25. mai 2013

25. mai- Paldiski

Ekstreemsportlik seiklusrogain "Libahundi jälg" Paldiskis. Hommik oli jaheda võitu ja tuuline. Õhtul asju pakkides, ei mõelnud üldse soojadele riietele. Eks endal olid mõtted ka juba suvelainel. Hommikul välja vaadates, sain aru, et ilm pole kiita. Nii sai soepesu selga aetud. Kohale jõudes, selgus, et ilm on ikka sant ja tea mis veel peab selga panema. Juba mõtlesin, et juhtub nii kui Libahundi jälg Naissaarel toimus. Linnas oli ilm super soe, kuid saarele jõudes sadas seal vihma ja nii terve päev. Vastavaid riideid polnud ju ka kaasa võetud. No see oli katsumus.Igatahes jäi meelde.
Olin võistkonna kaaslastest kõige varem kohal ja nii oli aega numberid otsida ja lisavidin Gps saatja välja võtta. Ma ei tea, mis alustel need võistkonnad välja valiti, kuid minul kindlasti isiklikke teeneid selles vallas ei ole. Toetun siis tugevamatele Aleksandri ja Matile. Kui nad mu sinna metsa viivad, siis välja peavad nad mu ka sealt tooma. Rajaplaneering jäi Mati õlule. Aleksander ei jõudnud üldse planeeringus kaasa rääkida, sest tema aitas oma pojal plaani teha. Plaan oli täitsa reaalne ja teostatav, kuid polnud ju aimu, kaua lisaülesanded aega võtavad ja kuidas sooritus õnnestub.
Stardis kohe oli lisaülesanne, kus kulus oodatst rohkem aega ja nii olime plaanitud ajagraafikust kogu aeg maas. Rajal tegime ka korrektiive.  Punktis 57 Aleksander kukkus ja lõhkus oma kompassi. Nii andsin enda oma talle, sest mul oli seda niikuinii kinnaste tõttu halb käes hoida. Punkt 65 lihtsalt ei läinud, sest ei jõudnusd selle punkti võtmise strateegias varem kokkuleppida. Lisaülesanded olid liialt ronimise põhised ja neid pidin ise sooritama. Nii on mul pigem jooksust-ronimisest käed valusad, kui jalad. Õnneks Mati soostus kahe puu otsa ise ronima. Peaks ütlema, et võistkonna töö sujus hästi. Ja üldiselt võib öelda, et kellega olen võiskondlikult koos jooksud, neid võib kiita. Mehed arvestasid kenasti minu tempoga. Kui lõpuni oli veel 1,5 tundi ja mehed polnud enam nii erksad, siis pidin ise vedur olema. Kiitlesime veel, et rada on kui neljapäevaku M14 klassi rada, et ainult jookse ja lõpp pole enam kaugel.Tulemusega võib ka rahule jääda. Planeeritust jäi 6 Kp võtmata ehk 31 punkti. Kuid lisaks võtsime 3 Kp-d mida polnud plaanis ehk 8 punkti, nii et 23 punktiga jäime miinustesse. Kuid loomulikult olid korraldajad teinud head tööd ja kõhu sai kenasti täis ja saiakesi jagus veel kaugema nurga inimestele kaasa võtmiseks. Ilm oli jooksmiseks super ja kogu üritus 5+.

23. mai 2013

23.mai- Kloogaranna

Täna just supersooritust ei tulnud, kuid rada oli piisavalt äge. Sai korduvalt ojasid ületada, mitmel korral sain kuiva jalaga ja akrobaatika oskused puudel turnimisel tuli kasuks. Raja keskosas sain mõnusalt mudaseks, sest lihtsalt kukkusin. Jalg jäi puujuurikate taha kinni ja mina otse käpuli mudasse. Eelviimasesse punkti tuli lihtsalt läbi vee minna, polnud muud võimalust. Igatahes jalad ja jalavarjud olid mudasemad kui eile. Kiitus rajameistrile, tubli töö.

22. mai- Apuparra

Tänane  päev koos valikorienteerumisega läks täiega rappa. Kõigepealt hakkas auto signalisatsioon strekima, lärmas teine kus aga sai. Ilm polnud ka kiita, linnas sadas vahelduva eduga. Peast käis ka mõte, et äkki ei läheks. Samas rajameister Margus on aega ja vaeva näinud ja kehv oleks, kui orienteeruja vihma pelgaks ja siis metsa ei läheks. Oodata oli midagi huvitavat. Igatahes on nüüd nii, et kui peab metsas punkte valima, siis mina oskan teha loomulikult kõige huvitavamad valikud ja mõned punktid mis teele jäävad, neid ma lihtsalt ei võta. Kohe alguses tulnuks kaarti korralikult uurida ja siis jooksma punuda. Esmalt sai vale suund ja valik tehtud, kuid mis teha. Kuskilt pidi ju alustama. Eriti meeldib mulle metsik loodus, nii rassisin rägas ja treenisin põlvetõstejooksu soos ja rabas.
Raba kusjuures oli täitsa joostav. Tekkis ka olukord, et ma ei jõua õigeks ajaks lõppu. Eriti raske oli, kui selgus, et olen suunaga taas eksinud ja nii jäi üks punkt jälle vahele. Jõudsin nibin-nabin. Tahtsin minna järvekese juurde pesema, kuid teel sinna kohtasin metsist ja nii läksin hoopis auto juurde tagasi, et fotoaparaat ligi võtta ja sellest vahvast linnust, kes soo servas urises, pilti teha.

