24. detsember 2013

21.detsember- DNB vana-aasta jooks

Detsember on olnud huvitav kuu. Juhtumisi olen sellel kuul teinud nii mõndagi esimest korda. Olgu selleks siis autoorienteerumine või hoopis maratoni jooks. 21. detsembril toimus traditsiooniline heategevuslik DNB Vana-aasta jooks. Nägin nende reklaami Nõmmel suusabaasi stendil. Uurisin siis lähemalt ja otsustasin osaleda. Eesmärk polnud suur, eeldatavasti läbin raja 3.40 ja 4.00 vahel. Halvemal juhul läheb kauem. Kõige rohkem pelgasin asfaldit, sest seda ma ei armasta küll ning olen kaasa tundnud neile, kes tänaval jooksevad. Nüüd olin ise üks nende seast. 
Püüdsin ennast tublisti selleks moraalselt ette valmistada, joosta lühemaid ja pikemaid distantse. Nädal enne võistlust püüdsin nii vähe kui võimalik joosta, pigem keskendusin toitumisele ja puhkamisele, käisin massööri juures, kinos, teatris. Ühesõnaga eirasin jooksmist. Tööl oli aeg ka pingeline, jõululaat, kokkuvõtteid-aruandlusi kuhjaga.
Kaks nädalat enne maratoni tahtsin teha veel ühe 30 km jooksu. See päev oli vägagi väsitav, kuid jõudsin veel kinos vaadata filmi "Issi". Polnud viga, naljakalt koomiline ta oli.  Siis pakkus üks sõbranna piletit Estoniasse, loomulikult ei saanud ma keelduda. Sest tegelikult olin ise ka kaalunud seda balletti vaatama minna. Nii veetsin ühe neljapäeva õhtu Modigliani seltsis. Arvestades seda, et mu unevõlg oli nädalatega kasvanud, siis melanhoolse muusika saatel tahtis vägisi uni peale tulla. Õnneks suutsin vaheajal ennast vähe koguda ja teise vaatuse ajal olin veidi virgem.

Aga nüüd maratonist. Üldiselt on Rocca al Mare jooksuring mulle meeldinud. Varasemalt kui Seb sügisjooks veel sellel ringil joosti, ma ka seal osalesin. Jooksin ka ühe korra Vanalinna-Pirita ringi, kuid see ei istunud mulle üldse, sest pinnasel sai väga vähe joosta. 
Maratoni puhul olid mitmed hirmud. Kõige pealt- ilm: kas sajab lund, tuiskab, tuul, on külm või soe. Naiste puhul väga tähtis- riietus: mida selga panna! Veelgi olulisem-söök, jooks. 
Ilmaga vedas, eelmisel ööl ladistas vihma, no selle peale ma ei tulnudki, et nii võikski olla. Õnneks hullu vihma ei tulnud, kuid väike sabin korra tuli ka. Riietusega polnud ka probleemi, soepesu, vest ja tuulepluus. Hommikul sai veel käed-jalad, selg sisse määritud. Ja sellest oli ka abi, kuigi jah, saunas see väga meeldiv ei olnud. Söögiks ai neli batooni tasku pistetud.
Joostes hakkas parema jalg säär,kuidagi ennast imelikult tunda andma. Kuid tunnet, et peaksin seetõttu katkestama, nagu ka ei olnud. Ei saa ju olla võimalik, et ma jooksu ei lõpeta!? 
Enne jooksu riietusruumis, küsis Mann, et millised on minu mõtted jooksust. No mis mõtteid mul sai olla, lõpetada muidugi. Ütlesin küll, et alguses jookseks soojenduseks 6 minutit kilomeetrit, siis vaatab mis ja kuidas. Aga kui jooksuks läks, siis ei saanud ju ennast tagasi hoida. Nii sai kolm ringi joostud mõnusas tempos, ring 45 minuti kanti. Joogipunktid võtsid oma aja, kuid see oli ka seda väärt. Neljas ring oli kõige raskem, olin seda ennegi täheldanud, et peale 30 kilomeetrit kaob jooksulust. Rogainist saadud kogemus on näidanud, et jooksma peab ka siis, kui tegelikult seda ei tahaks. Nii sai ka viimane ring joostud. Arvasin, et veidi madalamas tempos, kuid mitte väga hullusti. Eesmärk sai täidetud, maraton lõpetatud. Peale jooksu saime Manniga taas saunas kokku ja avaldasin küll arvamust, et enam ei jookse. Aga eks näis. Peale rogaini on sama teema õhus olnud, kuid taas on mindud ja eka ta nüüd ole samamoodi. 
Tulemused.




8. detsember 2013

Lumine detsember

Lume sadamise vastu pole mul midagi, saabki lumelabidaga trenni veidi tehtud. Kuid see, et lumi tahab vahepeal sulada ja siis külmetab, no see käib veidi närvidele. Jooksma minnes ei tea enam kuidas otsustada, mis jalanõud jalga panna. Tegingi ühel treeningul oma jalale liiga ja paar päeva ei saanudki joosta. Laupäeval tahtsin teha veidi pikema treeningu, kuid juhtusin hoopis autoorienteerumist tegema. Olin sellest asjast midagi kuulnud ja mõningased aimdused ikka olid ka. Sai siis mindud ja see temp kah ära tehtud. Mulle täitsa meeldis. Joonorienteerumine pole ju midagi keerulist, sõida mööda ette antud trassi. Lisaks oli veel ka fotoorienteerumine, kus tuli kõik legendis olevad fotod üles leida ja nende järjekord üles märkida. Esimesel ringil õnnestus üksikud mööda lasta, kuid teisel ringil oli mööda laskmisi rohkem. Lisaküsimused olid ka vahvad, kuigi alguses ei saanud ma ööd ega mütsi aru, mis tegema peab.
Sai ka kinos käidud ja Advokaati vaadatud. Head näitlejad ja film tõotas tulla põnev. Seda ta oli, kuid mulle eriti mitte meelepärane. Liiga palju vägivalda ja mõned kohad jätsin filmist sootuks vahele.

26. november 2013

Lumine november...


Maad katab lumekirme. Kuidagi väga jahedaks on ilm läinud, pole siin mõnusast sügisest enam midagi järel. Nüüd jooksma minnes tuleb tõsiselt mõelda, mida selga panna ja mida mitte. Valgemat aega napib tõsiselt. Vahel õnnestub peale lõunat jooksutiir joosta, kuid iga nädalavahetus ei tahaks ka jooksmisele pühendada. Toanurgas on mul üks kast ja mitte väike, kus ootavad kangad, mis tahavad millekski saada. Aegajalt olen tubli ja mõne kangatüki unistused täituvad. Constantia ad finem ducit, õigustab ennast täielikult. Vahel seda püsivust vajaks rohkem. Treeningud maratoniks sujuvad, kuid mõni asi vajab rohkem mõtlemist. Treeningmaht on suurenenud, kuid kehakaal ei taha sellest muutuda. Kohutav magusaisu on ..... Kuigi tean, et ei peaks. Püüan ennast selles vallas parandada. Leidsin sellise huvitava video, mida tasub vaadata, sest kõik inimesed ei ole ühesugused. Tegelikult oleme ju kõik erinevad, kuid siiski tahame olla erilised.
 Puudega noor poiss räägib oma elust.

