsate jaamade kasutamine finišijoonel (tihti on isegi ratta-o suurvõistlustel kiirega ajavõtu asemel olnud finišijoonel komposteerimine, mis aga on aeg-ajalt valusaid kukkumisi põhjustanud - viimasest punktist väljudes kiirendatakse ju hoog maksimumini (rattaga isegi kuni 50-60 km/h), et siis varsti nulli pidurdada; eriti valus on see asfaltil; lisaks jätab see alast meedias/pealtvaatajatele veidi imeliku mulje - täpselt lõpujoonel tuleb pidurdada??). Suured jaamad suudavad erinevalt väikestest fikseerida paremini ka üheaegselt mitmete võistlejate läbimise.

Kokkuvõte:

"Sport Ident Active Card´e" ja suuri 19 x 30 cm BS11 BL komposteerimisvabu jaamu (mitmemeetrise fikseerimisraadiusega) on juba kasutatud ka teistel spordialadel (võistlejal on siis SI-kaart käes/taskus), näiteks jooksuvõistlustel vaheaegade saamiseks ("Sport Ident" omab turgu ka teistel aladel).
Suuri jaamu oleks võimalik kasutada ka orienteerumises, kuid "Sport Ident´i" meeskonna sõnul on siinkohal vastuolu IOF-i võistlusreeglitega, mis ütlevad et punktides peab komposteerima (ja sinna täpselt kohale orienteeruma). Ja eks ta õige ole ka - tehnilisel maastikul oleks ju mitmemeetrine KP-fikseerimisraadius üsna suur (olen isegi kaljumaastikul küünitanud mõne-meetrise nuki otsast alla vaatama - on seal punkt või mitte ning kus all komposteerimas käimine + üles tagasi ronimine võib ju isegi mitmeid kümneid sekundeid aega võtta).
Seega on "Active Card´i" suunitlus ja arendamine "Sport Ident´il" peamiselt ratta- ja suusa-o suunal, kus komposteerimine vahendispetsiifiliselt keerukam.
Uue komposteerimisvaba süsteemi eesmärk on muuta võistlus intensiivsemaks ja atraktiivsemaks, mida see kindlasti ka teeb - kaob nii võimalus punktides komposteerides hetkekski puhata ning null-hoo pealt lihtsa vaevaga kaarti lugeda (kontrollseisakud aga maksavad vajadusel juba kallist võistlusaega).
Kindlasti on see ka hea lahendus seiklusspordis, kus pettuste vältimiseks randme ümber pitseeritud SI-kaartidega on üsna ebamugav komposteerida.

Lõpetuseks:

"Sport Ident´i" ühe looja Diethard Kundisch´i sõnul on SI-süsteem kasutusel juba enam kui 50 riigis üle maailma ja kõigil viiel kontinendil.
Jaamu on 15 tegevusaasta jooksul müüdud veidi üle 90 000 ja SI-kaarte ca 320 000, kus Eestilgi oma osa.
Sakslane väga kiitis ka "meie mehe" Tarmo Klaari panust Sport Ident´i arendusse.

Kes soovib täpsemalt lugeda, siis siin ka info korraldajate kodulehelt http://www.okfortuna.lt/?page_id=889 Lisaks võtsin vaevaks ja skännisin ka manusesse mõned teemakohased infomaterjalid. Tarmo kindlasti oskab lähitulevikus sellest uuest süsteemist veelgi täpsemalt ja detailsemalt rääkida.


Sügiseste tervitustega Minskist,

Margus Hallik


P.S. Oli tore näha "Leedu Karikal" ka mitmeid Eesti orienteerujaid (perekond Pääslane, Laevad jt), kes ei pidanud kaugeks sõitu Valgevene piiri äärde.

8. oktoober 2011

8. oktoober- Kolga- Veski

Sellel aastal juhtus nii, et jõudsin viimasel hetkel Pärnumaale orienteeruma. Muidu http://www.blogger.com/img/blank.gifolen ikka paar korda oma klubi korraldatud http://www.blogger.com/img/blank.gifpäevakule jõudnud, kuid kahjuks tänavu mitte.
Kolga - Veski oli maastiku pooles vahva. Eriti seetõttu, et pole siin varem jooksnud. Paljud arvasid, et see üks võss ja igav koht. Kuid tegelikult oli hoopis teisiti. Uus maastik pakub ikka väikest närvikõdi. Osavõtjaid minu klassis veidi nappis, kuid pinge oli ikka lõpui.

Tulemused
Pildid OK Westi kodulehelt
Kokkuvõtteks oli väga vahva ja ilusa ilmaga päev. Tagasi tulles tegime ka väikese jalutuskäigu vaatetorni ja vaatasime raba ilu.
Tänud reisikaaslastele. Tänud ka Margele, kes meid kohale sõidutas ja kes mind tagasisõiduks autorooli usaldas. No selle, automaatkäigukastiga võib harjutamise teel ju ka ära harjuda. Ühe korra õnnestus mul reisikaaslased ikkagi vastu esiklaasi suruda. Ojee.

2. oktoober 2011

1.oktoober- Karepa

Oktoober saabus päikseliselt ja sportlikult TAOK rogainiga.
Seadsime ennast juba reedel Rakverre, et oleks mõnusam ärgata ja iseendale rohkem aega jääks, kui Tallinnast startida.
Olin veidi ärevil ka, sest ma pole ammu oma 5 aastat kindlasti Rutja ja Eisma kandis käinud. Nimelt elas mu vanaema ja vanaisa Eismas. Lapsepõlves sai sagedasti vanaema juures oldud ja aidatud marju korjata ja sügiseti tavapärane kartulivõtt. Mõnusad olid need hommikud, kui peale ärkamist sai meres ujumas käidud. Eile käisin siis sealt läbi. Aed on vähe muutunud, kuid lõõtsutav tuul merelt oli ikka endine. Kurb oli vaadata, kuidas rannaäärsed külad sügisel välja surevad.
Mis metsas juhtus sellest kirjutan veidi hiljem, sest kõike korraga ei jõua.

29. september 2011

Omadega segi

Kui aastaaeg on selline, et selgust pole olla ja silmapiir on segane
ja sul ei mahu pähe, et millist nägu näidata või et kas üldse olla
ja miks teed näo, et läheb korda see mis teps ei lähe.
Teeb muret kuhu päeval panna räniraske pea
ja kuhu ööseks kammitseda kivinenud keha
ja kuhu tuulde pöörata kui pöörata ei tea
ja mida pöörast ette võtta kui ei tea mis teha.

28. september 2011

25.september- Sõmerpalu- Soe

Esimene päev ei saanud lõppedagi, kui teine päev juba platsis oli. Nii siis sain hilja mahama ja vara pidin ärkama. Startisin kell 6 hommikul Rakvere Statoili bensiinijaamast Sõmerpalu poole teele. Pole ammu nii vara sõitnud. Oli hämar, kuid lähituledega kuidagi ebameeldiv sõita. Õnneks läks poole tunniga päris valgeks. Hommikune taevas on ikka erakordne.
Teekonnal nägin palju huvitavat, sest mööda seda maanteed ma ka tihti ei sõida. Kaarepere kandis ehitatakse uut viadukti ja kergliiklusteid on palju juurde ehitatud.
Ainuke halb asi hommikuse sõidu juures on see, et ükski söögikoht või pood pole veel avatud. Kuid Savernas sain siiki poepeatuse teha, enne kui Sõmerpalu poole sõitsin.
Teisel päeval oli meie klassi tardid päris varakult. Polnud vaja enam poole päevani oodata.
Starti oli 3 kilomeetrit, hea pool tunnike jalutamist. Vihmake hakkas sabistama. Oli siis seda nüüd tarvis. Minu ees kaks võistlejat ei startinud ja nii ma kedagi metsas ei kohanud. Viiendas punktis nägin Helit ja kui lõpetasin siis nägin Kadrit ja Kristit, kui ka Tanja lõpetas minust hiljem. Jooksin päris hea aja. Peaaegu puhas sooritus, mida väga harva sellel aastal on olnud.
Tegin Ka N21A raja jooksjatele, kes mind eile 1-3 minutiga võitsid 5- 12 minutiga ära. Nüüd polnud nendest enam kelkijaid.
Kokkuvõtteks saavutasin 3 koha ja seda tänu Viivile, kes täna ei startinud. Muidu polnuks mul poodiumile asja.
Märtengi näitas oma kehvemat vormi ja polnud jooksuga rahul. Mihkel oli niisama röömus, sest tema sai ka auhinna. Markus valmistas mulle meelehärmi ja pani o-spordi olemuse enda jaoks kaalule.

25. september 2011

24.september- Sõmerpalu-Soe

Sügis on käes ja võistlus hooaeg hakkab ka vaikselt ümber saama.
Nüüd tuleks panustada rohkem mahutreeniningutele. Vist.
No, igatahes kujunes päev järjekordselt väga sisukaks ja pikaks. Hommikul sai siis jälle asjad-kotid autosse pakitud ja suund Võru poole teele. Väikese peatuse tegime orienteerujate kohtumispaigas Kärevete Teemajas.
Sõmerpalus Adrenalini Arenal oli Suunto Gamesi võistluskeskus.http://www.blogger.com/img/blank.gif
Esimesel päeval oli rada 7 kilomeetrit pikk ja 16 kontrollpunktiga. Startisin peale kella 15. Selleks ajaks olid poisid kõik juba metsast väljas.
Eeldavasti pidi mets olema hästi joostav, ilmselt tuleb krossijooks. Ja nii oligi. Aga kaua sa jõuad sprinti joosta. Juba raja alguses tegin ühe kena pauna selle asemel, et otse punkti joosta. Teise vea tegin punkti piirkonnas, kus ma seda järsakut võpsikus eriti tähele ei pannud. Kolmanda vea tegin teevalikus. Rassisin rohelises ja kirusin ennast. Kuid üldiselt oli kõik hästi, sest tublid ja veel tublimad olid paremad.
Peale jooksu pakkisime oma kodinad kärmelt kokku ja sõitsime Võru poole. Kadri lahke tüdruk lubas meile öömaja anda. Kahjuks ma ise tema juurde ei jõudnudki, sest pidi sõitma Rakverre juubelile. Kadri pidi selle poistekambaga ise hakkama saama. Sain kell pool kuus sõitma ja kell kaheks olingi kohal.
Juubel oli tore, toimus see villa Theresas ja sisaldas endas nii tantsu, laulu ja head torti. Veidi kurvaks tegi asjaolu, et hilja sai magama ja vara pidi tõusma, et hommikul õigel ajal stardis olla.

