28. juuni 2010

27.juuni- 100 punkti jooks

Seekord toimus üritus Pikasaare mägedes. Maastik juba paar korda joostud, ning oli teada mida oodata. Kõige rohkem kartsin seda liivakarjääri või mis ta iganes oli ja sinna sattus reljeefikaart. Aga seda ei teadnud enne, kui rada sinna jõudis.
Üldiselt jäin oma jooksuga rahule, sest paar viga ikka tuli. Liikumine võinuks kiirem olla, selles osas olen kriitiline. Kuigi inimvõimetel pole piire.
Pikem jutt siis, kui Kapalt tagasi olen.

24. juuni 2010

24.juuni- Padise


Ma ei tea, millepärast ma täna üldse jooksma läksin...
Ilm oli super, kuid sääsed mitte. seisma ei saanud kuskil jääda, kohe tegid kambaka. Mitte 10 vaid kohe oma 100 sääske ründas sind, nii kuis jaksas.
Jaanipäeva pikk öö ja veel pikemaks veniv hommik, jättis oma jälje.
Juba esimesse punkti joostes tundsin, et jalad on täitsa rasked. Kuid olukord paranes. Kahjuks tegin kaardi lugemises apsaka, sest rajad ristusid ja läksin 4-33 asemel 9-41 ja sealt veel 8-57. Kui legendilt täpsustust hakkasin vaatama, siis selgus, et numbrid kuidagi ei klapi. Nii adusin, et olin jooned sassi ajanud ja ülepea vales suunas jooksnud. Õnneks ei olnud ma punkti piirkonnast kuigi kaugel. Aga aega kulus siiski.
Ka 5-34 sai jamatud kadusin kuskile ära ja tegin kaunikese ringi ja 7-62 oli paras pähkel, mida ma kuidagi kätte ei saanud. Samas püüdsin küll lagedas servast suunaga minna, aga tühjagi. Rapsisin seal ringi ja otsustasin uuesti lagedale tagasi minna, Viivi kääna ska metsa. Arvasin, et ju Viivi teab kuhu läheb, kuid nii see polnudki. Lõpuks jamasime sae koos, Arvo Ambel oli ka õnnetu ja ei teadnud kuhu minna mida teha. Näen punkti ja nii saab Arvo ka ennast paika ja võtab suuna oma punkti poole. Kuid 8-57 suunajooks õnnestus ülihästi. Jõuan Viiviga samaaegselt punkti. Kuigi tema läks veidi vasakult.
9-41, oleme veel koos, kuid siis kaob ta metsa. Ei jaksa mina nii kiiresti joosta. Aga vist ikka suudan, sest näen Viivit mööda teed jooksmas.
10-42, saan puhtalt kätte, jooksen mööda jõekallast silla poole. Viivit ei näe, ju jooksis eest. Kuid minu üllatuseks 11-48 tuleb ta peale mind punkti. Lõpus on Viivi siiski kiirem.
Vigu kogunes paras ports, kuid mõnus treening enne pühapäeavst ninapidi-kaardisolemist.

22. juuni 2010

22.juuni-Raku

Kartsin kaardil neid rohelisi piirkondi, kus pole mingit reljeefi ja kindlasid pidepunkte. Õnneks täna neid polnud.
1-48 jooksen Markusega koos. Markus arvas, et ta ei saa seda punkti hästi kätte. Kulgeme koos. Võtame punkti ja nüüd peab ta ise hakkama saama. Kaarti vaadates tundus, et tuleb jälle jooksukas. Kuid kavalad minekud ja valikud olid rajal sees. Kindlasti ei lahendanud ma teevalikuid hästi.
Kõik sujus hästi kuni punktini 6-39. Hakkasin punkti liiga vara ootama. Pärast selgus, et 20 meetrit varem.
7-43, arvata võib, et altpoolt tee variant olnuks kiirem. Näen Markust jalutamas.
8-34, sellega tuleb jama. Seda vaatasin kohe stardis. Ida poolne minek oleks vist parem valik, kui lääne poolt ringi mööda teed mida mina tegin.
9-41, jooksin punktist mööda. Jooksen ja jooksen ja mõtlesin, et kuidagi palju juba saab. Pöördun tagasi.
11-37, miks ma sellise huvitava kaare tegin. Ei tea.
12-36 ja 13-46, lihtne koju minek.
Märten sõitis ratast.