21. november 2013

Vihmane november...

... sajab ja sajab, kaua siis sajab? Nädalapäevad tagasi tuli mõte, et peaks, võiks, tahaks kinno minna. Nii sai valitud veidi jabur film Vastik vanaisa. Nalja sai ja tegelikult täitsa tõsieluline film. Film näikse tehtud varjatud kaamerate toel, sest olukorrad  olid vägagi naljakad. Jälle sajab. Mõni päev on vihma trotsides siiski nii kiire, et jooksutrenni ei jõua. Mõelda veel jõuab, kuid... Näiteks kujunes üks vihmane päev nii. Tööpäev oleks lõppenud juba 11.30. ja nii ma ka majast lahkusin, et kammida veidi kangapoode ja leida sealt loominguliseks tegevuseks materjali. Erksaid loomingulisi mõtteid tuleb ju kohe realiseerida. Kahjuks pole nädalas päeva, kus saaksin sellega pühendunult tegeleda. Äkki pühapäeval !? Eks näis.
Kolleegid tahtsid hirmsasti teistele kolleegidele infot jagada, eriti IT vallas. Nii olin sunnitud tööle tagasi minema ja seda rohkem kui tund kuulama. Õnneks olid teised kolleegid organiseerinud Kunstigümnaasiumisse õppe- ja teabepäeva. Nii sain sealt suhteliselt igavast infotulvast pageda. Sest just igapäev ei kohtu tunnustatud metalli- ja ehtekunstniku Heldur Pruuliga. Tema abiga õnnestus mul töötoas oma sõrmus kenasti korda teha. Aeg huvitavat inimest kuulates läks kiiresti ja nii jõudsin koju, et kell näitas samu numbreid, kui hommikul tööle läksin. Jõulud hakkavad vist juba lähenema, sest poes on mandariinid odavama.. Tõin ühel päeval neid koju paar kilo ja õhtuks oli kõik otsas. Ega see ka kedagi üllata. Sai ka pikalt hoogu võetud, et minna vaatama filmi  Mandariinid. Nüüd on see tehtud. Nüganen on mulle näitlejana väga sümpaatne, vanameister Ulfsak ka. Trassi mäletan juba sellest ajast, kui ta Rakvere Teatris peanäitejuht oli ja kõik lavastused sai siis kooliajal ära vaadatud. Kinno minnes sadas, tagasi tulles sadas ja nii saigi üks päev läbi.

10. november- taas Pärnu vangla

Pühapäeval ei antud taas asu ja sõitsin Pärnu tagasi, nüüd koos poistega. Oli klubi üllatusvõistlus, hooaja lõpetamine ja üldkoosolek.

10. november 2013

9.november- Jõulumäe

Alguses oli plaan nädalavahetuseks Lätti sõita. Teha seal mõned jooksud kaardiga metsas ja tutvuda lähemalt Läti ooperimajaga. Plaan oli muidugi täitsa teostatav, aga lõpuks veetsin laupäeva hoopis Jõulumäel koos Sassi ja Matiga metsas joostes. Kuid põhitingimused sai täidetud: metsa sai, kaardiga tuli joosta ja taidluskavas ka täitsa ise esinetud. Kurb on ainult see, et õhtusöögi ajal tehtud luuletust ei ole ma aja nappusel suutnud korrigeerida. XT bingo rogain oli traditsioonilisele rogainile mõnus vaheldus. Nuputada tuli ja planeering ei kukkunud küll väga hästi välja, aga see pidigi ju lõbus üritus olema. Igatahes jäin täitsa rahule. Saun, söök ja jook, kõik tasus ennast kuhjaga. Tavaliselt pidudel ikka nii, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa jälle pidama. Rasvapõletust tantsupõrandal sai ka hoogsalt tehtud. Väike pühapäevane harjutamine poistega tuleb ikka kasuks.Võibolla oli see ka vihje, et peaks rohkem tantsima. Pärast Tallinna poole sõites sain ennast mõnusati tunda, sest juhtima ei pidanud. Kõik jõudsid õnnelikult koju.

3. november 2013

26.oktoober- Viimsi

Libahundi jälje sügisetapp Viimsis. Hea lähedale minek. Seekord osales ka Mihkel Tammed ja Tõrud võistkonnas. tegelikult alles TON-i neljapäevakute lõpetamisel.panid aktiivsed lapsevanemad võistkonna kokku. Mihkel oli nõus jalutama küll. Reede õhtu osalesin ühel akateemislisel üritusel ja sai seal Kartin Kõluga teemas  räägitud ja tema arvas, et ilm homme meid eriti ei soosi. Tema võtab vihmakeebid ühes, kuid kummikutest loobub. Oh, mul hakkas Mihklist juba kahju.
Ja ilm laupäeva hommikul polnudki eriti rõõmustav.

28. oktoober 2013

12.oktoober- Võiste

Tore nädalavahetus Pärnumaal. Oma klubi AV olen ikka püüdnud osaleda. Ilm oli suurepärane. Kuigi jah, alguses ei suutnud otsustada, mida selga panna ja mida mitte.Nii sai korduvalt kostüüme vahetatud ja lõpuks jäin vaid pikavarrukaga särgile truuks. Päikese käes oli mõnus olla, kuid starti oodates hakkas külm. Õnneks see ei kestnud kaua. Joosta sai ja tublisti. Kahjuks kaotasin teel 5 kp-sse kontakti kaardiga ja mõningane viivitus ning maastikul taas paika saamine võttis aega. Jooksuga jäin rahule. Kuigi Marje kommis, et see jooks oli minu võimete testimine ja puhta jooksule keskendumine. No eks see motiveeris teda ka rohkem pingutama, kuid puhas ta jooks üdini polnud, sest etapiajad näitavad, et komistamise kohti oli temalgi küll.
Peale jooksu sai Jõulumäel saunatatud ja veidi sain ka aega metsas niisama jalutada. Õhtul tähistasime klubi 25 aastapäeva. Ilme oli aega leidnud ja väikese näituse korraldanud. Rein näitas 20 aastat tagasi tehtud videosid. Täitsa põnev kohe. Loomulikult ei puudunud sõnavõtud ja ettekanded. Üllatusena tehti veel vikotoriini, kus meie võstkond KP saavutas tunnustava I koha. No sellist võitu poleks me küll osanud loota. Võidetud śampus on nüüd kenasti leidnud koha minu baarikapis. Ehk leiab põhjuse selle ka ära juua. Ideid?
Aastapäevast tehtud pilte võib leida siit.

