24. märts 2013

Kevadekuu

Aeg lendab sellel aastal kuidagi väga kiiresti. Alles ta hakkas ja juba märts lõpusirgel. Kuid mõned asjad jälle ei liigu üldse. Näiteks nagu kevade tulemine. Päike paistab küll ja sulatab jõudumööda, kuid siis visatakse taevast tekikoti täis ja rohkemgi lund veel lisaks. Libedad tänavad ajavad juba närviliseks. Joosta kannatab küll, kuid naeltega on parem. Kuigi vahepeal tuli paari nädalane jooksupaus, on üldine enesetunne siiski hea. Võiks ikka parem olla, sest käsi ei taha kuidagi paraneda. Laupäeval 23.märtsil osalesin esmakordselt Malts, Anuga Sparta talverogainil. 4 tundi orienteerumist oli täitsa nauditav. Lumes väga palju sumpama ei pidanud. Raja sai planeerida nii, et rohkem oleks tänaval jooksmist. Kuid Pääsküla raba, Männiku võsa ja Mustamäe kena männimets ei jäänud ka nägemata. Päike paistis ja tuju oli hea. Tempot tegi Anu ja oli mulle treeninguks paras. Hiljem muidugi olime veidi pettunud, et oleks võinuks veidi kiiremini liigutada. Kokkuvõtteks siiki lahe üritus. Ja ega mul erilisi eesmärke jooksma minnes ka polnud, sest kohe registreerimise päeval sain teada, et joosta ma sellel päeval vaevalt kiiresti saan. Nimelt saatis arst mu lõikusele ja midagi head sealt loota ei olnud. Aga näe taastusin lõikusest päris hästi ja võitlusvaim on tagasi. Pühapäeval käisin koos Mihkli ja Kehra sõbranna Riina tüdrukutega teatris "Varastaud oranz jagratas" vaatamas. Samal päeval oli ka sise-o millest ma teatri kasuks loobusin. Lavastus oli tõesti põnev. Juhtus nii,et tegelikult oleks pidanud "varastatud oranzi jalgratta" enne vaatama ja siis "Vana roosa maja". Kuid meie Mihkliga tegime kõik vastupidi. Aga Mihkel jäi igati mõlema etendusega rahule ja see on tähtsam, kui see mis järjekorras neidi etendusi vaadatakse. Peaasi, et kohvikus kooki saab süüa.

9. märts 2013

2.-3.märts- Haanja

Märts on käes ja laupäeval oli Haanjas imeline päiksepaisteline päev. Kuigi jah, tuul puhus siisi jäiselt. Poisid suusatasid ja minu ülesanne oli hooldetiimis osalemine. Hanged on siinkandis ikka metsikud. Autoparklast vonkles tunnel, mis küllalt kitsas tundus ja viis Suure Munamäe tipu poole. Selliseid hangesid mäletan lapsepõlvest, kui see kuidagi tavaline oli. Kui poisid suuskasid, siis mina ronisingi Suure Munamäe tippu ja nautisin vaadet. Talvel polnudki ma veel siia sattunud. Teisel päeval oli start Suure Munamäe jalami põhjapoolsel küljel. Sealt lähedalt on võimalus ka autoga Suurele Munamäele sõita. Mida ka üks naisterahvas oma autoga püüdis teha ja üritas sinna sõita tagurpidikäiguga. Ma ei tea kaua ta seda katsetas,mina jälgisin seda vaatepilti oma 15 minutit. Tundus, et ta teeb seda igal nädalavahetusel, sest ta juhtumisi töötas Suure Munamäe tornis. Poiste stardid venisid kuidagi pikaks. Markus startis enne 12 ja Märten veidi peale kella 13. Ootamine hakkas juba väsitama.