11. juuli 2016

11.juuli- WRC 2016 vol.2

AirBalticu lennuk väljus Riia lennujaamst kell 7.40 Berliini. Kuna olime lennujaamas kell 4, siis tuli lihtsalt oodata. Kell 5 avati juba apteek ja muud poed. Ooteruumis sebis ring 3 juudi meest, asjatasid ja seletasid midagi, tegid lennujaama ees ja sees pilte. Tormasid sinna ja tänna. Väga asjalikud vennad. Lõpuks jõudis kätte aeg, et saime pagasi ära anda. Sellega tekkis väike segadus. Kuna andsime kõik koos oma passid ja kotid suvalises järjekorras,siis mina sain Sassi kohvri,Sass sai minu koti. Marge ja Sander said ikka oma. Minu pagas oli 17 kilo ja Sassi kohver vaid 13, kui ma õigesti mäletan. Kuid peaasi, et saame oma pagasi ikka sihtkohas kätte. Lennuki väljumiseni oli aega ja nii istusime kohvikus, nautisime hommikukohvi. Kui hakkab viltu vedama, siis ikka täiega. Kohvikus õnnestus meil Margega kohviaparaat hulluks ajada, nii lõpetas see funktsioneerimise. Meie lennule tulid veel Saksamaa võrkpalli mees-ja naiskond. Lennukis pakuti juua ja väike snäkk. Berliini lennujaamas otsisime sobivat söögikohta, see osutus keeruliseks. Berliinist lendasime edasi kell 11.15 Abu Dhabi. Turvakontroll oli vägev, asjamehi palju, kõik sebisid ja tegid midagi. Käsipagasi lahtipakkimine on üks tüütu tegevus, sest pärast ei taha asjad hästi tagasi mahtuda. Abu Dhabi lennujaamas ei julgenud pilti teha, sest kultuur selline, millest ma eriti hästi ei jaga. Poed lennujaams pakuvad kõik ühesugust kaupa, mida ka Berliinist oli võimalik saada. Kummaline.

10. juuli 2016

10.juuli- WRC 2016 vol.1

Nüüd ta siis algab. Kott sai hoolega pakitud, selleks kulus viimased kaks päeva. Väga raske oli otsustada, mis kaasa, mis maha jaab. Reeglina saab kaasa ikka rohkem, kui tarvis läheb. Kuid kunagi ei või kindel olla. Oma käsipagasikoti sain viimasel hetkel täditütre käest. Sinna mahtusid kenasti ära kõik rogainiks vajaminevad riided, papud, kompassid,lamp, akud, igasugused juhtmed-laadijad ja rogainikott. Põhikoti pakkimisel tekkis kartus, et kas koti kaal ikka mahub kaalupiiridesse. Lennureisi alustasime Riiast. Tallinna bussijaama plaanisin minna ühistrantspordiga. Kuid tänan Anu, kes mind lahkelt Bussijaama viis. Simple eksrpessiga sõitsime mõnusasti Riia bussijaama. Buss väljus kell 22.30. Niisiis: Sass, Marge, Sander ja mina olime reisiks valmis. Buss oli mugav ja sai isegi magatud. Millegi pärast oli mul tarvis midagi paberitest uurida ja nii võtsin oma prillid kotist välja. Samuti mingil kummalilsel kombel ei pannud ma prillitoosi mitte kotti tagasi, vaid tooli võrksahtlisse. Kella kolmaks jõudsime Riiga. Kobisime maha ja veidi kohmitsedes ja otsustades, et kust taksot paremini leida ja juba ka taksos istudes ja mõnda aega sõites, meenus mulle, et unustasin oma prillid bussi. Täitsa jama. Riia lennujaamas hakkasin siis uurima, et kuhu teatada ja kas õnnestub prillid kuidagi kätte leida.

7. juuli 2016

7. juuli, Järvi järved

Päevakule minek tuli puhtalt Märteni utsitamise peale. Ja mina ei olnud loomulikult vastu, sest tema siis sõidab ja mina metsas jooksen. Päeval sadas vahelduvalt. Päeva edenedes tundus juba lootus tärkavat, et äkki metsas siiski ei saja. Kuid mida lähemale me jõudsime, seda tugevamaks läks vihm. Võimalus oli veel tagasi pöörata. Märten provakatsioonidele ei allunud. Võtsin kõikide punktidega kaardi. Mõtlesin veel, et kas jõuab kõik punktid võtta. Maastik oli alguses vähe ujuv, ilmastiku tingimusi silmas pidades pole ka ime. Suutsin ikka metsas täiega pusserdada. Peaegu oleksin kaardist välja jooksnuda, viimasel hetkel sain veel pidama. Kaardi lõunapoolsem kant oli huvitavam ja mustikad olid maitsvamad. Punktist 38 teel punkti 37,jäid murakad silma, olid veel toored. Jõudsin veidi enna poolt üheksat metsast välja. Üks punkt jäi küll kripeldama, kuid nüüd on nii.

5. juuli 2016

Suhtlemise protsessis saame inimesi kas üles sõidutada või alla lasta

Juhtumisi on tekkinud siin pikem paus. Kirjutamiseks lihtsalt ei olenud piisavalt aega. See ei tähenda, et ma metsas jooksmas ei oleks käinud või võistlemas. Selleks olen ikka aega leidnud. Kohanud paljusid suurepäraseid inimesi. Iga inimene, kellega me kohtume, õpetab meile midagi. Olgu see siis mõni oskus, uudne maailmavaade või aja ja emotsioonide jagamine. Vahel inimesed suhtuvad ümbritsevasse negatiivselt või umbusuga. Aga kindlasti tuleb uskuda inimeste headesse omadustesse ja see paneb neid ka oma häid külgi rohkem välja näitama. Ees on ootamas reis maailma kuklapoolele ja loodan sealt leida palju häid emotsioone, mida saan siingi jagada. Väheke nagu kardaks ka, kuid karm jänes peab ikka vastu.