23. detsember 2010

Jõulusoove häid kõikidele soovin...

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata - aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse - kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis Sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista Sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud.

17. detsember 2010

Ma arvan, et mulle lumi enam ei meeldi...

... sellepärast, et ma pean seda täna jälle rookima. Mõnusasti paar päeva polnud tarvis tema peale mitte mõeldagi. Aga nüüd!!!
Kallid sõbrab küsivad, et mika ma pole siia oma Riias käimisest kirjutanud. Väga lihtne vastata, mul pole lihtsalt hetkel aega. Aasta tahab kuidagi eriti kärmelt lõppeda ja paljud vabatahtlikult võetud asjatoimetused nõuavad oma aja veel lisaks. Ja puhata tahaks ikka ka. Ning kui puhkad, siis hakkab jälle sadama, nagu kiuste.
Samuti on mu auto talvepuhkusele läinud:-( Kuid täna, ma väga loodan, ärkab ta sellest uinakust. Sest neid praeliha kilosid ma küll koju muidu ei suuda vedada.
Kurvastab veidi see, et minu suurepärastest jõutreeningutest ei taheta hästi osaleda....
Täna lähen Markuse kooli, et noori innustada orienteerumisega tegelema. Loodan, et need 10 aastased mind ikka ellu jätavad.

4. detsember 2010

3.-5.detsember- nädalalõpp lätis

Plaaniseime Kristinaga veeta üks tore nädalalõpp Riias. Ostsime-broneerisime endile interneti teel hotelli ja nii sai mindud.
Alustasime oma matka juba reedel ja suundusime Pärnu, kus ööbisime Krissi sõbranna Airi juures, Tammiste külas Markna talus. Väga tore paik. Soovitan kõigile seal peatuda. Äkki õnnestub endalgi kunagi sinna tagasi minna.
Ilm keeras vägagi tuisuseks. Ja hommikul läti poole sõites olid teeolud vägagi ekstreemsed. Aga nagu tavaliselt polnud lätimaal nii palju lund kui meie siin.
Laupäeva enne lõunal sai joostud Garupe kaardil. Kuna kaardil oli raba, siis sinna ma kuidagi ei tahtnud minna. Tähendab ma ei tahtnud jalgu märjaks teha. Kuid vaadates neid radu, siis sellest pääsu ei paistnud olevat. Ja lühikest rada ma ei tihanud ka nagu joosta. Nii sirgeldasin oma kaardi ühte ja teist varianti joonistades nii ära, et loobusin raja joonistamistest üldse. Et jooksen legendi järgi. Kuid ausalt öeldes ma legendi ka ei vaadanud ja nii jäid liblikad rajal tegemata ja kokkuvõttes sain DQ. Masendav.
Peale jooksu suundusime Riia poole. Leidsime oma hotelli päris nobedasti üles. Poisid olid nii elevil, sest hotell oli tõesti kena. peale hotellitubade ülevaatust suundusime Riia kesklinna, et vaadata jõulukuuske ja tutvuda lähemate kaubanduskeskustega. Raudteejaama lähedal on üks suur kaubanduskeskus, kus leidsime toreda söögikoha Gan bei
Kahjuks ei saanud me kõiki võimalike mugavusi seal kasutada, sest tõrksate poiste taltsutamine võttis oma jao ja nii ei viitsinud keegi hommikul sauna ega ka jõusaali minna. Kuid suurest hommikusöögist ei keeldunud keegi.

1. detsember 2010

Meie hulgast on lahkunud Andres Käär.
Lauri Leppik kirjutas nii: Andres oli rogainiidee eestvedaja, esimeste TAOK rogainide rajameister ja rogainikaartide autor, hiljem Orioni rogainide initsiaator.
Andres oli võtmetegija 2005.a. Nõval peetud rogaini EMi korraldamisel. 2005 EM oli mitmes mõttes võtmesündmus, mis tõmbas tugevamalt käima Euroopa rogainielu ja tõi 24-tunni rogaini juurde mitmeid tänini rogaini tiitlivõistlustel osalejaid. 2005 EMi korraldamise eest sai Andres - seni ainsa eurooplasena - IRFilt Geoduck auhinna.
Andrese panust Eesti rogaini on raske alahinnata. Ta oleks võinud joonistada veel nii mõnegi rogaini- ja orienteerumiskaardi, kuid paraku läks teisiti.

26. november 2010

Jõutreeningud

Tasuta jõutreeningusaal on avatud ja seda igapäev, loomulikult kui lund sajab. Kellel on soovi mahutreenunguid osaliselt asendada jõutreeningutega, siis palun. Karanteeritud seljalihaste ja ülajäsemete treening ja selle mõju on tunda juba järgmisel päeval. Super. Soovituslikud treeningu ajad on hommikul kella 7-st 8-ni ja õhtul 20-st 21-ni või kokkuleppel.

21. november 2010

20.november- laupäevak

Kuna seekord päevakut ei toimunud, siis organiseerisime ise väikese treeningu. Mille nimetasime siis laupäevakuks. Vihma kallas ja kummikutega oli päris tore joosta, sest mind kiusav nohu ei lubanud mul jalgu märjaks teha.
Vesise ilma kiuste peaks hakkama järgmise hooajaks eesmärke seadma. Igasuguseid huvitavaid mõtteid on ning mida võtta või jätta on päris keeruline.
Poisid seavad samuti otsustamisel piiranguid. Oeh.
Samas on kuuldused liikvel, et noori orienteerujaid on metsas vähe liikumas, et nüüd peaks keskenduma laste kaasamisele päevakutele. Aga mida sina arvad?

7. november 2010

7.november- Hagudi

Peaks mainima, et kui igapäev ikka ei jookse, siis võib jooksmise ülepea ära unustada. Minuga igatahes juhtus nii.
Merikese utsitamisel olin nõus sinna Hagudi võistlusele minema. Kuid laupäeva hommikul veeresid ette takistused. Milleks mina loomulikult valmis olin, sest vahetasin autol reedel suvekäimad talviste vastu välja. Nii sai võistlusele mineks siiski teoks.
Võistlus ise oli päris vahva. Kuid lumes siblimine polnud just meeldiv tegevus ja käed-jalad hakkasid külmetama. No ja neid vigu sai kohe hulgi tehtud. Mulle endale jäi küll selline mulje, et oleksin kui esimest päeva kaardiga metsas. See 5000 -ne kaart ajas mu pea ikka täiega sassi.
Teisel ringil oli juba tunne parem ja jooksutempo ka kiirem. Kuna tulemused saabusid siis, kui pesemas sai oldud ning siiani polegi teada kuidas meil läks.

5. november 2010

3.november- Hiiu-Jannseni

Kuna tööpäev oli väga tempokas ja poistega sai veel juuksuris käidud ja otsus metsa minemiseks tuli hilja, siis minemise eel selgus, et mu lamp on laadimata. Tuli väikese seasilmaga minna.
Joostes selgus, et selle seasilmaga ei näe ikka mitte kui midagi. Ma võisin väga hästi teada, kus punkt asub, kuid punkti ma lihtsalt ei näe. Vaid umbes 5 meetri läheduses olles oli punkt nähtav, minu jaoks.
Vihma kallas ja ülepea kehva suusailm.
Tulemused.

1. november 2010

24.oktoober- Libahundijälg, Padisel


Teine etapp toimus Padisel, käisin seekord jalutamas.
Hommik oli täis üllatusi, mingi jäide kattis maad. Kuna ma pole veel talverehve autole alla saanud, lihtsalt puudub aeg sellega tegeleda, siis Keila vahel olid teed tõeliselt kiilas ja libedad. Siis am mõtlesin, et kas nüüd nii jääbki!? Autod peale Ämarit venisid rongis ja ega mul ka nüüd nii kiire ei olnud. Jõudsime parajaks ajaks kohale.
Meie tiimis olid väikesed matkasellid, kes tegid tempot. Mõned jooksusammud sai vaid esimesel lisaülesandel teha ja seda seetõttu, et si-kaart minu käes. Kui ma neid kesktormajaid metsa nägin jooksmas, siis tekkis küll kurb tunne, et tahaks ju joosta, kuid milleks, kiiret ei olnud ju niikuinii kuhugi. Lisaülesanne oli suhteliselt lihtne, tuli võtta kaardil olevad 3 punkti. Alguses arvasin, et köömes, kuid punkti piirkonnas selgus, et iga põõsatuti taga on punkt. Nii pidi veidi ikka vaatama, et valet punkti ei võtaks. Aga aega oli ja trahvi me sealt ei saanud. Peale edukat sooritust hakkasime matkasellidega liikuma punkti 25 poole. Markus oli meil alguses kaardilugeja ja saime selle punkti päris hästi kätte. Sealt suundusime punkti 81 suunas.

Lisaülesannete sooritamisel meil vaidlemist ei tekkinud, et kes teeb - Markus teeb. Nii sai Markus seinaronimist proovida ja seda mööda posti ronimisega, mis tundus nii kõrge, et mina sinna küll ei oleks tahtnud ronida. Kuigi alternatiiv tuli teemaks, et kui Markusel peaks mingil põhjusel ronimine ebaõnnestuma, siis mina ronin mööda võrku üles. Aga Markus oli tubli ja jõudis ikka tippu. Kuigi paar meetrit enne lõppu, arvast ta , et ta tuleb alla. No mida! Juhendajate väikese abiga seda siiski ei juhtunud. Tehtud.
Otsustasime jõe ääri mööda edasi liikuda ja võtta punktid 57, 46. Väike segadus 57 tekkis ja kulutas mie aega, kida meil oli ju piisavalt. Teed olid tióredasti mudaseks tambitud ja kummikud olid väga kasulikud. Väikese matka koos söögipausiga viis meid punkti 27 Markuse vedamisel. Kuna matkasellid väga metsa vahel ei tahtnud ukerdada, siis kõndisime mööda teed punkti 48. Võtsime kõige parema variandi tee pealt otse metsa. Nägime ühte nasivõistkonda, kes plaanisid ka sinna minna. Nemad liikusid kordi kiiremini kui meie, aga punkti jõudsime meie enne. Rihtisime väikesele teekesele ja lootsime, et see viib meid turvaliselt üle oja-kraavi. Ja nii see oligi, kuid kummikud olid jälle abiks ja nii aitasid need Mihkli, kui Liisu üle. Eesmärk oli teha veel üks lisaülesanne. Punktis 80 tuli sõita mööda trossi ja visata hoo pealt liivakott rõngasse. Kes tegi? Loomulikult Markus. Me ei arvestanud Markuse kehamassi ja kiiruse suhet õieti aj nii jäi meil lisapunktid saamata. Kuna matkasellid hakkasid tungivalt väsimuse märke välja näitama, siis tuli stardipaika tagasi naasta. Võtsime veel punkti 39 ja suure moosimisega veel 26 ja siis matkasellid enam ei jaksanud ka. Olime suhteliselt esimeste seas lõpetajad. Pesemisel ei olnud tunglemist ja süüa sai tühkas saalis. Tund hiljem oli juba olukord teine. Kokkuvõtteks me ei jäänudki viimasteks.

22. oktoober 2010

21.oktoober- Tallinna neljapäevakute lõpetamine

Tore üritus see neljapäevakute lõpetamine. Võrreldes teispäevakute lõpetamisel on veel palju arenemiseks ruumi.
Poisid olid põnevil-õhevil, sest lootus oli medaleid saada. Mihkel ja Markus seekord rahva ette uheldama ei pääsenud ja ega seal seismine kuigi mõnus ole ka.
Kõige magusam osa oli kringli söömine ja seekord oli see väga maitsev. Peaks ennast ka kuskile korraldaja tiimi smuugeldama , siis oleksin kringli söömise üle rohkem õnnelik. Sest magusam ma armastan.
Poiste arvates kõige toredam osa oli loosimine, kus alati on keegi midagi võitnud. Eelmisel aastal sain ühe raamatu ja seekord plaadi, mida hea autos kuulata. Kahjuks pole autoga sõitmis palju ette tulnud, nii on plaat veel kuulamata. Poisid jäid oma staffiga ka rahule.

20. oktoober 2010

Ja mitte midagi põnevat ei juhtu- aina loe....

...raamatuid. Aga nii lühikese ajaga ei jõua kõiki raamatuid mis nõutakse läbi lugeda. Aga miks nõutakse? Aga seepärast, et mingi vägi sundis mind taas õppima minema ja nii võtsin endale kohustuse kaela. Muidu on õppimine ju tore, kuid alati tahetakse sind koormata asjadega mida juba 13 aastat tagasi sai õpitud ja ma ei näe mingit erilist motivatsiooni seda taas õppida. Või siiski on?

9. oktoober 2010

9.oktoober- Uulu- Metsaküla

Hommikul vara sõitsime Kilksamast Pärnu, et seminarist siiski osa saada. Avatud Loovuse salongis juhendas Heidi Niinepuu huvitava iseolemise tunni ja seda oligi mulle peale eilset sündmust vaja. Enne seda veel sai vahetasid kolleegid oma eliseid muljeid jälgimise osas. Minagi sain oma raske kogemust teistega jagada ja meeleolu sai ka veidi paremaks. poisid joonistasid kunstiteoseid.
Kella 11 paiku tegin seminarilt vehkat ja sõitsin poistega Uulu.
Arvata võib, et see on sellel aastal viimane pikem jooks. Rogainist on mul parema jala pöialiiges valus või mis ta iganes nüüd on ja joostes teeb sunnik valu.
Stardi positsioon polnud kuigi halb. Kuid põhimõtteliselt tuleb siiski joosta oma jooksu.

