Sellel aastal on detsembris tavatult palju lund sadanud. Ja kuna mitu päeva on kraadid õues nulli lähedased olnud, siis on see lumi hakanud vaikselt sulama. Nii juhtuski, et meie maja katusel on 7 cm paksune jääd, mis ummistab vihmaveerenne. Veel polnud kuhugi minna ja nii hakkas see mulle tuppa tilkuma. Alusatsin päästeoperatsiooni. Just kell 14.15, kui olin ühe jalaga pööningu aknast väljas, helistas Maris. Sai mõne hetke kõlgutud seal nagu Karlsson katusel. See kellaaeg on lihtsalt tähelepanuväärne, kuna siis sai minu lumerookimise algus fikseeritud.

Meie maja katus on madala kaldega ja mitme tasapinnaga, nii et lund oli seal küll ja küll. Jää rennides paks ja tihe. Aeg lendas oma soodu ja hakkas vaikselt ka hämarduma. Kui aknast jälle sisse ronisin oli kell 16.11. Selgus, et oma kaks tundi sai kõvasti kätele treeningut tehtud. Ära väsitas küll. Kella 18-ks olin lubanud Marisele, et läheme jooksma. Palju aega polnutki, jõudsin veel poistele söögi valmistada ja oligi juba minek.

Jooks oli pigem sörkjooks. Kella 20-ks jõudsin koju tagasi. Kokkuvõtteks väsitav päev.

Aastavahetusevõistlus hakkab lähenema ja mõned inimesed on muutunud närviliseks. Ja seetõttu olin tubli ja tegin hea treeningu. Tunnike lumesumpa ja pool tunnikest lumeviset, tunnike ujumist ja pool tunnike sauna.

Samuti polnud mul aastavahetuseks mingeid plaane, kuid nüüd on kohe mitu head ja huvitavat pakkumist, et ei tegi kohe mida eelistada.

Mitu nädalat on saadud rabeleda jõulupidustuste tarvis. Nüüd on ta möödas ja rohkem aega mõelda ja tegutseda treeningutega. Mitu päeva olen koos poistega avastanud uut Järve matkarada. Kelgu vedamise treening on superhea, eriti kui seda peab mäest üles tirima ja nimelt koos Mihkliga. Suusatada saab, kuigi jäljed kehvemad kui Nõmmel, kuid asjaarmastajatele kõlbab küll. Osaliselt kattub matkarada minu hea jooksuringiga, ning pean seda nüüd kohe kiuste muutma just lume tõttu. Seepärast suundusin täna hoopis Nõmmele. Sai mõnus mahutreening. Lisaks lume lükkamised ja viskamised aias.

19.detsember- Pirita rand

Külmakraadid ei taha taanduda ja nii otsustasin täna matkaklassi kasuks. Ühesõnaga matkasin koos Mihkliga. Mina luurasin punkte ja Mihkel igasugu oksi ja muud kraami. Mis talle väga vajalikud olid, sest kõik sai autosse tassitud.

Aastalõpuvõistlus hakkab lähenema ja alati ei kulge kõik nii nagu planeeritud. http://www.osprint.ee/2009/31d/31d_2009_juhend.htm

1. Inimene, kellega jooksin eelmisel aastal haigestus ja ei saa-taha joosta. Väike lootus jääb, et äkki mõtleb ümber.
2. Leidsin inimese, kes oli nõus jooksma. Kuid keegi jõudis registreerimisega ette ja napsas ta minu eest lihtsalt ära.
3. Nüüd ootan paremaid aegu või vabatahtlike kes sooviks osaleda.

Mõned mõtted algavaks o-aastaks

Kuigi ma pole kuigi suur rattaorienteerumise austaja, aga Margus Halliku artikkel "Orienteerujas" andis väikese tõuke, et lähemalt uurida mida Eestis pakutakse. Vaadates järgmise aasta kalenderplaani selgub, et osad on oma vigadest õppinud ja varakult võistlusinfo rahvale avalikustanud. http://www.lsf.ee/content/view/199 Sellel aastal polnud veel kuu enne võistlust juhenditki olemas. Halb neile, kes planeerivad oma tegemisi-võistlemisi varem.
Järgmise aasta võistluse aeg pole küll hea, kuid asukoha mõttes positiivne. Hea on, et korraldajad on lõpuks aru saanud sellest, et nooremate klasside lisamine võistlusesse on jätkusuutlikuse tagaja. Nii julgeks ka see juntsu, kes vähem rattaorienteerumisega tegelenud, võistlema tulla. Vaadates teisipäevakute tulemusi selgub , et rattaorienteerumise fänne on siiski vähe. Mõistagi nõuab see omajagu varustust ja tahet ka. Tore oleks, et suured fännid ise eeskuju andes päevakutel osaleksid ja kogemusi teistega vahetaks-jagaks. Võibolla tuleb neid sõitjaid, siis ka juurde. Loomulikult saab komistuskiviks radade planeerimine (foorumistest palju räägitud teema, kuid juttu jätkub kauemakski). Olen oma ratta xdreamidel juba romuks sõitnud ja uut hetkel ei plaani muretseda, seetõttu rattaorienteerumist harrastan vähem. Samuti ei tähelda ma enda juures kaaluprobleeme või liigeste häda, et peaksin rattaorienteerumisele suuremat tähelepanu pöörama. Kuid poistele aeg-ajalt meeldib sõita. Palju oleneb ka maastikust. Minu jaoks oleks see lihtsalt vaheldus. Eks kunagi selgub, kas osaleda või mitte.

12.detsember- Mustamäe

Märten välja kuulutatud spiraaloravat ei jooksnud. Viilib. Jooksis rajal R5.

Kahjuks Kompassi kodukal R5 kaart puudub, selle asemel on ülesse pandud R3.

Ja nii on juhtunud ka kaardiga R4.

http://www.osprint.ee/2009/paevakud/kalender/1212tul.htm

12.detsember- Varnukrogs

Kaua pole saanud metsas nii kaua nautida loodust ja reljeefi. Samuti ei mäleta ma, kaua aega tagasi sai ennast kirutud. Vist oli see Jõulumäel. Anomaalne tõepoolest, suunaga seotud vigu tuli ohtralt. Jõudu-jaksu polnud, kindlasti mängib siin rolli ka haigus ja motivatsiooni puudus teha head treeningut. Paneb kohe mõtlema, miks ja kuidas edasi.

Alustasin täna uuesti ujumistreeningutega. Kui ujulas kaalule astusin tekkis sama tunne, kui ühel Andrusel saates "kaalust alla", kes nädalaga 2 kilo juurde võttis.
http://www.tv3.ee/content/blogcategory/430/584/
See sundis eriti pingutama-rabelema. Ja ega ma rohkem kui kilomeeter ei jaksanud ka. Kuid seda nauditavam oli saunas olemine.
Järgmisel nädalal püüan rohkem.

6.detsember- Varsaallika

Poisid läksid ja jäid hiljaks. Neil läks meelest, et start vaid tunnike avatud.

5.detsember- Sise-o Tõnismäe Reaalkool

Kui eelmisel võistlusel olin suhteliselt tagasihoidlik kõndija, siis seekord viilisin kõrvale ja eelistasin oma teadmisi-oskusi joonestamise vallas täiendada-turgutada.
Markus poiss siiski osales.
Kaarte õhtul vaadates, võttis see pead vangutama ja kiidan Markust, et ta ikka toime tuli. http://www.osprint.ee/2010/sise/sise2/summa.htm

Anda ära raamatuid

Väikest suurpuhastust tehes on ära anda hulga raamatuid. Mõned nostalgilised mõned veidi vähem.

Eestikeelne ilukirjandus.

