28. august 2013

27.august- Pirita

Sai siis teisipäevakul käidud, kus sain taas meeldiva kasulikuga ühendada. Nimelt külastasin kiirelt Kristinat enne ja pärast jooksu. Jätsin auto tema juurde ja nii sain kerge soojendusjooksu tehtud.
Päevaku rada oli Tiit Tähnas teinud paraja, 6 km pika. No mul õnnestus ikka tunduvalt pikem rada läbida. Kokkuvõtvalt oli  see üks hirmus pikk sprindirada. Kohe alguses tegin 1 ja 2 punkti minekuga kenad paunad. Samuti etappidega 7-8 ja 8-9 tegin valed teevalikud. Aga samas ajalist kaotust see väga ei toonud, mina oleks lihtsalt teise variandiga  kiiremini jõudnud. Lõdvestusjooksu-kõnniga Kristina juurde tagasi. Ja ikka jätkus juttu kauemaks ja nii pidingi sealt poistele sadamasse vastu minema. Kalasadamas polnudki ma terve igaviku käinud. Samuti on Põhja- Tallinn ikka korralikult segi kaevatud.

26. august 2013

25.august- Kurtna sprint

Sprindikarika etapp Kurtnas. Pole eriti aktiivselt selles sarjas osalenud, kuid kaart oli mulle uus ja aeg kah sobilik. Võistluskeskus asus Kurtna Koolis. Olen selles koolis  mingi õpetajatele suunatud ürituse raames käinud ja võib tõdeda- kool on ka seestpoolt vinge.
Startijaid N35 klassis oli päris hea hulk ja käbedaid jooksjaid ka. Stardikoht protokollis oli mulle sobilik. Kuigi seda oli ta eile ka, aga jah, ei õnnestunud eile see jooks niikuis vaja. Aga täna uus võistlus. Sprint on üldjoontes täitsa äge. Loomulikult mitte siis, kui vale punkti võtad või sootuks punkti vahele jätad. Seekord läks kõik õnneks.
Tulemused
Mõtlemiseks.

Õhtul käisin Anija mõisas Tokerajad  pööramäng Anija meeste mälestuseks vaatamas. Tokerjas on takjanupp, tokerdanud karvaga. Eks see eestlane ole maa külge klammerduja. Ole siin teised rahvadki meie kohta öelnud, anna eestlasele maad, tapab end ise tööga ära. Või on see  hoopis kummalisel moel orjapõlvest päritud geenimälu, mis eestlase töökusena avaldub. Kindlasti tasub ja jõuab veel  minna vaatama. Eile oli eriti selge öö, tähistaeva ja kuuga. Tasub ka soojalt riidesse panna.
 Lihtsalt ilus lugu

24. august 2013

24.august- Pirgu

Orienteerumine hakkab juba meelest minema, sest rohkem kui nädal pole seda harrastanud. Niisama joosta olen ikka saanud mahti. Täna polnud jooksuvormi ollagi. No veidi seda oli ka, aga kasu sellest polnud. Tegin raja esimeses pooles vea, mis kiujunes 10 minutiliseks, kammisime seal seda võsa ikka hulgakesi.
Teeme sporti

