31. detsember 2012

31.detsember- Aastalõpuvõistlus

Jüri Tarmaku sõnul oli täna kümnes aastalõpuvõistlus. Ise olen osalenud pooletel juhtudel. Ma arvan, et Tarmak mõtles üllatusvõistlust, mis toimus talveseeria raames 31 detsembril 2003, esimeseks aastalõpuvõistluseks. Mind ise seal ei olnud, ei oska kommenteerida. Minu esimene aastalõpuvõistlus ja ametlikult selle nimega toimus 2004 aastal. Siis jooksin Katrin Birk´iga koos ja 2005 aastal samuti. 2006 aastal ma ei osalenud, ei tea miks?! 2007 aastal jooksin koos Thea Kaljuriga, mäletan siis oli mobiiliga orienteerumine ja külma oli ka omajagu, nii suri minu telefon enne jooksu juba ära. Kuid saime ka ilma edukalt hakkama. Kuigi auhinnalist kohta ei tulnud. 2008 aastal jooksin võistkonnas Must kass koos Riina Laev´aga. Olime üsna tublid.
2009 aastal olin võistkonnas Punane kass koos Maris Roosipuu´ga. See võistlus lõppes õnnetult, võtsin mingil ringil vale punkti ja tulemust ei saanudki. 2010 ja 2011 olin arvatavasti muserdunud ja ei osalenud. 2012 osalemine muutus registreerimis aja lõppemise lähenedes aina kahtlasemaks. Kuid kes otsib, see ikka leiab. Nii jooksin koos Anu Malts´aga. Otsustasime juba enne kui võistkonda registreerima hakkasime, et tähtis pole võit vaid osavõtt. Ja selle lubaduse me ka täitsime. Nii, et kõik võivad kahetseda, et osalema ei tulnud. Rajameister Mati Poom ja Merike Paapson tegid võistluse nauditavaks. No jah, allikate piirkond sai üsna mudaseks trambitud ka.

30.detsember- Pelguranna

Sain siis jala valgeks ja osalesin ühistrennis. Marek Karm oli rajameister.
Täitsa lahe oli, ei pidanudki nii väga lumes sumpama. Tempo sai ise valida ja ma ei pööranudki tirimisele suurt tähelepanu, kuigi võinuks.

22. detsember 2012

20. detsember 2012

Seiklusministeerium pakub vaheldust tavapärasele orienteerumisele. Tundub põnev, soovitan osaleda. Ise kahjuks ei saa minna. Pojal sellel päeval sünnipäev ja hommikul suusa-o ja õhtul öine sise-o. Igale poole kohe ju ei jõuagi. Ikka tasa ja targu. Räägitakse, et sellel reedel maailmalõpp tuleb, kolleegid olid optimistlikud, arvasid et hommikul jõuame jõulupeo ikka ära korraldada. Inimestest tulebki hoolida (mõned vahel ei märka sinu hoolimist), see hoiab tegelikult väärtuslikku aega kokku. See tuletaski meelde, et peakski helistama.
Nii põnev, nii põnev!? Kuid mitte midagi erilist sellel päeval siiski ei juhtunudki, vähemalt minuga. Lapsed said tunnistused ja endale saan lubada väikest puhkust. Kuid ega see kaua ei kesta, sest jõulutoidud peab keegi ju ka valmist tegema. Märten tahtis ise piparkooke küpsetada ja tema palvel tegin suure kausitäie pärmitaigent, et tema saaks saiakesi küpsetada. Ilmselt temast üks kokk tulevikus saab. saiakesed söödi ka kärmelt ära. Hea kui ise paar tükki suhu jõudsin pista.