• Melež Äikese hingus, E.R,, 1868I. Bassargin,
• Lugu mustast saatanast E.R, 1975
• A. Brodele, Siie varblane, E.R,1968
• H. Derjajev, Saatus, E.R,1975
• L. Purs, Valgukiirte sõõris, E.R. 1969
• Diogenese latern. (Valik nõukogude ulmekaid), E.R, 1976
• Al. Ebanoidze, Abielu Imerethi moodi, E. R, 1978
• G. Baširov, Au, ERK, 1953
• A. Fadejev, Kaotus, I ja K, 1947
• K. Fedin, Linnad ja aastad, E. R, 1969
• K. Fedin, Vennad, E. R, 1979
• O. Gontšar, Tsüklon, E. R, 1976
• V.Petrosjan, Elatud ja elamata aastad, E. R, 1978
• G. Phandžikidze, Seitsmes taevas, E. R, 1975
• H. Sejidbäjli, Telefonineiu, E. R, 1979
• S. Sartakov, Barbini lood, E. R, 1972
• W. Wasilewska, Vikerkaar, I ja K, 1945
• V. Lams, Eluvoos. Kõige kõrgem amet, E. R, 1981,
• A. Purinš, Ärge küsige minult midagi, E. R, 1984,
• D. Ikromi Viimane emiir, E. R, 1978,
• B. Kerbabajev, Otsustav samm, I ja K, 1949
• F. Muhhamadijev, Teekond teise ilma, E. R, 1980,
• D. Granin, Ründan äikest, ERK, 1964
• F. Abramov , Kodulätted, E. R, 1982,
• J. Avyžius, Küla teelahkmel, E. R, 1969,
• V. Bogomolov, Neljaküme neljanda augustis…, E. R, 1979,
• J. Jankovski, Ratsanikud. Laevameister, E. R, 1980
• A.Ertel, Gardeninid, ERK, 1957,
• R. Lankauskas, Üksinda avamerel, E. R, 1975,
• V. Lams, Peiar ja nukk, E. R, 1976,
• R. Lakauskas, Ootamatute teostumiste tund, E. R, 1977,
• F. Iskander, Onu Sandro lood, E. R, 1976,
• J. Jefremov, Musta mere ranniku mägiradadel, E. R, 1976,
• G. Aleksejev, Autoga Jakutskist Moskvasse, E. R, 1968,’
• J. Kolas, Teelahkmeil I ja II, E. R, 1977,
• A.Azolski, Peaga vastu seina, E. R. 1989,
• V. Lipatov, Küladetektiiv, E. R, 1970,
• F. Koluntsev, Hommik, päev, õhtu, E. R, 1981,
• S. Salminen, Katriina, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1939.
• H. Bergman, Markurell, “Valik”, 1937.
• Sir Francis Younghusband, Looduse süda, Loodus, 1939, (Mehed, maad ja mered)
• R. Erdös, Helisev koidik, Loodus,, 1939 (Võluv romaan nr 3)
• L. Pirandello, Vana jumal, Loodus, 1938,
• (Nobeli laureaadid)Icchokas Meras, Kolm romaani, E. R, 1971,
• Hendrik Adamson, Auli, Eesti Raamat, 1989.
• Juhan Kahk, Alpide taga on moonpunane Itaalia, Eesti Raamat, 1967,
• J. Smuul, Muhulaste imelikud juhtumiseed, ERK, 1963
• M. Ehder-Ježova, Poolsada aastat leninlikus parteis, E, R 1966,
• G. Tjutjunnõk, Keeris, E., R, 1969
• A. Rõbakov, Raske liiv, E., R. 1983
• V. Suksin, Pilet teisele seansile, E., R, 1973
• S. Zalõgin, Komisjon, E., R, 1979
• ,J. Trifonov, Kannatamatus, E., R, 1984,
• J. Trifonov, Pikk hüvastijätt, E., R, 1974
• n Vene nõukogude novell, E., R, 1974,O. Tšildze, Igaüks, kes mind leiab…E., R. 1984,
• B. Šinkuba, Viimane lahkunuist, E., R, 1982,
• A.Širvanzade, Kaos, E. , R, 1978,G. Skulski, Eilne valgus, E., R, 1976,
• J. Škop, Möödunud päeva faktid, E., R, 1986,
• Ussoltsev, Mustsõstratee, E., R, 1980
• V. Katajev , Muru mulla peal, E., R, 1972,
• V. Lačis, Küla mere ääres, ERK, 1956,
• C. Centkiewicz ja A. Centkiewicz, Mees, keda kutsus meri. Jutustus Roald Amundsenist, E., R. 1988.
• S. Smirnov, Reis Kuubale, ERK, 1962,
• J. Tšernjak, Vana maailma kummitused, E. R. 1972,

Saksakeelsed

H. Knietzch, Filmgeschichte in Bildern, Berlin, 1971.
K. Gass und P. Klemm, Hellas ohne Götter, Verlag Neues Leben, Berlin, 1959
E. Greulich, Die Pyrenäen die Senoritas und die Eselchen, Verlag Neues Leben, 1958, Berlin

28.november- Kalngale-Garciems

Ei tea mis päev see oli, kuid suhteliselt hiljuti tuli kiri klubilt, et Lsf PT korraldab oma talvise treeninglaagri Jõulumäel. Ning kui westikad soovivas kasutada võimalust ja veidi teenida, andku aga teada. Kahjuks või õnneks olime juba planeerinud tripi lätimaale.
Aga laupäeva hommikul ootas mind ees mõned üllatused. Kuigi ma juba reedel mõtlesin, et miski nagu oleks korrast ära. Riina oli haigestunud ja Margus.... Loodan, et mõlemad saavad haigusest ja valust võitu.
Maastik oli mõnus. Minu füüsiline vorm seevastu mitte parem. Peale Vanalinna päevakut pole ma minutitki jooksnud. Viinane kõnnietapp oli Lasnamäe spordihallis ja siiamaani on mind piinanud seljahäda. Perearst tunnistas mind teisipäeval küll terveks, peale nädalast ravikuuri. Kuid täna, pühapäeval andis selg siiski tunda. Venitusharjutustesse tuleb täie tõsidusega suhtuda. Võibolla on ka gripivaksiinil siin oma roll ses loos.
Nagu mainitud maastik oli mõnus. Valitud sai üle 9 kilomeetrine rada. Alguses tundus see hirmutav, aga nii kaugele sõites ei tasugi lühemat rada võtta.
Poolel distantsil tuli väsimus peale ja mõtted, miks ta juba ei lõpe. Lätis orienteerumisel on ka positiivne külg, et kaarti tuleb lugeda pidevalt, mitte aeg-ajalt või kohati. Loomulikult, kui on samal maastikul kordi ja kordi joostud, siis kaob ka vajadus kaarti tihedalt lugeda.
Mõmingased eksimused tulid ( vead kaardi ja maastiku kokkusobitamises ) ja röövisid tublilt aega. Nii kaotsin Urmasele ja ka Viljarile tublisti. Nemadki kurtsid enne starti, et vorm on kehv ja joosta ei jaksa, ning kaalust peaks alla võtma. Peaks mainima, et endalgi on väike soov paarist kilost vabaneda.

28.november- Löwenruh park

Ise ma jooksmas ei käinud, kuid Märten ja Markus kül.
Märten on endale tõsised väljakutsed esitanud ja proovib pikemaid radasid joosta. Seekorde valik oli R2. Markus, seevastu võtab asja rahulikult ja jooksis R5-te. http://osprint.ee/2009/paevakud/kalender/1128tul.htm
Eks ta selline juba tüüpiliseks talvepäevaks kujunes: vihmane ja sopane. Igatahes sai palju riideid pesta.

Eestlane joob palju....

...puhast alkoholi tarvitati Eestis 2008. aastal ühe elaniku kohta 11,9 liitrit (EKI, 2009), mis teeb aastas ühe Eestis elava inimese kohta (sh lapsed ja vanurid!) kas 30 liitrit viina, 520 pooleliitrist pudelit 4,6% õlut või 133 kolmveerandliitrist pudelit 12% veini.
No ma ei tea. Kui mul on 3 last. Siis pean ka nende koguse mina ära jooma. See on 120 liitrit viina aastas ja kui mind keegi ei aita, siis teeb see 330ml päevas puhast viina.
Just sellel nädalavahetusel pidas poiste vanaema sünnipäeva ja pakkus külalistele veini. No me püüdsime statistikat õigustada, et mitte keskmisele eestlasele alla jääda. Kuid kahjuks ei jõudnud.
http://www.alkoinfo.ee/

Jõulukingitustele mõeldes

Heategevuslik
KADRILAAT

Kannikese Lasteaias (Kannikese 13, Tallinn)
Neljapäeval 26.11.2009 kell 16.00-18.00

Kadrilaadal asjade müügiga kogutud raha eest soovime osta lasteaiale
muusikakeskuse.

Tule laadale ja aita lastele rõõmu valmistada!

15.november- Tallinna Spordihall

Täna hommikul mõtlesin, et sise-o jääb minu jaoks ära. Igasugune liigutamine oli vastunäidustatud, sest see põhjustas väljakannatamatu valu seljas. Siiski mõtlesin, et lähen ja jalutan. Nii püüdsin läbida raja tegemata üleliigseid liigutusi. Tulemust head see loomulikult ei toonud, aga viimaseks ka ei jäänud. Jõudsingi kogu raja kaarti lugeda ja lühema tee välja jalutada.