Lõpuks oli mul kõht nii tühi ja jaksu joosta polnud ka enam....
Märten oli tubli ja jooksis välja kolmanda aja. Ise ta rääkis, et sai temast varem startijad kätte ja hoidis konkurendil tihedalt kannul, muidu oleks äkki jalutama jäänud.

8.oktoober- kurb sõit Pärnu

Plaan oli minna Pärnu, sest usinad kolleegid korraldavad seminari "Hingetantsud Pärnus".
Õhtul oli kavas Port Arturis avatava näituse külastamine ja hilisemateks tundideks üksildaste uitamine Pärnus õppe-eesmärgil, kus tuli sündmusi ja inimest jälgida tänavapildis.
Kahjuks ma nendele üritustele ei jõudnutki, sest pidin olema ühe kurva sündmuse tunnistajaks...
Alustasin oma sõitu autoga kodust kell 18.15. Otsustasin veel Laagri maksimarketist hommikuks sööki kaasa osta ja õhtuks ka miskit näksida. Sest tundes oma poisse-läheb söök alati kaubaks. Väljusin poest 18.55 ja peagi olin maandteel. Sõit oli tavapärane. Oletasin, et jõuan pooleteise tunniga ikka kohale. Sest tahtisn näituse avamisele jõuda ja Pärnu promenaadi ka lähemalt kaeda.
Autosid sõitis rohkem Tallinna poole, kui Pärnu poole. Ma pole mingi kihutaja ja minust sõitis paar autot enne Kernut mööda. Mingil hetkel oli mu auto taga üks masin ja mööda ta kihutaski. Siis mõtlesin, et mida need mootorratturid kihutavad. Aga ju ma ei mõista neid, sest ise olen vaid korra seda sorti masinaga sõitnud ja siis ka mitte juhtival positsioonil.
Kuid rattur tuli, möödus ja läinud ta oligi.
Sõitsime rahulikult edasi, peale Varbola ristmiku vaatan plagu, mis näitab, et 79 kilomeetrit on veel sõita. Hakkab juba hämarduma. Peale Vardit on pikk sirge, autosid tuleb vastu, kuid eespool märkan mingit üksildast punast tuld. Ja ma ei saa aru, et mis see on, kas keegi seisab teepervel või on eessõitval autol üks tuli kustund. Peagi saab selgeks, et see tuli kuidagi ei liigu vaid seisab. Kuna autosid tuleb vastu ei saa ma julgelt vastassuunda hoida. Märkan mingit kogu teepeal, alguses ei saa ma aru on see loom või midagi muud. Möödun nii kaugelt kui see antud hetkel võimalik oli. Migagi jääb rataste alla. Poisid karjuvad, et inimene. Siis näen mootorratast pikali teepervel, jahmun, sest inimest ratta juures ei ole, siis ma taipan, et see mis oli teel ongi inimene. Pidurdan ja jään 10 meetrit rattast seisma, minu taga jääb kohe ka järgmine auto seisma. Helistan 112, või oleksin hoopis pidanud 110 helistama. Kell oli 19.24. Pidin oma asukoha kindlaks määrama, kuid ma ei teadnud täpselt kus ma asun. Märten jookseb ettepoole, sest seal on kilomeetripost. Saan teada, et oleme 54 ja 55 kilomeetri vahel. Siis jooksen ratturi poole. Juba on oma 6-8 autot seisma jäänud ja õnneks oli paar meditsiini töötajat ühes autos, kes tegutsesid kiirelt. Selgus, et pulss on mehel väga nõrk. Teadvuseta. Kiiver tuli väga raskelt peast. Nähes pikki juukseid arvasin, et see on naine, kuid dokumendid näitasid siiski, et tegu on mehega. Kiirelt alustati ratturil südame massashi tegemist. Helistasin veel kord 110. Kiirabi pidi tulema Rplast. Jooksin oma auto juurde, et tuua ohukolmnurka, et keegi meile veel otsa ei sõidaks. Politsei saabus kiiremini, kuid ma ei teagi, millal ta saabus. Kui kiirabi saabus oli möödunud juba 20 minutit sellest ajast, kui meie seisma jäime. Kiirabi hakkas tegutsema, võttis oma elektri juhtmed välja. kuna Markus oli sealsamas, siis ma ei tahtnud, et ta seda pealt vaataks ja viisin ta auto juurde. Kui ma tagasi läksin, siis oli mees juba kaetud linaga. Teda ei õnnestunud päästa. Kurb, sest üks noor inimene on surnud. Mootorratas ise oli eest täieti sodi. Nagu oleks millegagi kokkupõrganud või otsa sõitnud. Rattur ise oli rattast 20 meetri kaugusel.
Politsei kirjutas tunnistajate nimed ja andmed üles. Mind pani imestama, et ühtegi autot Tallinna suunas ei peatunud, sest nemad pidanuks õnnetust varem nägema.
Kui kell sai 20, sai selgeks, et näituse avamisele ma kuidagi ei jõua. Ja kokkulepitud öömajast pean samuti loobuma, sest polnud teada kaua ma pean seal kohapeal seisma.
Politsei palus mul veel oodata, et kuni saabub uurija kes kõik tähtsama üles kirjutab ja nii kulus veel pool tunnikest.
Vahepeal saabus veel üks auto, millest tuli välja mees, kes hakaks pilte tegema. Politseinikud mõõtsid igasuguseid vahemaid. Uurijat veel ei kuskil. Aga ta tuli siiski. Kell oli pea 22 saamas, kui sain loa lahkuda. Siis kui ma autosse istusin ja tahtsin autot käivitada, selgus et aku on tühi:( Nii tuli mul politsei poole pöörduda ja abi paluda. No, eks see 2 tunnine seismine ja tulede vilgutamine jättis sügava jälje ka auto hinge.
No ja ega iga päev juhtu, et politsei su autot käima lükkab. Õnnetuseks oli mul paak liiga täis, et ka teisel katsel ei juhtunud midagi. Nii otsustati auto käime tõmmata. Ja see ka õnnestus. Lõpuks sain oma sõitu jätkata ja nii ei jõudnutki ma Pärnusse, vaid Kilksama külla, klublikaaslaste juurde öömajale. Sest mingist pidutsemisest ei saanud hetkel juttugi olla. Pärnu kauni promenaadi pean nüüd järgmiseks korraks jätma.
Üks vahemärkus ka, et Märten küsis hiljem minu käest, et kas selle mehe vanematele ka teatati, et mis juhtus. Ma vastasin, et hetkel on see politsei asi ja politsei tegeleb sellega. Ju Märten arvas, et kui vanaema suri, siis ma ka helistasin sugulastele ja et nüüd on samamoodi.
Ikka kummitab mind selle mehe kuju asfaldil ja tema nägu. Saatus on enneolematu, et viis-kümme minutit tagasi oli see mees elus ja mõtles oma lähedaste peale ja korraga teda enam ei ole.
Hiljem lugesin politseiuudistest, et:
8.oktoobril kella 19.00 ajal toimus liiklusõnnetus Raplamaal Märjamaa vallas Tallinn – Pärnu – Ikla maantee 54. kilomeetril, kus mootorratas Honda, mida juhtis 30aastane Hardi, kaotas teadmata asjaoludel juhitavuse ja kukkus. Mootorrattur suri sündmuskohal.

7. oktoober 2010

6.oktoober- Haabersti

Vedasin ennast Märteni palvel kohale. Kuid teine põhjus oli ka, sest ma olin sprinditeatejooksul oma si-pulga kuskile maha poetanud ja pidin selle nüüd kätte saama, sest laupäeval on seda kindlasti vaja.
Tegin väikese soojendusjooksu, mitte midagi erilist.
Teisipäeval käisime poistega TALLINNA Teisipäevakute lõpetamisel ja seegi oli mitte midagi erilist. Kaido rääkis veidi juttu ja medalid anti ka ja 45 minutiga oli üritus läbi.

3. oktoober 2010

2.oktoober- Kiidjärve-Taevaskoja

Rogain pakkus üllatusi, nii maastiku kui inimvõimete osas.
Olime valmistunud heaks soorituseks, õigemini Ville oli. Mina eriti mitte, sest sellel hooajal oli see mulle esimene, ajaliselt pikem üritus üldse. No, Libahundi jälgi sai kevadel aetud, kuid siis ainult kõndisime-matkasime.
Sõitsin koos Marise ja Merieksega reede õhtul juba Tartu. Sõitma hakkasime hilja ja Tartu jõudsime kella üheks öösel. Hommik saabus niisiis kuidagi ruttu. Ja planeeritud väljasõit viibis. Mida lähemale võistluspaika, seda pikemaks ja venivamaks autokolonn muutus. Nibin-nabin jõudsime kella 9-ks kohale. Kuna Ville oli juba kohal ja tegeles rajaplaaniga, siis minul kiiret polnud. Aga võistkond M&M pidi kiirustama.
Võistluskeskus asus Maarja külas. Väga toredad ja mugavad majad on seal ja mõni elnik on mullegi tuttav....
Tulemused

30. september 2010

29.september- Teatesprint Meriväljal

Ega ma eriti poleks läinud sprintima, kuid Maris ja Merike nii väga kutsusid, et ma pidin kohe minema. Loomulikult oleksin oma aega saanud sisustada ka õppekavade kirjutamisega. Hoidiste tegemist oleksin ma kohe kindlasti eelistanud, kui õppekavasid kribida aga, kuna ma eile oma kätt kuuma auruga veidi põletasin ja siis pidin õunakompoti vaaritamise päevakorrast maha tõmbama.
Läksin jooksma. No küll oli külm ja kõle seal õues. Jooksukindad jäid maha!!! Aga peale esimest jooksu oli päris soe olla. Paar ebaõnnestumist oli ka, kuid hullem oli see, et kukkusin oma haige käe peale ja tõmbasin villi katki ja loomulikult oli kaart ka katki. Järgmise punkti leidmisega läks jupike aega. Kuid hea oli see, et kaks punkti oli vaid lõpuni joosta ja kenasti ümber augu, mis kaardis oli. Tagatipuks olin oma si-pulga maha pillanud, oi kobakäppa!!
Tore, et Lauri mulle kirjutas ja sellest teada andis. Nüüd pean pühapäeval jooksma minema, et kaotatud tagasi saada.
Lõpetuseks saavutasime Merikesega naistevõistkondade seas parema aja ja saime väikese meene mälestuseks nagu juhendis lubatud. Kommi ja küpsikuid võis ka süüa.

26. september 2010

26.september- Hatiku

25.september- Hatiku


Ilm oli vapustavalt ilus ja soe. Mõnus oli kohe joosta. Ainuke häda, et jalad said märjaks ja vesi oli üpris külm. Õnneks ei olnud vees viibitud aeg kuigi pikk, nii jäin terveks ja nohu-köha ei saanud. Jooksin täitsa rahulikult ja raja lõpus tegin täitsa rahulikult viga. Ilmselge "esimest korda metsas" olukord.

Poisid olid ka oma radu läbimas. Kes pingutas, kes nautis loodust, kes lootis kompassi võita.
Kurnatud keha ja vaimu läksime turgutama Põlva. Ebaõnn tabas meid bistroo ukse taga, sest see oli reserveeritud. Jälle!! Kuidagi satub vahel nii, et kui meil on sinna asja on koht hõivatud. Nii suundusime söögikohta "Aal". Söök on seal hea, kui miinuseks on pikk ooteaeg. Kuid kes kannatab see kaua elab. No ma peaksin nüüd päris jupikene kauem elama. Poisid jõudsid veel järve ümbrust uudistada ja teisi toredaid orienteerujaid tüüdata ja varsti võivad nad oma õlledest niimoodi ilma jääda :) ja mulle õlu külmkappi alles jääda.
Paar päeva enne võitlust selgus, et mul on probleem ööbimisega Põlvas. Lootsin saada majutust Metsa tänavale, mis langes ära, sest Põlva oli sportlastest üle rahvastatud. Siis lootsin oma sugulase peale, et äkki õnnestub. Kuid juhtus olema mitu sünnipäeva korraga, nii et see variant langes ka ära. Juba mõtlesin telkimise peale, aga seda nagu ka ei taha jne. Abi tuli siiski ja kokkuvõtteks sain väga toreda kodumajutuse Krootusel. Perenaine Silja ja peremees Margus olid väga meeldivad ja samas tagasihoidlikud, kuid suured tänud neile. Samuti Kristinale, kes majutust vahendas ja soovitas või õigemini selle välja võlus.
Pererahval on meid rõõm ka järgmisel korral näha. Ja kindlasti ei ole meil selle vastu midagi.

24.september- Kilingi- Nõmme

Olin seekord autojuhi rollis ja metsa üldse ei kippunud. Mihkel küll küsis, et millal mina metsa lähen? Aga mina ju ei saa joosta koolinoorte valikorienteerumise võistlusel Kilingi-Nõmmes, kuhu ma Markuse ja Kaarli viisin. Mihkel ja Märten ergutajate rollis neid ootamas. Poisid esindasid Tallinna Reaalkooli ja Kaarel oli väga tubli. Markusel on veel palju tarvis treenida, et sama tubliks saada. Ja eks see ole tahtmise küsimus ka.