16. oktoober 2013

11.oktoober- Pärnu vangla

Reedel sõitsime Pärnu, et joosta kinni pandud vanglas. Vange enam ei olnud, kuid mõned libavangid siiski olid. Nalja peab ju ka saama. Mingeid õudusunenägusid eelmisel ööl ei näinud. Veidi siiski ehmatas klubi kodulehel olev omavastutuse ankeet. Ei tea, kas ikka riskib joosta. Kuid kokkuvõtteks polnud seal hullu midagi. Tuli lihtsalt olla ettevaatlik.
Lõpuks kui kaardi kätte sain, leidsin ennast esimeses kp-s ja siis oligi mõistus otsas. Maju ja korruseid oli terve A3 täis. Kus, mida, kuhu??  Võta sa siis kinni. Kus on maja 9 ja 4? Peale mõne minutilist seisimist ja nuputamist, märkasin kaardi nurgas majade asendiplaani ja siis läks jooksuks. Sellest loomulikult olla varem mikrist maha öeldud, kuid ma vist sellel ajal, Merikesega soojenduseks sörki tegemas. Ümber vangala loomulikult.
No nii põnevat jooksu pole ammu olnud.
Teine jooks oli juba kergem, kuid mitte väga.Sest rajameister pani mõnest kohast uksi kinni ja kuskilt tehti jälle lahti. Samuti õnnestus mul korra järg kaotada ja nii ei leidnud ma kohe seda maja kuhu pidin minema, kaardilt üles. Kuid tulemus oli tubli.
Peale vangla rallit suundusime Vana-Pärnu poole. Läsime minu kooliõe Ingridi juurde külla, ööbima. Oli teine mind juba terve suve külla ja puhkama kutsunud. Nüüd sai see teoks. Pidasime ka veidi sõjaplaani, et kui peaksin Pärnu teatrisse juhtuma, siis on tema juures võimalik ööbida. Võiks isegi selle peale mõelda.

6. oktoober 2013

6. oktoober- Jäneda

TA OK rogain Jänedal. Hommikul tuli tavapärasemast varem tõusta. Hea seegi, et polnud kaugele vaja sõita. Lõunaosariikide puhul pidanuks juba eelmisel päeval laagrisse minema.
Seekord smuugeldasin ennast Mati auto peale. Tulin meestele nii palju vastu, et sõitsin oma autoga Piritale, kus mind siis peale võeti. Autos oli mõnus seltskond, võistkonnad "Siilid udus" ja "Üks kord me võidame nii kui nii". Mida me ka juba kord tegime. Niisiis autos puha konkurendid. Aasimist ja lõõpimist jagus viimase hetkeni. Sai neilt ka mõned abistavad batoonid ja antikrambi kapslid. See kuur jäigi mul seekord ennetavalt puudu. Arvan, et Hannese kapslid olid siiski abiks, sest jalad olid hommikul kuidagi  imelikud, väsinud. Ju nad aimasid, et seekord hõlpu taas ei anta. Võibolla oli see ka  juba saabuvatest jahedatest ilmadest. Jalgadel krampe mul üldjuhul pole esinenud. Kui Palivere Libahundi jälje etapil, üks kord rabas rassimisest tingituna see juhtus.Õnneks oli mees tablettidega kohe võtta, kes aitas.
Planeeringuga polnud vaja kaua ennast piinata. Mehed planeerisid, mina tegelesin oma varustuse hindamisega. Alguses mõtlesime, et läheme esmalt lõunasse, kuid hiljem otsustasime teisiti. Loodetavasti see õigustas ennast. Sest lõunas, kui põhjas oli punkte millega viga tehti. Jooksutempo oli alguses liigagi kõrge. Mina pean vastu, kuid muretsesin veidi Mati pärast, kas tema ikka jaksab. Ühel ilusal hetkel olime ka kaardist väljunud ja ega esmalt sellest arugi me ei saanud. Selle koha peal on nüüd küll suur must auk. Hiljem analüüsides, sai muidugi kõik selgemaks, kuid situatsioonis olles ei taha seda ju uskuda. Sass sai seal ka oma auhinna- nägi karu. Mina, kahjuks ei näinud. Võitlusvaim meestel langes ja selle upitamisega oli ikka tegu ka. Eks endalgi tekib vahel tahtmine jooksmine lõpetada, kuid siis on veelgi raskem jooksmist alustada. Ja rogainil seda endale nii lihtsalt lubada ei saa. Jooks edenes vahelduva eduga. Kurb oli veel see, et minu joogivaru sai varem otsa. Õnneks üks meeste võistkond, kellega me aegajalt kohtusime oma jooki jagasid. Lõunapoolsemas joogipunktis, kui mehed edasi venisid, sain mina kempsus endaga üksi olla.  Lõpp aga läheb, nagu tavaliselt kiireks. Ja siis ei saa lubada endale laisklemist. Ebaõnnestunud 48 punkti võtmine ja rohke ajakadu, mis lõpuks puudu jäi. Huvitaval kombel oli selles punktis palju lambaid, kes pea oli kaotanud. Tulemusega oleme nii ja naa rahul, sest teisedki väga rahul ei olnud. Siilid udus olid tublid ja olid meist edukamad. Ja eks see olnud nende viimane võimalus meid sellel aastal lüüa. Võistlused pole ju vennad. Järgmine kord uus üritus.

4. oktoober 2013

Baltic Junior Cup

Täna siis õnnestus nimekiri leida, et kes noortest võistlusel osalevad. Nimekiri on korralik ja kahetsusväärselt leidub seal valesti kirjutatud nimesid lausa mitu!!  Mõnel uus perenimi  või eesnimi. No, Märten Henriku nime kirjutatakse ka igakord valesti. Silma jäi see juba Printcentri sarjast. Markusele on seal ka uus nimi Marcus pandud. Ei teagi kelle ülesanne on nimed korrektselt kirja panna, kui võistleja seda ise ei saa teha. Näiteks mis sest, et oled Henrik, kuid Hendrik on ju ilusam ja teisel on ju ka. Su perenimi on passis Leiman, kui võistlejana oled Leimann.
Selle puhul õpetajaid vangutavad pead.

Värvikirev oktoober

Puud on saanud kirjud-värvilised rüüd. Lehed langevad, lendlevad, keerlevad. Sina pead neid kokku riisuma ja lõpuks võid olla piisavalt tülpinud, et märgata loodusvärvide ilu.
Oktoober on olnud tegemistes parasjagu kirju-.mirju. Paljuski on tehtud hetke emotsiooni tõttu ja peaks ütlema, et emotsioonid on ennast õigustanud. Laheda kogemuse andis Impromill ehk anti-promill, mis võimaldas publikule hea tuju etanoolivabalt ehk siis alkoholimürgituseta. Iga etendus on ainulaadne ja kordumatu, tasub uuesti vaatama minna.
Kolleegide meelevalla tahtel sattusin Järsi külla, Metsamõisa tallu, kus sai imetletud Meelteaeda. Suvel on siin kindlasti imetore. Siit viisin kaasa mõned vahvad ideed, mida kunagi äkki saab kasutada-rakendada. Külastatud sai veel Järva-Jaani vanatehnika varjupaika. Mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanuid tabas lapsemeelsus ja õhinaga roniti lapsepõlve mälestuste bussi, trammi, tolli. Ja ega igapäev ei saa ka juhtivale kohale istuda. Trammis sai veel vana head kompostrit lastele näidata. Telefoniputkadest ei tea tänapäeva lapsed enam midagi. Ühesõnaga väga huvitav paik, kuhu taas tasub suurte ja väikestega tagasi tulla. Ahjaa, huvi tekitas ka tuletõrje autosaun, seda tasuks küll järele proovida. Lõpuks veel väike tiir Roosna- Allikul. Mõned uskumatuna tunduvad mõttevälgud vajavad veel planeerimist.Meelte ergutust saab ka siit.