14.november- Tallinna Vanalinn

Olles tagasi sügis-talves ja saanud tegeleda talvise põhitööga- lume rookimisega. Milles ma TÕSISELT äpardusin ja oma selja paigast tõmbasin.
Nii asusin täna R5 rajale jalutama, Kus Mihkliga koos sai matkatud. Kuna Markus valis R4 ja Märten lausa R1, siis mõtlesin, et proovin ise seekord R3-l joosta. Piisavalt pikk ja ühe tõusu pidi niikuinii võtma. Alguses polnus olukord kuigi halb, aga jooksma hakates tundsin, et selg on kange ja ei lase jalgadel piisavalt vabalt liikuda. Peale teist punkti läks paremaks. Aga!! nähes, et punkti 7 peab jooksma kas Pika Jala kaudu ringi või jooksma trepist. Läksin trepist. Rahu, ainult rahu. Lõpp oli kurnav. Edasi läks sujuvalt. Punkt 42 oli hullus minu jaoks. Astangust poleks ma suutnud üles ronida. Künkast alla mineks samuti riskantne, aga kuidagi pidi ju minema ja läksin.
Ülejäänu juba alla mäge.
Lõpus sai veel oma rasket elu kurdetud ja kogenumate veteraanustega muljeid vahetatud. Ise endal ei õnnestu päevakutel pilti teha, siis Eduard oli just õiges kohas ja tegi pilti.
Peale jooksu tundsin, et olin oma seljale tõsise põntsu teinud. Nüüd siis pikutan ja sirutan jalgu.

8.november-supersprint, Grand Bazaar

Stardid algasid kell 10. Mina jälle 2 tundi hiljem. Jooksu ma iseenesest ei kartnud, sest sprint mulle meeldib. Tegime kohale jõudes teispäeval väikest luuret ja veaohtlikud piirkonnad vaatasime järele. Jooksuajal oli sellest abi, kuid taipasid seda ikka veidi hilinemisega. Aga siiski tabas mind ebaõnn. Kahel korral tegin tagasi jooksu ja see ei olnud mitte lühike etapp. Ju turu katusealune hämarus segas mind veidi. Kaotasin seetõttu hulga minuteid. Üllatasid jälle türklannad ja bulgaarlane Palvina, kes ei saanud tulemust kirja. Nii said eestlased jälle medalikohad. Autasustamine toimus jällegi kell x ja nii jõudsime ennast hotellis pesta ja riideid vahetada. Palju oli kiidetud türklaste auhindu, kuid sellel aastal tundus, et MASU on ka siia jõudnud. Sprindis sai vaid esikoht auhinna: kompassi ja keraamiliseplaadi. Mille me juba 4 päeva summas võitsime. Toetajate ja sponsorite logosid oli küllalt igalpool. Ka lehmake, kes jäätist pakkus liikus ringi ja saime ta ka pildi peale. Pean eraldi kiitma Koppeltiitot, sest ka tema sai II koha.

Peale autasustamist suundusime osturallile, sest maiustused olid veel ostamata. Olin poistele ju lubanud ja mitu kilo kokku sai seda kraami küll.
Õhtuks olime planeerinud sauna mineku ja mõnusa söömise.

Siin tõrkeid ei esinenud.

Ainult see, et internetis ja hotellis öeldi: pilet 30 euri, kuid kohapeal selgus- 35. Saun oli siiski mõnus. Oleksin sinna kauemaksi jäänud.

Kui juba omad riides seljas, sai veel teed juua ja niisama lebotada. Ja oodata kuni buss meile järele tuleb. Peale väsitavat sauna läksime sööma Ocean`s 7-sse, mille kelner meid juba tänaval ära tunneb. http://www.oceans7.com.tr/

Ja nii õnnestus ka temal meiega pildile jääda. Proovisin ka türgi magustoite, eriti hea oli Bakalava.

Kui võimalust veel tuleb, siis kindlasti proovin veel.

7.november-Belgrad Forest & Party

Tavaliselt on nii, et kohe peale jooksu trügivad emotsioonid väga esile. Rõõm, väsimus, kurbus, pettumus, valu jne. Mõned persoonid ei jõua sind ära aasida, et miks sa nii või naa ei teinud. Eks ma ise ka tean, et kõik ei lähe tavaliselt nii kuis tahad. Kindlasti jätkub Koppeltiitol juttu kauemask kui kulub aega kohvi või õlle joomiseks. Juhtus nii, et mina ja Riina startisime kõikidel võistluspäevadel meestest hiljem. Mitte pool vaid lausa 2 tundi hiljem.

Siis oli neil hea rääkida, et meie pärast ei saa nad vaatamisväärsustega tutvuda. Muuseumid pandi juba kella 17 kinni. Autasustamina jäi samuti väga hiliseks. Kartsime, et ei jõua enne süüa, kui Bosphoruse Boat Trip & Party´le läheme. Selle tarvis otsisime Riinaga mitu päeva, mööda poode ja turgu, türgi rahvusmustritega särke. Lõpuks leidime sobivad, kuid pidasime hinda kalliks. Õnneks Urmase veenvale kauplemisele saime särgi a`la 30 liiri eest.

Laeval selgus, et ka türgi meestele me särgid väga meeldivad ja tahtsid meiega pildile jääda. Laevas oli küllalt vähe istumiskohti. Olukorda sai lahendada nii, et tuli tantsida. Mida sai ka tehtud. Melu läks hooti vägagi pinevaks. Aga eesti mees peab alati valvel olema ja nii soliidsemad härrasmehed jälgisid pidevalt delegatsioonijuhti, et miskit paha ei juhtuks.

Et nad nii tublid olid, tegime nendega ka pilti.

Põhiline oli siiski see, et kõik jäid rahule. Ja kogu laevasõidu jooksul õnnestus mul vaid üks klaas veini ära juua.

5.november-Alev Okullari

6.november- Büyükada

4.november- Belgrad Forest

Esimene võistluspäev toimus Istanbulist põhja-kirde suunas Belgrad Forestis.
Hommikust sõime juba kell 7. Hommikusöök oli küllalt toekas, kuid kohv polnud see mida ise olen harjunud jooma.

Jõudsime kenasti kell 8 väljuvale bussile, mis toimetas meid võistluspaika. Stardid algasid kell 10. Oodata oli kõrgeid mägesid.

Kohale jõudes selgus, et võistluskeskus asub ilmatu porisel platsil. Metsaalune oli kaetud mahalangenud lehtedega ja pinnas savi-muda-ligane. Vihmaperioodi tulemus, sest vihma sadas ka siis, kui kohale jõudsime. Ja nii mitu päeva, ning soojakraadegi polnud palju. Kuid termomeeter näitas ilma soojenemist. Mina kui külmavares, eelistasin siiski pesusärgi selga panna. Läksin starti, kuhu oli vaid 200 meetrit piisava varuga, kuid jõudsin ikkagi vaevu pool minutit enne oma stardiaega. Startisin kell 11.13.
Olin valmis kohtuma raske ja tõusude rohke maastikuga. Minu jaoks oli põhiline läbida rada ja võtta kõik kontrollpunktid õieti. Eriliselt rabelema ei hakanud ja sain kaardi ja maastikuga suhteliselt kenasti kontakti. Vigu ei teinud, kuid jooksutempo oli keskpärane. Valik langes mitmeid kordi teejooksu kasuks, mis tegi küll teekonna pikemaks, kuid vähemalt ei kaotanud ma ennast metsa ära. Enne kolmandat punkti tundsin, et pesu oli küll liiast. Tõusud olid karmid juba esimesse ja 4 punkti, üles ma ei jooksnud. Kuid poolel rajal hakkas sadama ja siis pidin ennast kiitma, et pesu selga jätsin. Ja eks lõpus sai nalja ka, sest jooksin viimasest punktist hooga mööda arvates, et see mitte ei saa viimane punkt olla.
Rajast endast veidi hiljem pikemalt.

1. november- homme lennul Riia-Istanbul

Täna on reisi eelõhtu ja olen kogu päeva asju pakkinud. Jätsin selle meelega viimasele päevale, sest paljud teised asjad vajasid ka lõpetamist.
Hommikul ärgatse nägin, et maa oli härmatanud. Mõttes oin endale tänulik, et sai laupäeval kõik lehed kokku riisutud ja kottidesse topitud.
Samuti sai viimased riidad puid keldrisse tassitud. Talv võib vabalt tulla.
Kui nädala pärast tagasi olen ja lund maas ei ole, siis on hästi küll. Sest autol jäid rehvid vahetamata.
Homme varahommikul on siis viimane aeg, minna sooja suve otsima. Puhkus võib alata.
Loodan, et Istanbulis on soe ja mõnus ilmake ja äkki saab ka kurgu-nina probleemidele leevendust.