23. august 2013

18. august 2013

17.august- Päidlapalu

Sõitsime Tartu juba reedel, sest poisid käisid spordiarsti juures terviseuuringul. Veetsime seal oma mitu tundi. Õigemini Märten ja Markus. Mina Mihkliga jalutasime ja tutvusime  linnaga. Kuidagi imelik oli seal Tammelinnas kõndida. Pole seal oma 11 aastat liikunud. Mihkliga külastasime veel polikliiniku sööklat. Terviseuuringud kinnitasid, et poisid võivad piiranguteta sportida. Märtenil on küsimärgiga koormusastma kahtlus ja seda peab veel uurima.
Kasutasime võimalust ja käisime ka Tähtvere pargis Mobo rajal matkamas. Öö veetsime Kambjas.Tegin õhtul väikese jalutuskäigu ja jõudsin Suure- Kambjas asuvasse Peeda jõe-Idaoja hoiualasse, kus kasvavad Euroopa jämedamad lehised. Hommikul olid poisid ka nõus Kambjas tegema väikese tiiru. Vaatasime kirikut, Rahvakooli mälestuskivi ja toredaid puuskulptuure. Mihkel korjas taskud tammetõrusid täis ja ostsime poe juures, toreda mammi käest kotitäie magusaid õunu.
Ja siis sõitsimegi võistluskeskusesse. Tahtsime oma auto parkida nii, et saaksi kohe minekut teha, kui metsast välja jõuame. Nimelt pidid poisid jõudma 19.30 laevale, et osaleda Kotkas sprindi võistlusel. See häirib faktor tekitas juba hommikul stressi. Parkimine ei õnnestunud nii kuis mõtlesin. Õnneks olid startide viidad parklast hästi nähtavad ja oli kohe teada, kuhu peab jooksusammud seadma. Ilves-3-l oli see väheke problemaatiline. Midagi on ikka muutunud.
Seekordne EMV tavarajal ebaõnnestus igati. Esimesse punkti minekuks kulus terve igavik. Kella vaadates tundus, et ma ei jõuagi rada määrustepäraselt läbida. Kui nii edasi läheb, siis pean varem välja tulema, muidu ei jõua ma kella 19-ks Tallinna  Helerohelises rassimine ajas pea täiesti sassi, kohati kõrvenõgesed silmini, samuti kaldumine kord siia ja sinna. Samuti tegin ühe teevaliku nii, et käisin kaardist väljas. Poolel rajal tundsin, et enam ei jaksa. Joogipunktini oli samuti veel aega. Ja noh, enne lõppu polnud sellest enam kasu ka.  Ei tea, kes tuli sellele mõttele joogipunktid ainult kaardi lõuna- ja põhjaossa panna. Kaardi keskel olnuks ju mõistlikum.
Ja kui lõpuks metsast välja sain, siis poisid juba närveldasid. Kiire pesu ja kihutamine läks lahti. Jõudsin sadamasse enne seitset. Noh, midagigi läks paremini kui planeeritud.
Pühapäeval käisin esmaabi koolitusel ja tegin koos Liinaga sörgi Juminda poolsaarel. Lõpuks leidsin veel jõudu õunamoosi keeta.



16. august 2013

Töö-, puhke- ja treeninglaager vol 2

5.augustist taas laagerdamas, seekord Läänemaal Riguldis. Tööd oli rohkem, kui puhkust ja treeninguteks jäi ka aega napiks. Kuid mõned jooksutiirud sai siiski tehtud. Roosta ilusas metsas jäi jooks küll ära, aga eelmisel aastal joostud ringid sai taas läbi joostud. Haapsalu Aafrika rannas sai kohvikus käidud ja nädal möödus pea lennates.
Laupäeval käisin koos Mihkliga Viimsi Vabaõhumuuseumis "Kunksmoori" vaatamas. Etendus oli lahe ja näitlejad samuti. Mihklile väga meeldis. Oli laulu, tantsu ja nalja sai ka. Ilm oli väga tuuline. Meil vedas, et olime soojalt riidesse pannud. Õhtul jõudsime veel sünnipäevale, kus Mihkel selgelt igavust tundis.
Sellel nädalal taas päevakutele ei jõudnud. Kolgakülas jooksin pühapäeval siiski. Hea oli, et õigeaegselt rajameister Marguselt  kaardi välja kauplesin. 

15. august 2013

29.juuli- 4.august- puhkus

Kuigi puhkus kestab juba mõnda aega, siis otseselt puhata pole saanudki. Siis juuli viimase nädala ja mõned päevad augustiski lihtsalt logelesin. Ei käinud ühelgi päevakul, kuid metsa siiski jõudsin. Kuna sellel nädalal oli mitmeid võistlusjookse, siis nendele registreerimise ajal olin Rõõsa-Aela metsas ja polnud võimalust asjadega kursis olla. Aga suutsin ennast esmaspäeval Männikule testijooksjaks smuugerdada. Neljapäevase päevaku asemel käisin  hoopis Tapal "Titanicu okestrit" vaatamas. Väga tore tükk oli ja näitlejad olid tasemel. Eriti meeldis mulle Guido Kangur, kuid ega Raimo Pass, Margus Prangel, Elina Reinold ning Argo Aadli kehvemad olnud. Kõigil oli super rollid. Arvamust saab lugeda siit.
Laupäeval oli venna matus ja kogu nädala sai tegeletud ka nende asjadega. Leidsin ennast taas olukorras, kus eriti olla ei tahaks, kuid peab. Oli üdini kurb päev.