20. juuni 2010

19.juuni- Kytäjä- Jukola


Täna mõeldes-tundes, et Jukolale sõit toimus uisa-päisa. Sain küll kiirelt koju, kuid pühapäevane päev tundub ikka raisus olevat. Nagu Urmas ütles, et Jukola on lihtsalt üks magamata öö, minu jaoks siis kohe peaaegu kaks magamata ööd. Sest reedel jäin koti pakkimisega öö peale ja hommikul oli tarvis vara ärgata. Reisiärevuse tõttu äraksin juba enne kella. Söögiisu polnud. Kohale jõudsime väikese seiklusega Helsingi linnas, kuid ülejäänud tee sai rahulikult magada. Parkisime oma auto ja õnneks küllalt lähedale võistluskeskusele. Mis tegelikult polnudki nii lähedal. Nüüd pean ennast kiitma, et eelmisel aastal hea seljakoti matkamsiseks ostsin, sest seljas oli oma varandust kergem tassida, kui käe või õla peal tarida. Maa telkimispaika oli ilmatu. Tagasi auto juurde ei tahtnud keegi meelsasti minna. Ilm oli kena ja märkigi sellest, et võiks sadama hakata. Kuid tuul ei ennustanud head.
Telgi saime püstitatud kella 13-ks. Nüüd polnud jokutamiseks aega. Margit tõmbas vormi selga ja starti. Margit oli metsas tunduvalt kauem, kui arvasime. Merike jooksis teist vahetust ja oli viestil esmakordselt. Seepärast eeldasime, et ta jookseb rahulikult ja kiirustada pole mõtet. Merjet pidin kaua ootama. Hakkasin juba hirmu tundma, et mets varjab endas meeletuid raskusi. Õnneks oli närvitsejaid teisiga. Kõik ootasid võimalust metsa minemiseks. Olukorra tegi halvemaks veel tibutav vihm, sest ma polnud soojendusdressi selga jätnud ja tuul oli vali. Nii jooksin sihitult mööda soojendusala ringi, et mingilgi määral sooja saada. Aeg aina veeres halastamatult edasi ja tekkis juba hirm, et pean ühisstarti minema. Riburada ikka tuli eestlaseid metsast välja ja õnneks Merje tuli ja sain metsa.
Minu viies ja hetkel tundub, et oli ka raskeim Venloien viesti.
Raja elamustest kirjutan siis, kui kaardi saan, sest muidu võivad toredamad-masendavad hetked kajastamata jääda.

Ilm oli täiega nässus ja mingit erilist tahtmist polnud meeste jooksu vaadata. Ühisstardi vaatasin küll ära, aga varjulisemas kohas oli ikka parem olla.
Traditsiooniline pildistamine jäi ka ära ja suuremat osturallit ka ei toimunud, sest aega lihtsalt polnud. Kuid ühe tiiru tegin siiski.
Mudarallit sai teha küll, sest vihm oli kõik teed mõnusasti orienteerujate poolt sopaseks tallatud. Kummareid kaasas ei olnud, plätadega oli ka hää kõndida.
Magasin ja ei maganud ka. Kõrval platsil oli üks lätlaste telk, kus päeval mängiti lõõtspilli ja öösel toimus pidev rääkimine-seletamine. Ju püüti metsas toimuvat, nii detailselt kui võimalik uudishimulikele edasi anda.
Pühapäeval kella poole 8 paiku hakkasime laagrit kokku panema, sest kell 9 tahtsime Helsingi poole tagasi sõita. Ja arvestades vaevalist teekonda autoni, tuli tegutseda kiirelt. Materiaalne kahju tekkis auto juures, kus ma pükse-jalanõusid vahetasin ja endalegi teadmata sokid ära kaotasin. Samas sai ka uued ostatud, kuid veidi kahju ikka, sest väärt sokid olid.
Autosõit oli unine.