Enne Tallinnasse sõitmist põikasin Aegviitu, et sealt bensiini osta. Järjekordne tänane valearvestus. Kui ma bensiinijaama keerasin ei märganud ma midagi kahtlast. Kuid kui olin tankimise lõpetanud ja autosse istusin, märkasin sõdureid, kes posti taga, kes teepervel siruli olid. No väga hästi maskeerunud, kuidas ma neid enne ei märganud. Lisaks olid mõned sõdurid veel maandtee ääres kraavis, kiivrid peas ja püssitorud suunatud teele.
Tegin ühe metsapeatuse ja küll siis hakkas neid sõdurite autosid mööda kimama. Ühe sain ka pildile.
 Ahjaa, ühe lubaduse  teostamine jäi täna ära. Mitte, et see mul meeles poleks olnud. Aga homme ka tore päev, äkki õnnestub: )



21. mai 2013

21. mai- Raikküla vs Tähetorni

Rapla- Järvamaa teisipäevak Raikkülas. Minu jaoks uus kaart ja maastik. Rajameistriks Rein Rooni. Lagedatel oli juba nõgest ja sain oma esimese teraapia kätte.
Alguses ma Tähetorni ei plaaninud minna, kuid vaatasin, et ikkagi jõuan. Muda ja pori oli palju, liiga palju. Ringijooksud ja võsaetapid,
ühesõnaga kõike.

20. mai- 15 aastat ema


Tänane esmaspäev pole mitte tavaline vaid lausa eriline päev.
Nimelt tänasest olen juba 15 aastat ema. Küpsisetordi kaunistamisega poisid eriti vaeva ei näinud,  sest 5 maiasmokast poisi poolt söödi tort ära nagu niuhti. Hea, et emmed ka ühe  torditüki endale said. Päev mil Märten kavatses sündida, oli just sarnane tänasele. Puud, põõsad lehes, toomingas õitseb, sooja polnud just palju. Kuid hea, et polnud ka lämmatavalt palav. Ma poleks sellel päeval kodust väljagi läinud, sest enesetunne oli kehvemast kehvem. Aga ma  pidin ultrahelisse minema, nii ajasin ennast kodust välja. Sõitsin Pelgulinna naistenõuandlasse bussi ja trolliga. Kohutav! Mingi eriline valu oli seljas, et istumine oli täitsa võimatu. Arsti vastuvõttu oodates kõndisin edasi ja tagasi. Kui ultraheli sai lõpuks tehtud, siis suunati mind kohe sünnitusosakonda. Appi, mul polnud mingeid asjugi kaasa võetud. Kõik käis nii kähku, kuid eks probleeme oli ka, sest Märten poiss sündis kell 17.24 pepu ees. Tänu asjaoludele sain haiglas viibida kaua ja alles jaanipäevaks lubati koju.

19.mai- Kuura

Hommik saabus linnulauluga. Eriti hea oli, et keegi teine vabatahtlikult pudru keetmise enda peale võttis. Pühapäeviti meeldib mulle ikka pannkooke süüa, kuid võistlustingimustes on hea ports putru ikka parim. Asjad kähku pakitud ja minek võistluskeskusesse. Tegin peale Haanjat väikese vahepeatuse ja korjasin nurmenukke. Tahtsin seda juba laupäeval teha peale sprinti, kuid ilmataat vussis minu mõtte ära. Võistluskeskuses oli meeleolu hea. Sain ka noorvõistlejad pildile. Vaatasin esimese stardi ära ja ruttu ise riideid vahetama.
Jooks täna kuidagi ei sujunud, esimese poole rajast tegin vea, vea otsa. Kaldusin aina vasakule ja siis jälle paremale. Ühesõnaga üks jänese haakide tegemine. Peale 7 punkti sain juba kaargiga sõbraks, kuid kaotatud aega see tagasi ei toonud.  Märtenil läks teatejooksus hästi, kuid kahjuks esimeses vahetuses ei registreerinud si-pulk vaatepunktis olemist ja nii nad kokkuvõttes tulemust ei saanud. Kahju. Sain veel pilte klõpsida. Lisan siia esimesel päeval enne starti tehtud pildi Urmasest. Lõpusirgel nägu enam nii rõõmus ei olnud. Tavaliselt näeb orienteeruja peale jooksu  välja, kui vette kastetud kass. Kuumad ilmad, mida talvel igatsesime on hetkel kohal ja ajas kõiki ohtrasti vett ja muid karastavaid jooke jooma. Eriti hea ja kosutav on kohalik vesi. Võtad aga punnsuutäis vett ja ei peagi jooksu kohta kommentaare jagama. Kui minu noorvõistlejad said oma jooksud joostud, pestud ja asjad pakitud, alustasime tagasisõitu. Marie sai teise auto peale ja nii ei pidanud ma Pärnu kaudu sõitma. Kuid autosse lisandus Merike ja Teele. Tegime väikese vahepeatuse Ruusmäel, kus noorsportlased sõid, Meegomäel, kust võtsin auto peale ühe moonakasti ja Tartus, kus tankisn. Kogu matk jäi ikka 4 tunni sisse.