13. august 2013

24.-28. juuli- seiklused Venemaal

Need olid tõesti vahvad seiklused. Kuid mitte kõik ei olnud meeldivad. Kohe alguses, kui kolmapäeva õhtul Mati mind Rõõsalt oma auto peale võttis, avastasin, et olen oma sõrmuselt värvikilbi kaotanud. Ei teagi kas see kadus sauna või järve või hoopis rappa. Veidi kurvaks tegi ta küll. Enne laagerdamist sain ka kurvad teated oma venna kohta ja nii ei olnud meeleolu just treenimiseks-võistlemiseks kuigi hea. Samas oli rajal mõtlemisainet küll. Meie teekonnast Aloli saab värvika elamuse Etsi blogi vahendusel.
Kuigi Ets väidab, et olime tiimina veidi rabedad, siis ma küll nii ei arvaks. Eks oli nõrku külgi küll. Samas ise ei kipu võsistlusolukorras protsessima ja oma mina esile tooma, sest see polegi selleks tarbeks õige koht. Kuigi lausa hulle situatsioone tuli ette. Siis mõtlesin küll, et jooks kohe viina, sest mets oli ikka rõve. Viskasin ka ühel korral õhku, et lähme mehed koju, kuid õnneks see mõte sinna metsa ka jäi.
Kui reede hommikul kaardid kätte saime, siis imetlesime ja puurisime seda kaarti veidi aega. Olime kohe üllatunud. Kaart oli puha sinine, sood ja järved. Ikkagi MM kohane maastk või nii. Sass arvas kohe, et see on meie mets, sest kiirused ei lähe sellises metsas kuigi suureks. Kuna eelmisel päeval sai tehtud väike treening maastikul, siis teadsime, et kollaseid-lagedaid ei saa mitte usaldada. Ja neid oli kaardi lääne-loode osas küllaga. Otsustasime selle osa jätte hilisemaks, kui usinamad orienteerujad on lohad ette jooksnud. Esimesed 12 tundi otsustasime joosta paremas metsas, mis oli kaardi ida-kagu osas. Endamisi mõtlesin- lootsin, et suudame äkki seekord kogu planeeritud raja läbida, kuid lootused olid taas suuremad kui suutmine.
Pildid

12. august 2013

Töö- ja puhke- ning treeninglaager

Vahetult enne Venemaa rogaini kutsus sõbranna Kairi  mind Rõõsa-Aela laagrisse appi. Veel paar kuud tagasi polnud mul aimugi, et selline koht nagu Aela olemas on. Laagris oli vahva seltskond, kes usinasti tööd tegid ( taastasid põlenud suitsusauna ) ja vahel ikka puhkasid ka, ning laulsid lõkke ääres. Ise leidisn aega õhtuti joosta, sest rogainiks peab ikka valmistuma ka. Mugava eluga võib muidu ära harjuda. Aga eks mugavusest oli asi kaugel. Tööd tegemist oli küllaga, et pigem tahtnuks väsinud jalad seinale visata ja puhata. Laagrist jääb meelde matk  Aela rabasse, pudrumänna tegemine, randme-käevõru kudumine, pannkookide küpsetamine jm.

2. august 2013

Suve kultuuriprogramm

Suvel tasub kultuuri nautida. Nii on saadud erinevates kohtades etendusi vaadatud.
Käisin mai lõpus Võsul vaatamas etendust „Köök/Keittiö", milles ma veidi pettusin. Kuid hiljem lugedes Maiu Nurka arvustus, said asjalood veidi selgemaks.No eks ta vahel kipub nii olema, et inimesed ajavad omi asju ja teistega eriti ei arvestata ning endi ja teiste tunnetest ei hoolita.Kurb.

Andres Noormetsa etendus „Köök/Keittiö” kirjeldab, mis juhtub, kui ruumi paiskuvad kaks soomlast ja kaks eestlast.

Et ehitada, värvida, viimistleda ja koristada, oskuslikumalt ja vähem oskuslikult. Andres Noormetsa lavastus „Köök/Keittiö" vaatleb segast inimkooslust, kellest justkui keegi pole selle töö jaoks loodud.