17. juuni 2010

17.juuni- Vääna-Jõesuu


Tänane päevak ei läinud kuigi hästi. Jalgades oli veel eilse jooksu väsimus ja mõned eksimused tulid. Ja nimme väga lihtsates etappides. Eriline takjas oli mul peale punni 9-44 sabas ja see häiris mida väga.

16. juuni 2010

16.juuni-Tõrrepõhja

Täna toimus Tallinna MV teateorienteerumises Tõrrepõhjal. Sellel kaardil sai viimati 6 aastat tagasi joostud.
Osalemise mõte oli juba varem, kuid võistkonda veel mitte. Rääkisin mõned päevad varem Marisega, kui Peetril sprinti jooksmas käisime, et võiks minna, kuid puudus kolmas liige. Nii sai eile Merikese käest küsitud, et äkki tema tahaks-saaks tulla. Ja saigi. Nii saime võistkonna kokku ja peale päevakut hakkasin asjaga toimetama, helistamist-seletamist oli küllaga. Poisid tahtsid ka võistelda, kuigi nende vanusele vastavat klassi polnus, siis pidid suuremate 14-16 aastaste poistega mõõtu võtma.
Tomi-Andre jooksis esimest vahetust, Markus nõrgim lüli jooksis teist vahetust ja Märten viimast vahetust. Saavutasin kolmanda koha.
Naiste võistkond WTO ehk lühend West Ton Orion-ist. Nii mõnelegi tuli minu- meie võistlemine võibolla, mitte just meeldiva üllatusena.
Mina jooksin esimest vahetust, sest mitte keegi ei tahtnud esimesena metsa minna. Ja hea oligi, sai kiirelt välja ja ei pidanud närviliselt ootama, et kus nad nii kaua on?!
Enne starti ütlesin küll Marisele ja Merikesele, et ärgu nad lootku, et ma kiirelt välja tulen. Kuid pidin neid kurvastama, sest just nii juhtuski. Ma ei teadnud, kui kaugel keegi oma jooksuga oli, sest metsas nägin vaid mehi.
1-50, jooks mööda teed, veidi männivõpsikus ka. Mehed loomulikult kabrutasid ees ja mina vaatan, et nad jooksevad kuidagi kahtlaselt samas suunas. Ja see veeauk tuli täitsa üllatuslikult mulle kätte.
2-52, oli suhteliselt kerge, tuli vaid joosta põhja ja mitte väga ära kalduda. Jõudsin oma jooksuga tee hargnemisele ja sealt jooksin sihini ja sealt otse punkti.
3-35, nüüd pidi olema ninaga kaardis ja nii sain punkti hästi kätte.
4-31, suund peale ja minek, püüdsin neid teid jälgida. Kuid mingi hetk olin segaduses, sest korraga jookseb Mati mulle vastu ja küsib, et mis tee see on. Mina arvasin, et oleme siin ja nii kabrutas Mati minema ja mina ka, sest tuli veel edasi joosta.
5-32, no sellega tegin viga, sest jõudsin kuuendasse punkti ja siis alles viiendasse. Täielikult suuna viga.
6-33, tee oli teada, ainult jookse.