24.oktoober- Libahundi Jälg Paliveres

Libahundi Jäljega sai suvisele hooajale punkt pandud ja võib üle minna talvisele hooajale.
Ma pole aastaid haige olnud, kuid nüüd lõpuks see õnnestus. Eks see soos ja rabas sumpamine ja jalgade totaalne külmetamine, aitas haigestumisele kaasa. Kaaslasteks mul nüüd- nohu, köha ja hääle kähedus. Kuna olin autos juhtival kohal, ei saanud koheselt ka külmarohtu võtta. Samuti pesuruumi-riietusruumi jahedusest võib põhjusi leida. Tuligi jutuks, et naistele on alati kehvemad pesemistingimused. Meestele on sagedasti sauna võimalused, naistel mitte ja soe vesigi saab otsa. Sama juhtus Karula MM-il, Ylläse garaazi ja ainult külmavee dussi ei ületa hetkel miski, kuid kas nii on inimlik.
Päev hiljem võib tõdeda, et jalad on sama valusad, kui peale Ylläse rogaini. Lisaks 6 tunnisele jooksule sai veel samal päeval tikk-kontsadel tantsitud ja õhtugi kujunes pikemaks kui tavaliselt. peab tunnistama, et tantsides said koormust ka need lihasgrupid, mis jooksus rakendust ei leidnud.
Trepid pole hetkel "in", kuid neid kasutamat ei saaks ma kodust väljuda.

10 päeva puhkuseni...

.... 10 aastat pole ma ka saanud sügisel ja eriti veel novembris puhata. Kuna töö dikteerib, millal saan puhata, siis nüüd kukkus see lausa ise sülle.

Paratamatult rikkus Vari minevikust, minu uneleva meeleolu ja ajas kõik nädalavahetuse mõtestatud-sportlikud-kultuurilised plaanid sassi. Kuid loodetavasti kõik kulgeb siiski plaanipäraselt, sest alla anda ma lihtsalt ei kavatse.

Mõttes sidusin kõik need kivid kokku ja viskasin selja taha. Ning leidisn aega veeta õdusa õhtu vanalinnas Raekojaplatsil ja unustada selle, mis vahete vahel haiget teeb ja leidisn enda jaoks toreda luuletuse.

--- Naiste roll ja põhitõed, juhivad meid omal moel.

Meie hoiak ühiskonnas, eluks palju tuge annab.

Kui sa tunned tõelist sõprust, mis su hinge lisab vaprust,

kauaks kindlustunnet loob. Hea on jälle olla koos.

Püsivus viib sihile, juhib läbi elutee-

iga naine seda teab, omaks võtab, meeles peab. ---

18.oktoober- Lielpurvi

Hommikusöök polnud suurem asi. Kohvi ja moosisaiaga kaua ei kesta. Signe keetis veel putru ja see oli hea. Pakkisime oma asjad ja tassisime autosse ning tegime väikese jalutuskäigu Riia vanalinnas. Ostsin suveniiride poest vapikese.
Kella 12 paiku hakkasime sõitma Incukalna poole, kus osalesime Riia rajooni võistlusel. Võistlusel klasside arvestust polnud, siis sai valida 4 raja vahel. Kuna sai ikka kaugele tuldud valisime pikema raja.
Ilm oli võistluseks suurepärane, ei sadanud. Metsa vahelisel teel sõites tõdesime, et sadanud on siin kõvasti. Lombid olid kui järved. Auto sai pargitud raudtee äärde. Start ise aga asus teisel pool raudteed. Lätlastele omaselt oli start ja finis kaks ühes. Enne starti tuli eelinfo, et kaardil on kraav, mis on vett täis ja seda tuleb ületada kaardil näidatud kohas. Startides kaarti nähes tundus, et nii lihtne kaart. Kuke Volli räägitud pätsikesed olid maastikul korralikud. Üldiselt oli reljeef hästi loetav.
Esimese punktiga kaldusin veidi ära, kuid sai ennast kiiresti paika pandud. Kõik läks hästi kuni hakkasin mööda joont 6-sse punkti jooksma ja teele jäi kraav. Kraav oli kui jõgi oma 5 m lai, triiki täis ja kiire vooluga. Siis meenus, et pidi mingit ületuskohta otsima. Nii hakksin mööda kraavi serva ragistama, mingi hull võpsik tuli ette. Kui kaardil märgitud kohta jõudin oli seal juba hulk inimesi ja Signe ka, kes startis 2 minutit minust hiljem. Kõik laiutasin käsi. Üks noormees hakkas vaikselt kraavi ületama. Läks sammu, veel paar sammu ja korraga oligi üleni vees ja ujus üle. Signe julge tüdruk ujus samuti üle. No mina küll sinna vette ei tahtnud minna. Läsin koos 2 läti neiuga veel edasi ja samas punktist kaugemale. Asi tundus lootusetu, varsti silmasin mingit palki vees. leidisin maha kukkunud puu, mis oli kenasti risti üle kraavi. Puu oli väga libe, ragistasin võpsikus ja sain endale kaks toekat teivast. Kraav oli tõesti sügav ma usun oma 2 meetrit. Ukerdasin sealt üle ja jalad sain põlvimi märjaks. Parem ikka kui ujudes. Lisaminuteid tuli kuni 15. Edasi kulgesin omas tempos, sest neiud said varem üle ja olid juba eest ära jooksnud. Edasi sai võetud 5 punkti. Siis saabus aeg uuesti kraavi ületada. Nüüd võtsin suuna kohe kaardil märgitud koha poole. Kuid mida polnud oli abistav purre. Kaugemal terendas küll midagi, kuid sinna oli oma 2 meetrit. Osisin ühe teiba ja katsusin kui sügav siis on. No ikka oli. Jooksin mööda kraavi serva nagu peata kana ja ei suutnud otsustada minna või mitte minna. Aga üle pidi minema, polnud parata.
Kompassi, emiti ja kaardi toppisin tuulepluusi taskusse. Hetkel välgatas mõte, et võtaks soojapesu särgi seljast ja paneks pähe. Nii jääks vähemalt särk kuivaks, mida pärast selga panna, kui kõik muu peaks märjaks saama. Miks ma seda ei teinud?! Samas oli tore, et ma vaid jooksusärgiga rajale ei tulnud, kuigi ilm seda võimaldas.
Astusin siis vette vesi põlvini, veel sammuke ja vesi puusani. Veel sipake ja vesi vööni, siis kadus põhi. Vesi oli nii külm, ning tekkis uppumise tunne ja polnud parata pidin ujuma. Õnneks sain mingis puudepusast kinni, mis tunduski purde jäänukina. Vinnasin end roigastele ja need õnneks kandsid mind. Enesetunne oli lihtsalt räbal. Isegi rogainil pole ette tulnud sellist ujumist. Peaks ütlema, et selline raja planeering oli lausa eluohtlik. Arvestades veel asjaolu, et võid sattuda sellisesse situatsiooni ihuüksi. Kraavi ääres oli veel üleujutatud soine serv. Tugevamale pinnasele jõudes lükkasin pükstelt vett maha. Jooksma hakates pritsis vett igas kaares. Kaart oli õnneks hästi säilinud. Legendiriba vettinud. Teadsin, et peaks nüüd kiiremini jooksma. Kuid mida sa jooksed jalanõud rasked ja kogu keha muserdunud. Lõpuni oli jäänud veel 9 punkti selja taha jäi 10 punkti. Eelviimasest punktist jooksin veel 10 meetrit mööda ja see oli ka ainuke viga.
Teised olid juba lõpetanud ja ootasid auto juures. Siis tegime "lati patsile´" põhja peale, et mitte külmetuda. Igatahes mulle mõjus see kleepekas halvasti. Saulkrasti jõudes läksin teised sukapüksi poodi, minul oli enesetunne väga kehv, aga toidupoodi läksin ikka- lehmakommi ostma. Nii halv oli olla, et ma isegi lehmakomme üles ei leidud. Põrnitsesin neid riiuleid, aga mida pole seda pole. Riinake leidis need siiski üles. Õnneks olid kommid poes mitte pehmed ja nii jäi need ostmata. Ja hea oli. Pidin tormama välja, sest kõhus keeras.
Minu enesetunne ei paranenud sugugi. Piirile jõudes polnud mul ka söögiisu. Võtsin ploomimahla ja pannkoogi moosiga. Teised sõid liha ja praekapsast, lõhn oli mõnus. Mina higistasin oma pannkoogi ära, mis väga kaua suus ringi rändas. Kirsimoos on kindlasti väga hea, kuid seekord ma seda ei soovinud. Arvestades minu tervislikku seisundit pidi Urmas ka Tallinnasse sõitma.
Täielikult toibusin alles kodus.
http://www.ba2.lv/