Eilne saun peale mitut jooksu oli täitsa hea. Head asjad käivad ikka hulga kaupa. Siis juhtus nii, et Anu kutsus sauna ja loomulikult kasutasin seda võimalust. Mitte, et ma eriline saunafänn oleksin, aga kutsutakse, siis ei olnud põhjust ka keeldimiseks. Anu on ikka üks asjalik naisterahvas. Tegi pitsat ja küpsetas kooki, lõpuks vihtles väsinud orienteeruja eukalüptivihaga läbi. Jõudsin veel enne koju minekut poest läbi hüpata, et küpsisetordi materjali osta. Homme ju Märteni sünnipäev.
Kahe päeva madistamise tulemusesd metsast ka:
Tulemused

20. mai 2013

18.mai- Ruusmäe

Rogosi sprint oli Spridikarika üks etappidest. Mulle oli see esimene etapp, milles osalesin. Kuumus ei tahtnud kuidagi väheneda. Eriti vahva oli, kui märkasime, et ähvardav äikesepilv Ruusmäe kohale tahab ennast sättida. Ja siis veerand tundi enne starti hakkas sadama ja müristas. Seisime koos Kristiniga ühe vahtra all, kuid õnnesk pääsesime suurema valingu eest Atsi bussi varju. Täpselt startide alguseks sadu lõppes. Märjaks saamisest pole siiski pääsu. Puud, põõsad niikuinii märjad. raga oli vahva, kuid rohelises puutumatu looduses polnud kuigi tore, seal susserdasin mõnusasti. Lisaks õnnestus rohelisest rindest pääsenuna, mäest laskudes, kravist läbi joostes, kuusehekki läbides ja maanduda asfaldile põlvele. Püksid jäid õnneks terveks. Siis ei saanud ma kaardil olevast keeluala ulatusest aru ja seisin viivu, et selgusele jõuda, kas ja kuhu ma joosta võin.raja lõpuosas sai ka ühe punktiga lisakaar tehtud ja nii need sekundid kadusid.

Rogosi mõisa pargis oli palju sildu ja purdeid, mis tegi võistluse põnevaks. Ja ega see Kadrioru pargis toimuv võistlus enam mägede taga ole.
Peale võistlust pidi toimuma kultuuriprogramm ja autasustamine Rogosi mõisa hoovis. Ei õnnetunud seda näha, sest mind oodati sauna ja vihma hakkas lisaks taas sadama. Saun oli aus. Sai ka veidi viheldud. Õigemini viheldi mind, kuid vihtleja peab kursustele saatma, sest selles vallas on kuhu areneda. Kohalikus veekogus sai ka kaselehed maha leotatud. Õhtul sättismie ennast kõik televiisori ette, et eurovisiooni jälgida. Lugusid, mis väga meeldiks, neid nagu polnudki. Kohati tundusid laulud ka uinutava efektiga, sest aeg-ajalt televiisori ees tukuti. Punktide andmise ajal, hoidsime Birgitile ikka pöialt, kuid sellest polnud mingit kasu. Lõpuks magama minnes tundsin sama tunnet, nagu Birgiti laulus, et vaadates südame sisse, seal vihiseb tuul. No, keegi võiks selle tuletõmbuse juba lõpetada.

18. mai- Ruusmäe-Kuura


18.-19. mail toimusid Haanja kõrgustiku lõunanõlval, Kuural, peaaegu Läti piiri ääres Balti meistrivõistlused orienteerumisjooksus. See on igakevadine Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Peterburi suurte koondiste (täiskasvanud + noored) jõuproov. Paralleelselt toimus Balti veteranide lahtised meistrivõistlused ja lahtised võistlused ka noorteklassides. Võrumaa metsas oli kokku orienteerumas üle  550 võistleja 9 riigist, eksootilisimad neist USA-st ja Costa Ricast. Võistluste peakorter ja ühtlasi Eesti koondise elupaigaks oli Rogosi mõis Ruusmäel, kus laupäeva õhtul toimus soovijatele ka sprindivõistlus.Võistlejate hulgas oli kahtlemata nimekaim mullune lühiraja maailmameister, Aluksnest pärit Edgars Bertuks. Eesti meeskonnas oli väljas Lauri Sild, Timo Sild ja Olle Kärner, Anu Åkerman, Merike Vanjuk, Kirti Rebane ja paljud teised tublid orienteerujad.
Trantsportisin Märtenik, Ragne ja Marie Anna reedel Tallinnast Pärnu kaudu Ruusmäele, mis tegi kokku veidi üle 4 tunni automatka. Sõidu algus polnud paha, kuid suhteliselt kitsad ja kurvilised kruusateed matka lõpuosas panid nii mõnegi kaasreisija närvid proovile. Kuid jõudsime ikka õnnelikult kohale just õhtusöögi ajaks. Ise sõitsin Võrru, külastasin sugulasi ja olin veidi asjalik.
Laupäeva hommikul ärkasin vara, sest kui satud harva Võrru, siis on asjatoimetusi palju. Nimelt koristasin veidi vanaisa maja ja pidin kell 9 vanatädiga kohtuma, et temaga koos Meegomäele sõita. Loomulikult tekkis ajapuudus ja ma ei jõudnud kõiki toimetusi õigeaegselt lõpetada ja nii kohtusin vanatädiga alles pool 10. Märten juba helistas, et millal ma võistluskeskusesse saabun!? No, mul äks ikka veel aega. Järgmine kõne oli veidi peale 10, et tema tahab põlvikuid saada. Ju ma olin nöörilt võtnud põlvikud ja teinud neist segapaarid. Nii oli tal paar, mis koosnes minu ja tema põlvikust. Ütlesin , et püüdku see põlvik ikka jalga tirida, sest väga suur tõenäosus on, et Meegpmäelt kell 10.15 startides ma väga hästi enne tema kella 10.47 starti kohale ei jõua. No ega seda autorallid suhteliselt tundmatul teel väga tore teha ei ole. Samas õnnestus mul võistluskeskuse parklas oma auto parkida kell 10.37 ja siis viskasin oma kingad auto kõrvale ja spurtisin paljajalu starti, kuhu oli Andry sõnul 600 meetrit. Kuhu täpsemalt minema peab, seda ei osatud öelda, kuid suund näidati kätte. Algus mööda heinamaad joosta polnud paha, kuid mäenõlvast alla  ja puujuurikate vahel silgata ma vabatahtlikult küll ei oleks. Lisaks tuli ületada veel õõtsuv purre, veel veidi mäest üles ja olingi stardis. Kus puuduvast põlvikust ei tahetud enam midagi kuulda. Soh, vähemalt sai soojendusjooks 2 tundi enne oma starti tehtud. Mõnus. Paljujalu jooksmine tundus nüüd ka täitsa nauditav. Tagasi parklasse jõudes nägin, et olin oma auto täitsa valesti parkinud. No, ega mul olnud aega seal manööverdada. Stardini oli veel maa ja ilm, nii tegin lõpetajatest veidi pilti. Tundus, et Märten tegi metsas vigu, sest ta ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Mõtlesin juba, et lähen ja hakkan riietuma, kui siis ta metsatukast välja hüppaski. Sain ta siis ka pildile.
Enda jooksuga võis enam-vähem rahule jääda. Kuumus, mis meid kõiki ootamatult tabanud oli, tundus talumatult raske. Tegin järjest peale 6-dat punkti,  halvad teevalikud ja seda ikka mitu punkti järjest. Hinge hiilis kahtlus, et kas õhtul sprinti ikka jõuan joosta või mitte. Peale võistlust sõitsime Haanjasse ja sealt Kaldemäele, kus lubasin endale väikese puhkuse ja pikutasin. Hommikune vara tõusmine, spurt ja jooks väsitasid kokkuvõtteks piisavalt, siis panin endale lausa äratuse, et mitte sprindile hilineda. Sellest oli tõesti abi.