22. september 2011

22.september- Pae karjäär

Tänane päev tundus nii masendav. Sadas, paistis päike ja jälle sadas. Päev iseenesest oli tegus. Tahtsin õunu korjata, kuid vihm segas ja nii sai hoopis keldrit kraamitud.
Samuti on neljapäev kujunenud koogi küpsetamise päevaks, sest õunu potstab maha palju. Mõned purgid moosi peaks ikka veel tegema. Sest kui pool liitrit moosi igal hommikul pudru peale ära pannakse, siis tuleb kevadeks puudus majja.
Õhtul siis viimane sprindikarika etapp uuel kaardil Pae karjääris.
Igatahs põnev, et milline see karjäär nüüd välja näeb. Lehes ja teles on sellest räägitud küll, kuid oma silmaga pole ju näinud.
Rada oli päris huvitav, midagi väga keerulist polnud. Kuid mina ikka tegin 2 minutit viga, kui tahtsin 7-st otse 10 punkti punuda. Hea, et pidama sain ja 8-sse märkasin joosta. Teel viimasesse punkti üle tühermaa leidsin ühe augu üles, kuhu ma sisse kukkusin. Õnneks polnud auk sügav. Viimasest punktist pidi minema lint finishisse. Mida ma kohe aga ei näinud ju ei jooksnud ma punktist välja rajameistri soovitud suunas. Tuli teha väike lisaring ümber punkti. Ja läbi ta oligi.

19. september 2011

18.september- Kõpu

Pühapäeval sai joostud Hiiumaa KV. Väsimus oli üleüldine. Oma panuse andis ka laupäeva õhtune matk mererannas ja Ristna tuletorni ronimine. Rannas korjasime hulga kenasid kivikesi, nii et Mihklil olid taskud pea maani. Ta oleks tahtnud neid veelgi kaasa võtta, kuid leppis selle teadmisega, et tuleme siia tagasi.
Kindlasti mitte ainult matkast johtuvalt tuli ka vigu ja mitte vähe. Alguses kohe 3-49, 4 minutine viga.
Rada tundus mulle ebasobivalt lühike, et oma tulemust ülepea olnuks võimalik parandada.
Kuid tore oli, et teistel läks paremini.
Järgmisel aastal pidavat toimuma samal kaardil suvejooks. Eks siis saa vigu parandada.
Ja kindlasti on plaan osaleda, siis jõuab Hiiumaal rohkem ringi uidata.

16.september- Polgu- Tareste

Sõitsin Hiiumaale esimest korda. Ja nii tuleb ju seal oldud asjast võtta kõik mis hiidlased pakuvad. Nii sai osaletud MN teates Kärdla lähistel Tareste kaardil. http://www.blogger.com/img/blank.gifEelmisel päeval oli sadanud enneolematu hulk vihma ja täitnud sood, kraavid ja kõik madalamad kohad veega. Oli selge kuivalt sellest metsast välje ei tule keegi.
Jooksin teadet Margusega. Karta võis, et Margus teeb kiire jooksu. Ja nii oligi. Mina jälle pelgasin seda maastiku ja loomulikult teha vigu. Mis osaliselt õnnestus mul suurepäraselt. Pressipunktis küll lohutati mind, et jookse rahulikult lõpuni. Ega ma väga rahulik nüüd polnud küll.

Otsustavaks sai viimane etapp punkti ja üle vee finishisse. Kaart meenutas väga Raeküla kaarti. Soo siilud siin ja seral. Loomulikult palju vett igal pool. Sai ikka mõnuga vees joostud. Peale jooksu hakkasid jalad külmetama. Lootsin oma karastatusele ja mitte haigestumisele. Eks see hommikul paistab. Rikastasime hiidlaste võistlus ja lõhkusime nende argipäeva idülli, saime esikoha. Danilo ja Ingrid olid kolmandad ja Helen ja Toomas Mast auväärsel teisel kohal.

Auhinnaks saime saunalinad.
Tulemused
Pildid HOK kodulehelt

17.september- EMV pikal rajal Kõpus

Teise päeva hommikul oli väikene sabin ikka sees. Rada oli pikk ja konkurentidel kuri plaan kolmikvõit võtta. Kuidas sa üksi kolme vastu siis saad. Start anti meile kell 14.oo. Imelik oli, et stardikoridori kutsuti meid viimasena, kuid hiljem kamandati meid ette ritta seisma. Võinuks siis kohe esimeste seass platsile kutsuda, siis poleks vaja teiste vahelt oma ritta trügida. Saime seal paarkümmend sekundit seista, kui lastigi metsa.
Minek oli rahulik, kuigi teised tahtsid kohe teel maha jääda, vaatasin selja taha, ikka tulevad järele. Jooksen ja vaata, et aru ei saa mis tee see on, mida mööda me jookseme. Kaardil ei tahtnud ükski tee suunaga sobida. Jõudsin järelduseni, et olemegi kaardist väljas. Aga kuna kõik meie klassi nasied samal teel, siis muretsemiseks polnud põhjust. selle vea tegime koos läbi.
1-31, jooksime, siis kõik selle suure kivi poole, mis selgus oli ilus suur ja võimas rändrahn. No nüüd sai ühe vaatamisväärsuse jooksupealt ära vaadatud.
2- 33, siblisin siis edasi, hoidisn ümber soo paremale. Hiljem laua taga istudes nägin, et ka vasakult saanuks mööda teed joosta, mis olnuks kiirem. Ju Mercury naised seda varanti kasutasidki.
3-35, otsustasin joosta ringi mööda teed, kuigi ka otse olnuks päris hea joosta, nii ütles Risto. Kindlasti võitnuks nii 6 minutit või isegi rohkem.
4- 36, punkti joostes, olen veidi üllatunud, et Mercury naised punktist juba tulevad. Ju nad tulidki otse üle soo. Olid teised nii väledad, et kadusid ruttu ei tea kuhu.
5-58, pikk etapp, jooksin samale teele tagasi, mida mööda ma juba jooksin. Tee käänakul olin veidi kahe vahel, et kas minna otse või joosta mööda teed edasi. otsustasin joosta mööda teed ja siis visiiri mööda edasi. Ees nagu vilksasid sinised särgid, kuid teisigi kiirjooksjaid suundus sinna kuhu mina. Saingi Mercury naised jälle kätte.
6- 50, tuli jõuga suruda ilusast rohelisest läbi. Pidin lihtsalt eest ära jooksma. Sest iial ei tea kus mõni äpardus võiks juhtuda. Joogipunkt oli täitsa õigel ajal ka olemas. Naised endiselt vaatevälja kaugusel. Surun aina edasi. Välejalg Risto vaateväljas.
7- 56, jooksen, selja taha ei tihka vaadata. Kuid punktist välje joostes ma konkurente siiski ei näe.
8-40, suhteliselt lihtne punkt. Lihtsaks tegid selle ka kaasvõistlejad, kes igas suunas punktile lähenesid. Vaatsin kella, tunnike juba metsas oldud. N35 jooksid M21 ja M55 sama rada. Stardis küsisin Risto käest, et kaua planeerib rajal olla. Ta arvas, et 1.30-1.40. No mul siis kulub 2 tundi. Nüüd siis tunnike joostu, kuid ma pole veel pool radagi läbinud. Raskeks läheb.
9- 41, sellega sai veidi jamatud, hakkasin punkti liiga vara ootama ja mõtlesin, et nüüd olen purgis. Kuid grupp mehi jookis raginaga ja valjult midagi seletades kusagil, nii hoidsin häälte suunas ja näe punkt oligi seal.
10- 42, jälle üks pikemat sorti etapp, jooksin mööda rada, siis väikese soo otsast teeni. Täpset asukohta teel oli raske hinnata, nii jooksin suunaga edasi. Ületasin soo ja jõudsin raiesmiku servale. Mäest alla kabrutas salk noormehi, ju on minugi suud õige. Punkt täpselt seal, kus arvasin.
11- 53, reljeefi rägas otsustasin hoida suunda ja väikese ringiga sain punti kätte.
12- 54, jooksin mööda mäeharja kuni raiesmikuni ja sealt suunaga rohelisse.
13- 55, tundus lihtne punkt, kuid mina arvasin, et mõned lisatõusud kuluksid ikka ära.
14- 51, reljeef oli hästi loetav, nii sain punkti hästi kätte.
15- 49, joogipunkt ja raadiopunkt. olin juba väsinud, kuid 5 punkti veel minna. lappan kaarti ja mis ma näen enne lõppu on ilmatuma pikk etapp. Jubee. Kuid punkt tuli kuidagi ootamatult. Mõtlesi, et see pole minu punkt, aga kui antenni nägin, siis sain aru, et ikka on. Oligi.
16- 60, jooksin otse, kuigi mööda teed olnuks ka variant minna. Saan enne tõusu Merike Paapsoniga kokku. Rühime koos punktini.
17- 59, läheme koos edasi, sest se etapp oligi meil ühine. Koos ikka kindlam.
18- 62, jooksen mäest all soo servani ja sealt teele. Raiesmiku piirjooned on kaugelt hästi nähtavad, võtan suuna. Liini alt läbi ja vasti ongi punkt käes. Üks üksildane pohlaline korjas marju ja vaatas, et tea mis siin sünnib, igast kaarest inimesi jookseb raiesmikule kokku.
19- 64, näen selja tagant Elo Sauet, Marianni ja Elerit tulemas. Minu klassi omi aga mitte. See pikk etapp tundub nii pikk, et kohe ei jõua enam joosta. Aga rebin ikka edasi. Elo selg orientiiriks. Kraavid polnudi nii hullud midagi, sai jalakses vähekene märjaks. Jõuangi varsi lagendikuni.Viimane ponnistus.
20- 69, üle kraavi hüpates tundsin, et vasaku jala sääremari tõmbab krampi. No mida, õnneks kannatas edasi joosta. Ja lõpp oli tõeline pingutus.
Olingi finishis ja sain alla 2 tunniga hakkama. Poisid ergutasid puuotsast, et tubli-tubli. Oled esimene! markus täpsustas, et kas Jana jooksis sama rada. Kui ütlesin, et mitte, oli kindel, et olen ikkagi esimene. No jah, Mercury särke mind lõpusirgel polnud tervitamas. Järelikult olingi esimene.

Täiesti uskumatu lugu.