29. september 2013

29.september- Koitjärve-Pikapõllu

Suunto Gamesi 2.päev. Parkla oli tõeline kuumastik. Ime, et mu auto seda kõike vaikselt välja kannatas. Autost väljudes tundus õhk nii karge, et toppisin kõik mis võimalik selga ja läksin Mihkliga starti. Meie startide vahe oli pea tund. Ei olnud mõtet auto juurde tagasi minna. Sai kaasvõistlejatega lobisetud ja aitasin Ella ja Krissul starti kokku pakkida. Tegin väikese tiiru ka noores männikus ja leidsin sealt kolm kukeseent. Rada oli tõesti huvitav ja seda algusest lõpuni. Kohe stardist välja joostes kaldusin suunaga liiga paremale ja jõudsin 3-sse punkti. See variant polnudki kõige hullem, sest sealt esimesse oligi parem minna. Pidurit sai tõmmatud etappidega 9-44, 10-46 ja 11-45. Reljeef oli hästi loetav, kuid liikumiskiirus kuidagi aeglane. Kui juba tundus, et lõpp ei ole enam kaugel ja jooks on suhteliselt hästi edenenud, siis eelviimase punktiga suutsin oma 4 minutit maastikuga põhjalikult tutvuda. Seekord siis sedamoodi.

28. september 2013

28.september- Koitjärve

Suunto Gamesi 1.päev. Sügis on saabunud, ilm on heitlik ja külm.Enne starti hakkas veel sadama, prrr. Kuskilt oli kuulda, et rajameister on mõned punktid laugaste vahele pikkinud. No selge, et kui varem pole juhtunud haigestuma, siis nüüd on see täiesti võimalik. Mina suplema ei kippunud, kuid mõnda siiski veemõnusid nautimas nägin küll. Rabatrenn oli võimas. Raba selja taha jättes meenus, et pidin kontrollima jõhvikate olemasolu. Kahjuks neid ma tõesti ei näinud. Pärast raba oli oosi nõlvast üles rühkimine vaevaline. Taastumiseks anti vähe aega, sest ühel etapil tekkis küll kiusatus läbi finissi mööda teed joosat. Kuid mõtlesin ümber ja kui taas nõlvadest üles pidin ronima, mõtlesin, et pidanuks siiski tee varianti kasutama. Joogipunktis võtsin lonksu vett, kuna külma vett ei suutnud kuidagi juua. Ja siis tegin ühe prohmaka, kaldusin liiga vasakule. Ka järgmisest punktist jooksin veidi üle ja järgmisega kaldusin taas vasemale. Tulemusega rahule ei jäänud, kuid kurvastamiseks polnud ka põhjust.
Märten tegi täna hea jooksu. Markus enda sõnade kohaselt matkas. Mihkel nautis vihmast metsa.

25.september- Järveotsa

Öine sprint Õismäel, Järveotsa kaardil. Rajameistriks klubikaaslane Tomi-Andre. Ilm polnud kiita. Külm ja tuul kuidagi vali. Stardis lisalegende ei olnud. Punktinumbrite  kontrollimiseks eriti aega ei raisanud. Lootus jäi, et läbitd sai ikka õiged punktid.
Tulemused

23. september 2013

21.september- Kuusalu

XTspordi rogaini viimane etapp Kuusalus. Sellist tulemust ei osanud võistlema minnes küll loota.

14.september- Kitsemäed-Kõvera

Alustades oma sõitu võistlusele oli ilm suurepärane. Päike paistis ja ilm oli üldjoontes soe. Kuid mida rohkem lõuna poole, seda jahedamaks ja pilvisemask ilmake kiskus.

Kultuuriprogramm jätkub

Huvitavad kohad teatrielamuste nautimiseks on vahvad. Nii sai käidud augustis Anija mõisas "Tokerjad- pööramäng Anija meeste mälestuseks" vaatamas. Meeleolukad olid  noorte segakoori Vox Populi laulud. Näitemängu algus on peale päikeseloojangut. No eks ta ole, sest öös on asju, millest päevasel ajal raske rääkida, mõista.
Tutvustav video
Igatahes väga vahva etendus oli.
Veel Muljeid.
Giuseppe Verdi on loonud imepärast muusikat ja seda võib hetkel ka  Estonias nautida. Ooper "La Traviatal" oli suurejooneline lavakujundus ja otseloomulikult kaunid kostüümid. Peakangelanna kurb saatus oli niivõrd liigutav, et tõi silma pisarad.
Draamateatris sai vaadatud "Ugala" teatrit, Veera Saare "Ukuaru".
„Ukuaru" kujutab elu Eesti laanetaludes, Minna eluvõitlust ja teda ümbritsevaid inimesi. Eesti naine langetab metsa, künnab põldu, paneb katust, sünnitab lapsi ja kasvatab nad üles, olgu ajad kui karmid tahes. Aga eesti naine ka armastab, naerab, unistab, hoolib ning loob ilu ja rõõmu enda ümber. Selline naine on Minna, kes valib meheks rikka taluperemehe asemel pennita lõõtspillimängija ning kolib koos temaga metsade ja rabade taha, et rajada Ukuarul oma perele kodu. Ja ta ei kahetse midagi. Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani „Ukuaru" esimesel köitel, mis käsitleb aega Teise maailmasõja eel ja ajal. Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud seda oodiks naisele, eesti rahva edasikestmisele ja armastusele.