14. mai 2013

14.mai- Saustinõmme

Tänane jooks meenutas veidi krossijooksu, kuid orienteerumine oli ka siiski olulisel kohal. Alguses ei suutnud ma jooksurütmi kätte saada. 1- 43, iseenesest lihtne punkt, kuid seistes seal kraavi pervel ei näinud ma kohe tähist, nii pöördusin veidi paremale ja veendunud, et punkt peab ikka seal olema kus ma algselt olin. 2- 44, kivi kraavis. 3-42, punkt kaugelt näha. 4-41, pikk jooksuetapp mille lahendasin paremalt poolt teed minnes, ( mis tundub hetkel pikem variant, sest kodus kaarti vaadates oli ka teine võimalus täitsa hea )siis mööda teed uhades kuni asfaldini, siis pidasin paremaks mööda asfaldit joosta ja siis läbi valge metsa otse punkti. Kahjuks ei silmanud ma punkti, sest see oli kenasti kuuskede taga peidus, nii jooksin punktist veidi üle. 5- 38, otse minek kraavidest üle ja punn augus. 6- 58, mööda kraavi, kraavi otsa. 7- 37, lipsti uude kraavi. 8- 57, tuleb otse minna, pole muud võimalust, aeda mida viiendasse punkti mines läbisin, polnudki enam. 9- 40, järgmise künka taga karaav. 10- 45, kasutasin võimalikult palju teid, rohelisse joostes hoidsin raiesmiku poole, kuid soo oli pare orientiir.11- 32, keeruline, läksin mööda teekest, siis surusin ennast raiesmikul lõikesse ja jõudsin kenasti teele, sealt asfaldile ja mööda rada punkti. 12-52, mööda rada tagasi asfaldile, sealt mööda rada raiesmikuni, kivi leitud. Mäletan, et möödunud kord sai seal mingit auku otsitud. 13- 34, vastik minek, jooks üle raiutud võsa, koperdamine, õnnelikult rajal. Enne rada, mis teoreetilislt viis punkti, läksin mina lõikesse ja keegi tubli tegija rühkis mulle järgi, ootasin kraavi kuhu tahtsin kinni joosta, juba varem, kuid õnneks hakkas punkt puude vahelt paistma. 14- 54, mööda rajakest teeni, risti üle asfaldi, mööda rada männitukani ja sealt mööda teed suunaga raiesmiku poole, järjekordne auk, enne punkti kaotan puffi. Punkt võetud, puff samuti. 15- 31, ei tahtnd läbi männitihniku minna, valisin raiesmiku servas oleva  raja, kuid veidi siiski lõikasin läbi mändide ikka, punkt oli kaugelt näha. 16- 55, otse minek, kraavi käänak leitud. 17- 56, otse kraavi kinni, hetkeks tekkis segadus, kuid mitte kauaks. Kraavi ots niuhti käes. 18- 36, pole kahtlust kus punkt asub, sest kõik jooksevad ju sinna. Tehtud. Selg ei andnud ka enanst rajal eriti tunda. Samas kui papusid tahtsin jalast võtta, siis kummaldamine tekitas ebamugat valu. Hea mõte oli ennast hoopis heinale visata pikali, sest autoomanik oli veel metsas ja teine juba tuligi metsast välja.  Eks õhtul peab tablette manustama.