13. september 2011

13.september- Hiiu - Tähetorni

No milleks ma sinna metsa üldse ronisin. Mõtlesin ma, kui vihma enne jooksmist sadama hakkas. Lisaks sellele jõudsin endale pileti lunastada veidi peale kella 19.00, sest loengust varem nagu ka ei tahtnud ära tulla. Kartsin juba, et mind metsa ei lubatagi. Kuid kõik olid sõbralikud ja nii sai sinna metsa siis mindud.
Kaart oli jällegi kui kirbumust ja legendi lugemisega ma ka vaeva eriti ei näinud. Kuigi jah, kp tunnusnumbreid võiks ju ikka teada. Nii sai mõnedki korras ei tea kuhu ja mida vaadatud. Paaril korral ei näinud ma tähist, olid kuidagi puu või põõsa varjus. Oma osa mängis siin kaasa ka vihm ja kellaaeg, sest metsa all oli juba kaunikeste hämar.
Nii kukkuski suhtkoht kehv tulemus välja. Aga mis sellest, ongi aeg kaardivabale treeningule üle minna. Sisetreeningutega olen juba alustanud, kuigi koormus jääb veidi lahjaks, sest pikemat treeningut lihtsalt aja puudusel ei saa teha.

11. september 2011

11.september-Merogs / Scale

Teine päev oli ilma poolest kena. Päikene paistis ja jõudsime hommikul vaadata Gauja jõe kaunist liivast kallast. Kuid peaks mainima, et Taevaskojas on võimsam ja vaade ka ilusam. Täna siis viitstart. Selles suhtes erilisi rõõmuhõiskeid meie autost ei kostnud. Kuna eelmisel päeva tegin hea portsu vigu, siis kedagi püüda nagu polnud ka.
rada oli raske, just füüsiliselt. Rajameister oli ikka etapid planeerinud nii, et tuli mäest üles kabrutada, siis alla ja siis jälle üles. Lõpu osas muutus see juba tüütavaks. Samuti luhtusid suunajooksud, kaldusin pidevalt paremale või siis vasemale ära. Mis tekitas mõningast meelehärmi. Märtenilgi ei läinud kõige paremini. Kuid rahule ta siiski jäi.


Tulemused

10.september- Grivini

osalesime siis Valmeiras atklatais cempionats 2011, Valmeira rajoonis ja Liepa lähistel Gauja jõe kallastel.
Maastik meile täiesti uus ja füüsiliselt ikka raske. Eriti see viimane tõus enne lõppu.

8. september 2011

8.september- Pirita

Täna taas Pirital.
Hommikul oli ilm ilus-kena. Enne metsa minekut tuli hea sahmaks vihma. Parkisin on auto Kristina maja ette, et vältida igasuguseid segadusi parklates. Kui starti jõudsin, siis hakkas jälle sadama. Ju mõjus ilm ja ei tea mis veel kummaliselt, et üht hädalist oleks kohe pidanud kallistad, et ta nii masendunud ei oleks.
Kaarti vaadates selgus, et mõned etapid ühtivad teispäevakuga. Mõtlesin, et saan mõned vead mis teispäeval tehtud sai ära parandad. Aga kus sa sellega, tegin uued juurde.
Raja lõpuosas oli hirmus soparada. Hea, et ma oma papusid vahepeal puhtaks ei pestnud.
Pärast jooksu sulistasin veidi Pirita jões, et suurem sopp maha pesta. Kodus põlvikud enne pesumasinasse panekut loputades, tuli Serbia meelde. Sealgi olid mägiojad pruunid ning sopased ja jäi tugevasti põlvikusse kinni. Loputa ja pese, pese ja loputa, kuid põlvik oma värvi kuidagi ei taha minna. Loodan, et eestimaine sopp vähe nõrgem.

6. september 2011

6.september- Pirita

Päev kujunes taas nii kiireks, et ima kuidas ma kõik ikka tehtud sain. Nimelt tööl kella 15-ni, siis tormasin kella 16-ks ülikooli loengusse, mis kestis 18-ni. Käbedalt sain trammi peale. Poisid loomulikult vedasid seanahka ja polnud valmis. Nii sai Markus ainukesena vormi ruttu selga ja nii sõitsime Piritale.
Rada Nurjalikult pikkade etappidega. Mis on täiesti mõttetu tegevus. Samuti lõhkusin oma vasaku jala pikas rohus kännu otsa komistades ära. Jälle kaubanduslik välimus läinud. Seeelikud peavad nüüd veidi ootama, et millal neid kapist taas välja võetakse.

5. september 2011

3.september- Rapla


Sprint on muutunud minu lemmikuks. Väga head reageerimisvõimet mul just ei ole, kuid lühikesi etappe on lihtsalt mõnus joosta. Kaart ja rada polnud ka just ülemõistuse keerulised. Võrreldes eliidi rajaga lausa kukepea.
Mätren jooksis suurepäraselt ja tuli Eesti meistriks,Oliver Kütt hõbemedal ja Tomi-Andre Piirmets pronks. Endal nii hästi ei läinud, kuid hõbemedal siiski anti. Kulla sai Jana Kink ja Triina Preden pronksmedali omanik.

Tulemused

1. september 2011

1.september- Harku

Tarkus tuleb tasapisi, tuleb tasahilju,
tarkuselt ei tasu loota kohe valmis vilju,
pole tarkus ladvaubin, ...mida haarad käega,
ei saa tarkust pähe panna võimu ega väega,
ei saa tarkust krati kombel külast kokku kanda
ega selle tabamiseks rasket raha anda.

(Olivia Saar)

Tarkusepäeval sai metsas joostud. Rada mõnus ja mitmeid teevalikuid pakkuv. Loomulikult õnnestus endal mõned kehvemad valikud teha, kuid sooritusega jäin rahule. Kindlasti saaks paremini, kuid õigete otsuste tegemisega pole ma kuigi osav.

Kokkuvõtvalt möödus 1. september rahulikult. Poisid said kenasti kooli saadetud ja isegi sai mitmel aktusel oldud. Kahjuks äkiline vihm segas mõned plaanid, kuid sellegipoolest oli vägagi tempokas päev.

31.august- Viitna ja Männiku

Päev kujunes kuidagi tempokaks. Kokkuvõtteks sai kohe kaks jooksu tehtud. Juhtus nii, et mõlemad olid sama pikad, kui laupäevasel võistlusel tuleb joosta. Aeg oli minu jaoks teisejärguline.
Mindud sai tänu Margusele. Ettepanek Viitnale minna oli ootamatu ja ei osanud kohe seisukohta võtta, kuna ma polnud seda varanti mõelnud. Kuid see minu plaane eriti segamini ei löönud ja nii saigi mindud. Kokkuvõttes tänud talle.
Viitnal on alati hea joosta. Maastik pakub orienteerujale kõike: metsa, sood, mõnusaid tõuse ja varjatud auke jne. Maastik väga reljeefne, kuid rajameister pani punktid ikka koht metsas stiilis. Juhtus, et mõnest punktist sai hooga mööda pandud ja kohati oli mõnus mööda reljeefi joosta kena kaarega punkti. Müttasin seal alla tunni. Olin graafikus, sest tahtsin veel Männikul öise stardi teha enne EMV-si.

Tempo metsas polnud kõige kiirem jõudis kõike metsas jälgida. Ühe punktiga sai veidi puusse pandud. Tähiseid kp-s polnud vaid vaiad mille helkurriba. Sarnaseid kasutati ka Mooste metsas. Lõpupoole oli üllatus suur, kui kp-s tähis meid tervitas.
Tehtud ta sai.

31. august 2011

30.august- Harku mõis

Ilm polnud just suurepärane, kuid mindud sai. Lootus oli, et Raivo Pellja teeb huvitava raja. Ma ei pettunud. Vaatame, mida ta neljapäevaks varuks on.

30. august 2011

28.august- Põlula

Teatejooks läks tänu minule täielikult aia taha.
Küll ma hädaldasin, et inimesed tuleksid võistlema ning saaksime teates naiskonna välaja panna.
Ja nüüd selline jama, et jätan punkti lihtaslt võtmata. Ma ei kujuta ette mida ma mõtlesin, kui punktis olles punkti ei võtnudki. Kui tagantjärele tark olla, siis apsakas juhtus seepärast, et ma legendiribalt punkti lugedes olin mõttes juba järgmises punktis. Ja number ju ei saanudki sobida. No igatahes selle kaardi voltimises ja lappimise ja lappamises ma pole ikka tugev. Samas on Jukolal tunduvalt suurem kaart ja pappamist on üksjagu. Miks ma seal siis kunagi ei eksi? Tundub, et seal kiirused vähe teisemad ja see millisel kohal sa hetkel oled ei lähe sulle väga kordagi.
EMV on siiski ajujaht ja kiirus määrab koha. Sarmite küll lohutas mind, et nii on temalgi juhtunud ja kõrvalt kuulajana sain kinnitust, et Mart Ostra on korduvalt võistkonna tulemuse ära rikkunud jne.
Lohutust sain Heidi Prits`u tordiabist. Väga magus roosavahune- sefiiritort oli. Sõin kohe kaks lõiku. Mida ma veel ära sõin, selle jätan enda teada.
Ja kui ma peaksin kuskil teile vastu veerema, siis ärge imestage.
Aga Märten oli tubli, saavutasid noorte klassis hõbemedali. Märtenil enda jooks väga hästi ei läinud, kuid Mattias ja Veiko tegid tubli jooksu.

27. august- Põlula

Need Virumaa võpsikud pole mulle kunagi meeldinud. Mitte, et teised kuidagi paremad oleksid. Vaid lugu selline, et nendes võpsikutes olen kõige rohkem äpardunud. Kartsin seda metsa kohe hirmsasti. Räägiti ju aina, et väga tehniline ja raske maastik, võtke rahulikult, küll hiljem jõuate tempot tõsta jne.
No eks siis saigi rahulikult võetud. Eriti esimese punktiga, mida hakkasin veidi varhttp://www.blogger.com/img/blank.gifem otsima ja siis kaotasin enanst vähe ära. Õnneks sain end paika ja punkti ka leitud. Edasi juba sai mindud tempokamalt kuid siiski rahulikult. Konkurente eriti metsas ei näinud, aga Heidiga sain raja lõpuosas siiski kokku. Tema liikus rahulikult, mina ju veidi närvilisemalt, sest punkti jõudis tema enne mind. Vigu sai tehtud nii ja naasuguseid, kuid hakkama ma sain. Ajaga rahul ei olnud, kuid see tõi mulle siiski kolmanda koha ja pronksmedali.
Märten oli ka tubli, ning võttis samuti pronksmedali.
Peale võistlust vurasime Rakverre. Korraldasin seekord kodumajutust ja kokku sai majutatud 17 inimest. Anne-Ly ja Indrek otsustasid küll telgis magada, sest kartsid teisi norskamisega segada. Kas või kes norskas, seda ma nüüd ei tea, sest mina ei kuulnud küll mittekuimidagi.
Osad usinad külastasd Agva Spad ja tutvusid muude vaatamisväärsustega. Mina seevastu sain marju korjata.
Kuna noorsportlased saavutasid mitmeid häid kohtu, siis Ilme arvas, et noored vajavad preemiat jäätise näol. Nii said kõik jäätist maitsta.