9. september 2013

8.september- Otepää

Eesti MV sprindis. Alguses regasin ennas N35 klassi. Kuid nähes, et seal vaid koos minuga 4 võistleja, siis otsustasin ikkagi N40 joosta. Jooks siis ka põnevam ja pinget tekitavam. N35 on juba aastaid üks õnnetu klass just sprindis. Kuidagi pole neid, kes tahaks-saaks seal võistelda. 2009 aastal oli sprint Põlvas, siis oli see ühendatud klassiga N35-40. Tulemusi ei õnnesunud leida, sest Kobras kaotab need aja möödudes kuhugi ära.  2010 toimus sprint Botaanikaaias osalejaid 6. 2011 sprint Raplas, osalejaid 4. Kaotasin siis Janale pea 2 minutit. 2012 sprint Haapsalus, võistlejaid taas 4.  N40  klassis täna osalejaid 11.
Aga nüüd algusest. Jõudsime varakult otepääle, sest võistlusjuhend  oli väga range. Üldjoones ei tohtinud midagi teha. Kui meie peale kella 11 Tehvandi suusastaadionile
jõudsime ja tahtsime infot leida, siis seda veel üles polnud seatud. Kuid tund enne karantiiniaeda minekut võiks see juba ju üleval olla. Uitasime siis seal veidi ringi. Vaatasime finissikoridori ja sai ka WC põigatud. Siis äkki tuli üks Kobrase dressis pikk noormees, polnud teisel väga vigagi ja akkas Mihkliga hurjutama, et siin ja siin ei tohi olla! Kuidas, kas WC pole lubatud minna?! Juhendis on kõik kirjas kus tohib, kus mitte, oli vastus. Lugesin siis juhendit oma pool tundi hiljem seinalt. Sealt ma sellekohast infot küll ei leidnud. Ja peale kella 12 liikus seal igasugust rahvast ja keegi ei ajanud neid sealt minema. Huvitav suhtumine küll. Juhendis oli nii mõndagi keelatud. Näiteks.
Haljastuse ja heade suhete hoidmise huvides on kõik lillepeenrad, nii laiad kui ka väga kitsad
ning hekid märgitud läbimatu/keelatud taimestiku märgiga. Vastavalt orienteerumissprindi reeglitele on ületamatutena märgitud leppemärkidega tähistatud objektide ületamine-läbimine keelatud ning reeglite vastu eksijad diskvalifitseeritakse.
 Kuid kui võistlus oli juba läbi, siis selgus Kolja jutust, et läbi heki võis joosta küll, see on OK. Kus siis õiglus ja ausus. Diskvalifitseerimise hirmu, paljud aga ei kartnud, sest nägin isegi ühte meest üle aia ronimas, et punktile 36 kiiremini ligi saada. Aga kuidas sa seda pärast tõestad, kui jooksjatel rinnanumbrit ei ole. Kokkuhoid ma ütlen. Mida said ka 351(osad siiski ei tulnud ka kohale) sprinterit tunda, kui pidid karantiinialas viibima ja seal oli vaid 2 WC-d !!! Hullumaja, ei ole ma ka nii ettenägelik, et lähen 30-40 minutit varem sappa, et äkki tuleb häda peale ja siis jõuan enne starti asja aetud. Tabavalt kirjutas ka Kivirähk, et Otepääl olid hullud orienteerujad kaardiga, kes ringi kihutasid nagu oleks neil kange häda peal ja otsivad kohta kus seda saaks teha.
Stardikarantiinialas on keelatud kasutada mobiiltelefone (ka muusika kuulamiseks) ja GPS-seadmeid. Sellised seadmed peavad olema väljalülitatud. Kohtunikud võivad seda kontrollida ning rikkujad diskvalifitseeritakse. Karantiinist väljapool jäävate isikutega on lubatud suhelda ainult karantiinikohtunike vahendusel. Finišeerinud võistlejatel on lubatud väljuda võistluskeskuse territooriumilt ainult võistluse parklasse ning vajadusel lahkuda autoga ainult Otepää põhiteid kasutades.
Ma ise ei näinud, et seda oleks kontrollitud.
Jooks iseenesest õnnestud. Mõned eksimused tulid rajal ette ka. Staadionil üks koperdus ja Apteekrimäel väike seisatus. Muidu sooritusega rahul. Kaotasin nüüd Janale 29 sekundit. Markus oli ka tubli sai oma EMV medali lõpuks kätte. Mihkel läbis raja, kuid võttis lõpus vale punkti. Kiidan tedagi, sest ta jõuab veel mitu aastat jooksukiirust harjutada.
Väga kriipis kõrva kommentaator Kolja kiidulaul Kobrase aadressil, noorsportlasi tulebki kiita, kuid samaväärselt ja palju ikka kaasvõistlejaid ka. Võistluse kommentaator võiks jääda siiski erapooletuks ja oma klubi mitte väga soosima. Näiteks M14 klassis sai kaks võistlejat sama aja, kuid millegipärast sai Kobrase poiss kuldmedali ja teine midagi muud. Kuigi tulemuste protokollis oli teine esimene. Apsusid oli veel teisigi.
Tulemused

8. september 2013

7.september- Lajavangu

Väike pettumus, et samal kaardil on alles hiljuti joostud. Eks ta paras võsa ja räga ole. Öised metsas uitamised pole mulle eriti sümpaatsed olnud. Meeskondlikult, aga on üsna mõnus ja turvaline matkata. Olin kohe alguses pigem raja labimisele orienteeritud, kui tulemusele. Kuigi raja esimeses pooles tundus, et sujub kenasti see jooks. Ja siis hakkas igasuguseid asju juhtuma. kahe punktiga tegin paraja puraka. Lisaks lambi kustumine, ettenagelikult olin tagavaraks uhe aku kaasa votnud. Nii kui rohelisest kluaagist valjusin, sai aku vahetatud. See piirkond meeldis mulle eriti, sest matkasin seal vabatahtlikult vales suunas pikalt.Lopuosas katsusin pigem mooda teed joosta, kui vopsikus ragistada.

7.september- Kanepi

Esmakordselt sprinditeade Kanepis. Üldjoontes tore võistlus. Kahjuks igasuguseid ämbreid juhtus seal. Mõned klassid said vale klassi kaardi. Kuid vaatamata sellele said kõik ka auhinnad, kuigi mille eest need anti jäi segaseks, sest osad võistkonnad läbisid lühema raja kui teised samas klassis jooksnud võistkonnad. Mina ise stratisin OK Westi võistkonnas, kuid kui lõpetasin, siis kommentaator hõiskas, et JOKA klubi lõpetas. No nii, Kolla nii ikka ei lähe. Võistkonna numbrid ja klubid võiks ikka kuidagi kokku viia. No eks see olnudki kogemuste ammutamise koht praegustele korraldajatele ja tulevastele ka. Õhtusöök Kanepi koolimajas oli väga hea ja puhata sai ka piisavalt enne öist võistlust.

4.september- Haabneeme

Tallinna MV sprindis.Korraldajaks LSF, kes on nime teinud toimiva korraldusega. Seekord viitasid kuidagi vähevõitu. Huvitav oli, et starti pidi ka ise orienteeruma. Õnneks leidsid kõik stardi ikka üles.
Tulemused

7. september 2013

31. august- Valgehobusemägi

Pikem sõit toimus Valgehobusemäel. Mindki kutsuti sõitma, kuid ma eelistasin siiki jooksmist. Nii proovisin mobo rada. Aegajalt streikis telefon ja pidin siis niisama seisma ja ootama, kuni mulle taas kaart suvatsetakse kuvada.Poisid tegid hea soorituse, mis tõi neile oma klassis võidu.

30.august- Rakvere

Enne kooli osalesid poisid MTBO avatud rajal ja Rakveres sõideti sprinti. Kohale saime väikeste viperustega. Kuid poisid jäid sõiduga rahule.

28. august 2013

27.august- Pirita

Sai siis teisipäevakul käidud, kus sain taas meeldiva kasulikuga ühendada. Nimelt külastasin kiirelt Kristinat enne ja pärast jooksu. Jätsin auto tema juurde ja nii sain kerge soojendusjooksu tehtud.
Päevaku rada oli Tiit Tähnas teinud paraja, 6 km pika. No mul õnnestus ikka tunduvalt pikem rada läbida. Kokkuvõtvalt oli  see üks hirmus pikk sprindirada. Kohe alguses tegin 1 ja 2 punkti minekuga kenad paunad. Samuti etappidega 7-8 ja 8-9 tegin valed teevalikud. Aga samas ajalist kaotust see väga ei toonud, mina oleks lihtsalt teise variandiga  kiiremini jõudnud. Lõdvestusjooksu-kõnniga Kristina juurde tagasi. Ja ikka jätkus juttu kauemaks ja nii pidingi sealt poistele sadamasse vastu minema. Kalasadamas polnudki ma terve igaviku käinud. Samuti on Põhja- Tallinn ikka korralikult segi kaevatud.