18. september 2010

18.september- Tehvandi -Apteekri

Ma ei tea millal tuleb kena nädalavahetus, et saaks rahulikult magada ja voodis kohvi juua.
Sellel nädalavahetusel seda veel ei juhtunud ja järgmisel ja ka ülejärgmisel ja üle-ülejärgmisel veel kahjuks mitte...
Täna hommikul sai suund Otepää poole võetud ja osalesin korporatsioon Vironia o-päeval. Mis on päris põnev võistlus. Võtsin üritust kui mõnusat treeningut, samas ilm polnud kõige mõnusam. Soojakraade vähevõitu ja vihma jampsis pidevalt, kord sadas ja siis jälle mitte.
Rajameister oli metsa 20 kontrollpunkti viinud ja punktiralliks anti aega 1 tund.
Kaarti sai minut uurida. Võtsin punase pastaka kaasa ja ühendasin ära punktid, mida arvasin, et jõuan läbida. Plaan sai täidetud, kuigi ühe punktiga tegin viga ja nii jäi see võtmata. Kuid läbisin punkti, mida ma alguses ei paalninud võtta. Samas jäi alla 8 minuti veel aega ja oleksin jõudnud ühe punkti veel võtta. Samas oleks tekkinud oht hiljaks jääda ja nii ma lõpetasin lihtsalt varem. Ja ega ma mingit hullu jooksu ka ei teinud, vaatasin ja uurisin, kas punktide järjekord on loogiline või mitte. Loomulikult seda ta polnud, sest hiljem analüüsides järeldasin, et võinuks hoopis teistmoodi joosta.
Üritus toimus Otepää spordihoones ja seal sai korralikult pesta ja süüagi anti. Huvitav oli ka ettekanne maineka militaarvõistluse "Swiss Raid Commando" katsumuste kohta - 2009. a. võitjameeskonna liikme Raul Hindov esituses.

16. september 2010

15.september- Rae raba

See öine sprint läks täielikult võssa. Õigemini sprint toimuski raba-võssis, ma küll midagi muud ei näinud, kui kraavid ja mättakünkakesed välja arvata.

14. september 2010

14.september- Tähetorni-Harku

Täna siis viimane teispäevaks. Kuna hooaeg hakkab lõppema ja uus algab, siis otsustasin täna pikema raja kasuks.
Info mis oli teisipäevakute koduleheküljel.
Jooksukaart 2007.a., korrigeeritud 2010 1:10 000 h 2,5m
Rattakaart 2007.a., korrigeeritud 2010 1:17 500 h 2,5m
- Maastik: Valdavalt hea läbitavusega erineva vanusega männimets. Kaardi põhjaosas ürgsem, raskemini läbitav mets. Veeseis madal. Vana raudteetamm on kaetud suures osas jämeda killustikuga.
- Ohukohad: Laukad. Liiklusohutuse tagamiseks kasutage tähistatud jalakäijate ülekäigurada, reguleeritud ristmikku, suusatunnelit, viadukti alust rada (arvestatud radade planeeringul).
Nendest korrigeerimistest ma küll midagi erilist ei märganud. Võrreldes neid kaarte millel ise olen tänavu jooksnud, siis on mõnel kaardil kraavid kadunud ja mõnel auke juurde tulnud. Kord on kaart täitsa roheline ja siis veidi vähem jne.
Laugaste või turbakraavide ületamine või mitte ületamine on ka tõlgendamise küsimus. Ma saan aru, et veeseis on madal ja mõned isegi ürgsed turbakraavid kannatabvad ületamist. Aga kas tasub riskida. Kuid neljapäevakul sai umbkaudu mõned etapid samassuunas läbitud ja võis kindel olla, et need kraavid mind ikka kannatavad, siis kasutasin seda võimalust. Jalad said märjaks ikka.
Loomulikult kulus rohelises ulmes rohkem aega ja apsakaid tuli samuti. Õnnestus ka kaardist väljuda. Eriti jabur oli viimasesse punkti minek, sest unustasin rattaraja olemasolu. Nii võtsin rattaraja finisi ja siis alles taipasin, et midagi nagu viltu. Ajakulu tuli lisaks, kuid sain ikka positiivse tulemuse kirja.

11. september 2010

11.september-Voose-Vetepere, EMV pikal rajal


Ilm polnud just kõige rõõmustavam. Saigi juba mõeldud, et sellel aastal EMV-tel ilmaga kohe mitte ei vea. Enesetunne polnud hommikul samuti kiita. Pea valutas ja kurgus kraapis, füsioloogia paigast täitsa ära. Tea, kas haigus tahab tulla, see oleks küll paha. Enne ärasõitu põikasin Selveri apteegist läbi, ostsin peavalurohtu ja hematogeeni. Kohale jõudes manustasin ühe tableti ja sõin mitu hematogeeni. Palju parem hakkas.
Rajale ma kuigi suurte ootustega ei läinud. Jana ja Triinu vastu ma ei saa. Tehnilises mõttes jään neile alla, Marje ja Anneli on samuti edukad ja mind mitmeid kordi võitnud. Pikk rada nõuab head vastupidavust ja mingi hetk võib tekkida tunne, et enam ei jaksa.
Nüüd päevi hiljem analüüsides oma jooksu ja vaadates Marta Olveti pilte, selgus tõsilugu, et olin stardis üpris uimane. Kõik olid juba punuma pistnud, kui mina ennast kaardil paika panin.
1-59, Janat nägin viimati peale esimest punkti. Anneli ja Marjega sai ühiselt tempot teha kuni 2-51-sse. Napsasin enne neid punkti.
3-52 saime Marjega jälle kokku. Mina jooksin teele, joogipunktis sai võetud väike lonks ja mööda teed edasi, kedagi pole ees jooksmas näha. Selja taha igaksjuhuks ei vaadanud.
4-57,otsusatsin punkti minna mööda teed ja raiesmiku piirist vasakule metsa.
5-83, see oli pähkel. Esiteks kaldusin üle soo minekuga ära ja enam ei suutnud ennast nende lohkude vahel paika panna. Nii jooksin teeni välja ja siis tajusin 5 meetri joone üldistamist. Siis juhtusin Anneliga taas kokku. Nii mõnigi veel kobas pimeduses ja kamba peale saime punkti kätte.
6-38, võtsin suuna loodesse tee ja elektriliini poole. Mööda teed joostes näen, et Triin tuleb samuti teele ja on oma 75-100 meetrit eespool. Kuna Triin on küllalt täpne, siis teejooksus olen mina kiirem. Võtan jõudaslt järele. Rabas jooksen Triinust mööda, kuid punkti lähenen veidi kõrgemalt ja nii saab Triin punkti enne kätte.
7-40, minekus tekib seisak, sest minu kaardi tõlgendus veab veidi viltu. Kohtan Marjet, ta oli teel kuuendasse. Tea kus ta siis käis? Saan kokku tüdrukute pundiga, kes samuti suunduvad sina kuhu mina.
8-48, suht kerge punkt, sest minek on otse.
9-43, minek kulgeb mööda reljeefi, kuid võsa oli nii palju, et pöörasin teele ja seda oleksin pidanud kohe tegema. Punkt oli ka joogipunktiks.
10-87, suhteliselt lihtne minek.
11-58, see lohkude räga ajas pea sassi, lisaks sellele libastusin kallakul ühel puurondil ja kukkusin. Ja seda nii, et kompass kaarti toreda augu tegi. Vedas, et olin punktile nii lähedal.
12-75, sinna minek oli müstika, sest kaarti sellest kohast mul enam polnud, ainult valge laik ja seda vägagi reljeefses piirkonnas. Õnneks Rein Kriks suundus samas suunas ja nii sain tema abiga oma punkti kätte.
13-84, jooksen ja jooksen ja tundub, et punkt ei taha kuidagi tulla. Sooke kuhu jõudsin polnud kaardil mitte hästi näha. Aja või luubiga taga. Ning võssis pole päikesepaistet ka kuskilt võtta. Leian oma soo ja selle kaudu ka oma lohu. Kõik ok.
14-82, suund oli õige kuid, et jäi üks võõras punkt mis tekitas segadust. Minu oma veidi edasi teisel pool joont.
15-53, tegin otsuse joosta teeni ja sealt mööda teed nii palju kui saab. Ja see oligi õige. Jooksin punktist välja ja tuldud teed tagasi. Näen, et Marje käänab ka punkti poole. Ju on temagi kuskil eksinud.
16-78, ma küll ei näe muud varianti kui suruda mööda teed nii palju kui saab. Joogipunktist jooksen uhkelt mööda. Näen mööda teed joostes oma 3-52 punkti piirkonnas Pukkoneni, seisab ja uurib nõutult kaarti. Ju on miskit mäda, sest tavaliselt sellised mehed kaarti nii süvenenult ei uuriks. Hüüan eemalt, et mis lahti, tema ei saavat aru, et mis tee see on? Näitan kus ta on ja jooksen edasi. Veel kohtan klubikaaslast Merikest, kes samuti seisab ja uurib kaarti, saan tallegi näidata kus ma olen ja nii lähevad me teed ristmikul lahku. See auk joonel, kus punkt oli ma kaardil küll ei näinud, aga legendis oli ta olemas.
17-64, jooksen mööda kollast siilu kuni kraavini, suundun läände ja rassin veidi rohelises, selle asema, et mööda teed joosta. Täitsa rumal. Aga punkt on seal kus vaja.
18-70, see on ainuke ämber mille ma tegin, kuna kaart sai kukkumisel kahjustatud, siis ei näinud ma teejooksu varianti, mis viis stardist läbi. Sest seda kohta mul kaardil lihtsalt enam ei olnud, selle asemel haigutas valge laik. Mina ronisin sohu, kus nikastasin vasakut jalga ja ehitasin-tugevdasin purret,et üle kraavi saada. Siis jahmedasin kõrges rohus. Siis ma kirusin ennast, et nüüd rikkusin kogu jooksu ära jne. Oma 6 minutit tuli julgelt viga.
19-100, oo lõpeks see juba. Konkurente polnud näha ei ees ei taga. Lõpetades ei teadnud ma mitmes olen. Aga kui ma auto juures juba olin ja nägin, et Marje alles tuleb, siis läks tuju veidi paremaks. Ükskordki ma tast kiirem.
Ülla-ülla, olingi kolmas. teoreetiliselt kui ma poleks seda tobedat viga teinud, oleksin ma Triinu veel kätte saanud. Teejooksus kindlasti. Aga see on vaid oletus. Järgmisel aastal siis uuesti.
Võiks öelda, et pika raja jooksuga võin rahule jääda. Sprindis Marjele kaotasin 30 sekundiga , kuid nüüd võitsin teda kohe mitme-mitme minutiga.

9. september 2010

9.september- Pääsküla-Harku

Õnneks oli see nüüd viimane neljapäev, kus aeg on jooksus oluline.
Täna teeb tempot järjekordne lastevanemate koosolek, kuhu ma vist jälle õigeks ajaks kohale ei jõua. Ja nii oligi. Hilinesin soliidselt. Peale direktori sõnavõttu ei soovinud ka klassijuhataja lapsevanemaid kaua kinni hoida ja tegi vägagi lühidalt. Võrreldes 1. klassi koosolekuga oli see kordi ja kordi lühem. Mina klassijuhatajana tahaksin küll palju rääkida, sest muud aega lastevanematega suhtlemiseks pole palju. Ja ma pole eriti huvitatud, et peaksin lapsevanematega telefoni teel suhtlema.
No see selleks.
Tänane päevak oli kuidagi raske. Jalad on väsinud, võibolla mõjutab ka see, et tööpäev on pikk ja istumiseks polegi nagu eriti aega. Ainult söömise ajal ja arvuti taga e-kooliga mässates. No ja autoroolis saab ka vahel istuda.
Rada iseenesest huvitav, kuid ikka selle põhjapoolse osaga tekivad komplikatsioonid. Saa mina nendest turbaaukudest sotti, eriti kui need on rohelises tsoonis. Siis vigastasin oma vasakut jalga, nüüd teine näotult kriim ja punane või varsti sinine.

8.september- Õismäe raba

Märten hirmsasti tahtis minna. Läksime. Stardi leidmisega tekkis probleem. Kuna ma polnud jõudnud täpsustada, kus start asub. Väike telefonikõne päästis meid.
Topeltvalik tundus liiga karm, nii valisin lühema raja.
Kahjuks ebaõnnestumised jätkusid. Märtenil kustus kuskil metsas lamp ära ja nii tuli ta tigedalt tagasi. No, eks see oli vähese laadimise, õigemini mittelaadimise viga. Nii läksime kahekesi rajale. Mina vean teda mööda raba ühest kohast teise ja tema muudkui õpetab mind. Lõpus teeb lõpuspurdi ja lõikega 5 sekundit parema aja. Täielik ebaõiglus. Kuid annan andeks.