12. mai 2013

12. mai- Koitjärve

Täna siis teatejooks. Mina jooksin viimast vahetust. Info rajalt Anne-Ly´lt ei olnud midagi rõõmustavat. palju üles-alla jooksmist, puudel turnimist jne. Oi, kuidas mulle see turnimine ei meeldi. Margit jooksis teises vahetuses tubli jooksu. Sabin tuli kohe sisse. K-punkti jooksin rahulikult, siis jooksin mööda mäekülge pidi. Soonina tõlgendasin veidi valesti ja nii sattusin valesse punkti, kuid korrigeerisin kiirelt. 2- 53, jooksin teeni ja siis ei osanud otsustada minna veidi paremalt või vasakult. Kokkuvõtteks minu minek punkti ei olnud kergemate killast. Silmasin mitut punkti, mis polnud aga minu omad. Oi küll ma olin tige. Kaotasin seal kaevates hulga aega.  Lõpuks sain ta siiski kätte. 3-47, võtsin suuna vasakule, et jõuda teeni, mööda rada, lohust läbi ja punkt täitsa seal kus arvasin. 4- 74, rühi aina mäest üles ja kupits oli täitsa kenasti näha, selle taga punkt. 5- 45, jooksin soo serva pidi, mäest üles orvndisse. 6- 78, teele, sealt soo serva pidi punkti, oli teine kaugelt juba näha. 7- 67, minek läbi rohelise, jooksin orvandist üles rajale, siis mööda kõlviku piiri teeni, sealt mööda sihti kuni kaevikuni. Sealt põikasin metsa, kahe soo vahelt läbi ja punkt sadulas. 8-79, maha langenuid puid oli küllaga, turnisin, rassisin veidi soos, mäest üles ja jõudsin lagedale. Selg hakaks valutama. Sealt jooksin mööda kõlviku piiri punkti. 9-35, tekkisid kahtlused, et äkki võtsin 53 asemel enne 35 punkti, sest seda punkti numbrit ma just ei kontrollinud. See tekitas minus segadust ja masendust. Jõudsin kõlviku piirini, ees lahmakas kaevik, mida ma kaardil ei leidnud, mõte jooksis igatahes kinni. Nüüd kaarti uurides on kaevikud täitsa olemas ja kuidas ma siis neid ei näinud. Jõuan mingile sihile ja eemalt paistab ka tee. Selge nüüd, kus ma olen. Tiirutasin mõttetult kaua ümber punkti. 10- 32, olles veel ärritunid jooksin 90 kraadi vales suunas ja tegin ühe pauna lisaks. Kaevikute reast tõmbasin üles täpselt orvandisse. 11- 55, lihtne orvand. Punktist välja jooks ebaõnnestus ja leidsin ennast teelt, no mis siis ikka, jooksin mõned meetrid teel ja siis pidin taas mäest üles rühkima, oi mu seljale see üldse enam ei meeldinud. 12- 42, vaatepunkt, õnneks lõpp pole enam kaugel. 13- 50, leidsin ennas korraga K-punktis, ju olin  veidi vasakule kaldunud. No kes siis punkti nii kõrge mäe otsa pani, üles rühkimine tegi seljale liiga ja veel alla tulemine, ah ma ei või. 14- 46, ainult otse ja punkti. 15-100, otse punkti. Lõpp. Peale 9 punkti vaevasid mind kahtlused, et äkki võtsin ikkagi vale punkti. Kui see nii nüüd ongi, siis tegi rajameister oma punkti numbrite asukohtade paigutusega hea töö ja suutis võistleja pea korralikult sassi ajada. Tulemuste mahalugemisel selgus, et kõik oli ikka korras. Rada positiivselt läbitud. Kahju, et minu apsakate tõttu jäi poodiumi koht saamata, mis olnuks vägagi reaalne. Signega rääkides jõudsime tõdemuseni, et meiesugused tulevad siiski tagasi metsa ja ei lähe Viljandi järve jooksule, kus on turvalisem ja ohutum joosta.
Samuti tekitas eilne juhtum minus sisemist ebakindlust. Sest sama võinuks juhtuda ükskõik kellega. Kuigi ma teda väga hästi ei tundnud, kuid kindlasti võiks teda kõik endale eeskujuks seada. Ta oli minu isast vaid 10 aastat noorem, kuigi minu isa on varsti 7 aastat pilvepiiril.Täna laksutavd ööbikud mu akna taga kuidagi eriti kõvasti.
Külm, nii...  See on lugu mis mulle kurbadel hetkedel meeldib...
Laiali mu mõtted ja tunded..

11. mai- Koitjärve

Eesti MV lühirajal tuli seekord päris koju kätte. Täna ei pidanudki varavalges tõusma ja pikk automatk jäi ka ära. Nädalavahetus tuleb tore, sest võimalus on kodus magada. Mida mai nädalavahetustel väga palju ei juhtu. Päev oli lämbe, kuid hooti oli tuulekene viluda võitu. Olin täna oma klassi esimene startija. Polnud see nii hull midagi, kuigi Kadri väitis vastupidist. Läksin metsa rahulikult, tempo polnud teab mis kiire. Jõudsin veel mõelda, et peakski kiiremini liigutama, kui jõudsingi esimesse punkti. Kuigi arvasin, et see lahmakas auk pole vist eriti nähtav. Edasigi kulges kõik kenasti, kuid raadiopunktiga 58 tekkis väikene viivitus. Rajal õnnestus teha üks uskumatu teevalik, mis röövis oma 3 minutit. Viimasesse punkti tundus mulle ka liiga lihtne see minek, et tegin väikese lisakaare sisse. Oma jooksuvormiga võib siiski rahule jääda. Lühirajal on vead kuidagi lihtsad tekkima ja aeg kiirelt kaduma. Tulemused lühirajal pole mul eriti silmapaistvad olnud.