26. august 2013

25.august- Kurtna sprint

Sprindikarika etapp Kurtnas. Pole eriti aktiivselt selles sarjas osalenud, kuid kaart oli mulle uus ja aeg kah sobilik. Võistluskeskus asus Kurtna Koolis. Olen selles koolis  mingi õpetajatele suunatud ürituse raames käinud ja võib tõdeda- kool on ka seestpoolt vinge.
Startijaid N35 klassis oli päris hea hulk ja käbedaid jooksjaid ka. Stardikoht protokollis oli mulle sobilik. Kuigi seda oli ta eile ka, aga jah, ei õnnestunud eile see jooks niikuis vaja. Aga täna uus võistlus. Sprint on üldjoontes täitsa äge. Loomulikult mitte siis, kui vale punkti võtad või sootuks punkti vahele jätad. Seekord läks kõik õnneks.
Tulemused
Mõtlemiseks.

Õhtul käisin Anija mõisas Tokerajad  pööramäng Anija meeste mälestuseks vaatamas. Tokerjas on takjanupp, tokerdanud karvaga. Eks see eestlane ole maa külge klammerduja. Ole siin teised rahvadki meie kohta öelnud, anna eestlasele maad, tapab end ise tööga ära. Või on see  hoopis kummalisel moel orjapõlvest päritud geenimälu, mis eestlase töökusena avaldub. Kindlasti tasub ja jõuab veel  minna vaatama. Eile oli eriti selge öö, tähistaeva ja kuuga. Tasub ka soojalt riidesse panna.
 Lihtsalt ilus lugu

24. august 2013

24.august- Pirgu

Orienteerumine hakkab juba meelest minema, sest rohkem kui nädal pole seda harrastanud. Niisama joosta olen ikka saanud mahti. Täna polnud jooksuvormi ollagi. No veidi seda oli ka, aga kasu sellest polnud. Tegin raja esimeses pooles vea, mis kiujunes 10 minutiliseks, kammisime seal seda võsa ikka hulgakesi.
Teeme sporti

23. august 2013

18. august 2013

17.august- Päidlapalu

Sõitsime Tartu juba reedel, sest poisid käisid spordiarsti juures terviseuuringul. Veetsime seal oma mitu tundi. Õigemini Märten ja Markus. Mina Mihkliga jalutasime ja tutvusime  linnaga. Kuidagi imelik oli seal Tammelinnas kõndida. Pole seal oma 11 aastat liikunud. Mihkliga külastasime veel polikliiniku sööklat. Terviseuuringud kinnitasid, et poisid võivad piiranguteta sportida. Märtenil on küsimärgiga koormusastma kahtlus ja seda peab veel uurima.
Kasutasime võimalust ja käisime ka Tähtvere pargis Mobo rajal matkamas. Öö veetsime Kambjas.Tegin õhtul väikese jalutuskäigu ja jõudsin Suure- Kambjas asuvasse Peeda jõe-Idaoja hoiualasse, kus kasvavad Euroopa jämedamad lehised. Hommikul olid poisid ka nõus Kambjas tegema väikese tiiru. Vaatasime kirikut, Rahvakooli mälestuskivi ja toredaid puuskulptuure. Mihkel korjas taskud tammetõrusid täis ja ostsime poe juures, toreda mammi käest kotitäie magusaid õunu.
Ja siis sõitsimegi võistluskeskusesse. Tahtsime oma auto parkida nii, et saaksi kohe minekut teha, kui metsast välja jõuame. Nimelt pidid poisid jõudma 19.30 laevale, et osaleda Kotkas sprindi võistlusel. See häirib faktor tekitas juba hommikul stressi. Parkimine ei õnnestunud nii kuis mõtlesin. Õnneks olid startide viidad parklast hästi nähtavad ja oli kohe teada, kuhu peab jooksusammud seadma. Ilves-3-l oli see väheke problemaatiline. Midagi on ikka muutunud.
Seekordne EMV tavarajal ebaõnnestus igati. Esimesse punkti minekuks kulus terve igavik. Kella vaadates tundus, et ma ei jõuagi rada määrustepäraselt läbida. Kui nii edasi läheb, siis pean varem välja tulema, muidu ei jõua ma kella 19-ks Tallinna  Helerohelises rassimine ajas pea täiesti sassi, kohati kõrvenõgesed silmini, samuti kaldumine kord siia ja sinna. Samuti tegin ühe teevaliku nii, et käisin kaardist väljas. Poolel rajal tundsin, et enam ei jaksa. Joogipunktini oli samuti veel aega. Ja noh, enne lõppu polnud sellest enam kasu ka.  Ei tea, kes tuli sellele mõttele joogipunktid ainult kaardi lõuna- ja põhjaossa panna. Kaardi keskel olnuks ju mõistlikum.
Ja kui lõpuks metsast välja sain, siis poisid juba närveldasid. Kiire pesu ja kihutamine läks lahti. Jõudsin sadamasse enne seitset. Noh, midagigi läks paremini kui planeeritud.
Pühapäeval käisin esmaabi koolitusel ja tegin koos Liinaga sörgi Juminda poolsaarel. Lõpuks leidsin veel jõudu õunamoosi keeta.



16. august 2013

Töö-, puhke- ja treeninglaager vol 2

5.augustist taas laagerdamas, seekord Läänemaal Riguldis. Tööd oli rohkem, kui puhkust ja treeninguteks jäi ka aega napiks. Kuid mõned jooksutiirud sai siiski tehtud. Roosta ilusas metsas jäi jooks küll ära, aga eelmisel aastal joostud ringid sai taas läbi joostud. Haapsalu Aafrika rannas sai kohvikus käidud ja nädal möödus pea lennates.
Laupäeval käisin koos Mihkliga Viimsi Vabaõhumuuseumis "Kunksmoori" vaatamas. Etendus oli lahe ja näitlejad samuti. Mihklile väga meeldis. Oli laulu, tantsu ja nalja sai ka. Ilm oli väga tuuline. Meil vedas, et olime soojalt riidesse pannud. Õhtul jõudsime veel sünnipäevale, kus Mihkel selgelt igavust tundis.
Sellel nädalal taas päevakutele ei jõudnud. Kolgakülas jooksin pühapäeval siiski. Hea oli, et õigeaegselt rajameister Marguselt  kaardi välja kauplesin. 