Esmalt (ja enamjaolt) tekitatakse tugev erinevuste foon. Eestlane peab oluliseks kiiret ja täpset, oskuslikku tehnikat ja tema arusaam kultuurist on Sirp. Pähe ei mahu see, kui kõrval keegi pintslitõmbega ilutseb ja iga liigutuse fotoks vormib. Nii arenevad aina korduvad ja mõnel juhul imekspandavad konflikt-olukorrad seal, kus seda kõige vähem oodata võiks. Näiteks tõuseb must pilv peade kohale, kui ei anta endale aru, et üks riideese või külmkapp võib olla inimese jaoks oluline. Küsimus taandub pigem austusele ja arvestamisele, kuulamisele ja enda nina otsast kaugemale nägemisele.   
Peale selle, et igaüks neist tuleb ise uksest, oma mõtete ja kujunenud arusaamade, iseloomu ja taustaga, teeb selles köögis kommunikatsiooni oluliselt keerulisemaks keelebarjäär. Tekib viha, mis lükatakse käima ning laaditakse maha. Uueks vaikuseks. Äratundmine on siin niivõrd tugev, et kutsub saalis esile kosutavaid naerulaenguid.
On pandud tööd tegema
Lavastuse eesmärk on vaadelda esmapilgul täiesti seoseta inimesi, kes kohe kindlasti ei ole ehitustöölised. Kõik on aga ometi seda tööd tegema pandud. Sestap võib lavastuses mõtiskleda esmalt riigi tasandil oluliste haridusküsimuste üle. Et miks kõrgelt haritud noored oma erialal tööd ei leia. Teiseks, kultuurilised ja rahvustevahelised erinevused ning kaasasündinud hinnangud. Kolmandaks taandub lavastuse idee puhtinimlikule erinevuste skaalale, mida inimesed enda silme ette joonistada ei tihka. 
Lavastuse lõpplahendus kulgeb suisa ulmelises võtmes. Vaataja kuuleb aeg-ajalt ebamaist kontrollimatut Kerberoskoera, kelle verine lõrinaloor matab kõik köögilised ühe ruumi seinte vahele. Põnev allegooriline viies tegelane suunab mõtte kõike ümbritsevale ja kontrollimatule kurjale jõule. Kui tekib tunne, et nüüd hakatakse lahti rullima küsimusi, kes?, kust? ja miks?, siis lõpuks visatakse kogu lugu justkui tükkhaaval aknast alla, mõneti sõna otseses mõttes.
Andres Noormets on kahtlemata lavastaja, kelle tükkidele on kujunenud oma kindel ootus. Kehtivad sellised märksõnad nagu aja käsitsemine, ruumi liigutamine ja põnev märgiloome. Etenduses oli pigem situatsioonilist äratundmist kui sündmustest tingitud tegevust ja vaataja tagaajamist. Sestap asetab see vaataja ennekõike jälgija rolli. Tekib aeglane luubiefekt, mis sätib paika ka lavastuse fookuse. Kohati ehk häirib see tegevusetus pisut ja ähvardab mõtteseisakut. 
Käsitletav teema on iseenesest ümmargune, nii et puuduvad nurgad, kuhu vaataja võiks sisse põigata. Selle asemel fookustatakse inimene, luuakse ka palju väljakutsuvaid kujundeid, mille vaataja peab enda jaoks lahti pakkima - midagi ei anta kätte niisama. Seega on „Köök/Keittiö" mõeldud kindlasti hiljem kodus ajuragistamist igatsevale vaatajale, kes on valmis raamidest väljuma.

Samas Rakvere teatri etendus"Hamlet", Üllar Saaremäe peaosas, meeldis mulle väga. Oma rolli mängis ka lavastuse toimumispaik Rakvere linnuse kapiitlisaal ning tänapäevane tõlgendus oli ootamatu ja põnev. Piletid hetkel kõik välja müüdud.
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad  tõeliselt edukast väikeriigist  ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne  auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe  pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale  poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning  siis mõraneb hästihoitud  saladus; endise  riigijuhi surmal  lasub mõrvakahtlus...
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad  tõeliselt edukast väikeriigist  ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne  auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe  pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale  poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning  siis mõraneb hästihoitud  saladus; endise  riigijuhi surmal  lasub mõrvakahtlus...

Meeleolukas etendus Tapa vaksalis "Titanicu orkester" koos heade näitlejatega oli omamoodi lõbus ja tõsine.

Näitlejad: Elina Reinold, Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Guido Kangur (Eesti Draamateater) ja Raimo Pass (Eesti Draamateater). Kõik head näitlejad, midagi pole halba öelda.

....elus seisma jäänud inimesed vanas rauteejaamas, ootamas rongi, mis peatuks ja neidki ära viiks... paraku rongid seal enam ei peatu... tuleb leppida piskuga, mis rongiakendest pudeneb! -- Me kõik oleme ju teatud mõttes elureisijad mahajäetud jaamas, ootamas seda "loteriivõitu" või imet, mis meie unistused täide viiks ja uue TÕELISE eluga algust teha võimaldaks... Ja samas me ei pruugi ära tunda, et see imetegija on tegelikult juba meie keskel, valmis meid uueks muutma ja päästma!

Argine ja ülev on väga vaimukal viisil põimunud mõtlemisainet ja inimlikku soojust pakkuvas Bulgaaria näitekirjaniku H.Boitchevi näidendis "Titanicu orkester". (Ja sobivamat mängukohta sellel loole on raske ettekujutada, kui Tapa raudteejaam)

Mõnele etendusele plaanil veel jõuda.