17.oktoober- Riekstukalns

Ette sai võetud esimene sõit Lätimaale. Oodata oli head kaarti. Seekord saime endi seltskonda Signe. Signe mõtles-kaalus ja nõus ta oligi. Hommikul sadas vihma. Soojakraade ka vähevõitu. Alguses sõitsin mina, kuid äkki hakkas mul nina veritsema ja nii pidi Urmas juhtimise üle võtma. Hiljem selgus, et tervise viperused-äpardused mul veel jätkuvad.
Ilm muutus pidevalt. Oli vihma, rahet ja lund. No ei saa olla, et täna peame lumes jooksma. Saulkrastis tundus, et see on täiesti võimalik. Õnneks peale Riiat olukord paranes ja lund enam ei sadanud.
Riekstukalnsi kaardil oli oodata suusanõlvasid.
Valisime loomulikult pikema raja. Lonkav Jalg Riina tegi omaloomingulise raja.
Rajale minnes seadsime Signega eesmärgiks jõuda metsast väla enne Urmast. See eesmärk sai täidetud.
Puhast jooksu ei tulnud. Paaril korral ei kontrollinud ma suunda ja tuli viga. Kui joostud sai 20 punkti hakkas suuri lumeräitsakaid sadama, mis läks üle vihmaks. Joosta oli veel 9 punkti. Enne lõppu sai raiesmikul kõhuli lennatud ja suusamägi vallutatud, ning mäge varsanäoga jõllitatud.
Lõpus olime kõik nagu lastud varesed, jalad-käed külmetasid. Jäägermeister ja tee tõi leevendust. Oli ikka hea, et talvepüksid kaasa võtsin. http://www.magnets.lv/rezultati/ziema_09-10/2_karta/results.htm#4.DIST
Peale päevakut siirdusime Riiga. Riina oli välja sebinud öömaja Riia kesklinnas ja mitte kaugel vanalinnast http://www.centralhostel.lv/ Selle eest 7 latti inimese kohta, polnud palju. Arvestades, et hommikusööki pakutakse ka. Et me võtme ikka tagasi tooksime, võeti tagastusmaksu 10 lati eest. Sauna sai ka minna ja täiesti tasuta. Enne otsustasime linna sööma minna. "Mustas kassis" süüa ei saanud, kuna seal toimus mingi pikalaua üritus. Aga süüa me saime ja alla 10 lati eest vägagi hästi. Proovisime saunamõnusid ka. Selgus, et saun oli väga kitsuke. Saunalava jäi 4+1 inimesele väikeseks. Ka elektrisüsteem tegi viperusi ja jättis meid pimedasse saunalavale istuma. Kaua me seal pimedas istuda ei saanud, kuid erilist leieli me keriselt ka välja ei võlunud. Tõdesime, et hea seltskonnapeo paik ta võiks siiski olla.
Hosteli ruumide värvilahendus oli lihtne, mõjus soojalt ja koduselt. Mina magasin väga mõnusasti ja mitte keegi ei norsanud. Hommikusöök oli kahjuks kehvake, nagu hommikul selgus. Tudengid olnuks sellise söögiga väga rahul ja olid ka, sest asiaadi välimusega prantsus keelt kõnelevad noormehed vitsutasid usinasti kooki ja moosi.

11.oktoober- Tammneeme

Rada tegi taas Neeme. Eelmisest korrast olid kurvad mälestused. Seekord, et mitte palju stressata, võtsin lühema raja ja rahulikult. Suunajooksuga kaldusin pidevalt kuhugi mujale. Mõned kivid olid tõelised loterii-allegriid. Ka Lonkav Jalg Riina läbis raja minust kiiremini.
Kuna laupäeval tundus mulle, et nüüd ma küll kaua-kaua enam ei orienteeru.
Kuid vist ikka peab.

10.oktoober- Jõulumäe

Juba mitu aastat pole saanud koduklubi pikalrajal joosta. Viimati osalesin Uulus.

Mõtlesin, miks mitte. Kuid korraga muutus see otsus õuduste unenäoks.

Reede õhtul seadistasin oma hommikuse äratuse hilisemaks. Kuid mingil põhjusel äratust ei toimunud. Lapsed ajasid mind enne kella 9 üles, sest pool 10 pidime juba sõiduvalmis olema. No söök-jook toimus jooksu pealt. Sõiduga Jõulumäele püsisime graafikus.

Märten startis päris alguses, minul endal oli starini piisavalt aega. Hirmsasti oleksin tahtnud süüa, kuid kahjuks polnud mul mittekuimidagi kaasa võetud. Nii pidin rajale minema peagi tühjaks saava kõhuga. Märten jõudis oma raja selleks ajaks ka joostud ja oli vägagi tubli. Arvestades asjaolu, et teised poisid olid kõik vanemad kui tema.

Rajale läksin vägagi rahulikult. Jooks reljeefil oli super. Kuid mingil hetkel kui pidin sukelduma võsasse, kaotasin täielikult keskendumisvõime. Õigemini jooksin suunaga kaardi sellesse ossa, mis oli jäänud legendiriba alla. Nii jäin oma nägemuste küüsi ja peale pikaldast otsimist juba loobusin ja mõtlesin kastkestamise plaane. Ja enda kirumist, et miks ma ei jooksnud mööda teed. Ülemõistuse!!! Kui siiski sain kaardiga sinasõbraks ja sain selle neetud punkti kätte. No mis tempot ja motivatsiooni sa siin enam tahad saavutada. Kuid jooksin ikka lõpuni. Joogi-söögipunkt tuli minu jaoks liiga hilja. Kõht oli väääga tühjaks läinud ning setõttu jaksu ka nagu polnud. Aga ega ma paarist suhkrutükkist ka keeldunud, kui meeldivad tüdrukutirtsud kannatlikult mind ootasid. Ju ma seal võsas üpris kaua kammisin, sest metsas ei näinud ma mingisugust liikumist. Poole raja peal nägin vaid Marist ja kõik.

Kokkuvõtteks püstitasin maratoni rekordi.

Lõpus sain veel auhinnaks sampuse, mille pidin kohe ära jooma. Siis alles mõtlesin, et kes nüüd autoga sõidab?!

Äparduste jada jätkus sellega, et Märten unustas oma koti maha. Mida me pidime Pärnus järgi ootama. Samas saime külastada uut Maxime kaubanduskeskust. See tundus üüratu suur võrreldes Tallinnas asuvate kitsukeste poodidega. Premeerisime ennast magusaga, sest energiat peab ju kuskilt saama ja kohe.

Koju jõudes olin nii väsinud, et uinusin kella 20 paiku.

Ja ööl vastu pühapäeva kell 2.55 toimus äratus. Ja katkestas minu põneva unenäo. Aru ma ei saa, kuidas see nii juhtus. Analüüsides seda olukorda, mõtlesin, et kas ma siis tõesti 7.55 asemel 2.55 sisestasin, aga miks ta siis mind vastu laupäeva sellel kellaajal üles ei ajanud!?

Kokkuvõtteks lõppes see õuduste unenägu.