9. mai 2013

8.mai- Ännijärve

Tallinna MV lühiraja võistlus Kõrvemaa maastikul. Võistlus tõotas tulla pinget pakkuv. Stardikoht oli mulle ka soodne. Mari minu ees orientiiriks ja Marisele jänese rolli mängimine peaaegu, et õnnestus. Tulemusega jään ka rahule, sest mõned väikesed vead olid. Püüdsin rohkem keskenduda kaardis olemisse, kui jooksukiiruse arendamisele. Samuti võttis veidi aega enne lõppu Mihkliga kohtumine, vestlemine, lohutamine, aga see selgus alles lõpetamisel, et mingi medali koht tulnuks. Kuid olulisem oli, et Mihkel mahtus kenasti oma sooritusega kontrollaja sisse ja läbis raja määruste päraselt. Oli teine vägagi rahul. Liina lubatud muffinid olid väga talle vägagi heaks preemiaks. Nüüd pole muudkui olla EMV valmis ja see, et loos esimese stardikoha minu jaoks välja valis, seda ma ei karda.
Tulemused 

7.mai- Nõmmküla- Kautla

Kose-Uuemõisa asemel sõitsin hoopis Järvamaa päevakule. Maastik, rada mõnus.Mets pakkus mõningaid üllatusi. Hämmingut tekitasid laiad kraavid, mida ma ületama eriti ei kippunud, vaid jooksin ringi. Üle hüppamine tuli ikka mõttesse ka, kuid kraavi ääres kasvas tihedasti kuusekesi ja hoovõtt jäänuks napiks, ning kraavi keskele maanduda nagu ka ei tahtnud. Reljeef oli hästi loetav, no 10 000 kaardiga on see ju täitsa ok. Mihkel tahtis alguses metsa kaasa tulla ja jäi enne kohale jõudmist autos magama. Siis oli ta veidi pahur ja orienteeruda ei soostunud. Kepsles niisama metsa all ja mässas maha langenud puudega.

6. mai 2013

5.mai- Kooraste

Tänane võistluskeskus asus Pokumaal.  parklas vuhises tuul ja nii tuli toekamid kehakatteid selga toppida. Samas metsa vahel oli täitsa tuuletu. Starti oli 2,1 kilomeetrit matkamist. Kaart tänagi 15 000. Seekord varustasin ennast abivahenditega. Stardipalavikku ei tekkinud, püüdsin jääda rahulikuks ja esimesse punkti mitte tormata. Erika startis enne mind ja eesmärk oli ta kinni püüda.  1- 33, k-punktist siblisin mööda nõlva rohelisse orvandisse. 2- 45, jooksin mööda kõlviku piiri mäest alla, üle soo ja soisest orvandist üles, läksin liiga vara mäekülge rammima, pidanuks veel mööda orvandit ülespoole rühkima, nii seiklesin veidi kui oma orvandi mäe tagant üles leidisin. Tiina jalutas eespool ja uuris maastiku. 3- 58, pikk etapp, jooksin mööda orvandit rajani, edasi otsustasin minna paremalt poolt sood ja  mööda raiesmiku serva. Kuigi Laura Joonas arvas, et üle soo minnes saab kiiremini, siis koos jüudsime siiski punkti. 4- 54, lame orvand, sinna oli parim tee mööda teed joosta, siis metsateest üles mäkke rühkida. Sihti ma kahjuks ei märganud, kuid eespool startijate selgasid küll. Nii oli punkti asukoht kiirelt tuvastatud. 5- 64, jooks mäest all, kakerdamine raiesmikul ja pukt leitud, Erika ja Nina kätte saadud. 6- 63, mäest alla ja mäest üles rühkides kaldusin veidi paremale ja leidsin ennast sihil, mille kõrval raeiesmik, mida kaardil nagu polnudki. Kui jõudsin tee ja sihi ristumiseni, siis sain aru, et kus ja mis. Polnud mingit kahtlust, et mööda sihti mäest alla joostes ja õige põige vasakule on kiirem variant. Nii jäid Erika ja Nina minust maha. 7- 70, orvan asus rohelise-sinise võssi taga. Jooksin sinna mööda kõlviku piiri Tarmo Pööri selg orientiiriks, mõningane tõkkejooks üle puude ja punkt oligi käes. 8- 87, võsa, soo, teeke ja punkt käes. Tarmo silkas ka samasse punkti, kuid enne pukti libastus oksal ja korraga oligi ta tee peal siruli. Ju leidis midagi. 9- 55, raja lihtsaim punkt, mis oli ühtlasi ka vaatepunkt ja joogipunkt. Võtsin minagi seal paar lonksu. 10- 85, kasutasin jooksmiseks teerada, üle soo viis ka mingi omamoodi tee. Korraga sai soo otsa ja olin segaduses, seisin ja ei saanud aru, et kus see orvand siis siin nüüd on. Vaarikavõsa igal pool. Segaduse hajutas Erika nägemine, ai olin edu ära raisanud. 11-88, otsustasin minna punkti paremalt poolt, vaarika varrte vahel jooksmine polnud just meeldiv, ees terendas punkt, mis polnud minu oma, kuid Heino käest sain kinnitust, et olen õigel tee. Rühkisin edasi, võsast läbi, mäest alla, soo kitsamast kohast üle ja ees raiesmik juba paistis. Punkt on kuskil seal, leitud. Lõpp ei ole enam kaugel. 12- 77, näen, et Erika üritab punkti minna otsemat teed. Kardan, et kaon sinna võsasse totaalselt ära ja otsustan minna Pokumaa radasid pidi. Sekka saab veidi soos kakerdada ja punkt paistabki. 13- 100, variante pole, tuleb minna otse, taban õigeid kraave ja mööda singer-vinger teed jõuangi punkti. Finisisse on oma 300 meetrit spurti. Õnnestub teha kiirem aeg. mahalugemisse vantsides Erikat lõpetajate hulgas ei näe, tema tuli minuteid hiljem. Tehtud.
Mihkel matkas täna kaua. Juba arvasin, et ta on eksinud ja peaksin minema teda otsima. Kui seda sain mõelda ja otsisin juba kaardiga välja, siis metsast ta juba tuligi. Tema rada vaadates oli see ikka 10 aastasele poisile paras pähkel. Pikalt me oma aega enam ei kulutanud ja hakkasime kodu poole sõitma. Tegime  väikese vahepeatuse Tartus..