7. september 2010

7.september- Pirita

Täna taas Pirital. Suuremad poisid vinnasid täna rattad kaasa. Kaart oli täielik pudru ja kapsad. Mina küll sellel rattakaardil poleks kuigi edukas olnud. Kaardi mõõtkava võinuks olla teine, siis oleksid teed kenasti seal, kus nad peaskid olema. Reljeefi polnud näha. Kuigi kuskil keegi mainis Keila-Joa rattakaardi kommentaarides, et reljeegi pole vajagi kaardile kanda. Samas on see algajale jällegi vajalik. Aga kui mustad jutid varjavad reljeefi seal, kus teda oleks vaja kindlasti näha, siis olegi pigis. Ja tuju ka paha.
Endalgi oli punkti asukoha täpsusatamisega rohelisel kaardil raske lugeda. Legendi numbrid taas kirbu-krabu. Tegin paari punktiga tublilt viga ja lubasin endale nii öelda metsapeatuse ka.
Rada sai siiski läbitud positiivsete emotsioonidega.

6. september 2010

6.september- Loomaaed


Täna käisin koos Mihkliga loomaaaias jalutamas ja veidike ka jooksmas.
Oli juba ette teada, et ma pikemat rada ei jõua täna joosta. Kuna lapsevanema kohustus, külastada kooli oli küllalt tähtis.
Samas rikkus liiklusummik Linnu teel ja tagatipuks otsustas keegi enne Mustamäe ristmikku teisele autole tagant sisse sõita, nii oli üks rida kinni. Kui muidu oleksin kodust loomaaeda sõitnud 10 minutiga, siis nüüd 25 minutiga ja nii ei jäänudki muud üle kui R5 rada läbida. Kell oli 17.51.
Mihkel oli tore jooksusell. Sai tükati spurti ja siis veidi rohus kõndimist, tiikide juures lindude vaatlemist, jääkaru imetlemist ja tõdesime, et lund ikka pole.
Mihklil nagu tavaliselt leidis mingi toika, millega sai ühtteist huvitavat korda saadetud ja Jüri jõudis ka õigeks ajaks kommidega kohale. Nii sai Mihkel mõned kommid põske ja kimasime kodu poole. 10 minutit oli lastevanemate koosolekuni aega. Loomulikult jäin hiljaks.
Kuid neljapäeval üritan uuesti, äkki õnnestub õigeks ajaks jõuda. Kuid kahtlane see tundub. Klassijuhataja rääkis samuti kaua, oma poolteist tundi. Ja lõpuks oli kell 21 kui poodi jõudsin, et sibulaid osta. Sai ju pühapäeval seeni korjatud ja need ootavad marineerimist.

3. september 2010

2.september- Pirita

Kui mu kodu oleks mere ääres, siis käiksin iga ilmaga vees ennast karastamas. Kindel. Sest lapsepõlves sai nii mõnigi suvi vanaema juures abiks oldud ja mõnus oli hommikul peale ärkamist meres supelda. Kollane majake Eisma rannas ikka veel püsib, kuigi vanavanemaid juba ammu-ammu pole. Kahju vaid, et sinna nii tihti enam ei saa.
Ja päevaku viimane punkt mere ääres, tekitas väikese nostalgia hetkekese. Hea, et ma ettenägelikult soojapesu särgi jooksusärgi alla panin. Mina ju see va külmavares.
Rada iseenesest oli küll hea jooksukas, kuid kõveriti saab ka mindud ja mõnel etapil see ikka õnestus. Pikakoivalised 21AL klassi kihutajad jooksevad sinust, kui liikuvast postist mööda ja siis sa saad aru, kui aeglane sa tegelikult oled.

2. september 2010

1.september- Saustinõmme

Täna oli siis ajalooline päev. Mihkel läks esimesse klassi. ootas ta seda väga. Loodan, et ka järgnevad päevad on talle meeldivad ja õpihimu jätkub.
Tarkusepäeva on hea lõpetada väikese jooksuga öises metsas. Rada huvitav, eriti siis kui sa kõige nobedam ei ole.

1. september 2010

31.august- Iru

Iru polnudki igavene idu. Maastik täitsa normaalne. Kuigi jah,kohati nõges ikka võimsalt kõrge ja hein rinnuni või lausa lõuani.
1-31, suund oli õige aga siht oli vale, jõudsin punkti 32. Tagasikäik ja punkti 31.
2-33, suund läks valeks, kuid siht oli õige, nii tegin tutvuse turbakraavidega ja imetlesin laudteed ning punkti võtsin ka ära. Koju ei viinud.
3-38, tabasin hästi teeotsa, mis viis mind rabast välja. Ootasin kollases lagedat leida, kuid leidsin eest kõrge heina ja joostavus oli küllalt halb. Hein lausa kleepis ennast jalgade külge.
4-39, majade vahelt punkti.
5-41, tore punkt peaaegu tee peal.
6-35, otsustasin joosta mööda teed ja käänakust otse laudtee suunas. Jõudsin teele 10 meetrit punktist eemal, polnudki nii väga suur viga.
7-46, mõtlesin kas minna otse või mööda teed ringi. Läksin ringi. Laudteel olekisid ratturid mind pikali sõitnud, kui nad enne hädakisa poleks teinud. Väheke enne punkti hakkasin endas kahtlema ja seisin seal kui tummahammas, legendi lugemisega oli suhteliselt jamasti. Numbrid kui kärbsemust.
8-44, see oli kaval minek. Esmalt jooksin aia nurka, kuid seal ei kontrollinud suunda ja jõudsin mõne meetri ikka vales suunas kimada. Õnneks taipasin kiirelt, et jõgi kuidagi valel pool.
9-48, rühkisin mööda teerada edasi, sain kuiva jalaga ka kraavist üle ja jälle hein-nõges kõrgem-pikem kui mina. Jube. Jõudsin majani ja sealt juba mööda teed punkti, väikese heinamaa lõike siiski tegin.
10-49, kas minna otse või ringi. Seekord läksin otse ja jäin mõneks hetkeks rohelisse kinni, kuid pääsesin kiirelt. See auk oli paras pähkel. Kõrges rohus polnud seda eriti märgata.
11-51, kõrvalekalle polnud kuigi suur.
12-53, siin tuli ainult joosta.
13-54, aga selle punktiga tegin teevaliku vea. Kuidas nii saab olla, kuid saab.
14-56, jooks ööda asfaldi ja kruusateed võpsikusse. Punkt võtta ja mööda teed võpsikust välja.
15-58, aina jookse mööda teed ja sain uurida kuidas inimesed tagahoovi korras hoiavad või ei hoia.
16-47, vaatasin veel tagahoovi ja siin polnud mingit teist võimalust, kui mööda teed joosta. Veidi pidi üle oja turnima ja rohelises võssis rassima, kuid punkt oli iseenesest kenas kohas.
17-50, mööda teed. Üks meesterahvas mõtles, et teeb turbot. Kimas mööda ja oleks punktist peaaegu mööda tormanud.
Lõpp hea, kõik hea.
Jõime Kristina juures veel tassikese teed ja siis suundusime lillekesi ostma, sest kohe-kohe on 1. september.
Mihkel läheb esimesse klassi.

30. august 2010

30.august- Kodasoo


Täna algasid taas Kompassi päevakud. Kuna erilist jooksuindu polnud, siis püüdsin reljeefikaardil toime tulla. Peaks ütlema, et päris hästi õnnestus. Üks tüüpviga ikkagi tuli ja viimasesse punkti minnes kaldusin veidi ära. Treening õigustas ennast.

26. august 2010

26.august- Sõitme või Andineeme

Täna toimus päevak Sõitmes, kuid kätte pisteti Andineeme kaart. No teadagi, rohelises võpsikus on ennegi mässatud ja nii ma kaotasin oma pulsikella vidina ära. Kus täpsemalt, nüüd enam küll ei tea.
1-31, polnud kuigi keeruline,jooksin Markusega koos sinna. Edasi pidi ta juba oma jõududega minema.
2-32, no nende kividega rohelises on saadud küll ja küll pusserdatud. Seekord õnnestus peaaegu hästi. Mingi okastraadipusa vaid vedeles põõsaste vahel ees. Unustasin kella tööle panna ja siis ma seda tegin.
3-35, kivi tihnikus.
4-34, sain taas Markusega kokku ja siis jälle lahku.
5-37, hea hooga sai mäest alla ja üle põllu vuditud, ukerdasin mingis kraavis ja sealt väljudes, vaatan kell ei tööta. No olgu, pole siis tarvis ja nii ta jäi. Võibolla olin juba midagi kaotanud, võta sa nüüd kinni. Ei hakanud otse minema, jooksin mööda rada.
6-57, otse minek.
7-49, sellest jooksin veidi üle, kuid mitte palju.
8-53, suurem apsakas. Hakkasin enne punkti veidi oma asukohas kahtlema ja see oli halb.
9-52, mõtlesin, et kas tasub kiiresti joosta, kuid etapp oli mõnus.
10-51, kohtan teel Märtenit, kes sööb mustikaid, temal pole kiiret kuhugi.
11-42, jooksen mööda teed ja enne punkti tõus mäkke ja siis jälle alla.
12-44, võtan suuna otse. Kuid oleks pidanud osaliselt mööda teed jooksma. Kuid otsus sai tehtud nii, et joosin üle kollase, mis polnud kuigi meeldiv, siis kraavist üle. Mingi hetk jooksin teel, kuid seda elektriliini ma küll ei märganud.Ja sis aina otse edasi, küll need mustikad olid ikka suured ja mahlased. Ma kohe sõin mõne. Kui jõudsin asfaldteele, siis tekkis segadus, et kui kus ma siis nüüd olen. Ei jäänud muud üle, kui edasi siblida ja kui teed nägema hakksin, sain aru, et oleks pidanud veel mööda asfaldi lõunasse jooksma.
13-45, hea mööda reljeefi joosta.
14-46, lähenesin punktile veidi ringi.
15-47, no miks neid mustikaid keegi ära ei korja!!
16-48, kaldusin minekuga ära ja sattusin pukti 45. Ma olen siin juba olnud!! Kuid lähenesin punktile teiselt poolt ja siis tunduski kuidagi teistmoodi kõik. Aga aega kulus.
17-50, nööriraja punkt.
18-55, nöör kaugelt näha ju see punkti seal on. Oligi.
19-56, otse minek.
20-60, valvsus vist kadus, sest punkti minek oli kuidagi aeglae.
Lõpp.
Päev oli tore, kuigi mõningaste materiaalsete kaotustega.
Homme püüan siis puhata ja vaimu piinata, sest hunnik raamatuid ootab lugemist, tapeet ise ka seinale ennast ei kleebi ja õunamoosi tahaks ka talvel süüa.

24. august 2010

24.august- Harku

Tänane jooks meenutas juba krossijooksu. Mis tundus eriti väsitav, kui pead mõnda asja kaks korda tegema. Samuti nõudis vaimutöö oma osa ja nii olin päeva lõppedes täitsa väsinud.

22. august 2010

Puhkepäev

Täna oli selline veider päev. Teha olnuks paljudki, kuid tegijaid polnud. Ilm ka säärane tuuline ja õhtul tuli lausa paduvihma. Ühesõnaga päev uneles.
Võtsin ennast kokku ja keetsin suure potitäie õunamoosi. Korjasin uusi õunu, mis marutuul alla loopis, aga need jäävad nüüd veidikeseks ootele. Hommset ootama.
Tegime Markusega väikese jalutuskäigu, et osta poiste tuppa tapeeti. Tehtud, kuid tapetseerima hakkame vist homme. Võibolla peaks endale kohe startsionaarse sildi tegema, kus kirjas HOMME, nagu Kaval Antsul vanapaganaloos. Kuid eks seda peab ikka kiiremas korras tegema.
Siis on Märten ammu mangunud, et tema tahab endale orienteerumistähiseid. Otsis pööningult minu riidetükikotist vajalikud kangajupid välja ja oli lausa ise valmis käsitsi need kokku õmblema. Tubli poiss!
Siiski sain endast võitu ja tegin peenemat näputööd ja vuristasin talle oma 6 tähise-lipukest valmis.
Teisipäeval teeme siis vajalikud riputusvahendid ja siis võib orienteerumisralli õues alata. Tuleb vaid õuekaart veel valmis joonistada, selleks tarvis arukama inimese käest üht-teist õppida ja joonistamisoskusi arendada.
Punktivaiad, Märten ise meisterdas,on ka osaliselt lihvitud ja ootavad pintseldamist.
Varsti hakkab siis radu planeerima. Igatahes elu läheb huvitavaks.

21. august 2010

20.august- Uljaste, EMV öises suundorienteerumises

Punktid olid paigutatud kenasti rohelisse ja tuulepoiss otsesuunale tuulemurdu paisanud.
Suunataju kadus pidevalt ja enda paika panemine võttis hulganisti aega.
Maastik võrreldav Pariisiga. Vaieldamatult mitte minu lemmik.
Ühel hetkel tundsin, et enam ei suuda, sest ühte punkti kammisin juba 20 minutit. Ikka ja jälle sattusin samasse lohku, kuigi proovisin mitmest kandist. Kui olin metsas juba tükimat aega ja võtsin vastu karmi otsuse, tulen tulema. Jooksin mööda teed tagasi ja see juhtuski olema ainukene tee. Täitsa nõme olukord. Eelmisel aastl kustus enne lõppu lamp, kuid suutsin siiski lõpetada. Kuid eeldavasti poleks mu lamp ka nüüd lõpuni kestnud. Auto juurde jõudes ütlesin, et enam ma öistele ei tule, kuid kindasti on see hetkemeeleolu tulemus. Elame, mõtleme,vaatame.