3.-4. oktoober- Suunto Games Läsnal

Enesetunne enne võistlust oli hea. Kuigi reede öine vihm veidi muserdas mu meelt.
Õnneks oli ilm laupäeva hommikul ilus.
Stardis tekistas minus ebamuavust keegi, keda ma seal kohata poleks soovinud. Keskenudmine, no millest me räägime!!
Rajal esimesed 1-105, 2-104 said kenasti võetud. Kahjuks 3-80 lugesin kõrgusjooni valesti ja sattusin sinna kuhu ma mitte poleks pidanud sattuma. 9 minutit viga. Järmisega tegin 4-97 vea teevalikus ja aeg tiksus armutult edasi. 5-83 ja 6-84 punkt läksid libedamalt. Kuid raba etapil, korraga tundsin, et jõud kaob ja pea hakks kuidagi kahtlaselt tulitama. Kui rabst välja sain, siis mööda teed joostes tundsin, et kolmapäevane vihmas jooks on mulle halvasti mõjunud. Külmavärinad jooksid mööda selga. Tekkis täielik mustauk, sest head tulemust täna loota ei olnud. Aga lõpp sujus kenasti, vigu ei tulnud.
Tulemusi ei tahtnud nähagi. Kuigi hilejm selgus, et ma polnudki kõige viimasem.
Poistel läks seevastu hästi. Mihkel kes on tuntud matkaja, matkas rahulikult ka täna. Tagasi Tallinna ei sõitnud, vaid suundusime Haljalasse, kus koheselt külastasin poodi ja ostsin jäägermeistrit, et lähenevat külmetust ellimineerida. Sealt sõitsime Rakverre, kus pidime õunu korjama. Kui keldris kaste otsisin selgus, et vend oli keldrisse puid tassinud ja need vajasid ladumist.
Öö vastu teist võistluspäeva sadas Rakveres kohutavalt vihma. Juba nägin õudusunenägu, et homme sajab vihma, rahet ja lund. Ja mis saab siis, kui vihmasadu ei lakka. Endal oli mul küll riideid selga panna, aga poistele ma küll vihmajooksuvärke kaasa ei võtnud.
Ilm polnud hommikul küll päiksepaisteline, kuid vihma ei sadanud.
Enesetunne oli ikka kehvake, kuid jumet oli näkku siiski tulnud, nagu Triina ütles.
Läsin rajale lohutades ennast, et kehvemini küll ei lähe. Ja nii oligi rada oli mõnus ja vigu ei teinud. Ainult esimest punkti võtsin häbiväärselt kaua. Lohutav oli, et seda juhtus paljudega.
Mihkliga juhtus ka selline lugu, et ta jäi sohu mutta kinni. Igatahes nägi teine väga porine välja, kui teda kohtasin. Saapad mõnusasti mudased ja püksid samuti. Keegi oli teda päästnud välja aidanud, tänud talle.

30.september-Tondi

Täna tuli öinejooks lausa koju kätte. Kuna kaart vaid kivi viske kaugusel, ei saanud mitte kahelda ja tuli minna. Nii kui uksest välja astusime hakkas sadama ja mitte niisama vihma, vaid rahet. Siis küll kahtlesin, et kas tasub. Aga Märten arvas, et lähme ikka.
Kiirel käigul sai siis kohale mindud. Enne veel käisin Selverist läbi, sest viimasel hetkel keegi avastas, et tal läheb homme A3 joonistuspaberit tarvis.
Tänane intervall jooks mul vist hästi ei õnnestunud. Kuid täpsemalt selgub hiljem, kui teadjamehed tulemused kokku miksivad.

28.september- Kadriorg

Just täna, mis algas eriliselt vihmaselt, tahtsin ma minna Kardiorgu jooksma.
Tegelikult lootsin väga, et vihm üle ei jääks, sest siis oleksin saanud minna hoopis Jorge Hinojosa salsarenge trenni mirenget tantsima.
Kuid lootus kustus ja vihm jäi üle. Märten tüütas juba peale oma koolipäeva lõppu, et millal läheme jooksma. Nii siis, pidin enamuse soovile alluma ja eelistama jooksmist. Ilm oli rõske ja töökoha jahe keskkond oli mulle märku andnud, et peaks rohkem riideid selga panema.
Valisin tavalise suuna. Ja siis tundsin, et sai vist liiast selga pandud. sest rajal sai piisavalt Lasnamäe astangust üles-alla ronitud. Mitu korda kukkuda, lompides sumada ja nõgestes ragistada. Rada oli vägagi mõnus. Tekkis ka hetkelist meeleheidet, kui tenniseväljatute vahel seiklesin. Ju tahtsin kaardil näha seda, mida seal polnud.
Kokkuvõtteks ütlemata tore jooks, jalad said märjaks ja tuju rõõmsaks.

26.september- Vironia O-päev Valgehobusemäel

Täna toimus Vironia karikasarja lõpetamine ja võistkondlik valikorienteerumine.
Meie korporatsioonist osales 4 võistkonda.
Olime tublid ja saavutasime naiste arvestuses I ja III koha.



Valikorienteerumise kontrollaeg oli 1 tund. Metsas 17 punkti.
Mets mitte just väga tuttav, kuid 100 punkti jooksul sai seal piisavalt kammitud.
Minut enne starti said kaarti vaadata ja plaani pidada. Seekord võtsin targu pliiatsi ühes ja ühendasin punktid ära, et ei peaks pead vaevama, mis võetud ja mis võtmata. Raja planeerindul jätsin kohe 2 punkti välja, raja keskel lisandus veel üks.
Oleksin siiski 15-es punktis jõudnud käia, kuid ootamatult tekkis mõne punkti piirkonnas arusaamatusi. Kaardil oli küll pealmine pool millegagi töödeldud ja tundus, et kannatab niiskust ka. Ise võtsin endale kilekoti küll kaasa, kuid unustasin dressipluusi tasku, enne kui stardi läksin.
Raja lõpuosas sai selgeks, et kaart niiskust ei talu.
Kaardi sees haigutas suur auk. Õnneks olin sellest kohast kõik punktid juba ära võtnud.
Kuid üks noormees lõpetas vaid kaarditükid peos.

Kokkuvõtteks jäin vägagi rahule, sest aega jäi 2 ja pool minutit ülegi.
Lisaks mõnus saun, söök ja seltskond ka.
Ah jaa, auhindu jagati ka.

Tubli osalemise eest karikasarjas sain 2010 aastaks priipääsme Ilves-3-le.

Ja kuna olin naistest valikorienteerumises tublim, siis lisaks veel võimaluse osaleda Suvejooksul 2010 Hatikul.
Niisiis, mõned plaanid aastaks 2010 on juba paigas.

23.september- Männipark

Öine Mustamäe pole just minu meelispaik, kus võiksin-tahaksin sügisestel ja samas sumedatel õhtutel joosta.
Mälu-orienteerumine tundus ahvatlev. Tervislik seisund polnud kiita, kuid jooksmine arvatavasti kiirendab tervenemist. Peale teisipäevakut oli küll tunne, et nüüd tahab haigus tulla. Kuid kiir-reageerimine blokeeris selle, ma vähemalt loodan.
Mustamäe on selline koht, kus ma ka päevasel ajal eriti ei satu. Päevakuid seal ka massiliselt ei toimu. Alguses, vahepeal ja koguaeg oli selline tunne, et tegelikult ma ei tea, kus ma olen ja kuhu ma jooksma pean. Katkestada nagu ka ei tahtnud. Viimaseks ka just vist ei jäänud, aga hea treeningu sai ikka. Enne uut päeva jõudsin ikka koju.
Moosi ei jõudnud jälle keeta.
Soovib keegi õunu?!
Võin jagada.

22.september- Järve

Nii nagu eelmisel aastal, toimus täna viimane päevaks Järvel. Ilm oli siis hullult vihmane, seekord vihmast pääsesime.
Raja planeering oli hirmus. Üle Viljandi maandtee jooks hullumaja!!!
Eks see kaart ole jah, antud kohas kitsuke ja raja lugemine samuti raskendatud, kui jooned risti-põiki jooksevad. Kohati oligi raske arusaada, kuhu ma nüüd jooksma pean. Nii juhtuski, et ühel korral jooksin 11-nda punkti asemel 13-dasse ja teisel korral jätsin suure hooga punkti üldse vahele ja nii 3 minutit lisaaega juurde.
Tore, et mõned teed olid rattasõbralikumaks muutunud.

20.september- Oandu

TA OK korraldatud rogain on tänavu juba 10-s. Minule alles 6-s.
Nendest 4. korral olen Villega aega ja kilomeetreid mõõtnud.
Tulemused on jäänud tagasihoidlikuks, kuid potensiaali on.
Kahjuks käivad haigused ikka inimestel külas, mitte mööda kive ja kände.