4.mai- Karste

Ilvese 2. päev. Hommikul sai kõht mõnusasti täis söödud. Putru ei pakutud, kuid jogutrit, müslit, krõbinaid, mis lastele väga meeldivad oli küll. Samuti  võileibu võis igaüks teha palju tahad. Harjumatu oli süüa hommikul makaronivormi kodujuustuga, kuid täitsa maitsev oli. Kodus pole ma märganud, et poisid niiii palju söövad. Uskumatu, mis meile ikka sisse mahub. Isegi Mihkel sõi kõike mis pakuti. Ma juba ammu ei jõua toitu koju tassida, mis siis kui ma seda veel rohkem koju ostaksin. Lõpptulemuseks süüakse kõik ära, olgu teda vähe, palju või veel rohkem.
Sõitsime võistluskeskusesse varakult, et tutvuda stardi kohtadega, sest see koht juhendist oli veidi segane, nagu ka vahemaad starti. Eks ole ikka vahet kas peab 1,6 või 2,6 kilomeetri läbimiseks aega planeerima. Tuska tegi ka parkimise eest võetav tasu. No see 1 euro pole just suur summa, kuid kui autos on 5 inimest siis teeb see 20 senti inimene. Kas stardimaks ei kata siis seda väljaminekut, kui platsi eest mida parklaks kasutatakse, eest maksma peab. Juba registreerimisel võiks olla võimalus oma auto regada, nii nagu Kapa 3-l. Stardimaks on niikuinii kallis. Ja lubatud pesemist ka ei olnud võimalik saada, sest vett ei olnud. Vähemalt kui  mina metsast tulles, seda teha tahtsin.
Jõudsin starti napilt, kuigi hakkasin varakult minema. Pikkade vahemaadega on see häda, et sa ei taju kaua  veel peab minema. Vahepeal võiks ka viide selle kohta olla, et veel 500 meetrit või nii. Mäletan, et kord Serbias oli starti vaid 200 meetrit, mis see ära ei ole, jooksen kiiresti. Kuid ei osanud arvestada, et peab 200 meetri läbimiseks üles rühkima kõrgest nõlvast, mis mitte kergemate killast ei olnud.
Tänane kaart 15 000. Jama värk. Kaart kribu. Tõsisemad spordimahed olid enanst varustanud aegsasti abivahenditega. Mida mina sell hetkel ei olnud. Ei tea mis värk sellega on, kuid 10 000 kaardile oleks rada lahealt ära mahtunud. 1-50, oli lihtne, sinna viis otsetee läbi kellegi punkti. 2-32, valisin tee variandi, kus punkti minnes jäi taaskord kelelgi punkt ette. 3- 35, etapile jääb ette soomülgas. Mõtlesin, et lähen paremalt, kuid siiki läksin vasakult ja kaldusin väga ära ja ootamatult olin teel-sihil. Vasakul märkasin raiesmikku. Huvitav, seda ei peaks teelt näha olema, kuid loominguliselt arvasin, et nähtu on ikka see mis kaardil. Hiljem segus, et infostendil olla see hoiatus üleval, et kaardil on uus raiesmik. Mina loomulikult ei teadnud ööd ega mütsi. Nii tiirutasin seal pärsi kaua. 4-65, miks minna otse, kui ringi saab ka. Valmistume rogainiks, mis siis ikka. läbisin joogipunkti 2 korda. 5-43, paras pähkel, ärakaotamise oht tundus reaalne. Läksin rahulikult mööda teed, siis peale sood paremale. Mingist hetkest oli teekesi taas rohkem kui vaja ja järelikult käänasin kuskilt valesti. Nii leidisn enanst põllu servast, majakene paistab, traktor künnab põldu. Ja mina ei saa mitte muhvigi aru. tegelikult olin täitsa õiges kohas. Ja mida tegin mina, kappasin mööda põllu serva punktist kaugemale ja taas leidsin enanst teelt. Igatahes nägin Marist, kes mu paika loksutas. Rumal pea on ikka rumal pea. Siblisin siis 6 punktist mööda oma punkti. Ella juba tuli punktist. Seda varet ei õnnestunud hoobilt tabada. &- 56, lihtne küngas, nüüd juba otseloomulikult. 7- 58, jooksin mööda teed ja ei hakanud otseminekuga riskima, keerasin väikesele rajale, mis viil lagedani, sealt mööda sooserva punkti. 8- 46, pukas suunajooks. 9-47, müstiline mineks läbi soo ja räga. Õnnesk sattusin ühele kraavile, kus sain enanst paika, sealt polnud enamkaugele minna. 10-100, minek taas üle soo ja räga. Lõin seal oma vasaku jala ainukese traumata varba ära. Ai. Nüüd ta kena olemisega, üpris teiste sarnane. Papou sai ka hea trauma, et viskas nina lahti. Jooksuga ei jäänud mitte rahule. Homme taas uus katse.
Pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime Võrru. Seal mõningaid asjatoimetusi. Käisin ka sugulasi külastamas. Sai ka saunas käidud. Õhtuks jõudsime Kanepi tagasi. Peale kella 22 oli vaikus. Tavaliselt seda ju ei juhtu. Väsitav päev oli tõepoolest.