16. detsember 2012

Jõuluootus

Lumi on kenasti maas, päris suurte handedena, ning külma on ka piisavalt. Vaid liigselt tuuline. Ja jõulud lähenevad mühinaga. Aga raadios räägitakse ja telekas näidatakse, et jõulud ei saa mitte tulla, kui Tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor pole laulnud. Nii juhtus,et ise mitte midagi tehes, sattusin reedel Taevast, kui sa õue lähed kontserti Jaani kirikusse kuulama. Kui võib arvata, et kirikus sageli külm on, siis kontserdil seda küll tunda ei olnud. Viimati, kui Rakveres kirikus sai viibitus, siis seal oli küll jahedam. Peale kontserti sai tehtud väike tiir ümber jõulukuuse. Mis polnud nii kõrge kui eelmisel aastal. Aga ilus oli ta küll. Põhjapõdrad sai ka üle vaadatud, jõuluvanal polnud kahjuks enam vastuvõttu. Nii ei saanud jõulusoove edastada, vaid õnnestus veidi aknast sisse piiluda. Jõululaada kaupadega sai ka põgusalt tutvust tehtud ja nii õnnestus mul turismilõksu ohvriks langeda ja endale ka üks väike eesti meene soetada. Ilmataat on vist marus, sest tuul vihiseb ja tuiskab hoolega. Nii sai organiseerimatult sisse astutud Imperiali. Tassike kuuma jooki võib vahel päästa päeva. laupäeva mõtlesin, et veedan raamatute seltsis ja õpin. Kuid ikka õnnestus leida kõrvaltegevusi ja õppimine jäi tahaplaanile. Aga päeva lõpuks õnnestus piparkoogitainas ja seda ikka mitme kilo jagu valmis sõtkutud. Taigna retsepti ja valmistamist saab vaadata siit. Pühapäeval oli võimalik osaleda vana aasta maratonil, mis toimus ekstreemsetes oludes, sest ilm ei olnud just suvine. Kaalusin ka korra sellel osalemist, kuid õnneks oli mul plaanis sellel päeval teatrisse minna. Nii sai päeva jooksul lausa kaks korda teatrit külastada. esimesel korral käisin koos Mihkliga Draamateatris Vana roosa maja vaatamas. Mihklile väga meeldis ja kohvikus oli ka tore kooki süüa. Õhtul võtsin aga vähe pikema teekonna ette ja sõitsin koos õe ja kolme töökaaslasega Rakvere teatrisse Jane Eyre vaatama. Ilm oli taas lumiselt tormine. Kohati oli nähtavus null. Kuidagi tüüpiliseks muutub, et alati kui teatrisse minek on tuisutaat lumeeidega tülli läinud. Enne teatrit põikasime veel Haljalast läbi ja tutvusime lähemalt uue ringtee süsteemiga. No eks nende liiklusmärkide jälgimine tuisus oli paras katsumus, eriti kui igapäev seda teed ei sõida. Aga õnnestus kenasti väikeste viperustega Rakverre jõuda. Naised said Firma pubis keha kinnitada ja mina sain samal ajal tädi külastada. Rakvere teatris polnud ma peale keskkooli lõpetamist käinud. Kiire arvutus ütleb, et siis juba 20 aastat. Mõnel vabaõhuetendusel olekn küll käinud, kuid need teatri külastamise alla ei kuulu. Teater on palju muutunud ja arenenud. Näitlejate fotode seinalt leidsin 3 näitlejat, kes mängisid ka 20 aastat tagasi. Etendus ise tundus kuidagi sünge, tumedad toonid ja hämar valgus. Kuid liikumine ja muusikaline pool oli hästi lahendatud. Eks ta veidi harjumatu oli, kuid rahvale meeldis ja lavastus tuleb ka 14.jaanuaril Tallinna Draamateatrisse ja soovitan küll vaadata. Etendus on pikk ja lõppes 22.40, millele lisandus veel tagasisõit Tallinna. Teeolud olid paranenud, tuisku enam ei olnud ja kojusõit tundus taas lühem ja kiirem. Ise sain 1.10 voodisse, sest reisikaaslased tuli ikka turvaliselt koju viia.

10. detsember 2012

10.detsember- Saalitreening

Tervis pole just kiita, kuid hääl on enam-vähem tagasi tulnud. Täna oli jõulukontsert Nõmme Rahu kirikus. Kolleegid muidugi lootsid, et tulen ka ja laulan väheke soolot, ma andvat Lea Liitmaa hääle kenasti välja. Tänan-tänan, kuid ma ikkagi loobusin sellest üritusest. No pole vaja ennast vs. häält liialt koormata. Aga saalitreeningu tegin täna siiski. Hüppamine väsitas täna tublisti, sest treener Sigrid tahtis näha ilusaid hüppeid ja neid aja peale. Enda üllatuseks tulid hüpped kenasti välja ja kaunikesti palju jõudsin neid minuti jooksul sooritada. Mihkel on ka palju arenenud, enesekindlust on juurde tulnud ja hüppenööri nurka ei viska, kui midagi kohe välja ei tule. Ma ka täna harjutasin ühte vigurit pea terve tund, lõpuks hakkas juba looma. Eks see ole paljuski mõtlemises ka kinni. Järgmine kord siis jälle uuesti.