20.august- Botaanikaaed, EMV sprindis

Tallinna Botaanikaaed on botaaniliselt tore koht ja sprindijooksuks lausa super. Teatud pinget tekitasid lille-roosipeenrad ja mõned rohelised tutid.
stardis ei hoomanud ma kohe esimest punkti, vaid võtsin suuna 2-32 suunas. Aga kus on 1-53?! Selgus et, punktirõngast tumerohelise taustal oli kehva märgata. Õnneks sain õigel hetkel veel pidama ja pidin veidi tagasi jooksma, kuid 30 sekundit oli juba läinud.
2-32, oli lihtne.
3-33, hoone nurk.
4-66, kahjuks ei märganud ma teejooksu varianti, vaid läksin otse ja pidin ümber aia ringikese tegema.
5-34, tempo liialt aeglane.
6-35, pikk etapp, väikest segadust tekitas roheline põõsastik, kus valged koridorid sees. Mõtlesin minna ringi, kuid nähes, et keegi jookseb otse, tegin sama.
7-36, punkt põõsastiku vahel, lahe.
8-37, stardis kommenteeris Edith, et see on tore legend, sealpool on puud, kus on mitu puud ja nende vahel on punkt.
9- 57, punkte terendas juba kaugelt, kuid millegipärast ma jooksin vale punkti suunas. Pidurdusin siiski õigel hetkel.
10- 58, pikk etapp, lillepeenrad takistamaks otseteed. jooksin paralleelselt müüriga ja siis võtsin suuna tiigi poole. Teede ristmikul tekkis hetkeline segadus, et kuhu siis nüüd! otsustasin rohelise vahelt minna ja tähistatud sillast üle, ei tea kas oli hea variant.
11- 40, sellega kaotasin aega, ei taibanud kohe kuhu ja miks.
12- 59, kiire.
13- 60, nägemiskaugusel, katkestatud punktirõngas oli kehvasti näha, kuid legend oli hea abimees, mis ei lasknud tähelepanul kaduda.
14- 43, jooksin teele ja punkt juba paistis.
15- 44, rühkisin läbi rohelise võssi, väsind. õnneks lõpp juba paistab. Krossijooks läbi tunneli ehk tähistatud koridori. Tean, et tuleb võtta veel viimane punkt kohe nööri lõppedes.
16- 100, kärmelt ümber kuhja ja lõpp.
Kui kosutavat vett tarbisin, lõpetas Pilvi-Heli. Kommentaator hõikab, et tal on kolmas aeg. Nii, aga mina? Finisialast väljuds näen Marjet, nii saab selgeks, et olen teine. Kaotasin talle 27 sekundit. Ju siis 1-53, 4-66, 10-58 etappidel see kaotus kogunes.
Kuid tulemus on siiski hea ja hõbemedal.

Märten üllatas mind ja klubiliikmeid oma kiire jooksuga ja saavutas M14 klassis hõbemedali.

Markus jooksis samuti oma võimete kokaselt. Kuid trenni peab veel kõvasti tegema.

19. august 2010

19.august- Järveotsa

Peaks ütlema ,et oli päris huvitav kaart. Võibolla seetõttu, et sain joosta sellel kaardil esimest korda.
Varasemalt oli foorumis räägitud jubedast rabast ja eksimistest, siis olin veidi kõhevil küll. Õnneks rajameister tegi täitsa normaalse raja. Puhast jooksu ei tulnud, sest ühe lühikese etapiga suutsin viga nikerdada ja see saigi saatuslikuks. Enne 10-dat punkti tundsin, et enam ei jaksa, aga punkte on veel niii palju. Siis hakkasin mõtlema, et miks ma üldse kihutan, sest homme pean veel sprinti jooksma. Aga loodame paremat.

17. august 2010

17.august- Keila-Joa

Päevakule minek oli ilmne mõtete tuulutamine, sest mõtteid oli juba ülearugi.
Mõtlesin, et rada on kindlasti üks jooksukas ja ega ma eksinudki.
Samas pakkus rada küllalt pinget ja mõned eksimused tulid ja seda küllalt lihtsates kohtades. Rajameisti Marek Karmi eelnev jutt foorumis tekitas ka huvi, et mis nende 47 ja 57 punktiga siis nii erilist on. Kui ma etapil 35-48-47, millegi pärast punkti 47 juhtusin ja 48 kuidagi kätte ei saanud. Samuti hämmastas mind , et vanad kalad Vello Loorits ja Hille Tasa, seda sama punkti nõutult otsivad. Aga mina olin kiirem ja sain ta ikka kätte. Siis koperdasin kuidagi selle 57 otsa ja vaatan, et see kaevik kuidagi eelnevalt käidud kaeviku moodi ei tundu. Rein tubli mees vibutas näppu ja keelas mind seda punkti võtta. Minule vajalik punkt oli tsipa eemal. Ja nii võib kokkuvõtteks jooksuga rahule jääda. Tulemust veel ei tea...

15. august 2010

15.august- Mustla-Nõmme

Täna toimus Mustla- Nõmmes Järva-,Raplamaa ja Tallinna MV tavarajal.
Rada 5,4 kilomeetrit 17 kontrollpunktiga. Rajameistriks Kaarel Kallas.
Mõned punktid olid suhteliselt samades kohtades, kui suvejooksus. Kommentaator startide alguses rõhutas maastiku tehnilisust ja ilmastikuolud polnud ka kuigi head. Välgutas-müristas, vihmast rääkimata.
Mingit meeleolu polnud, ootusi ka mitte. Märten jõudis oma raja juba joostud, kui mina starti jõudsin. Markus lõpetas siis, kui starti ootasin.
Stardist minek oli küllalt rahulik.
1-62, minek tuli kuidagi väga ringi.
2-31, jälle kena ring punkti. Näen Triinat, kes startis enne mind.
3-54, jõuan enne Triinat punkti.
4-49, no see lohk oli paras pähkel.
5-50, suvejooksul sama punkt. Siis sai tuldud teiselt poolt ja sebimist oli omajagu. Triina jõudis järele.
6-53, jälle lohk, seisatasin üpris punkti lähistel, kui hakkasin legendi uurima.
7-52, ülejooks, kuid mitte kaugele. Väike ring siiski.
8-32, jooksen, vaatan punkt paistab. Eriti ei oskunud, et see lohk siin mulle sobib, kuid sobis.
9-33, lohk sihi kõrval. Seal kus mina arvasin teda olevat, seal teda ei olnud. Aga kätte ta sain siiski. Triina on vist juba läinud?
10- 56, lühike etapp, lihtne mõtlesin, kuid puid oli sihil risti-rästi ja nii tuli taas ringitamine.
11-36, üks lohk paljudest.
12-37, taas lohk, tehtud.
13-38, punkti minek ebaõnnestus täielikult st. teevalik sinna oli ülemõistuse ebaloogiline. Triinat pole näha. Koos olnuks parem soos mütata:)
14-40, need punktid soos ei meeldinud mulle juba suvejooksul, sest maastik lihtsalt ujus minema. Nüüd samuti, tiirutasin ümber selle sookese ja hea oli, et ta ikka leidsin.
15-41, lohk soo taga metsas, jooksin ringi mööda teed, oligi vist hea valik.
16-58,otse ei viitsind minna, tegin teejooksu ringi.
17-100, nii lihtne, kuid võpsikus sai ikka mässatud.
Lõpp. Ja siis selgub Triinat ikka pole. Kuhu ta siis jäi? Ise arvasin, et Triina on ikka tehniliselt minust parem. Kuid seekord päästsid mind kiired jalad.
Märten saavutas 2 koha ja Markus oli ka tubli. Mina seekord oma klassi meister.

Päev lõppes aga kurvalt.
Sain teate, et poiste ainuke vanaema on surnud.
Nüüd oleme täiesti omapead siin maailmas.

14. august 2010

12.august- Raudoja- Härmakosu

Sõit Kõrvemaa poole oli emotsionaalne, taevavõlv pakkus kena vaatepilti. See, et sadas on teisejärguline, kuid sähvatused ja mürin siiski tähtsad. Sellel suvel lihtsalt on nii, et kui oled võtnud suuna Rakvere poole, kisub taevas pilviseks. Korduvalt.
Metsa minnes juba sadas ja vahet polnud, kas saad või oled juba märg.
Rada 6,1 kilomeetrit, mis sisaldas 15 kontrollpunkti.
Esimesed kolm punkti olid pikad jooksuetapid.
1-53, polnud valikut siblisin mööda teed, kuid jäin enne punkti jõudmist toppama. Arvates, et olen liiga kaugele jooksnud, kuid selgus hiljem, et mitte.
2-52, jooksin mööda teed, ei hakanud otse minema.
3-51, alguses mööda sihti, siis kõrvalepõige ja soos müttamine oli raske.
4-34, langenud puid oli ees, tegin väikese ringi.
5-57, otse. Ahti püsib kannul.
6-36,kaldusin suunaga veidi itta, tee hakkas juba paistma, keerasin ruttu vasemale.
7-44, no selle augu kaevasid nad minu jaoks. Jooksin mööda teed mõnede lõigekatega.
8-55, suhteliselt tore punkt.
9-43, auk pidi 3x3 olema, ei paistnud hästi silma. Eriti kui kaasorienteerujad seisavad ees.
10-58, selle augu sain ka enne mõnes teises augus-kaevikus käies kätte.
11-33, lihtne punkt, kuid sealt välja joostes ei kontrollinud suunda ja nii jooksin sinna kuhu poleks pidanud. Aeg kulus.
12-31, kaevik.
13-32, kraav.
14-46, teel punkti küsib üks tundmatu Lfs´lane kus ta asub?
15-60,sadulat seekord metsas vedelemas ei näinud.
Ajaliselt pidanuks alla tunni välja jooksma, kuid seekord siis niimoodi.

11. august 2010

10.august- Pirita-Kloostrimetsa

Olen puhkuse viimaste päevadega väga usin olnud ja omandanud värvimises head vilumusoskused. Saan juba edukalt hakkama lae ja seinte värvimisega. Vahelduseks peab leidma ka aega jooksmiseks.
Täna oli plaan varakult metsa minna, sest õhtul pidi koorem küttepuid saabuma ja nendega peab lihtsalt tegelema.
Rada metsas suhteliselt talutav. Mõned vead ikka tulid ja ikka seal kus tavaliselt.
Nii saigi mindud nobedasti metsa ja kiiresti koju.
Minugi hoov võiks välja näha selline, kui Genovas. Kuid pean kokkuvõttes leppima mitte just väga kunstipärase riidaga.

Puukoorem saabus oodatust hiljem. Ja seetõttu kujunes õhtu hoopis sissesõidutee vabastusoperatsiooniks, kui puude ladumiseks.

5. august 2010

5.august- Kehra

Sellest saab nüüd 6 aastat, kui viimati Kehras orienteerumas sai käidud.
Mingil põhjusel kolis üks mu sõbranna kunagi Kehrasse. Sai tookord ja sai nüüd tal külas käidud.
Eelmisel korral sai mindud rongiga ja mul on isegi üks pilt, mis rongijaamas tehtud. Poisid sellised päkapikud, väikesed ja ümarad.
Olin noor ja roheline orienteeruja, aga miks ma 21A rajale kakerdasin, ma ei tea. Metsas sai oldud tublisti tund ja kolmveerand. Lappasin arhiivi ja leidsin ennast tulemustes viimasel kohal. Masendav. Seekord läks kiiremini, kuigi rada ei olnud eriti pikem.
Läksime juba varakult Kehrasse, et veeta mõnusasti aega külas ja siis õigel ajal jooksma minna.
Kui tuli aeg, et jooksuriided selga panna, selgus, et olen oma riided ülepea koju jätnud. Autos vaid papud. Mõtlesin, et kas nüüd pean seelikuga jooksma!?
Nii ei jäänud muud üle, helisatsin Riinale, et kas ta laenaks mulle midagi selga. Nii tegin väikese soojendusjooksu Kooli tänavale. Sain Riinalt lühikesed retuusid ja punase t-särgi, usun et number oli XL, sest valge-lillelist särki ma nagu ka ei tahtnud metsa selga panna ja valged sokid. Raske südamega jooksin auto juurde, küsisin siit -sealt, kas kellegil oleks põlvikuid või sokke. No siis ei jäänud mul muud üle, kui Koppa käest ühed rohelised põlvikud osta. Nüüd oli täiskomplekt: punane lotendav särk, rohelised põlvikud, kollane peapael ja mustad põlvpüksid.
Ja kujutage pilti, keegi ei tundnud mind ära ja mõnele tegi minu välja nägemine hirmus palju nalja. Eks ma isegi tundsin ennast naljakalt. Ning kui ma starti jõudsin, teadsid juba paljud, et ma olen jooksuriided koju unustanud. Märten hiljem isegi itsitas, et "jutud levivad ju kiiresti". Metsas oli tegelikult päris vahva, sest sain olla tundmatu. No, paljaste põlvedega on ikka veidi nadi võsas joosta.Paar head kriimustust sain ikka.
Etappidel 54-56, 56-46,46-49, 44-45 ahvatlesid mustikad end korjama, olid teised suured ja mahlased. Võibolla peakski aega leidma ja lihtsalt niisama metsa minema ja mustikaid korjama.
Igatahes selge on see, et oma riietega on ikka parem joosta.