Lisaks saime kuulata kultuuriprogrammi, kiis kostis Vallimäelt täiesti kuuldavalt ka 2 kilomeetri kaugusele.

23. august 2011

23.august- Hiiu


Peale pingelist päeva, mis sisaldas endas paari eksamit, mis sai edukalt sooritatud, oli kohe hea metsa jooksma minna ja Hiiu metsas polnudki ammu jooksnud. Ega sealt midagi keerulist polnud loota, kuid mõned üllatused siiski rajal ette tulid.
Kõige suurem üllataja oli kobras, kes oli suutnud toreda vetevälja metsa alla ehitada ja kraavis oli üllatavalt palju vett. Et suplemist kraavis vältida, tegin väikese ringi ja nii sattusingi kopraehitisele.
Üldiselt ilm mõnus ja rajal polnud ka midagi viga.

18. august 2011

18.august- Tõrrepõhja

Tore militaarmaastik,kust ei puudunud ka lapilises vormis sõdurpoisid. Kes hilisemaid startijaid paukpadruneid lastes veidi ehmatasid. Endalgi oleks kokkupõrge juhtunud, kui 38 punktist välja jooksin, sest äkki oli metsaaalune sõjamehi täis.
Kaart

15. august 2011

14.august- Kooraste- Karste

Päev kujunes nii masendavaks, et sellest kirjutadagi ei tihka.

Kuna lubasin Mihklile, et läheme peale võistlust Pokumaale, siis selle lubaduse ka täitsin. Märten tundis ennast juba liiga suurena ja otsustas pigem autos istuda, kui pokusid vaadata. Üldjoones väga lahe koht, taimerajad, kiik ja linnuvaatlustorn, lõkkeplats ja laululava. Matkata eriti ei viitsinud, sai seal metsas küllalt matkatud. Aga suure taimeraja läbisime edukalt. Saime sealt mõned huvitavad ideed, mida saaks isegi kodus teha. Võrreldes soome Muumimaaga oli hinnaklass 10 korda väiksem. Minu ettekujutus oli sellest küll teine, kuid tundus, et turistidele on see koht aktraktiivne küll. Kuulda sai nii läti, soome, kui inglise keelt.

Nüüd istun kodus ja panen puzlet kokku, mille Märten auhinnaks sai. Ühesõnaga masendav. Tekkis ka hirmus magusaisu.

14. august 2011

13.august- Kooraste-Karste ja Kanepi sprint

Kuidagi tavapäraseks on muutunud, et Koprakarikal stardil hirmus kaugele viiakse. Starti pea 2-3 kilomeetrit. Hakkasin varakult minema ja jõudsin varakult siis kohale ka. Mitte palju nii 20 minutit. Sai seal siis ennast veidi küpsetatud. Olin esimene startija. Kui veab, siis kohtan kedagi metsas ka. Samas tundub, et konkurentidega kohtumine on vältimatu. Ja nii oligi.
Vigu tegin seekord vähem, kuid pea kilomeetri lisa tegin endale kaadi valesti tõlgendamise tõttu. Ning lõpuosas muutusin veidi lohakaks või õigemini liiga enesekindlaks, et tegin 3 minutit vägagi lihtsa punktiga viga.


Õhtul toimus sprint Kanepi alevikus. Lõuna ajal sai tublisti söödud ja veidi magatud. Kuid enne jooksu tundus kõht ikka kuidagi liiga täis.
Osavõtjaid vanemates klassides kuidagi hõredalt. Nooremates klassides osavõtjate puudust polnud. Silmaga vaadates tundus, et need kes Tallina mail sprinti käivad jooksmas on ka nüüd võistlemas. Kas kardeti sprindikaarti või hoiti ennast homseks võistluseks.
Maastik polnud keeruline, kuid eks kaardi ja legendi lugemises väikesed vead tulid.
Poistel läks ka hästi. Märten oli oma klassis vaieldamatult esimene. Markus saavutas jooksus teise aja. Auhinnaks said nad karastusjooke ja küpsiseid. Minule sai osaks saada krüsanteemipott ja maitsetee vürtsikas, mida turustab Põhjala talu, Jõksi külas.
Tulemused
Kaart.
Põlvasse sõites tuli hirmus väsimus peale, nii et saigi kohe magama mindud.

12. august- Kooraste

Koprakarikale sai mindud rõõmsal meelel. Ootusi erilisi ei olnud ma endale seadnud, sest pakutav maastik pole just minu lemmik. Sood ja võss pole mulle just meelepärased kaaslased. Vigu ikka kogunes. Eriti just nendel etappidel, kus punktid suhteliselt lähestikku. Samas joostavus oli vägagi hea. Ilmaga just ei vedanud, sadas ja sadu jätkus kuni õhtuni.

Oma edasisi plaane ma muutma seetõttu ei hakanud, kuigi jah, Haanjasse kontserdile jäi nüüd minemata küll.
Rõuge surnuaial sai plats korda tehtud ja kurbusega pidin tõdema, et mu vanaema juba 60 aastat surnud on. Samas ema oleks saanud sellel aastal 61. Tean, et samal surnuaial on mul teisigi sugulasi maetud. Sai ema-isaga seal ikka lapsepõlves korduvalt käidud, kuid nüüd enam ei mäleta neid kohti täpselt. Ja ümbrus muutub ka ajajooksul teiseks. Vanaisa mäletan ikka rohkem, sest tema suri kui olin 15. Lapsepõlves sai õega ikka vanaisa juures Võrus suvitatud. Vanaisal autot polnud, nii me metsa mustikale ei saanud minna. Kuid vanaisa ostis mustikaid turult ja siis sõime neid suhkruga. Mäletan, need olid nii head. Nüüd ma polegi neid enam sedamoodi söönud. Kardan, et maitse poleks enam see, mis lapsepõlvest meeles. Kuid moosi keedan meeleldi ja mustikakissell on väga hea.
Võrus sai siis vanaisa õetütre Milvi ja tema tütre Külli juures kiirvisiidil käidud. Sest tea, milla sinna kanti jälle satub.
Ja nii oligi päevake märkamatult läinud.

12. august 2011

11.august- Järvi järved

Järvi järvede ümbruses on tore maasti joostavuse mõttes. Kuigi jah, puude totaalset risti-põiki asetsemine horisontaalselt, polnud just kõige meeldivam. Nii sattusin mahalangenud kuuskedega võitlusse ja kaldusin kohe nii ära, et ise imestasin ka kuidas selline asi sai juhtuda. Samuti paar soost läbi jooksmist oli pigem ikka põlvini mudas sumpamine.
Hiljem järve ääres papusid ja põlvikuid pestes ehk koos nendega ujudes, oli sookultuur kõvasti ennast jalgade külge aheldanud, et nuustik olnuks vist ikka abiks.
Kuid hea oli, et vihma ei sadanud ja kõikidel oli tuju hea.
Homme siis Koprakarikale. Plaanis veel külastada sugulasi Võrus, Rõuge surnuaial veidi kõpitseda ja võibolla veel Haanja manu ka jõuab.

8. august 2011

Veidikene puhkust kulub vast ära. Ja nii otsustasin raske südamega paariks päevaks orienteerumisest loobuda.
Metsa jooksma äkki ikka lähen või hoopis seenele või pohlale.

Kuid veel parem on kanda peale jooksunuppude ka teistsuguseid kingi. Nii palju kui ilusat suveilma jagub. Paratamatult hakkab sügis lähenema, sellest annavad märku ritsikad ja vihma krabin katusel, siis peab ka ettevalmistusi uueks sessiks tegema. Pole see õppimine midagi nii lihtne, lihtsam ikka teisi õpetada.

7. august 2011

6.august- Voose

Peaks ütlema, et see Voose võss hakkab kohe armsaks saama. Seekord ragistasid Tallinna, Raplamaa, Järvamaa ja Ida-Virumaa kartmatud orienteerujad võsas, et selgitata parim võsameister.
Sellises metsas on juba täielik vedamine, et millal sa metsa stardid. Esimestel oli selgelt raskem, kuid oma pea pidi olema kui koorelahutaja. Oluliseks said ka teevalikud või kellel on kiiremad jalad. Eksisin ühe punkti minekuga, kus tahtmatult pidin kuusetihnikus mässama. Samuti raja lõpuosas andis väsimus endast märku ja nii tegin vale teevaliku, mis röövis samuti rohkem aega, kui tahtnuks.
Jagan siin Signe arvamust. Meeldiv on, kui leidub üllatajaid ja tore, kui nad ka võidavad. Tunnustagem Marge visadust-tema ongi võsameister.
Tulemused.

5. august 2011

4. august- Mustla- Nõmme

Terve hommikupooliku korjasin sõstraid. On küll vaid kolm põõsakest, kuid kobarad kuidagi nirudad ja aega kulus nende noppimiseks palju. Poisid kärutasid puid keldrisse, hiljem ladusid. Aitasid maha kukkunud õunu korjata ja sekka korjasid mõned marjad ka. Nemad pigem tagusid palli ja Mihkel leidis kuskilt paela jupid ja nii veeti puude ja põõsaste vahele nöörirada.
Kella neljast planeerisin, et hakkme pävakule sõitma. Aga sõitma saime poole viiest.
Peale päevakut pidime veel Kairi ja Kaarli juurde Rõõsa järve ujuma minema.
Kohale jõudes ei saanud ma midagi aru, kus on info, kus start. Kuna hooga suunati meid põllule parkima. Nägin vaid, et rahvas mööda teed siblib. Hea oli, et Raul Laas keset põldu vastu tuli ja temalt infi sain. Muidu oleksin tühja edasi-tagasi mööda niitmata põldu saalinud. Seekord infotelki poldud püstitatud ja selgeid orientiire polnud ju kaugele näha. Infolaua taga olevaid naisi varjas põikese eest vaid kidurad puukesed. Veidi segane planeering oli see nüüd küll.
Aga rada oli mõnus.
Teel 36-sse punkti silmasin Marget. Saingi ta kätte ja siis võpsikus ragistades panin hooha valesse suunda ja nii jõudsin teele. Kahjuks andis parem jalg endast järjekordselt tund, et olin sunnitud tempo maha võtma. Päkale totamine oli selgelt võimatu. Olnuks nüüd kargud tagataskust võtta, siis olnuks mööda teed hea liikuda. Lõpus püüdsin väga ratsionaalselt joosta. Ajaliselt olin kiirjooksjatest selgelt aeglasem.
Lohutas mõte, et kohe saab ujuma. Kairi pakkus veel kooki ja teed, sest Kaarlil oli ju sünnipäev.