3.mai- Kooraste

Ilves-3-e 1.päev. Vahel juhtub nii, et planeeri, mis sa planeerid - ikka jääd vajalikul hetkel hiljaks. Nii juhtus ka minu ja Marisega. Pidin Marise tema tööjuurest peale võtma, kuid ei saanud ise töölt kohe tulema ja nii ei jõudnud Marisega kokkulepitud ajaks sinna. Lisaks tegin ühe vale manöövri linnas ja siit taas ajakadu. Ka Tallinnast välja sõitmine võttis kauem aega. Tartu jõudsime veidi peale kolme. Nibin-nabin jõuame, mõtlesin. Ja nii oligi võistluskeskusesse jõudsime kella 16-ks. Kuid Marise start oli kell 16.02. ja starti pea 2 kilomeetrit!? Alguses ei soostunud Maris starti üldse minema, kuid minu pealekäimisele ta siiski läks. Ise pidin startima 16.24. Jõuan lahedasti mõtlesin, kuid siis hakkas aeg lendama ja parklast lahkusin 16.18. Hiljaks jäämine oli kindlustatud. Hilinemist koku 5 minutit. Pole hullu, saigi ühe hooga metsa. No esimesse punkti  31 ragistasin kohe võssi, kuigi oleks saanud ka mööda teed joosta. Jalad tegin ka kohe märjaks, mis oli täitsa hea, sest sussid olidki kuidagi kanged.  2-35, nüüd olin mõistlikum  ja jooksin mööda teed. 3- 44, samuti tee variant, kuid korraga oli teekesi rohkem kui vaja ja loogiliselt valisin vale teekese ja punkti ei olnud seal, kus arvasin. Olin segaduses, kuid silmasin, et rahvas veidi vasakul toimetab. Kiirelt korrigeerisin ja punkt leitud.  Olin sellest veidi häiritud ja nii õnnestus mul 4-47, hooga mööda joosta. Nägin Tiinat matkamas. Võsas ragistamine eriti meeldiv ei olnud.  5- 48, mõtlesin, et olen kaval ja lähenen punkti vasakult st ülevalt poolt ja ei pea nõlval ja võsas ragistama. Kuid tühjagi, kaldusin liiga vasakule ja punktist mööda. Järjekordne vastujooks. Näen Ellat punktist väljumas. 6-61, rahu ainult rahu, jooksin põllu serva pidi ja otse nõlvast alla, väikesele rajale, kus Tiina juba seisis, väike põige paremalt mööda lagedat ja vupsti võssa ja punkti kiirelt võetud. 7- 59, lohk rohelises, ei olnud probleemi. 8-63, oli veidi keerulisem, läksin veidi noorvõistlejate tempos  kahe soo vaheliselt kõrgendikult, mööda teerada ja kaldusin liialt vasakule soo teisele kaldale. Õnneks taipasin oma viga kiirelt, tuli veidi soos sumbata, kus veel lundki leidus. Punkt käes, tuli sama teed tagasi kakaerdada, roheline viirutus oli küllaltki talutavalt joosatv. 9-72, tee ja kraavi ristumine, leitud. 10-74, jooks üle soo.11-67, ei näinud otse minekuks põhjust, jooksin mööda teed. 12-100, viimane sooke ja oligi kõik.
Poisid õnneks jõudsid kõik  starti õigeaegselt. ja kui ma metsast välja sain, siis hakaksid ka poisid riburada lõpetama. Mihkel tegi selle aasta esimese M 12 klassi jooksu. Väike sabin oli ikka, et kuidas ta seal metas hakkama saab, kuid ta on ikka tubli. Kiiret ta kuskile ei ole, naudib metsas olemist.
ööbimisega erilist vaeva nägema ei hakanud. Ööbisime Kanepi koolimajas, kus sai ka hommiku ja õhtusööki. Söök oli tõesti hea ja maitsev. Ka Karksi- Nuia  koolis oli priimad kokad. Magama läksime varakult, sest päev oli siiski päris väsitav.

1. mai 2013

1.mai- Pirita

Kenal päikselisel päeval korraldas SRD Tallinna MV teateorienteerumises. Mina ei jooksnud. Paljud küsisid miks? Oma vastust ei osanudki kuidagi vormistada, sest ise osalema eriti ei kippunud ja agaramad ka ei kutsunud. Kuid poisid osalesid, seda Tomi eestvedamisel. Markus oli küll turris, et miks tema peab jooksma ja muu selles laadis värk. Kuid Markus tegi tubli jooksu ja lausa üllatas mind, sest üle poole rajast lippas ta lahtiste paeltega. Ise tegin väikese matka jalutades ja samal ajal õppides.Eks peab valmistuma, sest 22.mail ootab ees eksam. Nagu kiuste on sellel päeval mitu üritust ees.

Markus andis oma vahetuse üle tasavägises võitluses Ekvardiga. Pildid klõpsis Kristina.  Poisid saavutasid teise koha. Ilvese üks võistkond läks tühistamisele, sest viimases vahetuses võeti vale hajutuse punkt. Nii võib juhtuda, kui jalad kihutavad ja pea enam selgelt mõelda ei jõua.