4.august- Rakvere- Palermo mets

Sõitsin poistega Rakverre sõstraid korjama. Korjasin peamiselt mina. Põõsaid oli sama palju kui eelmisel aastal, kuid marju sain kokkuvõtteks vähem. Samas on see ju hea, siis kulub ka mahla tegemiseks aega vähem.
Poisid käisid iseseisvalt linna avastamas. Kuna nad polnud Rakveres kaua käinud.
Enne ärasõitu käisime ka päevakul, Palermo metsas.
Oo, kui ammu pole ma kodulinnas orienteerunud ja selles metsas sai kooliajal suusatamas käidud. No sellest on oma 20 ja rohkem aastat möödas. Mõned kohad tulid tuttavad ette, kuid toomingavõssi ma talvel küll ei nautinud.
Igatahes toimusid seal ka kohalikud suvepäevad ja nii sain Märteniga ühe rajal joosta. Olin Märtenist kiirem, kuid ütleme, et lausa napilt. Poolel rajal ta juhtis oma 2 minutiga. Kuid tundub, et tänus sellele, et ma võsas ragistasin ja muffigi enam aru ei saanud. Märten sai seevastu ühe koera käest veidi nahutada. Markus ja Mihkel jalutasid algajate raja läbi. Markus õpetas Mihklile leppemärke ja olid niisama mõnusad.

3. august 2010

3.august- Mustamäe-Nõmme-Mustamäe

Täna siis esimene jooks kodumaal. Enesetunne pole just kiita, sest söögiisu pole. Ilmad on ka suhteliselt talutavad, kuid vihma nagu ka ei tahaks.
Kuid tänane vihm enne starti oli täitsa mõnus. Nõlvad olid üles joostes toredasti pehmed ja alla joostes olid rajad kui uhteveekraavid.
Seekord kaarti vaadates ma eriti ei põdenud, et jälle peab 3 korda üles ronima ja alla jooksma. Mõttes kirusin ikka. Ega ma arvanud, et ma eriti jaksan mäkke joosta. Aga suurt probleemi polnudki, probleem oli vaid võpsikust auke ja lohke tabada. Jorutasin seal veidi aega. Eks peab selle võssiga taas harjuma.
Poisid olid ka täna tublid.

1.august

Püüame olla varased ärkajad, et pea 1000 kilomeetrine lõpuspurt teha.
Valmistame nedile kohvi, pakime asjad ja minekule.

Meie elamine sellel ööl nägi väla selline.
Planeerime bensiinijaamas hommikust süüa. Tehtud.

26.juuli- Balkanituuri 14. päev

Kell 10. üritame alustada teekonda Ohridi poole, enne veel väike poe peatus.
Kilomeetreid pole sinna palju, kuid sõidame seda maad 3 tundi. Umbes 13.30 oleme kohal. Linnas on ummik ja me ei leia seda tänavat mis meil tarvis. Mingi valemiga jõuame järve äärsele tänavale. Kus tekib seisak, sest linnas on paljud teed ühesuunalised ja kohe on sobe pakkujad platsis. Viimaks lihtsalt läheme ühte hotelli ja võtame endale seal toa. Ning selgub, et hotell on täitsa asjalik, 2+1 tuba 50 eurot.
Läksime linna avastama. Kahjuks ilm polnud soodne. Sadas ja mitu korda üritasime ronida mäkke, et külastada kindlust.

Vihmavarjusid meil kaasas polnud, nii sai kasutatud alternatiivseid võimalusi ja termokile sobis selleks hästi.
Linn on väga ilus. Tänavad vanalinnas kitsukesed. Hiljem selgus, et meie ööbimine olnukski ühes sellises tänavas. Ja peaksin mainima, et hea oli, et me siia autoga ei tulnud.

Vihma tõttu saime poodides kolada ja nii õnnestus meil leida kena kommipood, kus meie jaoks odavat kommi sai osta.
Osturalli lõpetasime õhtusöögiga. Mis oli üli hea ja praad loomulikult väga suur. Lisaks sellele olin ma tark ja võtsin endale kooki ka. Mis prae söömise käigus tundus sulaselge liialdusena. Sest me ei jaksanud praadi mitte ära süüa. Kuid kook oli siiski väga maitsev.
Üldiselt on väga tore linn. Õhtul on tänavatel palju rahvast. Ranna promenaadil on igasuguseid atraktsioone lastele ja peredele.

25.juuli- Kadijevac

Hommikune sõit stardipaika oli kurb. Võistlusmeeleolu enam nagu polnud.
Info ütles, et starti on 600 meetrit. Sooja vaid 8+ kraadi. Jube jahe ja külm. Dressipluusi ei tahtnud mitte ära võtta. Õnneks oli mul teine jooksusärk kaasas, nii panin endale 2 särki selga. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, maksimaalselt 1o minutit koos metsapeatusega jõuan starti. Hakkan 15 minutit enne oma starti liikuma. Jooksen ja näen, et tähistus starti kisub mäkke üles. Kokku oma 60-70 meetrit tõusu. Vanemad sportlased ukerdavad ees ja mööda nagu ka ei saa. Arvan, et korraldaja oleks pidanud hoiatama sellisest tõusust enne starti. Jõuan starti 8 minutiga, aega jääb ülegi. Hakkab palav. Juba kahetsen, et teise särgi peale panin. Ootan stardikoridoris. Vahes kus legende saab, minu raja legendi pole on 21B legendid. Ütlen kohtunikule, et minu raja kotis pole minu raja legendi. Kohtunik hakkab otsima, leiab, kuid ikka mitte õige. Olen juba tige. Lõpuks saan vajaliku lipiku. Stardikohtunik küsib, mis minu nimi on. No ma ei tea, kas kohtunik rinnanumbreid siis ei tunnista. Siis selgub, et minu start juba läid. P... olen lausa pahane. No ja siis kaob kontroll. Panen ikka täiega puusse, võigemini võssa. Jahmerdan mitme punktiga. Edasi läheb vahelduva eduga. Lõpus on hoog nii sees, et oleksin eelviimase punkti võtmata jätnud. No tere hommikust. Ja lõpp oligi käes. palju jama ei milleski.
Lõpuks kui kõik on õnnelikult metsast väljas pöördume Kopaonikusse ja tarime oma kraami autosse, ning sõit Skopije poole algas kell 12.15.

24. juuli 2010

24.juuli- Jankova Bara


Tänane võistlusmaastik asus 6 kilomeetri kaugusel.
Starti minek oli paras katsumus.Tee väänles ojakese kõrval ja mõnusasti poriseks sain ka, sest ojanirekesi oli palju, mis otsisid teed suurema oja poole.
Rada oli minu jaoks paras katsumus. Suutsin end jälle kuskile kaotada ja otsisin punkti sealt kus teda ei olnud.
Lõpuks leidsin alternatiivi, et pigem ringi kui otse. Kuid siiki õnnestus mul enesekindlus kaotada ja kaarti omamoodi tõlgendada. Hiljem selgus, et kp rõngas lihtsalt varjas olulist info minu eest. Kuid metsast välja ma sain.
õhtul käisin koos Marika ja Üllega Kopaoniku mäel matkamas. Kahjuks unustasin fotaaparaadi maha ja nii ma pilte ei teinud. Kuid vaade oli ilus, kuigi hakkas juba hämarduma. Leidsin mäenõlval rukkililli õitsemas. Enne matka oli just sahmakas vihma tulnud, nii et rohi oli märg ja 60 meetrit laskumist mööda rohtu pole just meeldiv. Kuid matk oli tore.
Õhtul pidi olema öise sprindi autasustamine. Mis hiljem selgus nii see ei ole. Vaid, et öine sprint olnud kohalik serbia auhinnavõistlus. Aga miks meie siis jooksime?! Me isegi ei teadnud, et see ei ole avatud võistlus. Meid lihtsalt pandi stardiprotokolli ja kõik. Sellest tuli igavene jama. Bulgaarlased, lätlased ja meie ka olime nõrdinud. Kuid korraldajal jäi õigust veel ülegi. Ühesõnaga olime pettunud ja valmis rohkem mitte jooksma....

23.juuli-Kopaoniku sprindiralli

Täna on selline tore päev, et saab kohe kahte sprinti joosta.
Sprindi stardid algasid kell 9 hommikul.
Reeglina sprinti mulle meeldib joosta ja ootasin jooksust enamat. Kuid välja tuli nagu tavaliselt.
Esimesse punkti oli mõnus tõus ja see võttis jalad kinni, ning mõtlemise ka. Seejärel tegin jämeda vea, hakkasin teise punkti asemel 14-sse jooksma. Nii ikka juhtub, kui rajad risti-rästi lähevad. Õnneks olid punktid suhteliselt lähestikku, kuid jamamist oli siiski. Hiljem tegin sama 14-nda punktiga teevaliku vea. Koperdasin üle minuti kindlasti.

Peale sprinti sõitsime kultuuriprogrammile. Ülle ja Marika olid teejuhiks.

Mõtlesime, et otsem tee on otsetee, kuid hiljem selgus, et tee tahtis vägisi ära lõppeta. Hullumaja. Kahju, et pilte sellest ei teinud. Ju oli mul emotsioonide taltsutamisega nii palju tegemist, et see ei tulnud pähegi. Õnneks jõudsime asfaldkattega teele tagasi.

Öise sprindi stardid algasid kella 21-st. Mõtlesin, et mis see ikka on veidi majade vahel jooksmist. Tänavavalgustus põleb ja puha. Kuid selgus, et rahvas viidi hoopis metsa kuuskede vahele müttama. Muidu olnuks ju lihtne, kuid mina ikka oskasin ennast kuskile võpsikusse 8 minutiks tiirutama jätta.
Kokkuvõtteks kahte sprinti ei jõua ikka hästi joosta.
Samas oma klassis polnudki mu tulemus väga halb, järelikult tegid teised ka mingit jura.

21. juuli 2010

21.juuli Kopaonik Open 2010


Täna oli esimene võistluspäev. Hommikul sai mõnusasti kaua magada,sest start algas kell 13.00.
Hommikune ilm oli kena, kuid enne 12 hakkas sadama ja vihmapiisad olid ikka võimsad. Õnneks vihm lakkas ja sain kuivalt kell 13.37 rajale.
Minu rada oli 5,2 kilomeetrit, tõusu 285 meetrit ja 16 kontrollpunkti.
Rada oli küllalt raske,sest tõusud olid võimsad ja üles ainult kõndisin.

20. juuli 2010

19.juuli-Lividraga II

Seekord oli mets punkte täis topitud nii, et minu 5,2 kilomeetrisel rajal oli 22 kontrollpunkti, tõusu vaid 50 meetrit.
Kohe kolme esimese punktiga tegin viga, maasrik ujus ei tea kuhu ja ei suutnud ma end korralikult paika panna. Viiendasse punkti jooksin hooga mööda ja siis tagasi. Kuuendasse minnes kaotasin ennast oma 10 või rohkemaks minutiks võpsikusse seiklema. Nii leidsin mitte oma punkti ja esimest korda pidin küsima kus see punkt asub. Siis selguski, et olen oma punktist 200 meetri kaugusel.
Nõlval asetsevate kivide tabamine osutus samuti raskeks, sest nõlv oli kammijaid täis. Õnneks koperdasin oma järgmise kivi otsa, nii sai enda asukoht kindlaks tehtud ja eelmise kivi-punkti sain ka kätte. Edasi oli jooks juba sujuvam, kuid tõuse oli ikka kõvasti rohkem , kui lubatud. Lõpus läks asi ikka kaljuronimiseks. Jube. Kuid hakkama sain ja see oli peamine.

18.juuli- Lividraga I

Hommikuti tõuseme vara, sest rahvast on palju ja kõik korraga sööma ei mahu. Nii olen koos Riinaga varased toimetajad. Pudruga ei viitsi mässata ja nii praeme hoopis mune. Kohtame kadestavaid pilke saiasööjate leerist. Aga meie oleme uhked, las vaatavad.

Juba 8.40 oleme stardivalmis. Teekond võistluskeskusesse ei ole pikk 10 kilomeetrit, kuid serpentiiniline tee nõuab aega. Mind isiklikult kohutasid metsaveorekkad, kes meile vastu sõitsid. Õnneks sõitsime meie sisekurvis.
Üleval platool on ilus vaade ja mõnus päikesepaiste.
Rada tundus kohutavalt pikk 7 kilomeetrit, 210 meetrit tõusu ja 19 kontrollpunkti.
Mõtlesin, et kui eile olin üle tunni metsas ja vaevu kolme kilomeetrine rada, siis kui kaua ma täna metsas olen?!

Metsas selgus, et maastik on suhteliselt joostav ja sai kasutada ka teejooksu. Mäed olid ikka võimsad ja tõusudel kõndisin, kuid raudmehed jooksid ikka üles. Seekord sain vigateta ja ka tulemusega võib rahule jääda.
Premeerisime ennast kohalikus kõrtsis.