3.august- Pikasaare

Pidin Rakverre sõstraid korjama minema ja nii sai otsustatud, et kolmapäeval läheme. Teeme enne veel väikese treeningu Pikasaare maastikul. Kuna Markus ei lubanud pikka rada joosta, nii jooksin veidi lühemat rada. Tunniga pidin kindlasti välja tulema, nii mulle öeldi. Ja nii kulutasin mulle antud aja kenasti metsas ära, paar minutit jäi puudugi. Märten joosta ei tahtnud, tema korjas mustikaid.

2. august 2011

2.august- Nõmme

Peale Lilli võsaragistamist oli kohe imelik liialt lagedas metsas joosta. Kuid rajameister pakkus ka maiuspalu ARK-i taguse võpsikU näol. Kus jooksutempo okastraadi ja soo tõttu pidurdus. Pükstesse õnnestus ka 3 uut auku saada. hea, et põlvikud terveks jäid. kahju olnuks uutest põlvikutest, sest Kõrvemaal sain alles ühtedest lahti.

31. juuli 2011

30.-31.juuli- Lilli

Teekond Lillisse algas varakult, õigemini ma ei osanud sõiduaega planeerida. Mõtlesin, et sõidan Pärnu kaudu. Siis Kristina ütles, et tema sõidab üle Viljandi, nii on otsem. Õhtul mõtlesingi, et võtan sama marsuudi. Öösel aga hakkas vihma sadama ja sadas hommikuni. Eriti tore oli vaatepilt, kui aknast välja vaatsin ja naaberkrundi poolt voolavat koske, me aeda nägin suundumas. Siis ma mõtlesin, et muruniiduk keldris upub, õnneks uppumis ohtu polnud, kuid vesi hakkas keldrisse tulema juba küll.
Seepeale otsustasin siiski sõita läbi Pärnu. Teades, et Tammsaare pikendusel oleva viadukti all on kindlasti bassein. Vihm vaibus Raplamaa kandis, ees oli taevas sinisem.
Jõudsime kohale 45 minutit varem, kuigi tegime Lodja trahteris, kus sõime pannkooke. Need olid päris head, nagu ise oleks küpsetanud ja moosi olid palju.
Kohale jõudes registreerisin Mihkli ka jooksma. Mihkel alguses ei tahtnud minna, kuid lõpuks siiski läks rajale. Jättis küll ühe punkti võtmata, sai selle eest trahvi, kuid tulemus sai kirja. Teisel päeval võttis ta valest ämbrist kaardi, nimelt TR12 kaardi. Kuna mina olin öelnud, et kaart on kolmandas ämbris. Mida ta ka esimesel päeval oli. Aga teisel päeval ma ise tema starti ei läinud, ning kohtunikud ka ei juhendanud nii aktiivselt, kui seda tavaliselt nööriraja tegelastega võistlustel tehakse. Sellegipoolest oli Mihkel rajal 50 minutit ja sai kõik punktid kätte, mis vaja.
Enda jooksuga ma eriti rahule ei jäänud.

Esimesel päeval juhtus nii.
1-31, rada mida mööda pidin k-punkti jooksma oli singer-sondermaa, õnneks jalgu ei väänanud. Rühkisin võsa trotsides mäest üles lagendikule, ét taas võpsikusse karata. Kivi punkt leitud.
2-32, mäest all ja otse sohu. Laveerisin seal mätaste vahel kuidas sain, punkti leidmine oli õnnemäng ja minul vedas.
3-34, sain just mõelda, et kulgeb päris kenasti, kui kaldusin soo servast liialt vasakule ja sattusin järgmisesse orvandisse. Seal loomulikult kõrged kilpjalad ja nähtavus täielikult null. Satun sihile, mmhh!!. Kuidas ma küll siia sain ja minu punkt terendabki. Jama, mõtlesin, 8 minutit kindlasti kakerdasin seal.
4-45, surusin ennast taas rohelisest võssist läbi tee peale. Tee pigem selline rohtunud metsarada. Punkt lähenesin paremalt ringi, ikka kõrgemad kohad tuli vallutada.
5-46, lihtne soo punkt.
6-48, läksin üpris ettevaatlikult, sest seda sooala tundus olevat rohkem, kui tarvis. Kuid suund mind ei petnud ja sain oma künka punkti kenasti kätte.
7- 49, järgmine küngas, näen Kairet(kes startis enne mind mingil ajal täpselt ei mäleta millal open-3 rajale)saan punkti nobedasti kätte.
8-51, jooksen sooserva pidi, tundus, et nii on kindlam. Oligi, sest lätlanna kes minust 2 minutit hiljem startis enne 8-dat punti oma asukohta küsis, tundus, et väga kehvasti nüüd pole ka läinud. Viisin ta siis punkti.
9-52, mina ees ja lätlanna järgi, jooksis kokku paar punkti minu tuules.
10-53, orvand tihnikus, kuid tihnikut nagu polnudki.
11-71, võtsin suuna teel, tee osutus kenaks puuhakkekattega teeks. Punkt lohus. Lõpp ei ole enam kaugel, lätlanna suutsin maha jätta.
12-56, enne lõppu kaotasin järje ja kaldusin liialt paremale, jõudsin uuesti tee peale, panin ennasti sooserval ruttu paika ja oma künka poole.
13-100, loha läks juba finisisse. Kuid mööda teed joostes sain liiga suure hoo vist sisse, et jõudsin loodusmaja hoovi, miski nagu ei klapi, punkt hoopis kuuri taga. Edestasin lätlannat kuskil 20 sekundi kanti. No vedamiseks ma seda nüüd eriti ei pea.

Märten oli vaieldamatult esimene, Markus veidi kehvem. Kuid kõik olid metsas tublid.
Seekord ööbisime Karksi-Nuia koolimajas. Söögikohtadega on seal kehvad lood. Ainukeses söögikohas oli peielaud, nii pidime külastama poodi ja viitma aega kohalikus bussijaamas. Ootasime lihtsalt aega, et näljane Märten saaks kotletti süüa ja ülejäänud kartulisalatit. Vaatamisväärsusi erilisi ei olnud. Poisid käisid Riina, Urmase, Marger ja Marisega Karksi-Nuia linnuse varemeid vaatamas. Kuid peale nõgeste nad sealt vist eriti midagi ei leidnud. Õhtul enne magama minekut tuli veel hea idee, et tarvis pannkooke küpsetada. Ka Sarmite tuli meie tegemist uudistama ja laitis meie mõtet. aga meie targema inimese juttu ei kuulanud, küpsetasime ikka ja sõime ise ära ka. Raul Laas ja Tenno Alamaa tulid ka uurima, et kust need head lõhnad tulevad. Me ei olnud kadedad, andsime neile ka.
Teisel päeval oli start üpris kaugel- üle 3 kilomeetri. Teel starti sai ka rändrahn üle vaadatud. Polnudki teine suur ja pirakas. Pigem madal, kuid pikk. Starti minekuks varusin teadlikult rohkem aega, nii sai rohkem kõnnitud, kui joostud.
Rada tõotas tulla huvitav, sest ka kaardivahetus pidi olema. Siis meenutasin heasõnaga aega, kui 100 kp jooksul oli kord kaardivahetus kõrgele künkale viidud. Ju seekord nii ikka ei ole.
Kohe esimesse punkti minek läks nihu. Raja lõpus tegin ütlemata suure vea. Millest kirjutan veidi hiljem.

Kahe päeva summas sain siiki võidu ja auhinnaks oli kahe liitrine meepott, mille ma aed-pirnipuu Pepi vastu vahetasin. Kuigi ma pirnisortidest midagi ei teadnud, lootsin vaid, et küllap see on hea küll. Hiljem poisid internetist uurisid, et valik osutus vägagi heaks. Lühikokkuvõte: aretajad on Kalju Kask ja Aleksander Siimon Pollis. Sügissort. Vili valmib septembris, varieeruva kujuga, roheline või kollane, päiksepoolsel küljel katab vilja pinda triibuline või lauspuna. Viljaliha valge, sulav ja magus, ilma kivisrakkudeta. Säilib novembrini. Puu kasvab kõrgusse, latv tuleb maha lõigata. Hakkab vara kandma, saagikas, isetolmleja. Keskmine haigus- ja talvekindlus.

29. juuli 2011

28.juuli- Voose

Voose on muutumas üheks toredaks treening- ja võistlusmaastikuks. Kuigi märjas metsas on suhteliselt kehv joosta. Kuidagi ei tahtnud nendest kuusetihnikutest end läbi suruda. Mööda teed sai ka tükati joosta. Seal aga jälle häda, et pikkadel jooksuetappidel tahab mu parem pöid endast valusasti märku anda. Olin sunnitud lausa kõndima. Ju mingi põletik seal sees ikka närib.
Igatahes on paar nädalat head maastikud olnud, kus pea laiali otsas tormamine ei tule kasuks. Ega enne targaks saa, kui rumal pole ära olnud, see kehtib minu kohta vist kohe kindlasti. Rajal sai paar toredamat viga tehtud. Eriti ühe lühikese etapiga. Uskumatu küll, kuid tõsi.
Metsas oli rahvast vähe, kuid leidus paljusid, kes küsisid- kuhu punkti lähed? või kas seda punkti oled näinud?

26. juuli 2011

26.juuli- Kloostrimetsa

Tundus, et olen suhteliselt hästi rogainist taastunud ja otsustasin peale väsitavat tööpäeva kloostri taha metsa jooksma minna. Samuti oli se ka üks põhjuseid, et edasi lükata puude ladumist. Teine põhjus oli see, et keegi vajas hädasti rauasaagi ja pidin selle metsa kaasa võtma.
Rada oli hea ja paraja pikkusega. Kahe punktiga sai ikka soperdatud.