Nii juhtus ka Villega, kes juba enne Käärikut tundis end haiglaselt. Igatahes esmaspäeval oli ta vägagi tõbine. Lohutasin teda, et 17.septembri õhtuni saab veel võiskondade liikmeid muuta, kuid ta arvas, et paraneb.
Veel pühapäeva hommikul arvasin, et Ville ajab käojaani, et tema joosta ei kavatse. Kuid tee mis tahad, nii oligi. Oleksin ma seda juttu ikka pidanud tõsisemalt võtma ja rohkem toidumoona kotti toppima, et mõnusam matkata oleks.
Start oli seekord nii harjumatu, et meie ja kõnnime. Teised tormasid meist kui postist mööda. Endalgi oli naljaks niimoodi matkata. Meie esimene punkt oli 25. Hea rahulik minek mööda teed. Vaatame rahutud Loorits- Vallner jooksevad juba metsa all. Miks nad nii vara sinna ronisid, ei tea. Järgmisena läksime punkti 45. Sinna läks juba mõnus lai sissetallatud tee ja porine ka. Rongis liikumine tekitas veidi Jukola tunnet. Millegipärast ei tahtnud rong kuigi kiiresti liikuda. Etapil 45-55 tõdesime, et kui tahame oma plaani täita, tuleb tempot tõsta. Jalutamisega kaugele ei jõua. Nii tegime äkilisemad sammud ja jätsime ühe rongi maha ja jõudsime teisele järele. 31 jätsime vahele. Punktis 22 tegi Arvo pilti ja see sai siia ka lisatud. Klubikaaslaste perevõistkond Viikmaad liikusid meiega suhteliselt samas tempos, kuigi nemad jooksid. Ville tahtiski tõestust, et kas nemad joostes võtavad sama palju punkte, kui meie käies, siis pole mõtet joosta. 41-51 etapil nägime tarmot ja Meelikest, kes samuti ei tahtnud uskuda oma silmi, et mina ja kõnnin. Arvajaid-imestajaid oli veel teisigi. Suundusime otse põhja ja punkti 52-21. 32 jätsime vahele.
Sihid olid suhteliselt läbitavad maastiku selles osas, kuid kohati oli vastik tuulemurd. Edasi liikusime 53 suunas. Joogipunktis peatust ei teinud, sest jooki oli meil veel alles. Alguses leppisimegi kokku, et söögi-joogi-riietuse peatust ei tee ja kõik tuleb liikumisel toimetada. Kuid ühe erandi tegime.
54-42-43-57 -44 olid mõnusad etapid, kus meid jälitas läti võistkond 106, kord jooksid nad meist mööda ja punktis olime jälle koos. Meie neist matkates mööda, nemad metsa alla ja jooksevad jälle mööda.
57 punktil muulil oli Lauri ja Lea isiklikult rogainijaid tervitama tulnud. Ei saanud nad torkamata jätta, et konkurendid jooksevad, miks teie kõnnite. Ma siis ütlesin, et väikese juubeli puhul teeme teistmoodi ja kõnnime. Püsisime ajagraafikus. Peale 44 punkti jäid lätlased meist maha ju ei suutnud nad kokku leppida kas minna 33-sse või mitte. Meie ei läinud ja suundusime 56-de. Sealt 24-34-26-37-46. Etapil 46-47 oli väga tore tuulemurd, akrobaatikat sai tehtud küll ja küll. Sihte polnud hästi näha ja aega kulus ka oodatust rohkem kui arvasime.
Edasi liikusime 58-35-27. Mõtekas olnud 58-27-35, kuid nii pidanuks me 2 korda oja/jõge ületama, aga jalgu ei tahtnud me märjaks teha. 35-de minek oli samuti tuulemöllu meelevalda jäänud, et sealgi sai taidlust tehtud. Nii sundis olukord kella vaatama ja tekkis vastuoluline olukord. Kas nüüd peame hakkama jooksma, et kontrollaega jääda. Suundusime jõe poole, et vaadata, kas on võimalik kuskilt kuiva jalaga üle minna. Juhtumisi sattusimegi kopratammile ja sipsti üle. Mõnus tõus ja viimane punkt 27 sai võetud. Rahulik kõnd lõpuni ja aega jäi veel ülegi. Hea oli, et varem jõudsime - saime ilma järjekorrata keha kinnitada ja mõnusasti istuda. Jalad surisesid küll mõnusasti, nagu oleks jooksmas käinud.
Kokkuvõtteks võib rahule jääda. Ja nii vähe on õnneks vaja. Tegime nii mõnelegi võistkonnale rõõmu, et said meist kordki paremad olla. Segadest olime alles 20-dad, kuid 140 võistkonda jäi veel meist maha.
Nii mõnigi võistkond, kes meist uhkelt mööda jooksid jäid punktisummas meile alla.
Imeväärne on ka seik, et mõnest tulihingelisest rogainijast olen ka kõndides edukam.
Järgmisel aastal jälle uue hooga ja loodan, et siis joostes.

16.september- Pirita

Ei mäletagi milla see nüüd oli, kui sai öises metsas ringi joostud. Ylläsel.
Eelmisel nädalal ei jõudnud ja ega ma eriti tahtnud ka minna. Kuid Märten käis peale, et lähme-lähme.
Läksime. Erilist särtsu nagu polnud. Vihma hakkas ka sadama. Fornaat oli paarisvalik.
Minu valikud-?? ei olnud just head. Juhtub ikka nii, et mõned valikud on kehvemad kui teised.
Aga järgmisel nädalal uuesti.

http://osprint.ee/2009/paevakud/kalender/0916tul.htm

15.september-Raudalu

Viimased korrad veel teispäevakutel joosta. Tahtmist eriti polnud, kuid läbisin raja. Võsa ja nõgest rohkem kui eelmisel korral.
Poisid sõitsid ratsast ja jooksid ka. Hiljem tegid veel lõdvestava sõidu Raudalust Tondile.

14.september- Männiku

Jõusime starti hiljem, kui plaanisime. Põhjus selles, et keegi tark otsustas suure kiirustamise käigus ristmikul viga teha ja kellegile otsa sõita. Tervelt üks sõidusuund oli hõivatud.

Hea, et enne pimetat metsast välja sai. Tore tüdruk, viimase punktiga mässasin liigagi kaua. Ise ka ei tea miks.

13.september- Sügisjooks

Mul polnud plaanis Sügisjooksul joosta. Kuid kolleegide õhutusel sai ennast siiski 10 km käimisele kirja pandud. Ja see oli ka tark otsus. Poisid osalesid lastejooksudel. Kahjuks oli lapsi niiiiiii palju, et korraldajad ei suutnud ajakavast kinni pidada. Nii oli Mihkel sunnitud koos minuga kõndima. Karta oli, et ta nii pikka maad vastu ei pea. Nii sai Mihkel Russalka juures puhkepausile pandud ja pidi mind joogipunktis ootama. Millega sai ta suurepäraselt hakkama. Kokku sibas Mihkel 6-7 kilomeetrit ja oli lõpuks täiesti võhmal.

12.september- Kääriku: EMV pikal rajal

Pelgasin seda jooksu veidi, sest eelinfo metsa kohta ei olnud just kiitev.

10.september- Pirita-Kose

Täna oli Tallinna neljapäevakute viimane jooks.
Kummaline, et järgmine neljapäeva õhtu jääb kuidagi vabaks.

8.september- Tähetorni-Harku

Tänane rada oli päris hea. Palju punkte ka.
Noorvõistleja viga, et punktist 46 jooksin välja vales suunas. Ja kui maastik polnud nagu see mis peaks, siis keerasin ennast ikka õigeks. 2 minutit viga.
Punktid rohelises olid "parajad poisid". 12-53 oli auk, mina loomulikult leidsin selle vale augu üles. 13-52 minnes ukerdasin rägas ja üle ühe kraavi oli kena puu, mis kavatses minu raskuse all murduda. Nii ma kukkusin parema jalaga põlvini mutta. Olen täheldanud, et just parem jalg saab rohkem vett ja vilet, sest üle kraavi /või mis igane/ minnes tõukan vasaku jalaga. 14-51 jälle suuna probleemid, no kaua võib. 16-39 liiga vara käänasin võssa, üle kraavi jälle parem jalg mudane. 17-40 sain mudase papu ja rohkemgi veel puhtaks ja märjaks. Tõus oli kohutav, kuid mitte lootusetu. Lõpp ei olnudki enam kaugel.
Nii see aeg kulus.

7.september- Veskimetsa

5.september- Marimetsa raba

Sellel nädalavahetusel lihtsalt ei jookse. Otsustasin poistega minna koos korporantidega Marimetsa rappa.

Ilm on ilus ja vihma ei saja.

Marimetsa raba on üks pikemaid laudadega kaetud matkaradu Eestis: 6-7 kilomeetrit. Lisaks paar kilomeetrit, et rajale saada.