7-57, teel punkti näen, et Priit ja Savinov jooksevad kuhugi ja lähevad punktist üle, aga mina saan punkti puhtalt kätte.
8-44, vaatepunkt, kena tipuke, saan teada, et olen esimene.
9-48, lihtne.
10-58, ei tea kas otse minek olnuks parem, kuid mina sattusin teeristumisele ja nii jooksin mööda teed kuni järgmise ristumiseni ja sealt otse üle kraavide punkti.
11-43, vaatan selja taha, Priit ja Savinov jõuavad järele. Jooksen teele, sealt ristumiseni, mööda teed otse lõunasse, käänan metsa ja võtan suuna eemal paistva hoone peale, Savinov tikib mööda Matile järele. Jooksen teede hargnemiseni ja sealt mööda teed edasi. Aimatava rohelise piirist võtan suuna punktile, kuid augud ajavad segadusse. Teisedki mehed jõuavad järele ja tundub, et nemadki on segaduses. Vaatan legendi, punkt on tipuke, jee polegi auk. Leitud.
12-60, otse ja leian okastraati. Loomulikult hiljem selgub, et see jupike on kaardile täitsa märgitud. Need veeaugud ajasid mu pea täitsa sassi, tegelikult olin õige augu juures, kuid ei vaadanud legendi ja nii uhasin edasi. Siis selgub, et auke rohkem pole ja kaardiski olin vist juba väljas, nii pöörasin tagasi ja punkt oligi selle augu juures, kus ennist olin. Mehed olid rohelisse kadunud.
13-59, märg!! Jõuan teeni õigemini sellesse kohta kus tee oli ilmatu veekraav. Kuid punkti sain ikka kätte.
14- 46, oeh, enam ei jaksa joosta. Mõtlesin, jooksen otse läbi rohelise, kuid kartsin ära kalduda, sest suunda rohelises eriti hästi hoida ei saanud. Nii jõudsin oma sahmimisega kõlvikupiirile ja nii jooksin punkti veidi ringi ja ülegi, sest õigel hetkel sain pidama ja punkt jääb selja taha. Kena auk oli oksarisuga piiratud.
15-61, no suunajooks pole mu tugevam külg, kuid jõudsin teele ja vaatan - kaevik, vaatan kaarti, olemas. Suund punkti ja võetud.
16-62, jooksen teeni, teel näen Mari-Liisi. Mida!!Kuid selgub, et ta on etapil 10-11 ja minuga on ikka kõik korras,jõuan punkti ja lõpp.
Jooksuga võib rahule jääda, kui üks viga väljaarvata. Lõpus oli sprindijooksu tunne,kuid rada oli kuidagi pikk.
Kokkuvõtteks, minu jaoks mõnus rada, laiselda rajameister igatahes ei lasknud ja nina pidi kaardis ka olema.
Täna oli siis kogu seltskond, kes autos- medalitega. Mitte nii nagu vahel juhtub, et poisid on tublid ja mina mitte.
Naiste 21 klassis saavutas meie võistkond Tallinna meistri tiitli teateorienteerumises. Tubli sooritus Merikese ja Marise poolt samuti.