15. august 2013

29.juuli- 4.august- puhkus

Kuigi puhkus kestab juba mõnda aega, siis otseselt puhata pole saanudki. Siis juuli viimase nädala ja mõned päevad augustiski lihtsalt logelesin. Ei käinud ühelgi päevakul, kuid metsa siiski jõudsin. Kuna sellel nädalal oli mitmeid võistlusjookse, siis nendele registreerimise ajal olin Rõõsa-Aela metsas ja polnud võimalust asjadega kursis olla. Aga suutsin ennast esmaspäeval Männikule testijooksjaks smuugerdada. Neljapäevase päevaku asemel käisin  hoopis Tapal "Titanicu okestrit" vaatamas. Väga tore tükk oli ja näitlejad olid tasemel. Eriti meeldis mulle Guido Kangur, kuid ega Raimo Pass, Margus Prangel, Elina Reinold ning Argo Aadli kehvemad olnud. Kõigil oli super rollid. Arvamust saab lugeda siit.
Laupäeval oli venna matus ja kogu nädala sai tegeletud ka nende asjadega. Leidsin ennast taas olukorras, kus eriti olla ei tahaks, kuid peab. Oli üdini kurb päev.

13. august 2013

24.-28. juuli- seiklused Venemaal

Need olid tõesti vahvad seiklused. Kuid mitte kõik ei olnud meeldivad. Kohe alguses, kui kolmapäeva õhtul Mati mind Rõõsalt oma auto peale võttis, avastasin, et olen oma sõrmuselt värvikilbi kaotanud. Ei teagi kas see kadus sauna või järve või hoopis rappa. Veidi kurvaks tegi ta küll. Enne laagerdamist sain ka kurvad teated oma venna kohta ja nii ei olnud meeleolu just treenimiseks-võistlemiseks kuigi hea. Samas oli rajal mõtlemisainet küll. Meie teekonnast Aloli saab värvika elamuse Etsi blogi vahendusel.
Kuigi Ets väidab, et olime tiimina veidi rabedad, siis ma küll nii ei arvaks. Eks oli nõrku külgi küll. Samas ise ei kipu võsistlusolukorras protsessima ja oma mina esile tooma, sest see polegi selleks tarbeks õige koht. Kuigi lausa hulle situatsioone tuli ette. Siis mõtlesin küll, et jooks kohe viina, sest mets oli ikka rõve. Viskasin ka ühel korral õhku, et lähme mehed koju, kuid õnneks see mõte sinna metsa ka jäi.
Kui reede hommikul kaardid kätte saime, siis imetlesime ja puurisime seda kaarti veidi aega. Olime kohe üllatunud. Kaart oli puha sinine, sood ja järved. Ikkagi MM kohane maastk või nii. Sass arvas kohe, et see on meie mets, sest kiirused ei lähe sellises metsas kuigi suureks. Kuna eelmisel päeval sai tehtud väike treening maastikul, siis teadsime, et kollaseid-lagedaid ei saa mitte usaldada. Ja neid oli kaardi lääne-loode osas küllaga. Otsustasime selle osa jätte hilisemaks, kui usinamad orienteerujad on lohad ette jooksnud. Esimesed 12 tundi otsustasime joosta paremas metsas, mis oli kaardi ida-kagu osas. Endamisi mõtlesin- lootsin, et suudame äkki seekord kogu planeeritud raja läbida, kuid lootused olid taas suuremad kui suutmine.
Pildid

12. august 2013

Töö- ja puhke- ning treeninglaager

Vahetult enne Venemaa rogaini kutsus sõbranna Kairi  mind Rõõsa-Aela laagrisse appi. Veel paar kuud tagasi polnud mul aimugi, et selline koht nagu Aela olemas on. Laagris oli vahva seltskond, kes usinasti tööd tegid ( taastasid põlenud suitsusauna ) ja vahel ikka puhkasid ka, ning laulsid lõkke ääres. Ise leidisn aega õhtuti joosta, sest rogainiks peab ikka valmistuma ka. Mugava eluga võib muidu ära harjuda. Aga eks mugavusest oli asi kaugel. Tööd tegemist oli küllaga, et pigem tahtnuks väsinud jalad seinale visata ja puhata. Laagrist jääb meelde matk  Aela rabasse, pudrumänna tegemine, randme-käevõru kudumine, pannkookide küpsetamine jm.

2. august 2013

Suve kultuuriprogramm

Suvel tasub kultuuri nautida. Nii on saadud erinevates kohtades etendusi vaadatud.
Käisin mai lõpus Võsul vaatamas etendust „Köök/Keittiö", milles ma veidi pettusin. Kuid hiljem lugedes Maiu Nurka arvustus, said asjalood veidi selgemaks.No eks ta vahel kipub nii olema, et inimesed ajavad omi asju ja teistega eriti ei arvestata ning endi ja teiste tunnetest ei hoolita.Kurb.

Andres Noormetsa etendus „Köök/Keittiö” kirjeldab, mis juhtub, kui ruumi paiskuvad kaks soomlast ja kaks eestlast.

Et ehitada, värvida, viimistleda ja koristada, oskuslikumalt ja vähem oskuslikult. Andres Noormetsa lavastus „Köök/Keittiö" vaatleb segast inimkooslust, kellest justkui keegi pole selle töö jaoks loodud.

Esmalt (ja enamjaolt) tekitatakse tugev erinevuste foon. Eestlane peab oluliseks kiiret ja täpset, oskuslikku tehnikat ja tema arusaam kultuurist on Sirp. Pähe ei mahu see, kui kõrval keegi pintslitõmbega ilutseb ja iga liigutuse fotoks vormib. Nii arenevad aina korduvad ja mõnel juhul imekspandavad konflikt-olukorrad seal, kus seda kõige vähem oodata võiks. Näiteks tõuseb must pilv peade kohale, kui ei anta endale aru, et üks riideese või külmkapp võib olla inimese jaoks oluline. Küsimus taandub pigem austusele ja arvestamisele, kuulamisele ja enda nina otsast kaugemale nägemisele.   
Peale selle, et igaüks neist tuleb ise uksest, oma mõtete ja kujunenud arusaamade, iseloomu ja taustaga, teeb selles köögis kommunikatsiooni oluliselt keerulisemaks keelebarjäär. Tekib viha, mis lükatakse käima ning laaditakse maha. Uueks vaikuseks. Äratundmine on siin niivõrd tugev, et kutsub saalis esile kosutavaid naerulaenguid.
On pandud tööd tegema
Lavastuse eesmärk on vaadelda esmapilgul täiesti seoseta inimesi, kes kohe kindlasti ei ole ehitustöölised. Kõik on aga ometi seda tööd tegema pandud. Sestap võib lavastuses mõtiskleda esmalt riigi tasandil oluliste haridusküsimuste üle. Et miks kõrgelt haritud noored oma erialal tööd ei leia. Teiseks, kultuurilised ja rahvustevahelised erinevused ning kaasasündinud hinnangud. Kolmandaks taandub lavastuse idee puhtinimlikule erinevuste skaalale, mida inimesed enda silme ette joonistada ei tihka. 
Lavastuse lõpplahendus kulgeb suisa ulmelises võtmes. Vaataja kuuleb aeg-ajalt ebamaist kontrollimatut Kerberoskoera, kelle verine lõrinaloor matab kõik köögilised ühe ruumi seinte vahele. Põnev allegooriline viies tegelane suunab mõtte kõike ümbritsevale ja kontrollimatule kurjale jõule. Kui tekib tunne, et nüüd hakatakse lahti rullima küsimusi, kes?, kust? ja miks?, siis lõpuks visatakse kogu lugu justkui tükkhaaval aknast alla, mõneti sõna otseses mõttes.
Andres Noormets on kahtlemata lavastaja, kelle tükkidele on kujunenud oma kindel ootus. Kehtivad sellised märksõnad nagu aja käsitsemine, ruumi liigutamine ja põnev märgiloome. Etenduses oli pigem situatsioonilist äratundmist kui sündmustest tingitud tegevust ja vaataja tagaajamist. Sestap asetab see vaataja ennekõike jälgija rolli. Tekib aeglane luubiefekt, mis sätib paika ka lavastuse fookuse. Kohati ehk häirib see tegevusetus pisut ja ähvardab mõtteseisakut. 
Käsitletav teema on iseenesest ümmargune, nii et puuduvad nurgad, kuhu vaataja võiks sisse põigata. Selle asemel fookustatakse inimene, luuakse ka palju väljakutsuvaid kujundeid, mille vaataja peab enda jaoks lahti pakkima - midagi ei anta kätte niisama. Seega on „Köök/Keittiö" mõeldud kindlasti hiljem kodus ajuragistamist igatsevale vaatajale, kes on valmis raamidest väljuma.