Rajal on 3 vaatetorni, mis ei ole kuigi kõrged, kuid vaade on siiski ilus. Laugastes saab ka ujuda, mida meie ei teinud, sest vesi oli ikka jahe. Sööki ja jooki peab sellisel matkal rohkelt kaasas olema, sest ettevaatlik liikumine laudadel, tuulevaikne ja soe ilm nõuab lisaenergiat. Murakaid enam polnud, aga jõhvikaid küll.

Laudtee on suhteliselt kehvas seisus ja kohati vee all. Kummikud peavad kindlasti kaasas ja ka jalas olema. Kuna laudteed keegi ametlikult ei hoolda, siis olime sunnitud teed veidi remontima. Enda ja teiste turvalisusele mõeldes. Hea, et keegi lauad rappa oli toonud.

Kokku kestis matk 5 tundi. Matkajuht kartis, et Mihkel äkki ei kõnni nii pikka maad. Kuid kõik pidasid vapralt vastu.

3.september- Raudalu-Kangru

Täna sai varakult metsa mindud, kuna lastevanemate koosolekult pole ilus puududa. Sai joosta lohadevabarada, kahjuks mõned eksimused tulid. Risu-räsu ka palju. Kohati tundus, et valge mets kaardil võiks roheline olla.
Tahtsin küll paremat, aga välja tuli veidi kehvalt. Vaatasin koguaeg kella, et jõuaks õigeks ajaks kooli. No ei õnnestunud. Üldiselt on terve nädal olnud kiire. Lõpuks kui koolipinki istusin, et Markuse uut õpetajat kuulata, tunnen- keegi siblib käe peal. Kas sa näe, imetilluke puuk. Ise pole ma ühtegi puuki sellel suvel kohanud ja nüüd septembris seejuhtus. Kui poistega EOL laagris olin, siis Põlve metsades oli puuke palju, sai neid laste pealt üksjagu korjatud.
Tähelepanelik tasub siiski olla.

2.september- Harku kolmiksprint

Olin täna oma klassis esimene startija. Kuna olen juba veeretanud seda juttu, et esimene on kehv olla jne. Siis tegelikult see nii ka on. Eriti siis kui sa millegi vastu eksid. Esiteks ei mõelnud selle peale, et on sprint oma eripäraga ja mõõtkava on ka teine. Nii ma jooksin esimese hooga 3-ndasse punkti. Karm reaalsus jõudis minuni ja nii sai esimene ikka enne võetud. Kuid kaotasin sellega 3 minutit ja see oligi kogu jooks. Kurb.

1.september- Harku

Peale töist ja mis salata ka väsitavat tarkusepäeva, oli ütlemata mõnus diivanil koos karumõmmidega istuda. Mis on osaliselt minu tavapärane töökeskkond, kuid siiski laste jaoks. Minu osaks jääb tolmune klassiruum ja metsa pääsemine on ka minu pääsemine.

Tänase jooksuga võib rahule jääda. Suhteliselt puhas jooks, ainult lõpus eelviimase punktiga läks veidi võssa.

http://www.oknomme.ee/tulemused/2009-09-01-results.htm#N21A

31.august- Rohuneeme

No ma saan aru, et vahel ma tõesti kahtlen oma orienteerumise oskustes. Kuid tänane üritus seadis oskused vägagi kahtluse alla. Võibolla tulenes see sellest, et kive oli metsa alla rohkem kui kaardil ja kahjuks enamus kivi punktid ka.
Mõtlesin, et ajaline valik pole hea plaan ja jooksen tavalist suunda. Raja algus läks raskelt, kaardiga ei saanud absoluutselt kontakti võib öelda, et kontakt lausa puudus. Sood ja rohelist polnud võimalik eraldada. Kohati oli kaardi roheline metsas vägagi lage. Peaks mainima, et vihmavaene on see kant olnud, kraavid, veeaugud- kuivad, sood kohati vaid märjad. Saa siis aru, kus see soo lõpeb või algab. 55 kp piirkonna kammisin vägagi põhjalikult risti-põiki enne kui selle kivi üles leidsin ja polnud ta mitte rohelises. Kp 47 minnes jooksin okastraati kinni, mille tulemusena lõhutud jalg ja püksid ka ja punktist teisele poole minnes jäi see traat jälle jalgu. Mingit hoiatavat infot polnud. Kp 37 ei õnnestunudki tabada, sest kivi kus ta pidi olema- seda polnud. Hiljem räägiti jah, et oli teine hoopis teises kohas, aga kaua sa jaksad sii kõike kive läbi kammida, kui kaardil on vaid üks suur kivi ilutseb. Okastraati joostes arvasin, et nüüd aitab lõpetan. Kuidas siis nii, lõpuni polnud palju jäänud. Aga kp 37 ületas juba taluvuse piirid. Esimest korda sellel aastal katkestasin.
Ja ega poistelgi paremini läinud. Markus jooksis lühikest 1,9 kilomeetrist rada millel 5 punkti oma 55 minutit. Märten ei leidnud samuti mõnda punkti.

30.august- veteranide teade Vastseliinas

Ühisstardid pole mulle kunagi meeldinud. Teiseks märg ja kole ilm.
Nii nagu eile, soperdasin esimese punktiga. edasi sujud hästi, kuni tuli etapp läbi rohelise, mida püüdsin vältida ja seetõttu kaldusin oma 200 meetrit punktist lõunasse. Aga süüdistada pole ka kedagi peale enda. Rajal ma peale Triina kedagi ei näinud. Lohutas see, et viimane ma pole, kuid kuhu jäid teised, aru ma ei saa.
Anneli jooksis teist vahetust ja tegi väga tubli jooksu.
Kahjuks polnud ilm prillikandja Marika sõber ja segas kaardi lugemist. Kuid saavutasime tubli 4.koha. Jana tegi viimases vahetuses super jooksu ja tõi Kape võistkonna 3. kohale.

Peale jooksu otsustasin poisid veel metsa tirida-seenele.
No metsas jookstes nägin palju igasuguseid seeni.
Aga kui korjamiseks läheb, siis ei midagi.
Markus tahtis korjata ainult kukeseeni, mina lootsin riisikaid leida. Vaatsime siit ja sealt.
Lõpuks leidsime mõnusa koha kuuse noorendiku näol ja sealt korjasime kuuseriisikaid ja tõmmuriisikaid ja Markus sai oma ämbri ka kukeseeni täis. Kärbseseeni ja ämmatosse oli loomulikult ka, aga neid me ei korjanud ja pilvikuid samuti.

29.august- EMV tavarajal Vastseliinas

Tavaraja jooksuga võib rahule jääda, ilm oli ju kena.
Kuigi saanuks ikka paremini. Stardi positsioon polnud ka kõige kehvem, kuid 1kp -103, oli müstika. Läksin rahulikult, nii nagu Urmas enne starti õpetas, mööda reljeefi, üle soo ja ootan, et millal kõrgem koht tuleb. Kuid seda nagu ei tulnudki. Läksin seni, kuni kraav ette jäi. Siis selgus, et olen liialt ära kaldunud. No ja siis läksin punktist väga lähedalt mööda, kuni sihini. Vähemalt kindel koht, kus olen veel veidi pusimist ja saingi selle kivi kätte. Sammaldunud ta oli, nii nagu infos mainitud. Veidi enda kirumist ja tubli 6 minutit viga ja siis oleksin peaaegu vales suunas sibama hakanud. Järgmised punktid läksid libedalt. Hea punkt oli 4-49, mis väga hästi peidus. 6-64-st 7-65-dasse otsustasin joosta mööda teed ringi. Punktist välja jooksmine eriti ei õnnestunud ja hakkasin 8-67 liialt vara otsima. 10-85 sattusin Merikesega kokku, kes startis minut 6 minutit hiljem. Kurbusega pidin tõdema, et olen 6-10 minutit viga teinud. Enne 13-32 nägin veel Kerstit. Tempokalt jõudsin lõpuni joosta, Merikest maha raputada ei suutnud ja niikuinii oli tal minu ees edumaa. Seetõttu ma erilist tulemust ei oodanud. Ja kuna peale finiseerimist polnud ka meie klassi tulemusi veel väljas, siis kolmandaks jäämine oli mulle üllatus.
http://www.okvoru.ee/html/2009/EMV/web/split_1_N35.htm

27.august- Türisalu

No see militaarmaastik ei meeldi mulle absoluutselt.
Madarapõõsad ja hein - lihtsalt kohutav. Juba teises punktis suutsin nende vallide vahel tublilt tiirutada ja sõna otseses mõttes "puusse panna". Siis suuna viga ja jälle kõrge hein jne.

http://www.ton.ee/tulemused2009/pr0918.html#N21A