22. juuli 2011

21. juuli- Aegviidu-Ännijärve

Tänaseks olin tiheda päeva planeerinud. Hommikul käisin linnas tervist kontrollimas, siis keetsin moosi.
Pakkisime poistega pikaks nädalavahetuseks kotte, et kõik ikka mereäärses puhke-treeninglaagris olemas oleks. Märten paigaldas rattad autole ja enne päevakule minekut ostsime veel toidumoona. Olime varakult Aegviidus kohal, et mustikaid korjata. Metsas toimus mul tundmatu lendava objektiga kokkupõrge ja nii ta mind nõelas. Ju see oli märk, et tarvis metsa jooksma minna.
Rada tundus sõbralikult lühike. Kiiret polnud samas kuskile. Planeerisin rahuliku 15 minutit kilomeetrile matka. Ja nii see välja tuligi. Hea oli joosta, kuna jälgi ees veel polnud. Mõnel etapil siiski võis loha märgata. Kuumus tahtis päris ära kurnata, nii pidin mustikaid ja vaarikaid korjama. Tegin ka vahepõike Änni Linajärve juurde ja solberdasin seal väheke. Täitsa mõnus oli.
Peale jooksu mõtlesin, et läheme Nelijärvele ujuma, kuid poisid polnud plaaniga nõus. Nii võtsime suuna Leesi poole Tammistu külla. Kus poisid saavad seekord telkida, ujuda ja ratastega sõita. Märten lubas ka hommikuseid treeninguid alustada, eks näis, kuidas see tal õnnestub.
Mihkel oli minu ärasõidu peale väga nukker, kallistas mind mitu-mitu korda. No nüüd on mul kohe mitu-mitu lisapäeva eluks antud, nii Mihkel ütles.
Teel koju sattusin nägema avariid, kus suur furgoon oli külili keset Peterburi maandteed just enne Tallinna. Ei tea kuidas see tal niiviisi õnnestus?

20. juuli 2011

19.juuli- Kõrvemaa

Aeg läheb metsiku kiirusega, eriti siis kui sul on puhkus. Aeg lihtsalt kaob kuhugi.

Tegemisi ja toimetamisi hetkel on nii palju, et kirjutamiseks polegi mahti.
Kõrvemaal sai veidi enne rogaini soojenduseks matkatud. Tahtsin ka metsas mustikaid korjata, kuid ilm polnud enne jooksu kuigi soodne. Seevastu sain hea lisatreeningu puude ladumisega.

19. juuli 2011

17.juuli- Kõrvemaa rogain

Kunagi ma lubasin, et Orioni korraldatud võistlustel ma enam ei osale. Nüüd pidin oma sõnu sööma. Ikkagi osalesin ja koos Margega sai see kadalipp ette võetud.
Juba võistluskeskusesse jõudes oli kõik nagu puder ja kapsad. See selleks. Saime oma kaardid kenasti kätte ja kukkusime planeerisima. Tuli ta nüüd hästi või halvasti, ei oskagi koha öelda. Plaan oli ikka suurem ja möned punktid jäid planeeritust ikka välja ka.
Kiidan Marget, kes kõik vintsutused üleelas k.a koera hammustus.
Oli mõnus treening ja ilm ka suurepärane.

7. juuli 2011

1.-3.juuli- Smiltene

Alustasin oma teekonda reede õhtul Tallinnast ja sõitsin marsuudil Pärnu- Limbaze- Valmeira. Arvan, et see oli parim valik. Ööbisime Valmeira külje all Gauja jõe laldal, kuigi jõge ma vaatamas ei käinud. Isegi imestan, et miks ma seda ei teinud. Majake oli kena ka hubane. Seltskond samuti tasemel. Tänud organiseerijale Inksile.Sääski oleks võinud vähem olla küll.


Päeval metsas oli ikka ragistamist. Kohati ei suutnud ma kaarti ja maastiku kokku panna. Tegin lisaringe jne.

Olen tõdenud mitme aasta vältel, et Kapa 3 on üks ütlemata tore suvevõistlus. Ka järgmisel aastal tasub jälle tulla ja osaleda. Kuna olin seekord töökohustustega hõivatud, sain joosta vaiud kahel päeval. Kuid kasutasin võimalust ja jooksin lisaks veel sprinti. Mis mul üle ootuste ka õnnestus, kuigi kaotasin esikohale 1 sekundiga.



Pühapäeval oli enesetunne hea, mets ka veidi tuttavam. Sain alguses kohe jalad kõhu alt välja ja jooksutempo oli ka päris hea. Suuri vigu ei teinud, mõned väiksemad eksimused vist ikka olid, kuid jooksutuju need ära ei võtnud.

3.päeva kaart.
Tagasi sõitsime samal marsuudil. Käisime Mihkliga veel mere ääras peesitamas, õigemini jalgu kastmas ja liivaga mängimas. Mere ääres oli väga tuuline, ajas kõik juuksed liiva täis. Matkasime ka Tolkuse rabas. Ööbima jäime Pärnu Nurmeveski külalistemajja. Esmaspäeval sõitsime sealt Tõstamaa kaudu Pärlseljale, kus Mihkel nädalakese laagerdab.

30. juuni 2011

30. juuni- Läsna

Lämmatav palavus. Kohati oli ruumis olla parem, kui õues.
Läsanale sõit tundus pikk, metsas jooks veel pikem. Palavus tekitas sellise kurnatuse tunde, kuigi stardist välja joostes polnudki see samm kuigi tonts. Raja alguse osas tekkis kuidagi segane tunne. Kuigi mitte kaua aega tagasi oli selles osas 100 kp jooksu reljeefikas. Mulle tundus küll see kant täiesti tundmatu kohe. Hiljem sellist segadust ei tekkinud. Mõned tõusud võtsid ikka viimast. Lõpus õnnestus mul teha kena ring ümber ühe mäe.
Lootsin, et saame ujuma, kuid kahjuks nii see ei läinud.
Poisid on teel Tsehhi, kus sõidavad 5 päeva ratast
Hetkel peaksid nad poolas olema. Loodan, et poisid suudavad nendel kuumadel päevadel ikka sõita.
Ka Ungaris toimuvale tuleb pilk peal hoida.

29. juuni 2011

28.juuni- Järveotsa

Täna oli päris põnev päev. Sellel nädalal olen laagrikasvatajana ja hea oli peale tööd metsa jooksma minna ja kui ujuda ka veel saab.
Alguses ma teadsin, et poisid tulevad alles kolmapäeval korraks koju, siis oli mulle üllatuseks, et nad varem saabusid. Ma olin ennast juba Marge autole orgunninud. Aga poisid tahtsid hoopis omi asju ajada ja metsa jookma ei kippunudki.
Metsas joosta ülepea ei jõudnud. Samm kuidagi raske, endalegi tundus liikumine kuidagi aeglane. Lisaks jõudsin raja lõpus korraldada endale toreda ämbri, et hakkasin viimasel etapil üle raba jooksma. Raba osutus täielikuks võssiks, kuigi alguses tundus joostavus täitsa ok. Ukerdasin seal 10 minutit, samas mööda teed olnuks ringi, kuid kindlalt poole kiirem.
Ujumiseks oli vesi veidi jahe, kuid peale jooksu käis ka.
Tagasisõit oli samuti muljete rohke.

26. juuni 2011

26.juuni- 100 punkti jooks

Siis kui mina Kõrvemaal punkte jahtisin on poisid Soomes ja sõidavad ratast. Kindalsti jäävad poisid oma tulemustega rahule. Segadust tekitab ainult Markuse ebaõnne enne lõppu. Mis juhtus selgub siis hiljem.

Endal täna enesetunne parem ja jooksuvaim valmis. Ilm suurepärane. Minu stardikoht polnud just kõige parem, kuid vigu sain seevastu teha küll. Olin küll valmis tihedaks punktirägastikuks ja kohati oli nende punktide jälgimisega ikka tegu. raja alguses juhtuski, et kolmanda punkti asemel jõudsin 9-sse ja siis jälle 1-sse.
Reljeefi kaart oli alguses täiesti arusaamatu, kuigi alles eile sellel kaardil sai matkatud. Igatahes reljeefi osasl läks jooksutempo üsnagi alla. Kolmandas osas vigu ei tulnud, kuid kiirust enam polnud. Punktide jälgimine võttis hoo kõvasti alla.
Tulemus keskpärane, kuid mitte ka kõige kehvem.
Järgmisel aastal siis Voosel uus katsetus.

24. juuni 2011

21.juuni- Pääsküla

Täna toimus päevak Pääskülas, kuid tegelikult ikka Harku metsas.
Minek sinna oli vaevaline. Markus tuli pühapäeval laagrist ja tõi meile kõhutõve kaasa. Kõige pealt oli Markus ise haige, kõht valutas, oksendas ja lõpuks oli kõht ka lahti. Järgmisena jäi Märten peale Ääsmäe sprinti oli teine nii lõtsis ja söögiisu nagu polnudki. Markus sai teisipäevaks juba eluvaimu sisse ja läks rattaga metsa sõitma. Mihkel ka kurtis kõhuvalu.
Ise lausa magasin enne metsa minekut, mida ma tavapäraselt ei tee. Mis siin salata enesetunne polnud just kõige parem. Kuid metsa sai mindud. Mis tegelikult kokkuvõtteks oli viga.
Metsas joosta ma ei jaksanud, mustikapuhmad tundusid väga kõrged ja jalgu tõsta ei jõudnud. Poole maa peal tundsin, et külmavärinad jooksevad mööda selga alla. Oh, lõpeks see rada juba ära. Keegi küll ütles, et mis sa nüüd tormad, naudi loodust jne. Mis sa neid mustikavarsi ikka naudid, kui süüa sealt veel midagi ei saa.
Enne lõppu läks enesetunne nii kehvaks, et pidin põõsastikus ennast veidi kergendama, lõunane söök tuligi välja. Jube. Viimasest punktist finisisse suutsin ka veel suurema kaare teha. Täitsa segane.
Kooberdasin autosse, vahetasin riided ja otsustasin poest läbi minna, et banaane ja jogurtit osta. Mis sa nendele haigetele lastele ikka süüa annad.
No poes sain kiirelt oma ostud tehtud, järjekordagi polnud. Autosse istudes mõtlesin, et tea kas koduni ikka kestan. No ei kestnud, enne Tondi tänavale keeramist pidin veel põõsastikus käima.
Kodus sõin küll ühe banaani, mis ka sees ei tahtnud püsida. Nüüd siis ainult vee peal elangi. Täiuslik paastupäev. Loodan, et see 24 tunni jooksul ikka möödub, muidu jääb jaanitulele minemata.
Selline haigus tabas mind küll ootamatult.
Kairi ja Kaarel helisatsid õhtul ja küsisid, et miks ma Rõõsale ei tulnud. No vot, selle pärast ei tulnud. Oleks tahtnud küll järves ujuda, lobiseda ja puhata.