4. detsember 2012

4.detsember

Täna, 10 aastat tagasi oli samasugune lumine päev. 3.detsembri õhtul andis Mihkel endast jonnakalt märku ja nii tuli haiglasse sõita. Olin küll veidi pettunud, et täna ju teisipäev. Selgituseks niipalju, et teised poisid on juhtumisi kolmapäeval sündinud. Ja kord sai küsimusele, millal tähtaeg on? Vastatud nii, et kuupäev pole oluline, kuid kindlasti on see kolmapäevane päev. Ja ma ei pidanudki enda lubadust nö. sööma, sest teisipäevast sai märkamatult kolmapäev ja uuest päevast sai veidi rohkem kui tund mööduda ja Mihkel oligi kohal. Nüüd on ta vendadega samal nädalapäeval sündinud.

1. detsember 2012

30.november- Pärnu

Kummaline, kuid juhtumisi on reedesed päevad, kui on plaan minna teatrisse, lumerohked ja tuulised. Nii 26.oktoobril,kui sai Fausti vaadatud, ning ka sellel reedel, 30. novembril. Kui käisime koos minu ja Kristina lastega Pärnus Uhkus ja eelarvamust vaatamas. Tubli huvijuht oli sebinud mitu kuud tagasi mitmeid pileteid ja nii sain mina nendest 6 pileti õnnelikuks omanikuks. Tahtsin seda etendust juba varem vaatama minna, kuid ei leidnud sobivat aega. Nüüd kus avanes võimalus ja kuupäev oli samuti sobiv, sai see plaani võetud. Ilmateade ennustas reedeks ja nädalavahetuseks pidevat lumesadu ja tuuult. Aga meie olime ikka kindlad, et sõidame sellegipoolest. Kuid etenduse päeval selgus, et buss millega pidid kallid kolleegid Pärnusse minema, ei riskinud halbade ilmastiku tingimuste tõttu sõita. Nii jäi huvijuhil 8 piletit omanikuta. No, see poleks ülepea minu mure, et vaadaku igaüks ise kuidas piletitest lahti saab. Tallinnast poleks ma kindlasti leidnud huvilisi, kes keskpäeval suudaks vastu võtta otsust minna peale tööpäeva Pärnusse teatrisse. Nii helisatsin ma hoopis oma tublidele orienteerumisklubi kaaslastele. Ega see väga lihtsalt ei läinud ka, et helistasin ja kohe oldi nõus tulema. Head kiirreageerijad olid Margit ja Sander, Erkki oma kaasaga ja Veljo oma naisega, lisaks võtsid nad ka kaks kena neiut kaasa. Ja Anne-Ly, kes oli samuti nõus teatrisse tulema. Markus jäi seekord maha, sest ta ei tundnud ennast peale hommikust väikest lõikust hästi. No või tegelikult ei tahtnud ta plaasterdatuna teatrisse teiste vaatevälja sattuda. Liiga palju olnuks seletamist või nii. Ausalt öeldes polnud ma ammu, kindlasti juba 15 aastat Endlas käinud. Ülikooli ajal, oli meil kursusekaaslase Vilvega tavaks jaanuaris, peale sessi Pärnus teatrit külastada, sest tema ise Pärnu-Jaagupist pärit. Vilve on selline hakkaja tüdruk, võttis kätte ja läks peale ülikooli lõpetamist Ameerikasse lapsehoidjaks. Hoidis aasta lapsi, tuli tagasi ja oli aastakese kodumaal. Seal olles sai ta tuttavaks ühe väliseestlase Pauliga, eks ta oli Eesti Majas agar külaline. Kodus olles, saabus ootamatult Paul ameerikast siia, just sellel ajal, kui saime septembris sõbrannadega Kloostriaidas kokku. Ega siin enam pikka juttu ei olnudki mais nad abiellusid ja põrutasid Ameerikasse tagsi. Nüüd on Vilve juba enam kui 12 aastat Ameerikamaal elanud. Siia satub harva, korra aastas või paari aasta tagant. Vot selline on eluke. Tagasisõit oli kiire, lund ei sadanud ja tee oli praktiliselt tühi. Mõned suured veokid ukerdasid ees. Sinna sõites oli veidi problemaatilisem, autosid rohkem ja paljud juhid ei julgenud kiiresti sõita. Nii tegi Kristina mitu-mitu möödasõitu ja seda lubatud kiirust ületamatta. vahel oli tunne, et Tallinn-Pärnu maandteel on vaid Pärnu suunas 2 sõidurada. Vastu ei tulnud kedagi, kuid mööda sai sõita mitmeid kilomeetrid järjest. Klubikaaslased olid ka väga rahul ja ütlesid, et ma teine kordki organiseerigu neile teatrikülastus. No elame-näeme. 11.veebruaril võimalus Tallinnas ka etendust vaadata. Soovitan soojalt. Draamateatris on lava küll teistsugune kui Endlas, kuid samas oleks seda etendust ka uuesti tore vaadata.