Meie Horvaatias olemise aeg hakkab varsti lõppema, siis otsustasin kohalikus asulas ka veidi ringi vaadata. Erilisi vaatamisväärsusi ei olnud, kuid silmale ilusat leidus ikka.

15.juuli- Balkanituuri 3.päev


Tänane eesmärk on jõuda Horvaatiasse, Gerovosse
Sõidame ümber Viini ja kella 13-ks oleme Sloveenias.
Õhtuks jõuame Horvaatiasse.

Pidime ööbima kohaliku koolimaja võimlas. Kuna jõudsime kohale teise võistluspäeva õhtuks ja järgmine päev on puhkepäev, siis oli territoorium peaaegu inimtühi.
Võimla oli minu arvates kohutavalt täistuubitud. Nii võtsime vastu otsuse, et magame telgis. Minu arvates õige otsus, sest telgis on värske õhk kindlustatud. Pesemisolud polnud just kiita, sest kraanist tuli jääkülm vesi ja sellega pidid ennast igatmoodi suutma pesta.

17.juuli-Krezulna


Croatia Open 2010 kolmas võistluspäev.Kuid minu jaoks esimene.
Rada on lühike, kuid füüsiliselt raske. Ma pole varem nii kõrgel mägedes orienteerund ja ärevus oli ikka sees.
2,6 kilomeetril oli 13 kontrollpunkti ja 90 meetrit tõusu.
Starti minnes sai veidi harjutada maastikul jooksu. Ootasin vägevaid ja sügavaid karste, kuid neid kokkuvõtteks ei olnud. Oli meie metsadele tüüpilist võpsikut, kui hea joostavusega metsa, mis lehekrabuga kaetud, suuri kivihunnikuid ja maha langenuid puid-kände.
Maastik oli huvitav ja jooksule ma eriti ei keskendunud. Püüdsin pigem maastikut kaardiga vastavusse viia. Mina suutsin ikka kõike omamoodi tõlgendada ja seetõttu kulus aeg väga kiiresti. Urmas toonitas korduvalt, et luup tuleb kaasa võtta ja seda ma ka tegin. Ja sellest oli hooti kasugi, eriti siis, kui oma mõistus otsa sai.
Tulemusega polnud ma kuigi rahul, kuid sooritus oli positiivne ja see oli peamine.

Peale jooksu sõitsime Opatiasse päevitama. Nautisime rannamelu ja päikest.

16.juuli- Balkanituuri 4.päev


Meie jaoks puhkepäev. Ärkame varakult, sest peame küllalt kaugele sõitma. Vahemaad polegi kuigi pikad, kuid aega kulub palju.
Külastame Horvaatia ühte suuremat vaatamisväärsust, Plitvićka jezerat. Pääse sinna on 110 kuna.

Järved on tõesti maalilised ja imeväärsed. Tasub oma silmaga vaadata.
Matk kestis meil pea 4 tundi. Alguses matkasime mööda sik-sakilist teed allamäge, siis sõitsime laevaga pikki kõige suuremat järve, et siis edasi matkata.

Mõnus on peale pikka matka sõita mägibussiga. Tee oli nii kitsas, et bussid sõitsid vaid ühes suunas ja hooti oli tunne, et kohe-kohe sõidame teelt välja.

14.juuli- Balkanituuri 2.päev

Vara üles, hilja voodi- nii kaugele, jõuad ruttu.
Alustame varakult sõitu Tsehhi poole. Sai juba mainitud, et Poola on üks uskumatu maa, kus igahetk võib midagi juhtuda. Selgus, et foorid vahetavad karva nii kiiresti, et ei jõua silmagi pilgutada. Igas 70 alas on politsei väljas ja ootab sind. Samuti meeldib autojuhtidel teel väga laiutada.
Tänane eesmärk on jõuda Brnosse.

Kui sõidate Tsehhi, siis vinejett muretsege endale juba Poolas, maksab 4 euri. Mugavamaks teeks on kiirtee ja igale hüvele lisandub maks.
Õhtuks jõuame Brnosse ja tunduvalt varem kui arvasime.

Nii saime vaadata linnas ringi ja käisime ujumas. Peesitasime järve äärsel luhal, taamal heinapallid.
Öömaja oli taskukohane ja 20 raha eest valvati autot ka.

13. juuli 2010

13.juuli- algab Balkanituur 2010

Magada sain vaevu 2 tundi, sest asjade pakkimisega jäin jälle jänni. Igasuguseid asju tuli meelde, mis tarvis kaasa võtta.
Startisin kodust 5.05, et olla Riina ja Urmase juures 5.15. Minu põhiline tegevus oli asjade pakkimine-laadimine autosse. Anneli juures olime 5.30. Kell 6 tankisime Laagris ja nii võis meie seiklusrikas reis alata.
Riina oli teinud väga põhjaliku reisiplaani ja tuur kulgeb ladusalt.
Ikla piiripunktis sõime kõhu mõnusasti täis. Leedus tegime samuti ühe peatuse ja ööbisime Poolas, mis läks maksma 65 zlotti. Kuna jõudsime kohale niivõrd hilja, et raske oli leida söögikohta, kus saaks maksta kaardiga. Lõpuks leidsime ühe pizzabaari.

Poola on üks uskumatu-ülemõistuse-maa. Peaks ütlema,et midagi head selles Poolas pole. Ka vöötrajal võid auto alla jääda.

12. juuli 2010

"Kui me iga päev ja iga tund keskendame oma tähelepanu
mitte sellele, mis on valesti,
vaid sellele, mida me armastame ja hindame,
saame me olla osalised parema tuleviku sünnis,
mille aluseks on valikud, mida me iga päev teeme."

Carol Pearson

11. juuli 2010

Kell on 13.13 ja lapsed on õnnelikult laeval ja sõidavad soome poole. Saavad nädal koos issiga puhata ja osaleda Fin 5-el. Ütleme, et see on aasta tähtsündmus, sest issiga igapäev just ei kohtu ja tööd on inimestel ju hirmus palju. Nii ütles ka Evald Hermaküla filmis "Õnnelind Flamingo".
Eelmisel aastal läks Märtenil kenasti, jooksis M12 tugirada ja saavutas tubli neljanda koha. Ka sellel aastal jookseb Märten veel tugirada, et kogemusi saada ja võibolla järgmine kord katsub tõsisemat orienteerumist. Markus ja Mihkel veel nööriraja lapsed. Mihkel võtab olemist loominguliselt ja tal pole kiiret kuhugi. Nii kui kuskil mõni mari või huvitav puujupp silma hakkab, siis tema kohe Mihkel seda sööma ja puujupist suudab ta ka midagi leiutada.
Süda ikka natukene valutab...
Nüüd saan keskenduda oma asjade pakkimisele nr. 1, sest reis viib mind 20 päevaks kodust eemale ning kindlasti võtab see oma mitu tundi. Sest kõik tuleb ülekontrollida ja mõelda, kas seda on vaja või mitte.
Poiste asjadega oli veidi lihtsam, kuid meid on kolm ja aega kulus ka mitu tundi.
Pakkimine nr.2, Märten ja Markus lähevad järgmisel nädalal Käärikule treeninglaagrisse, sealt koprakarikale ja siis vanaema juurde maale, ning kõik vajalik tuleb eelnevalt komplekteerida.
Pakkimine nr.3 Mihkel läheb tagasi tulles vanaema juurde maale ja see kott on mul juba pakitud.
No, eks ma ise selle asja suutsin nii keeruliseks ajada.

9. juuli 2010

8.juuli- Keila-Joa

Kuumus tahtis tappa, kuid see tal ei õnnestunud.
Tänane jooks oli üks puder ja kapsad. See kaardi keerutamine ei meeldinud mitte sugugi. Nii õnnestus paar korda mõttetult joosta kuhugi ja siis jälle tagasi punkti suunas. Joogijanu tahtis ka maha murda, mõned mustikad sai siis suhu pistetud. Ja eelviimase punktiga 49 sai ka nalja. Ma mitte ei uskunud, et nöör sinna punkti viib. Kuid siiski.
Otsustasin, et peale sellist higistamist läheme ujuma. Vääna-Jõesuu rannas tegid lained sellist müra, nagu oleksid ookeani ääres.
Markus ja Mihkel loomulikult hulljulged, ronisid nii kaugele merele, et ma pidin neid päris kaua tagasi kutsuma-ajama. Nemad loomulikult ei kuule-näe midagi, et emme muretseb. Kosutus oli hea. Õhtul olid jalad täitsa väsinud.

8. juuli 2010

6.juuli- Raudalu

Päev oli väga palav. Jooksma tahtsin ja nagu ei tahtnud ka minna. Samas olin juba vähe tüdinenud akna puhastamisest. Teistpidi mõtteid tekitas vihma ennustavad pilved, mis ähvardavalt hakkasid kogunema, leitsak oli ääretu. Nii vudisin ruttu õue ja ajasin muruniiduki välja, et muru ruttu enne vihma niita. Jõudsin napilt enne padukat. Köögiaknast oli kurb vaadata, kuidas õnnetud jalgratturid teise pool teed sirelipõõsaste alt varju otsisid. Kahjuks said nad siiski läbimärjaks ja pidid peale 15 minutilist ootamist edasi sõitma. Vihma ei lakanud. Sadas lausa rahet. Tundus, et nagu oleks väikeseid kive vastu akend visatud.
Mõtlesin, et kui kella 18-ks vihm järgi ei jää, siis metsa ei lähe.
Vihm jäi juba poole kuuest järele, õigemini paduvihm lakkas. Nii panin jooksuriided selga ja minek. Ja imedeime, poisid seekord ei tahtnudki kaasa tulla. Nii läksin päevakule täiesti iseseisvalt.
Kaarti vaadates sai selgeks, et ilma nõgeseravita täna ei saa.
Kohe jooksu algstaadiumis tundsin, et jalad ei taha eriti käbedasti liikuda. Ja milleks rabeleda, lihtsalt jooksen.
Lõpuosas juba ootasin, et millel küll lõpp paistaks. Ei jaksa enam. Aga kui Ilse jaksab, siis ei sobi ju kõndida ja tuleb edasi joosata. Mõned etapid olid mõtetult nürid tee-etapid, kuid nüri olnuks ka otse minna.
Koju saabudes selgus, et meie digiboks on pildi ära kaotanud ja jalgpalli ei näegi. Kuid leidsime probleemile lahenduse ja pääsesime vikerraadio kuulamisest, kuigi lapsepõlves tuli selliseid juhtumeid ikka ette.

2. juuli 2010

2.-4.juuli- Kapa 3

Peaks mainime, et teele tuli uskumatu seiklus, mis takistas mind õigeks ajaks starti jõudmast. Poisid said ikka startida määruste kohaselt. Mina, aga 10 minutit hiljem, ning nii ei olnud minu tulemus ka kõige parem.