15. juuni 2010

15.juuni- Nõmme

Ei noh, Kadaka puiestee äärses võpsikus sai ekseldud ja tiris jooksutempo hooga alla. Nõgeseid oli seal mõnuga. Suud järgmisesse punkti 5-37, sinna minek läks järjekordselt suuna mitte tajumise töttu võssa. Kuigi jõudsin päris mudaste jalgadega tugevamale pinnasele. Mõned teevalikud võiks samuti kahtluse alla seada, aga otsustama peab kohe, ning hiljem võib mõni teine variant hoopis parem olla.
Ja kui ma oleksin teadnud,et Urmasel selline plaan on, et peab täna minust kiiremini peab jooksma, siis oleksin ikka rohkem pingutanud.

13. juuni 2010

13.juuni- Peetri sprint

Algselt pidi sprint toimuma Koerus, kuid enneolematutel põhjustel toodi jooks veidi lähemale. Kohaks on Peetri. Vaat, kus lops! Eestimaa on ikka imeline koht, ikka ja jälle on avastada uusi paiku ja kohti. Rikastab kohalike külaelu jne. Kuigi kohalikud inimesed olid vist kõik televiisorite taga ja vaatasid jalgpalli, sest ainult tagasiteel, oli poe ees näha peenraid korrastavat naisterahvast. No ja eks ilm oli ka kehvake. Lausvihma ei tulnud, kuid tibutas. Tuuline oli ka ja mina võtsin ainult lühikese varrukatega särgi ühes. Ei tahtnud dressipluusist eriti lahkuda. Aga teadagi, et joostes hakkab soe.
Ma ei tahaks ennast korrata, kuid vigu tuli siiski. Esimene punkt 1-32 sellega polnud probleemi, kuid enne teist punkti tuli takistus ette. Kaart näitab, et üle kraavi viib purre, kuid purre oli väga lääbakil ja lagunenud. Vaatsin seda purret kui vasikas aiaväravat. Läbi kraavi nagu eriti ei tahtbud minna, nii ukerdasin purdele. Mõtlesin, et proovin, ka see mu keharaskusele ikka vastu peab. Pidas ja sain supsti üle. Kaotasin sinna pool minutit kindalsti, kui mitte rohkem. Mõned komistamised tulid veel, kuna rohi oli rinnuni ja joosta suhteliselt halb. Ühel etapil jooksin valesse punkti ja kui taipasin, siis olid need kellest mööda jooksin, juba punkti jõudnud. Jooksutuju loomulikult langes. Kuid suutsin optimismi säilitada ja edasi läks normaalselt. Aga punktiga 50 sai ikka nalja. Keset põldu peaks olema ridamisi kaeve, kuid hangervaks oli kõrge ja nii ei paistnud midagi kätte. Põõsastikku ka polnud kaardile kantud, millest oleks saanud kinni võtta. Nii juhtuski, et hiilisin punktist mööda ja õnneks vaatsin tagasi ja nägin punkti ära.
Noh lõpp ei olnud enam kaugel.
Põhiklassis joostes oleksin jäänud neljandaks. Kui saaks ilma vigateta, siis alla 20 minuti oleks suutnud joosta küll.
Auhinnaks jagati JOKA logoga rätik, kunagi sain Järva-Jaani sprindist sokid. Ei teagi kus nad on, sest ma kuigi tihti sokke nr 42 ei kanna.
Märten ja Markus läbisid meeste raja positiivselt. Kui mina neid rajal nägin, siis Markus kurtis, et jalg valutab jne. Eks nende suurte poistega on raske konkurentsis olla.

11. juuni 2010

Nädal puhkuseni...


Varsti hakkan päevi lugema, et millal saab puhata. Sellel aastal algab puhkus Jukolal. Tore. Maastik jooksmiseks paistab tulla tõsine. Loodan ühisstarti mitte jääda.

10. juuni 2010

10. juuni-Kloogaranna

Ütlemata tore päevak oli. Jalad said mõnusasti märjaks, papudega koos vedasin koju hulga liiva. Rada oli salakaval. Punkti 1-33 tuli ilmatu aeg, igatahes mina nendest soodest seal mõhkugi aru ei saanud või oli süü uue kompassiga harjumises. Teistega hullu viga ei juhtunud, kõige lühema etapiga suutsin küll viga teha, sest ma arvasin, et suunda siin kontrollida pole vaja. Ja nii juhtuski, et panin puusse. 8-44 jooks ebaõnnestus samuti, sest mina tahtsin oma jalgu värskendada ja mõllasin ojas, ise ka ei tea miks? Lõpus sai igaltpoolt otse joostud ja õnnestus. Tulemused maha loetud, ootas Heidi kosutava joogiveega ja miskit head pisteti ka kätte. Täitsa maitsvad olid, peaks kohe poodi minema ja neid otsima. Korraldus oli tip-top. Ainult, et sääski võiks vähem olla. Tehti ka mudimise reklaami ja jagati reklaamilipik, peaks äkki siiski minema.
Kuid stari minek tekitas veidi segadust.tarmo ütles küll, et mööda teed otse edasi kuni elektriliinini. Kuna läksin automaatselt teiste järgi, siis sattusime vaiksele metsateele ja kõnnin-jooksen, kuid starti ei tule kuidagi ja liini pole ka näha. Nii käänasin tagasi ja siblisin sõiduteeni välja ja siis alles märkasin neid lindikesi, mis teed juhatasid.

8. juuni 2010

8.juuni- Harku


Ilm polnud hommikul kiita, sadas vihma. Poisid rääkisid juba eelmisel nädalal, et nemad tahavad ratast sõita. Ma väga kahtlesin, et kas nad ikka tahavad, vihmaga?
Õhtuks oli ilm ilus ja kõik said omad mõtted teoks teha.
Mind üllatas, et Harku kaart oli värvunud ühtlaselt roheliseks. Aga ega sealt palju puudunud ka. Rada oli üllatavalt hea. Teine üllatus oli tulemustes, et kuidas mul küll õnnestus Jaanus Rehast kiiremini joosta!? Arvestades veel seda, et ma vähemalt 5minutit, kui mitte rohkem viga tegin.

