Suvel tasub kultuuri nautida. Nii on saadud erinevates kohtades etendusi vaadatud.
Käisin mai lõpus Võsul vaatamas etendust „Köök/Keittiö", milles ma veidi pettusin. Kuid hiljem lugedes Maiu Nurka arvustus, said asjalood veidi selgemaks.No eks ta vahel kipub nii olema, et inimesed ajavad omi asju ja teistega eriti ei arvestata ning endi ja teiste tunnetest ei hoolita.Kurb.
Andres Noormetsa etendus „Köök/Keittiö” kirjeldab, mis juhtub, kui ruumi paiskuvad kaks soomlast ja kaks eestlast.
Et ehitada, värvida, viimistleda ja koristada, oskuslikumalt ja vähem
oskuslikult. Andres Noormetsa lavastus „Köök/Keittiö" vaatleb segast
inimkooslust, kellest justkui keegi pole selle töö jaoks loodud.
Esmalt (ja enamjaolt) tekitatakse tugev erinevuste foon. Eestlane
peab oluliseks kiiret ja täpset, oskuslikku tehnikat ja tema arusaam
kultuurist on Sirp. Pähe ei mahu see, kui kõrval keegi pintslitõmbega
ilutseb ja iga liigutuse fotoks vormib. Nii arenevad aina korduvad ja
mõnel juhul imekspandavad konflikt-olukorrad seal, kus seda kõige vähem
oodata võiks. Näiteks tõuseb must pilv peade kohale, kui ei anta endale
aru, et üks riideese või külmkapp võib olla inimese jaoks oluline.
Küsimus taandub pigem austusele ja arvestamisele, kuulamisele ja enda
nina otsast kaugemale nägemisele.
Peale selle, et igaüks neist
tuleb ise uksest, oma mõtete ja kujunenud arusaamade, iseloomu ja
taustaga, teeb selles köögis kommunikatsiooni oluliselt keerulisemaks
keelebarjäär. Tekib viha, mis lükatakse käima ning laaditakse maha.
Uueks vaikuseks. Äratundmine on siin niivõrd tugev, et kutsub saalis
esile kosutavaid naerulaenguid.
On pandud tööd tegema
Lavastuse
eesmärk on vaadelda esmapilgul täiesti seoseta inimesi, kes kohe
kindlasti ei ole ehitustöölised. Kõik on aga ometi seda tööd tegema
pandud. Sestap võib lavastuses mõtiskleda esmalt riigi tasandil oluliste
haridusküsimuste üle. Et miks kõrgelt haritud noored oma erialal tööd
ei leia. Teiseks, kultuurilised ja rahvustevahelised erinevused ning
kaasasündinud hinnangud. Kolmandaks taandub lavastuse idee
puhtinimlikule erinevuste skaalale, mida inimesed enda silme ette
joonistada ei tihka.
Lavastuse lõpplahendus kulgeb suisa
ulmelises võtmes. Vaataja kuuleb aeg-ajalt ebamaist kontrollimatut
Kerberoskoera, kelle verine lõrinaloor matab kõik köögilised ühe ruumi
seinte vahele. Põnev allegooriline viies tegelane suunab mõtte kõike
ümbritsevale ja kontrollimatule kurjale jõule. Kui tekib tunne, et nüüd
hakatakse lahti rullima küsimusi, kes?, kust? ja miks?, siis lõpuks
visatakse kogu lugu justkui tükkhaaval aknast alla, mõneti sõna otseses
mõttes.
Andres Noormets on kahtlemata lavastaja, kelle tükkidele
on kujunenud oma kindel ootus. Kehtivad sellised märksõnad nagu aja
käsitsemine, ruumi liigutamine ja põnev märgiloome. Etenduses oli pigem
situatsioonilist äratundmist kui sündmustest tingitud tegevust ja
vaataja tagaajamist. Sestap asetab see vaataja ennekõike jälgija rolli.
Tekib aeglane luubiefekt, mis sätib paika ka lavastuse fookuse. Kohati
ehk häirib see tegevusetus pisut ja ähvardab mõtteseisakut.
Käsitletav
teema on iseenesest ümmargune, nii et puuduvad nurgad, kuhu vaataja
võiks sisse põigata. Selle asemel fookustatakse inimene, luuakse ka
palju väljakutsuvaid kujundeid, mille vaataja peab enda jaoks lahti
pakkima - midagi ei anta kätte niisama. Seega on „Köök/Keittiö" mõeldud
kindlasti hiljem kodus ajuragistamist igatsevale vaatajale, kes on
valmis raamidest väljuma.
Samas Rakvere teatri etendus"Hamlet", Üllar
Saaremäe peaosas, meeldis mulle väga. Oma rolli mängis ka lavastuse
toimumispaik Rakvere linnuse kapiitlisaal ning tänapäevane tõlgendus oli ootamatu ja põnev. Piletid hetkel kõik välja müüdud.
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas
juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult
mõned märksõnad tõeliselt edukast väikeriigist ja ometigi - keegi
kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks
tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe
pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale
poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet
jääb siseopositsiooni... ning siis mõraneb hästihoitud saladus;
endise riigijuhi surmal lasub mõrvakahtlus...
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas
juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult
mõned märksõnad tõeliselt edukast väikeriigist ja ometigi - keegi
kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks
tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe
pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale
poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet
jääb siseopositsiooni... ning siis mõraneb hästihoitud saladus;
endise riigijuhi surmal lasub mõrvakahtlus...
Meeleolukas etendus Tapa vaksalis "Titanicu orkester" koos heade näitlejatega oli omamoodi lõbus ja tõsine.
Näitlejad: Elina Reinold, Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Margus
Prangel, Guido Kangur (Eesti Draamateater) ja Raimo Pass (Eesti
Draamateater). Kõik head näitlejad, midagi pole halba öelda.
....elus seisma jäänud inimesed vanas rauteejaamas, ootamas rongi, mis
peatuks ja neidki ära viiks... paraku rongid seal enam ei peatu... tuleb
leppida piskuga, mis rongiakendest pudeneb! -- Me kõik oleme ju teatud
mõttes elureisijad mahajäetud jaamas, ootamas seda "loteriivõitu" või
imet, mis meie unistused täide viiks ja uue TÕELISE eluga algust teha
võimaldaks... Ja samas me ei pruugi ära tunda, et see imetegija on
tegelikult juba meie keskel, valmis meid uueks muutma ja päästma!
Argine ja ülev on väga vaimukal viisil põimunud mõtlemisainet ja
inimlikku soojust pakkuvas Bulgaaria näitekirjaniku H.Boitchevi
näidendis "Titanicu orkester". (Ja sobivamat mängukohta sellel loole on
raske ettekujutada, kui Tapa raudteejaam)
Mõnele etendusele plaanil veel jõuda.