Kõigest lähemalt.
Reede 2.juuli,
startime lätimaale hommikul kell 9 Riguldist ja teekond osutus vägagi keeruliseks, sest läbisin seda osaliselt esmakordselt. Mingil korral pidin Riguldi - Jõulumäe sõitma ja siis sõitsin Lihula-Audru-Pärnu kaudu ja see tee polnud kõige parem, samuti toimuvad seal teetööd ja ka Uuemõisa-Haapsalu lähiümbrus on kaevatöödesse ummistatud. Nii otsustasin sõita Ristini. Kuid minu üllatuseks oli alates Linnamäest kuni Nigulani lahtine killustik teele pandud ja kiiruse piirang 30. Saanuks vähe kiiremini ka liikuda, kuid õnnetuseks oli üks veok ees ja sellest mööduda kurvilisel-käänulisel teel polnud eriti hea mõte. Nii tegi eessõitev veok tempot ja see ei olnud mitte väga kiire. Aeg jooksis edasi.
Ristilt sõitsin Kullamaani, sealt tahtsin keerata Vana-Vigala peale. Kuid sellekohast silti teel polnud, hoopis mingi viit Jädiverele. No mis koht see veel on?! Tekkis seisak, sest pidin kaarti uurima ja selgusele jõuma, et kas keerata või mitte sellele teele. Uurimise käigus selgus, et see tee on hea küll. Nii sõitsin kuni Pärnu maandteeni. Planeerisin, et Pärnus oleksin veidi peale 10-et, siis nii see polnud. Kell 11 olin Pärnus ja Majakakeskuses tegin peatuse, et raha vahetada. Siis veel tundus, et jõuab ja aega jääb ülegi. Kuid Kilingi-Nõmme teel oli ligi 10 kilomeetrine teeremont ja pidin üle 10 minuti lihtsalt seisma, äkki antakse luba sõita. Lõpuks anti. Edasi läks juba vähe kiiremalt. Teel võis näha politseiautosid, mis kiirustavaid juhte kinni oli pidanud.
Kella 12.30 paiku jõudisme Valgasse, kus tankisin ja sõit jätkus. Lootust veel oli. Märten küll ütles tõsiselt, et me vist ei jõua õigeks ajaks. Mina küll arvasin, et jõuame, sest sõita jäi ikka alla 100 kilomeetri. Kuni Apeni oli kõik hästi. Siis kui Pihkva-Riia maanteele jõusime ei osanud kohe kuskile sõita. Kaart näitas, et sõida otse edasi. Otsetee oli kruusatee. No mida, kas Aluksnesse viib nüüd mingi kruuatee!? Hiljem selgus, et mööda seda oleks jõudnud ka õigesse kohta, kuid milleks minna otse, kui ringi on parem. Nii riskisin sõita Pihkva poole ja umbes 4 kilomeetri pärast oligi päästev viit Aluksne poole. Kuskilt tuli paremale kruusateele keerata ja seal oli kenasti viit väljas. Märkasime ka eesti mehi otse Jaunlaicene poolt teele keeramas, need olid Koppeliinod. Ise sõitsin sama teed laupäeval, aga siis ma seda veel ei teadnud. Tegin vähe kruusarallit, kuigi juba Apest alates tõdesin, et mina oma starti ei jõua. Kohale jõudes sain auto küll oma stardile küllalt lähedale pargitud. Mille eest 2 latti taheti, anti ka roheline auto pildiga kaart, mis andis loa ka kahel järgneval päeval vabalt parkida. Samas pidin veel võistluskeskusesse jooksma, maksma stardiraha ja nii sain rinnanumbrid ja muu kraami kätte. Lisaks tuvastama millises stardis tuleb olla ja kuhu poisid peavad minema. No loomulikult oli kõigil palju aega ja kõik toimetasid oma toimetusi väga aeglaselt. Lõpuks sain teada oma stardiaja ja see oli küll 4 minutit hiljem, kui arvasin. Kuigi see mind ei lohutanud, sest riideid pidin ka veel vahetama, sest autoroolis pole ma kuigi osav riideid vahetama. Nii siis juhtuski, et sain 14.11 asemel 14.21 metsa.
Jooks oli pingevaba, sest head tulemust niikuinii ei tule. Paar susserdamist tuli, puhas oma viga.
Alguses plaanisin, et telgime võistluskeskuses mis asus Aluksne järve saarel. Kuid eesti pole kaugel, ning nii sai sõidetud Krabile Tikutaja tallu sugulastele külla. Sõitsime Ape kaudu eestisse tagasi, käänasime Vastse-Roostast Rõuge peale ja nii mööda käänulist kruusateed Krabini. Käisime ka kohalikus Krabi poes. Nii poe ees, kui taga istusid kohalikud taadid ja sumisesid ning ajasid kalamehe juttu, sest "Kalamehe pood" lihtsalt nõuab seda. Pood oli väike ja kaup ka elementaarne, mis vaja.
Võistluspaigast Krabisse kulus aega 50 minutit ja ma sõitsin küllalt aeglaselt.
Suvel on ikka mõnus, kui saab kiire elutempo juures külas olla. Minu ema poolse vanaema vennatütar ehk siis vanaonu tütar Ebe, elab muidu Tallinnas. Kuid selgub, et linnas külastan teda harvem kui suvel maal. Eelmisel aastal käisime metsmaasikal, seekord ei jõudnud.
Maal oli veel Ebe tütar Jana, mehe-lapsega ja Meelis, kes tuli Uus-Meremaalt kodumaale käima.
Poistel oli uudistamist ja uurimist, sest sauna oli maatasa tehtud ja uut ei olnud veel. Kuid suitsusaun oli täiesti olemas ja tiik, kus sai ujuda. Väike Joosep sai endale seltsilise Mihkli näol. Suuremad poisid olid suured jalgpallifännid ja keskenusid jalgpalli vaatamisele. Mina sain rahulikult ühepajatoitu süüa.
Magada sai lakapealsel ja nii oligi parem, sest õhk-tuul liikus mõnusasti ja palav polnud üldse.
Magama sai hilja, kuid õnneks ei pidanud ka väga vara ärkama. Ebe juhatas meile otsemat teed lätimaale ja seda üritame homme siis katsetada.

Laupäev, 3. juuli.
Ebe oli nii tubli ja küpsetas pannkooke. Kuna teadsin umbkaudu palju aega võistluskeskusesse kulub, siis startisime kell 9. Ebe juhtnööride kohaselt hakkasime siis liikuma nii, et sõitsime Krabi poe poole, kuid enne poodi tuli ristmik, kust käänasime vasakule lätimaa poole. Tee oli kruusane ja väga käänuline. Ebe hoiatas, et tee on tõesti kurviline. Nooruspõlves olla ta koos mehega kraavi sõitnud, oma isa uue sapikaga loomulikult. Sõitsisn siis väga ettevaatlikult, peale läti piiri, koht vist Magumi küla, pidime lehmakarja üle tee laskma. Jõudsime Korneti´sse, sealt edasi läks juba asfaldtee. Silt näitas, et eesti piirini on 6,2 kilomeetrit. varsti olimegi Pihkva-Riia maandteel ja keerasin Riia poole. Sõidame-sõidame ja varsti tuligi silt, mis näitab Aluksne poole. Märten kisama, et sõidame ikka Apeni....
Veendusin, et see tee on ikka otsem ja sõitsin edasi. Jõudsime Jaunlaicene´sse. Seal kahjuks asfalt lõppes ja algas kruusatee. Sõitsime Karva peale. Siis selguski, et see on seesama teeots, kus me Koppeliinosid nägime. Nüüd polnud muutkui otse edasi.
Võistluskeskus asus endise sõjaväe territooriumil, tee oli auklik ja okastraatigi oli piisavalt. Igatahes võistluskeskus oli huvitav. Päike lõõskas ja jäätis maitses hästi.

28. juuni 2010

27.juuni- 100 punkti jooks

Seekord toimus üritus Pikasaare mägedes. Maastik juba paar korda joostud, ning oli teada mida oodata. Kõige rohkem kartsin seda liivakarjääri või mis ta iganes oli ja sinna sattus reljeefikaart. Aga seda ei teadnud enne, kui rada sinna jõudis.
Üldiselt jäin oma jooksuga rahule, sest paar viga ikka tuli. Liikumine võinuks kiirem olla, selles osas olen kriitiline. Kuigi inimvõimetel pole piire.
Pikem jutt siis, kui Kapalt tagasi olen.

24. juuni 2010

24.juuni- Padise


Ma ei tea, millepärast ma täna üldse jooksma läksin...
Ilm oli super, kuid sääsed mitte. seisma ei saanud kuskil jääda, kohe tegid kambaka. Mitte 10 vaid kohe oma 100 sääske ründas sind, nii kuis jaksas.
Jaanipäeva pikk öö ja veel pikemaks veniv hommik, jättis oma jälje.
Juba esimesse punkti joostes tundsin, et jalad on täitsa rasked. Kuid olukord paranes. Kahjuks tegin kaardi lugemises apsaka, sest rajad ristusid ja läksin 4-33 asemel 9-41 ja sealt veel 8-57. Kui legendilt täpsustust hakkasin vaatama, siis selgus, et numbrid kuidagi ei klapi. Nii adusin, et olin jooned sassi ajanud ja ülepea vales suunas jooksnud. Õnneks ei olnud ma punkti piirkonnast kuigi kaugel. Aga aega kulus siiski.
Ka 5-34 sai jamatud kadusin kuskile ära ja tegin kaunikese ringi ja 7-62 oli paras pähkel, mida ma kuidagi kätte ei saanud. Samas püüdsin küll lagedas servast suunaga minna, aga tühjagi. Rapsisin seal ringi ja otsustasin uuesti lagedale tagasi minna, Viivi kääna ska metsa. Arvasin, et ju Viivi teab kuhu läheb, kuid nii see polnudki. Lõpuks jamasime sae koos, Arvo Ambel oli ka õnnetu ja ei teadnud kuhu minna mida teha. Näen punkti ja nii saab Arvo ka ennast paika ja võtab suuna oma punkti poole. Kuid 8-57 suunajooks õnnestus ülihästi. Jõuan Viiviga samaaegselt punkti. Kuigi tema läks veidi vasakult.
9-41, oleme veel koos, kuid siis kaob ta metsa. Ei jaksa mina nii kiiresti joosta. Aga vist ikka suudan, sest näen Viivit mööda teed jooksmas.
10-42, saan puhtalt kätte, jooksen mööda jõekallast silla poole. Viivit ei näe, ju jooksis eest. Kuid minu üllatuseks 11-48 tuleb ta peale mind punkti. Lõpus on Viivi siiski kiirem.
Vigu kogunes paras ports, kuid mõnus treening enne pühapäeavst ninapidi-kaardisolemist.

22. juuni 2010

22.juuni-Raku

Kartsin kaardil neid rohelisi piirkondi, kus pole mingit reljeefi ja kindlasid pidepunkte. Õnneks täna neid polnud.
1-48 jooksen Markusega koos. Markus arvas, et ta ei saa seda punkti hästi kätte. Kulgeme koos. Võtame punkti ja nüüd peab ta ise hakkama saama. Kaarti vaadates tundus, et tuleb jälle jooksukas. Kuid kavalad minekud ja valikud olid rajal sees. Kindlasti ei lahendanud ma teevalikuid hästi.
Kõik sujus hästi kuni punktini 6-39. Hakkasin punkti liiga vara ootama. Pärast selgus, et 20 meetrit varem.
7-43, arvata võib, et altpoolt tee variant olnuks kiirem. Näen Markust jalutamas.
8-34, sellega tuleb jama. Seda vaatasin kohe stardis. Ida poolne minek oleks vist parem valik, kui lääne poolt ringi mööda teed mida mina tegin.
9-41, jooksin punktist mööda. Jooksen ja jooksen ja mõtlesin, et kuidagi palju juba saab. Pöördun tagasi.
11-37, miks ma sellise huvitava kaare tegin. Ei tea.
12-36 ja 13-46, lihtne koju minek.
Märten sõitis ratast.

20. juuni 2010

19.juuni- Kytäjä- Jukola


Täna mõeldes-tundes, et Jukolale sõit toimus uisa-päisa. Sain küll kiirelt koju, kuid pühapäevane päev tundub ikka raisus olevat. Nagu Urmas ütles, et Jukola on lihtsalt üks magamata öö, minu jaoks siis kohe peaaegu kaks magamata ööd. Sest reedel jäin koti pakkimisega öö peale ja hommikul oli tarvis vara ärgata. Reisiärevuse tõttu äraksin juba enne kella. Söögiisu polnud. Kohale jõudsime väikese seiklusega Helsingi linnas, kuid ülejäänud tee sai rahulikult magada. Parkisime oma auto ja õnneks küllalt lähedale võistluskeskusele. Mis tegelikult polnudki nii lähedal. Nüüd pean ennast kiitma, et eelmisel aastal hea seljakoti matkamsiseks ostsin, sest seljas oli oma varandust kergem tassida, kui käe või õla peal tarida. Maa telkimispaika oli ilmatu. Tagasi auto juurde ei tahtnud keegi meelsasti minna. Ilm oli kena ja märkigi sellest, et võiks sadama hakata. Kuid tuul ei ennustanud head.
Telgi saime püstitatud kella 13-ks. Nüüd polnud jokutamiseks aega. Margit tõmbas vormi selga ja starti. Margit oli metsas tunduvalt kauem, kui arvasime. Merike jooksis teist vahetust ja oli viestil esmakordselt. Seepärast eeldasime, et ta jookseb rahulikult ja kiirustada pole mõtet. Merjet pidin kaua ootama. Hakkasin juba hirmu tundma, et mets varjab endas meeletuid raskusi. Õnneks oli närvitsejaid teisiga. Kõik ootasid võimalust metsa minemiseks. Olukorra tegi halvemaks veel tibutav vihm, sest ma polnud soojendusdressi selga jätnud ja tuul oli vali. Nii jooksin sihitult mööda soojendusala ringi, et mingilgi määral sooja saada. Aeg aina veeres halastamatult edasi ja tekkis juba hirm, et pean ühisstarti minema. Riburada ikka tuli eestlaseid metsast välja ja õnneks Merje tuli ja sain metsa.
Minu viies ja hetkel tundub, et oli ka raskeim Venloien viesti.
Raja elamustest kirjutan siis, kui kaardi saan, sest muidu võivad toredamad-masendavad hetked kajastamata jääda.

Ilm oli täiega nässus ja mingit erilist tahtmist polnud meeste jooksu vaadata. Ühisstardi vaatasin küll ära, aga varjulisemas kohas oli ikka parem olla.
Traditsiooniline pildistamine jäi ka ära ja suuremat osturallit ka ei toimunud, sest aega lihtsalt polnud. Kuid ühe tiiru tegin siiski.
Mudarallit sai teha küll, sest vihm oli kõik teed mõnusasti orienteerujate poolt sopaseks tallatud. Kummareid kaasas ei olnud, plätadega oli ka hää kõndida.
Magasin ja ei maganud ka. Kõrval platsil oli üks lätlaste telk, kus päeval mängiti lõõtspilli ja öösel toimus pidev rääkimine-seletamine. Ju püüti metsas toimuvat, nii detailselt kui võimalik uudishimulikele edasi anda.
Pühapäeval kella poole 8 paiku hakkasime laagrit kokku panema, sest kell 9 tahtsime Helsingi poole tagasi sõita. Ja arvestades vaevalist teekonda autoni, tuli tegutseda kiirelt. Materiaalne kahju tekkis auto juures, kus ma pükse-jalanõusid vahetasin ja endalegi teadmata sokid ära kaotasin. Samas sai ka uued ostatud, kuid veidi kahju ikka, sest väärt sokid olid.
Autosõit oli unine.