7. juuni 2010

6.juuni- Mustla- Nõmme

Olin esimese päeva jooksust niivõrd ärritunud,õigemini oma kehva tulemuse pärast. Nii läks mul kella 2 paiku uni. Uinumist eriti ei soodustanud Tartu maantee müra, mida öösel on üllatavalt hästi kosta. Kuid kinnise aknaga polnud see hull probleem, nii ei pääsenud sääsed ka sisse. Hommikul oli selg kuidagi magamisest kange. Olen täheldanud, et kui pean väljaspool kodu kuskil ööbima, siis hommikuks on kondid haiged. Aga on ka erandeid, Haanjas Ilves-3 ajal ööbides polnud muret miskit. Ju oli hea vooodi, õigemini madrats.
Teise päeva stardid algasid kell 10. Märten startis 10.05, Markus 10.22, ise alles 11.19. Märten oli juba metsast väljas, kui starti läksin.
Jooksu ma ei kartnud, sest kaotada polnud midagi, vaid püüda. Kui stardist kaardi sain, nägin, et esimesse 1-91 minek pole lihtne. Otse minna pelgasi õigemini kartsin teha viga. Nii otsustasin joosta teeni ja sealt mööda soo-raiesmiku piiri. Minek oli küll suurema ringiga, kuid hiljem selgus, et ma väga palju ei kaotanudki Heidile ajas, kes otse läks.
2-50, selle väikese sooga oli väike probleem, nimelt sood oli ülearugi.
3-32, lihtne.
4-59, nüüd panin oma uue kompassi proovile, veidi harjumatu see vidin on, kuid töötab hästi. Suuna jooks ei õnnestunud, kaldusin ikka lõuna poole, kuid jõudsin õigesse kohta ja punkt sai kärmelt võetud.
5-83, sellega läks kehvasti, viga kokku 5 minutit. Jooks teel oli hea, kuid soost läbi saades lasin ennast vanadest lohadest ära petta ja nii kaldusin lageda serva, kuhu ma mitte poleks pidanud sattuma.
6-42, kena väike lohk.
7-97, läksin punktist 82 läbi, võinuks joosta ümber soo, kuid mööda sihti soos oli ka hea joosta.
8-31, vaatepunkt. Ingrid ja Liina ütlesid mulle, et nad pole kedagi näinud. Ju tulid liiga hilja ja teised juba läinud. Isegi ei näinud kedagi ja mõtteis valitses teadmatus. Oli hetki, kui kohe ei jaksanud joosta.
9-78, kuidagi väga hästi läks, sihte tundus palju, kuid tabasin ühe sihi kõrval olevat kivi ja selle taga oligi minu punkt.
10- 39, eilsest tuttav piirkond, seal kohtusin ühe noormehega, kes hakks mind jälitama. Ei tea miks, kas meil oli ühine tee?
11-40, otse minek.
12-71,jooksin sihini ja seda mööd veidi põhja poole ja mööda kaduvat sihti ja mäe nõlva punkti.
13-74, tuli minna vaid otse ja joosta sihti kinni, kuna metsa all oli väljaveoräga, siis teed ma ei märganud, kuid võisin oletada, et kuskil eemal ta on. Jooksin punktist veidi paremalt mööda, kuid mitte kaugelt.
14-72, lihtne jookse mööda raiesmiku serva ja sihi kõrval ongi punkt.
15- 80, seal sai veidi pusitud, reljeefi lugemine läks käest ja olin hetke nõutu,sest lõunast paistis tee juba kätte. Järelikult tuleb rohkem põhja hoidma ja nii oligi.
16-82, lihtne lugu seda punkti ma juba nägin.
17-84, vaikut oile otse sohu kraavini ja kõrgem pinnas juba paistab ja punkti terendab vastu.
18-100, minek otse ja möödun punktist 75, mööda nööri otse võssa, punkti ümbrus on nii ära tallatud, et takerdun mingisse oksapusasse ja saan veel põlvegi maha pandud. Loomulikult haige põlve. Lõpp.
Minu üllatus oli, et Heidi alle paar minutit tagasi oli lõpetanud. Kui ma poleks vigu teinud, siis oleksin ta kinni ju püüdnud.
Lõpetasin just õigel ajal, autasustamine algas. Märten tegi ka teisel päeval hea jooksu ja kindlustas oma esikoha. Markus parandas ka oma kohta. Anneli oli sellel aastal siis parim ja järgmine aasta siis jälle.
Võistlus oli mõnus, korraldus samuti. Mõned tõrvatilgad olid, kuid hr. Uhke-Sõnatu oma suhtumisega teeb nii.
Peale võistlust naasime Röösale, kus ootas meid siis aurusaun ja mullivann. Aerutasime järvel ja nautisime ilma. peaaegu täiuslik lõõgastus. Linna poole hakkasime alles kella 16 paiku sõitma. Vahepeatuse tegime Järvekülas, kuhu jõudsime just õigeks (grilli söömise) ajaks.
Ja koju jõudsime alles kell kaheksa.