21. juuni 2011

20.juuni- Ääsmäe


Sprint uuel kaardil Ääsmäel ei tekitanud minus mingeid erilis tundeid. Võibolla sellepärast, et ei osanud mastikust midagi oodata. Autoaknast vaadatuna võis võpsikus siiski ragistamist loota. Ilm kiskus ka kuidagi ähvardavalt vihmaseks.
Startisin oma klassi keskel, kuid Merikest ma siiski kinni ei püüdnud.
Stardist välja joostes oli mul tegemist, et esimest punkti üles leida. Õnneks olid lisalegendid ka olemas, nii oli veidi lihtsam.
1-34, hooga jooksin punkti 46, minu kuid veidi hiljem vajalik.
2- 57, jooksin vasakut poolt ringi. Mõned läksid ka paremalt poolt.
3- 39, jõuan lagedal Meelile järele.
4- 42, kivihunnik rohelises.
5- 44, kohalikud asjatasid midagi seal.
6- 45, Anneli jättis vist punkti vahele, näen tema selga põõsastesse sukeldumas.
7- 35, vaatasin enne küll, et tuleb teelt paremale hoida, kuid jooksin liialt pikki ted edasi ja nii tuli väike vasakult joostes suurem ring sisse.
8- 46, minu tuttav põõsas mille taga punkt, mingi metallkonstruktsiooni küljes..
9- 47, kivid.
10-31, üle lageda puu juba paistis.
11- 48, jooksin majadest paremalt mööda ja pikki kraavi ja sõna otseses mõttes komistasin punkti otsa.
12-53, pesukuivatus postid või midagi sellist.
13-49, punkti joostes näen Marist kaugelam teel kaarti uurimas, ei tea mida ta seal teeb. Markus jooksis ka samasse punkti. Teerada oli juba kõrgesse rohtu sisse tallatud.
14-52, hea tee etapp, künka otsas lohus punkt.
15-54, mõte oli joosat ringi, kuid läbi võpsiku läks lahe tee ja üldse polnud seal porine.
16- 60, viimane pingutus künkale.
F- kohe hakkab sadama.
Märten oli peale jooksu pahane, sest üks punkt polnud õiges kohas. Mina ei osak selle kohta midagi öelda, sest mul seda punkt polnud.
Autasustamine toimus täielikus vihmas.
Kuid teadmine, et varsti saab sauna tõstis meeleolu.

Sellise toreda luuletuse leidin oma postkastist järgmisel päeval.

Täna jätkus sprindivõistluste ahel.
Toimus see Ääsmäe asula vahel.
Kaardid olemas ja õiges ämbris.
Punktidki õigeis paigus näisid.
Ilmalgi polnud häda,
kuid siiski miski oli mäda.
Vanemad daamid kurtsid, värisevi käsi,
et nemad ühte punkti hoopis teises kohas nägid.
Jäigi, kui hüüdja hääleks tuules,
jah,ainult talletatud see luules.
Juba kolmas võistlus jutti jama.
Vaevalt see Kooperaatori omadele ükstakama.
Ahoi, rajameister Reha !
Kas väsind su vaim on,
või hoopis keha ?!
Hoog võta maha,
arvan, ei tee see paha.

Talve

16. juuni 2011

16.juuni-Padise

15.juuni- Jussi järved

Harjumaa teade seekord Kõrvemaal, mis on tegelikult vägagi ilus paik. Meenutasin kohe õitsvaid kanarbikuväljasid, kui sai poistega jaögrattamatkal käidud.
Kuid täna see nii ilus ei tundunud. Vihma hakkas sadama ja külm oli oodata seda starti, mis hilines pool tundi. Võinuks kohe start kell 18.30 olla, mitte loota-äkki jõuab kella 18-ks. Kuna ma klubi võistkonda kuidagi kokku ei saa, siis tegime sigri-migri võistkonna: mina, Maris ja Anneli Rämman.
Võistlusele sõites meenutasime just Orioni korraldatud võistlust Paukjärvel. Nüüd tundus, et läheb sarnaseks olukorraks ära. Mingi jama rinnanumbritega ja kaartidega.
Kuna jooksin esimest vahetust, siis ei saanud alguses vedama. Start üles mäkke võttis jalad mõnusasti kangeks. Siis tekkis mul hämming, sest esimest punkti ma ei leidnud kaardilt. Stardist joon läheb, kuid millisesse punkti, kas tõesti 9 punkti. Mingi jama. Lõpuks näen, et number 1-33 on trükitud veesilmade peale. Näen ma jee, seda punast kriipsu tumesinisel. Ka 2- 48, suutsin hooga mööda joosta, neid auke tundus seal ikka rohkem olevat. Nii jäin juhtivast massist maha.
3-35, minnes suutsin läbida punkti 45, mis ma sinna otsisin ma ei tea, kuid kellegile sain abiks olla küll. Samas punktis selgus, et ma pean ikka edasi uhama. Anneli, Liina ja Merike jõuavad ka punkti.
4- 50, olen juba kaardiga veidikene kohanenud, annan takka.
5-36- suhtelislt kerge orvand.
6-57, minekuga teen väikese ringi ja Merike jõuab järgi.
7- 49, jooksen taas läbi 45 punkti, mis ma ei tea. oma leitud.
8-39, Merike ja Anneli pressivad järele.
9-40, jooksen liiga mäkke üles. Mõttetu. Ju kõik nii tegid.
10-41, trügisin veidi soos, mõtlesin, et punkt on kõrgemal, sest rohelist võpsikut polnud kaardil. Anneli ja Merike võtsid punkti ennem.
11-60, jooksin hoobilt 56-sse, mis sobis Merikesela ja Annelile, mulle aga mitte. Mida siis nüüd. Olin kohe vägagi segaduses. paar minutit kulus raudselt, et enanst taas paika panna.
12-53, lihtne lohuke.
13- 46, olin maastikust liialt vaimustunud, et jooksin hoopis punkti 47, täitsa saabas. Siblisin siis tagasi.
14- 47, punkt lipsti võetud.
15- 43, lõpp pole enam kaugel.
16-59, püüdsin Kadi kinni.
17- 44, tõusul ei jaksanud enam joosta, kõndisin. Mäel tekkis veidikene segadust, seda auku oli tõesti raske märgata.
18- 90, mööda teed jooks, oh lõppeks see juba.
Füüsiliselt ikka raske jooks oli. Kuid hea treening Jukolaks ikka. Ilm läks pärast ka ilusaks, kuigi sääski oli metsikult.
Kui mahti saan, tulen siia tagasi ja vaatan neid kaevikuid, auke uuesti, kui kanarbik õitseb.
Märten täna ei jooksnud, tema küpsetas pannkooke. Ja pannkoogid olid väga head.

14. juuni 2011

14.juuni- Mustamäe


Täna olijooksmiseks hea rada. Või see lihtsalt tundus mulle nii,kuna vigu ei teinud. Ah, mis ma ajan paar väikest ikka tegin. Esimese puhul (49) ei märganud teerada ja teise puhul (35) arvasin, et olen üle jooksnud, kuid tegelikult ma seda ei olnud.

10.-11. juuni- Nuuksio

Nädalavahetusel osalesin koos Mihkliga Suunto Games-i Soomes. Mis oli hea harjutus lähenevaks Jukolaks. Erilisi eesmärke ma endale ei seadnud. Põhiline oli rada läbida vigadeta ja jooksule ma väga ei panustanud.
Kogu orgunni tegi Kristina, minul poleks töö ja õppimise kõrvalt olnud küll aega sõitu planeerida. Tänud talle, et mind kaasa kutsus.
Ööbisime Oittaa puhkealal. Mis oli suurepärane valik, noored said järves ujuda ja ööd kaunikesti soojad. Esimesel ööl oli tõeline rahu ja vaikus. Teisel õhtul aga rahu eriti polnud, peale 24-ja otsustasid soome noored ikka kõvasti rääkida ja muusikat kuulata. Kas nüüd ei saagi enam magada?! Siis ma mõtlesin, et Jukolal võib küllalt sarnane olukord tekkida, eriti kui lätlased või venelased telklas naabriteks satuvad. Õnneks tuli keegi vanem härras ja kutsus noored korrale. Muusikat enam ei kuulatud, kuid rääkimine ja seletamine jätkus. Kella 3 aegu hakkasid ka linnud eriliselt kõvasti oma laulu laulma, kuidas ma magama jäin, ei mäleta. Väheseks seda und nüüd ikka jäi.
Esimesel päeval olin suhteliselt hiline startija. Kuid enne rajale minekut sain teada, et Kaarel läbis oma 1,7 kilomeetrise raja 19 minutiga, siis mina peaksin oma raja jooksma 50 minutiga. Seega sai joostud vägagi rahulikult, kuigi jalad tahtsid ikka kiiremini siblida. Rajad venisid kuidagi pikemaks. Võitlusjuhendis kirjutati, et D 35 rada on 3,4 km, siis võistluspäeval võis seinalt lugeda 3,5 km ja kokkuvõtteks oli rada 3, 7 kilomeetrit pikk. Loomulikult tulid lisa kaared veel sisse. Vigu erilisi nagu ei tulnud. Konkurente ei näinud ja ega ma neid ei tundnud ka. Jooksin lihtsalt oma jooksu. Õnnestus isegi oma seatud eesmärki lüüa, joostes oodatust kiiremini. Kaotus võitjale 10 minutit.
Mihkel jooksis mööda nööri ja oli iseendaga ka väga rahul.
Teisel päeval tekkis väike närv sisse. Ja nii tegin esimese punktida 2 minutit viga. No see punkt oli liiga lähedal, et ma ei saanud kaartigi õieti vaadata, kui puntid paistma hakkasid. Siis käisin ikka paar paralleel punkti läbi, enne kui enda oma kätte sain. No mis nüüd, mõtlesin. Kulgesin siis rahulikult edasi. See 6, 7 km rada tundus kohutavalt pikk, suu kuivas juba enne tesit punkti. Õnneks tuli joogipunkt otse minu punkti. Päike küpsetas ikka toredasti. Ma ei kujuta ette kuidas ma Jukolal 8,7 km raja suudan läbida, kui palavus jätkub. Peaks vist joogipudeli kaasa võtmist tõsiset kaaluma.
Peale jooksmist käisime ka shopingutel.

