10. veebruar 2015

9.veebruar - Radisson

“ Me oleme see, mida me järjepidevalt teeme, seega erilisus pole mitte juhus, vaid harjumus.” - Aristoteles Sai ennast taas trepijooksu sarjale kirja pandud, sest lihtsalt on põnev. Teha seda, mida teised hulluks peavad. Sa ei muuda iial oma elu, kuni sa ei muuda midagi, mida teed igapäevaselt. Läksin taas rutiini murdma ja ennast proovile panema. Kaks viimast päeva on olnud rasked, kuid ei suutnud murda minu võitlustahet. Ainult õppides me kasvame ja kui me ei õpi, siis me mandume. Soovides milleski meistriks saada, tuleb meil endid pidevalt arendada ning uusi oskuseid omandada. Samuti tuleb olemasolevaid järjepanu kasutuses hoida. Trepijooksu olen harrastanud juba paar aastat. Eks need kes käinud, teavad mis tunne see on. Naljakas on, et vahel midagi tehes me proovime korra või kaks, mõni julgem ehk viis korda ja kui me ei saavuta soovitud tulemust, siis me ütleme enda kohta, et me pole piisavalt andekad ning loobume üritamast. Läksin seekord jooksule ebapiisava ettevalmistusega. Tõusujookse pole jõudnud piisavalt teha, pikemateks jooksuringideks samuti aega nappinud. Nüüd tundub, et veebruar on muutumas tihedaks jooksukuuks. Sinu edu saladus, peitub sinu igapäevases rutiinis. Rutiin tuleb siis enda kasuks tööle panna. Valdo Jahilo artikkel

7. veebruar 2015

7.veebruar- Pudisoo-Juminda poolsaar

Pekist Priiks vol.1. Alguses olin väga kohusetundlik, enesega leppisin kokku, et jooksen 30 minutit ja siis 5 minutit kõnnin. Eks ta ole, kaks intervalli sain nii tehtud. Siis tekkis kaardilugemisse aps. Põrutasin õigest teeotsast mööda, Virve lähistel matkaraja alguses kasutasin sealseid mugavusi ja tegin söögipausi. Pidasin plaani, mis edasi, Majakivi juurde polnud mõtet siitkaudu enam minna. Tagasituleku teeotsa vaatasin ikka üle. Tapurla juures ootasin Heikit, kes Leesist jooksma hakkas. Tegin Tapurlal mõned jänesehaagid ja nii Margus ja Mati minust märkamatult möödusid. Heikiga jooksin Tammistu poole edasi. Kontrollisime jälgi. Nägime matkalisi. Tempo läks ka veidi kaootilisemaks, Heikil polnud naelkingi ühes. Palgivirnade juures Tapurlal läksid me teed uuesti lahku. Jooksin üksi edasi ja peaks ütlema, et erilist särtsu nagu polnud ka. Majakivi oli aus ja tegin paar pildiklõpsu ka. Viimased kilomeetrid olid ebahuvitavad, mõnda jahimeest vaid nägin. Lõpuosas said lumes jalad lõpuks märjaks, kuna kaotasin ka eesjooksjate jalajäljed, siis viimase kilomeetri juba matkasin ülirahulikus tempos. Muidu kõik superluks.