5. juuni 2010

5.juuni- Suvejooks

Hommik algas kiirelt. Alguses tundus, et aega on küllalt, siis korraga aega nagu polnudki. Plaanisin, et suvejooksult tagasi linna ei sõida ja jääme Rõõsale ööbima, et pühapäevast hommikut veidi kauem nautida ja magada.
Poisid võtsid nõuks, et rattad võiks ka kaasa võtta, et kohalikes mägedes veidi kimada. Nii pidin rattad veel peale laadima ja kotte kogunes ka kaunis posu. Kuna Eesti Energi arvas heaks hakata mingit kraavi kaevama ja see meie maja eest läbi läheb, siis oli eile veel sissesõidutee täiesti läbimatu. Ei saa sisse ega välja sõita. Õnneks reede hommikul polnud tarvis autoga sõita ja reede õhtuks ajasid nad selle kraavi kinni, kuigi kõrged tarad piiravad sissesõitmist ikka mõnusasti.

Mulle eriti ei meeldinud, et ma ennast stardiprotokollist esimesena leidsin startivat. Stressasin sellepärast ja muude asjadepärast ka. Nimelt olin ma oma näpukompassi maha kandnud ja pidin vana plaadikaga jooksma.
Start antud, kaart saadud, metsa joostud. Vaatan kaart, suhteliselt kerge punkt 1-73, siblin mööda lageda serva aina edasi, kompassi ma loomulikult ei vaata, milleks.Lageda servas on roheline võsa, nagu oleks, sest tihedamaks aina läks, sihti aga ei tule, kuid mägi tuleb ja raiesmiku alust taimestiku ka. Kõik klapib, kuid punkt mille leian on 31. Olen hämmingus, kuidas? Vaatan ruttu legendiriba üle, klapib minu 5-es punkt. See mida tundsin oli lihtsalt sõnuseletamatu! Milline viga. No vähemasti oli siht nüüd selge kuhu joosta.
2-65 oli lihtne. Tagant startijat Merlet polnud näha. No kindlasti oli ta juba siit läinud.
Võtan suuna 3-70 poole. Kukepea, jooksen teesse kinni,lohust mööda jõuan sihini. pööran vasemale ja edasi. Kuid paremat kätt jääb kuidagi kahtlane maastik. Miski ei klapi. Vaatan kompassi, mis millegi pärast rohkem kaardi all, kui selle peal tahab püsida. Jäme viga, olen sihid sassi ajanud ja jooksma peab itta, mitte läände. Enne kui punkti jõuan tuleb Merle mulle sealt juba vastu. Jälle jamasti.
4-33, jooksen mööda raiesmiku serva sihini, sealt veidi edasi ja kuskil siin peab olema lame orvand võsa sees. Veidi pusimist ja käes. Loomulikult jooksen sihini ja siis selgub, et see oli viga, kuid pole parata tuleb väike ring.
5-31 on juba tuttav punkt.
6-64 lame lohk kuskil kollases kõrbemaastikul. Pole tarvis otsida leitud.
7-71, sinna minek kisub kuidagi kiiva ja kaldun liialt põhja ja koht tundub kuidagi tuttav ja nagu poleks ka. Komistan punkti 36 otsa. Ühel poisil on seda punkti just tarvis, panen ennast paika ja siblin enda punkti.
8-77 võtan suuna ja jõuan sihini, rühin lohust läbi järmise sihini. Kuid neid väljaveoteid on kuidagi rohkem ja tekib segadus. Näen Inkut, tal sama tee. Leiame punkti.
9-39, mingit probleemi.
10-41 milleks minna otse, kui ringi saab ka.