10. juuni 2011

9.juuni- Kloogaranna

Endal oli väga tihe päev hommikul käisin tööl, siis jooksin loengusse. Väike kehakinnitus kodus ja kella 13-ks ekasamile. Lisaks olin endale pannud hambaarsti aja kella 15-ks, nii pidin eksamilt varem ära jooksma.
Hommikul sai poistele mainitud, et läheme täna jooksma,kuid poisid hakkasid seekord pidurdama ja ei tahtnud jooksma tulla. Oleks ma varem seda teadnud, siis ma poleks nende treeninglaagrist tulemist oodanud.
Lisaks on mul vaja veel asju pakkida ja veel tuhat toimetust.
Metsas ei saanud ma kuidagi selle kaardiga sõbraks, kuni 7-da punktini oli üks häda ja vaev. No lähemalt räägin hiljem.
Kuid jaksu nagu pole, ju see ületöötamine või tööstress on mind tabanud.
Lohutan end sellega, et nädalavahetusel saab puhata, sportlikult loomulikult. Kuid koduste toimetustega ja tööga ei pea tegelema.

7. juuni 2011

7.juuni- Raku

Kuumad ilmad on muutunud nuhtluseks. Täna keskpäeval näitas termomeeter Narva maandteel +32. Katsu sa siis rahulikult loengus istuda.
Ega metsas parem olnud. Kuumus tahtis tappa. Ja mida kiiremini jooksed, seda rohkem vett organismist välja läheb. Mina olin täitsa läbi ja ma ei ütleks, et ma kihutanud oleksin. Rada oli normaalne. Siki-sakitas mööda võssi, sest metsaks seda raske enam pidada. Metsasihid või teed enamusest noori lepapuid ja muud vitsmaterjali täis. Õnnestus ka vales suunas jootsa, puhas korrigeerimise viga.
No aga kui ma masinaelementide eksami ikka sooritatud saan, siis lähen ühel kenal päeval jälle metsa.
Täna õnnestus mul väike õepoeg tillurajale meelitada. No ta ise ka hirmsasti tahtis tulla, et näha kuidas suurem poiss Mihkel jookseb. Sai hakkama.Kuigi Mihkel ja Markus täna metsa ei tulnud, nemad vaatasid U21 Eesti-Läti sõpruskohtumist jalgpallis ja olid väga õnnelikud. Nemad saavad veel reedeni jalgpalli mängida. Märten treenib Põlvas.

6. juuni 2011

4.-5. juuni- Cesis

Nädalavahetusel sõitsime Lätti, et osaleda Läti-Eesti liiga osavõistlusel. Noorsportlaste Märteni, Markuse ja Kaarli pärast sai see sõit ette võetud. Katrini kutsusime ka kaasa.
Cesis oli kena linnake, jõudsime sinna täpselt parajaks ajaks. Hiljem peale võistlust vaatasime linnas ikka tähtsamad kohad ka üle.
Sprint oli väga vahva. Üldiselt sprindijooksud mulle meeldivad. Ühe punktiga tuli veidikene sebimist, kuna ma ei suutnud valida kummale poole joosta paremale või vasakule. Mõlemad varianid olid head. Valisin vasakpoolsema. Rajal oli ka mitu lõksu, millest tuli hoiduda.
Linn oli küllalt sarnane meie vanalinnga, tänavad kitsad. Linnas oli palju parke ja veekogusid, mis tegid kaardi huvitavamaks, tõuse oli ka ägedalt. Igatahes vinge värk.

31. mai 2011

30.mai- Keila- Joa

Täna oli tore päev, kõik poisid olid üksmeelselt nõus metsa minema. Enne käisime perearsti õigemini pereõe juures tõendeid nõudmas, et saaks ikka suvel laagritesse minna. Kõik tunnistati terveks.
Poisid jooksid omi jookse ja mina otsustasin mitte ajalist valikut teha, sest kihutada oma peale eilset jooksu eriti ei tahtnud.
Looderdasin niisama, kuid tunnike sai metsas joostud küll. Kohati tundus, et suunataju nagu polekski. Siis kui arvad, et lähed otsemat teed, selgub- kus sa sellega, ikka lähed kokkuvõttes ringi.
No igatahes õppeaasta lõpp tormab kui tornaado lõpusirge poole. Kohutav!! Ja nii palju tööd peab paari päeva jooksul veel tegema.

29. mai 2011

28.-29.mai- Voose - Vetepere

Suvejooks toimus eelmise aasta pikaraja maastikul. Õnneks oli kaart loetavama mõõtkavaga, kui seda oli pikalrajal. Mis loomulikult ei tähendanud, et ma vigu vähem oleks teinud.

1.päev. Fortuuna polnud minu poolt ja nii startisin kolmandana oma klassist. Pabistasin ikka küll. Panin stardist hooga minema ja keerasin varsti paremale metsa. Mis tegelikult oli viga, pidanuks mööda elektriliini edasi jooksma. Nii sattusin mitte sinna kuhu arvasin ennast sattuvat. Arvasin, et olen punktist juba mööda kihutanud. Kuid hiljem selgus, et pidanuks veel edasi jooksma. Nii kalpsasin pea kilomeeter nö. soojenduseks mööda teed edasi-tagasi. Lihtsalt jubee!
Varsti kohtasin Annelit, kes startis minust 2 minutit hiljem. Järelikult ta kas kuskil viga teinud. Nii kulgesime kuuendast punktist koos minema. Mina kasutasin teejooksu, Anneli ragistas võsas. Kuid siis saime jälle kokku ja nii me lõpuni pressisime. Marje oli meid kinni püüdnud. Ma veel ütlen Annelile: mul on tunne, et Marje läheb meiega ühte punkti. Aga ta jooksebki meiega ühte rada, vastab Anneli. Ai-ai. vaat kus lops.
Kuidas lugu edasi läks, seda kirjutan siis kui jälle aega saan.

26. mai 2011

26.mai- Linnamäe

Jooks sujus täna üllatavalt hästi. Tuuline oli, kuid pole halba heata, sääski polnud. Ja see oli ju ülitore, sest Viikingite külas oli tohutult sääski. Kuid vaatamata sellele maalitoa juhendamine õnnestus päiksepaistelisele ilmale väga hästi.

Jooksus vigu nagu ei teinud, kuid mõned etapid tundusid kuidagi tohutult pikad ja tükati sai kõnnitud, kuid kiiremini tuli ennast nõgeseväljadel liigutada. Sooribades vett jagus ja papusid sai veidi leotatud, mis muidugi neile kasuks tuli, sest nendega pole ma mitu aastat jooksnud.

25. mai 2011

25.mai- Kõverjärve

Täna sai esmakordselt Lääne-Virumaa päevakul osaletud.
Algselt pidi päevak toimuma Pikasaarel, kuid sõdurid tahtsid metsas omi asju ajada, nii sai joosta Kõverjärvel. Seal sai viimati joosta aasta või lausa paar tagasi. Raiesmikud ja veel kord raiesmikud. Üldiselt oli maastik vaheldust pakkuv. Sai joosta ja turnida ja soos mütata, võsas ragistada ja ennast täielikult ära kaotada. Eilsest sprindist olid jalad sõnakuulmatud ja eriti nõlvadest üles ei tahtnud minna. Nii pidingi jooksu katkestama ja kribinal-krabinal padrikust välja tulema.
Märtenile oma klassi kaarti enam ei jagunud ja nii tõmbasin-ühendasin siuh-säuh raja ära, hiljem selgus, et ühe punkti jätsin ühendamata. Usalda, aga kontrolli, poiss!
No aga päev oli tore, sai külas käidud ja maitsvat kooki söödud.
Markus Kõrvemaal matkamas. Õnneks ilmaga neil vedas.

24. mai 2011

24.mai- Tallinn-Vargamäe-Tallinn-Koeru-Tallinn

Täna sõidan Vargamäele. Ekskursioon või sedasi. Päevakule täna vist ei jõua, kuid eks paistab mis õhtuks saab.
Eile tuli küll masendus peale, kui terve hommiku pooliku vihma sadas. Samuti hakkab lähenev sess kuklasse hingama.
Oh, ma ei tea kuidas ma selle sessi veel üle elan. Võib täheldada, et magusaisu on taandumas, kuid eile ostsin ikka kohe suure śokolaadi, pool on veel alles. Aga mitte enam kauaks.
Ahjaa, läheneb ka Jukola. Autos hetkel kaks vaba kohta. Minek reede õhtul ja pühapäeva hommikul tagasi.

Päev kujunes vägagi toimekaks. Vargamäel oli väga kena ilm, kuid tuuline. Tutvutud sai Seidla tuuliku hingeeluga ja vaadatud üle Vaegamäe elamine ja olmetingimused. Samuti kogu varandus, mida tollal kasutati ikka töö tegemiseks. See on küll ime, et nad ikka kõike jaksasid. Nagu "Libahundi" etenduselt kõrvu jäi "rõõmus meel ja naer on meie eest lukku pandud ". Ju ta siis nii oligi.
Vargamäelt tagasi Tallinna jõudes sai veidi keha kinnitatud, kui sõit läks tuldud teed tagasi Koeru. Nimelt toimus seal sprindikarika järjekordne etapp. Täna olnuks päevak Raudalus, kuid see maastik nii või teisiti risti-põiki läbi joostud ja pole kahju sellest loobuda.
Koerus oli radasid 2: meestel 3,1 km 14 KP ja naistel 1,8 km 9 KP. Peale võistlust sai päevaku raames veel joosta, kes aga soovis.
Enda raja läbimisega võib rahule jääda. Kuigi mõned hämmingut tekitavad momendid olid. Lihtsalt kaardilt oli kadunud üks maja, mis muidu oli olemas. Veeberi trikk ilmselt, ning ühes kohas oli puu maha võetud, kus punkt pidi olema. Nüüd siis punkt kännu kõrval. Maastik oli suhteliselt lihtne, mõned lõksud siiki olid etapil 39-40, kus mina kasutasin paremalt poolt aeda minekut, kui Maris ja Aivar läksid vasakult poolt ja kaotasid mulle 25-30 sekundit.

Kasutasin võimalust ja jooksin hiljem meeste rada ka, nii nagu Järva-Jaani sprindil sai tehtud. Aegu võrreldes olid ühised etapid kõik aeglasemad, kui esimesel jooksul. Lõpus olin täitsa väsinud. Mõtlesin küll, et eriliselt ei pinguta või nii, kuid võistlusmoment tuli ikka sisse. Samas oli meeste rada huvitavam ja nuputamist rohkem.
Kokkuvõttes sai sama pikk rada läbitud, kui oleks päevakul jooksnud.

Külastasime ka põgusalt Kilplala teemaparki. Olin seal varem käinud, kuid tore oli ikkagi. Kui ainult neid sääski vähem oleks.
Nii sai päris tihe sõidupäev. Neljapäeval külastan Viikingite küla. Huvitav millised üllatused seal veel ootavad.