Teel 11-80 näen Heidit. No olen mina ikka kõvasti vigu teinud, mõtlen. Mida rada edasi seda rohkem hilisemaid startijaid hakkasin nägema.
Teel 12-42 näen Triinat.
13-84 oleme kolmekesi punktis.
14-62, jooksen eest ära, et sohu kaduda.
15-54 minek on paras pähkel, kuidagi ei suuda otsustada, kuidas oleks parem minna. Otsustan joosta veidi mööda sihti, siis keeran otse põhja kaduvale sihile suund ikka põhja, kuid kuskilt läheb midagi valesti, nii et korraga selgub, et polegi aimu kus ma olen. Leidub teisigi. Kohtun Triinaga ja siis Heidiga leiame punkti 55, sealt seal paneme ennast paika ja lõpuks leiame punkti ja kohtume veel Anneliga.
16-61 võtame kambaga. Tuleb pikk etapp 17-63 paistab et keegi ei taha eriti kiirustada. Kõik läheb kenasti, kuid joosen punktist üle ja teised ka, jookseme tagasi, punktvõetud. Veel kaks punkti võtta.
18-97 minnes olime juba viiekesi koos. 19-100 päästavad vaid kiired jalad, lõpusprindi tegin kiiremini kui Anneli ja nii õnnestus mul esimesena metsa minna ja sealt ka välja tulla. Kuigi kaotasin metsa 15 minutit. Homme siis tagaajamine. Mis mõnes mõttes on parem, kui jälitatav olla. Eelmisel aastal tegin puhta jooksu, seekord siis vigadega.
Ja et vigu vähem tuleks, siis ostsin endale uue kompassi.
Märtenil läks hästi, oli oma rajal esimene. Markus oli samuti tubli. Mihkel ainult tegi trikke ja tulemust ei saanud.
Peale jooksu sõitsime Rõõsale, kus saunatasime ja ujusime järves. Mõnus. Sai ka elufilosoofiat heietatud.

3. juuni 2010

3.juuni- Kodasoo


Oli sood ja kraave, oksarisu, laugemaid ja järsemaid tõuse. Igatahes sääsed olid kohal ja lämmatavalt palav oli ka. Endal õnnestus pea igas kraavis-ojas värskendust otsida. Kuid kasu polnud sellest eriti. Igatahes olin lõpetades nii väsinud, et jube. Pidin veel poistega poodi minema ja lubasin endale ühe õlle, mida ma tavaliselt ei joo. Nüüd tuleb puhata, sest suvejooks tuleb ka sellel aastal.

1. juuni 2010

1.juuni- Jõelähtme


Tänane jooks õnnestus hästi. Kuigi kolmandasse punkti mineks rikkus kogu jooksu ära. Sest, mina loomulikult sahmisin kahe tipu vahel ja kumbki polnud õige. No aga lõpuks sain selle tipukese võsast kätte. Tuju loomulikult polnud enam see, mis jooksu alguses. Seitse minutit! Kiirem suitsumees oleks juba paar suitsu jõudnud teha. Vist! Tegelikult ma vähe kartsin seda maastiku, sest eelmisel aastal oli seal rinnuni hein ja heina sees on salakavalad kivid ja oksad. Ja need järsud nõlvad, need pole ikka südamele head. Aga jäin ellu. Ja mis kohutav hais punkti 46 piirkonnas. Hea, et okserefleksi ei vallandunud! Jube!! Hea, et sealt kiirelt tulema sai. Seisakuid tuli ette, sest ära kaldumise oht oli olemas. Ja lagedad võivad täiesti vabalt kõik ühesugused olla. Kõige hullem oli see, et peale jooksu piiras sääseparv sind ümber, nii tuli kiirelt autosse pugeda ja linna poole vurama.