Samas Rakvere teatri etendus"Hamlet", Üllar Saaremäe peaosas, meeldis mulle väga. Oma rolli mängis ka lavastuse toimumispaik Rakvere linnuse kapiitlisaal ning tänapäevane tõlgendus oli ootamatu ja põnev. Piletid hetkel kõik välja müüdud.
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad  tõeliselt edukast väikeriigist  ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne  auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe  pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale  poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning  siis mõraneb hästihoitud  saladus; endise  riigijuhi surmal  lasub mõrvakahtlus...
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad  tõeliselt edukast väikeriigist  ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne  auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe  pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale  poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning  siis mõraneb hästihoitud  saladus; endise  riigijuhi surmal  lasub mõrvakahtlus...

Meeleolukas etendus Tapa vaksalis "Titanicu orkester" koos heade näitlejatega oli omamoodi lõbus ja tõsine.

Näitlejad: Elina Reinold, Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Guido Kangur (Eesti Draamateater) ja Raimo Pass (Eesti Draamateater). Kõik head näitlejad, midagi pole halba öelda.

....elus seisma jäänud inimesed vanas rauteejaamas, ootamas rongi, mis peatuks ja neidki ära viiks... paraku rongid seal enam ei peatu... tuleb leppida piskuga, mis rongiakendest pudeneb! -- Me kõik oleme ju teatud mõttes elureisijad mahajäetud jaamas, ootamas seda "loteriivõitu" või imet, mis meie unistused täide viiks ja uue TÕELISE eluga algust teha võimaldaks... Ja samas me ei pruugi ära tunda, et see imetegija on tegelikult juba meie keskel, valmis meid uueks muutma ja päästma!

Argine ja ülev on väga vaimukal viisil põimunud mõtlemisainet ja inimlikku soojust pakkuvas Bulgaaria näitekirjaniku H.Boitchevi näidendis "Titanicu orkester". (Ja sobivamat mängukohta sellel loole on raske ettekujutada, kui Tapa raudteejaam)

Mõnele etendusele plaanil veel jõuda.




29. juuli 2013

29.juuli-Männiku

Võistlusele ei õnnestunud ennast kirja panna ja ega ma poleks suutnud sprintida ka. Kuid käisin testijooksu tegemas.Esimesed meetrid jooksu tundus, et jalgadel pole häda midagi. Kuid mida kauem jooksin seda raskemaks jalad muutusid. Eriti pingutav oli liivas jooksmine. Siis olin mõnda aega segaqduses, sest ei eidnud ühte punkti. Küll ma piidlesin siit ja sealt. Jooksin veel kaugemasse punkti ja tulin taas leidmata punkti otsima. Ei midagi. Sörkisin siis võistluskeskusesse tagasi ja teavitasin rajameistrit, et punkti polnud. Kuidas ei oli, kõik on kenasti metsas. Soh, nüüd olen ise äpu, et punkti ei leia. . Kuid mindi siiski autosse uurima ja leitigi tähis ja jaam sealt üles. Oeh, vedas. Võistlus ise tundus põnev.

19. juuli 2013

Olla või mitte olla....

 Elu on vahel karm, kuid alati mitte õiglane.
Aive Tartu
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.

Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.

See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.

Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.

Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled meid….
Kuid vaatamata raskustele, mis elutee mulle  kaasa toob. Olen mina  veel siin ja selle üle õnnelik.
 

16.juuli- Harku

Tore päevak. Eriti tegi ürituse põnevaks, et leidsin ennast olukorras, nagu oleksin esimest korda Harku metsas. Mitte midagi aru ei saa. Tubli töö Maris.

6.-7.juuli- Jõulumäe

12 tunnine  XT suverogain Jõulumäel. Treening enne Venemaa rogaini.

15. juuli 2013

4.juuli-Lagenõmme

Peale eelmist päevakut tegim mitmed jooksud ja tutvusin kohaliku elu-oluga. Reedel jooksin Pidulamõisa juurest Odalätsi allikatele. Jõin seal ja värskendasin nägu. Sealt joosin veidi maad veel edasi Kihelkonna poole, kuni teerajani, mis viis Karujärve poole. Metsas taas palju maasikaid, sõin. Kulus hulga aega enne kui suusarada paisma hakkas, polnud parata pidin mööda kruusateed Pidulasse tagasi jooksma. Laupäeval tutvusin veidi Vilsandi maastikuga. Õhtul tegin pikema jooksu. Selgaselt võtsin suuna Karujärve poole, mööda metsarada jõudsin kruusateeni, mis vist metsaveoks korda tehtud. Vaatsin ka Konati järve üle. Telkimis-ja puhkekoht oli korralik. Sinna võiks isegi telkima minna.
Pühapäeval seiklesin veidi Kuressaares. Mulle vajalikud asutused olid kahjuks suletud. Tegin väikese tiiru ka  terviserajal. Õhtul tegin pikema matka, mis kujunes pikemaks kui alguses arvasin. Pidula mõisa juurest võtsin suuna Abula poole. Eesmärk jõuda Merise tuletornini. Päike polnud veel loojunud. Meri oli ilus ja rahulik. Metsmaasikad on ikka ühed visad taimed, kasvavad ka kiviklibu sees. Olid teised väetid, kuid igal taimel siiski üks mari küljes. Sõin nende röömusks küpsed marjad ära. Mere ääres oli mitu telkimis-ja lõkkekohta. Mis nii viga metsas joosta, kui vaja käid aga kempsus ära ja paber on ka kenasti olemas. Ei peagi põõsas sääski toitma. "Võimas värk" nagu Kingpool ütles. Esmaspäeval sõitsin autoga Tõllu ja Pireti juurde Ninase külla. Jätsin auto bussipeatusesse ja võtsi suuna Tagaranna poole. Möödudes Saaremaa Sadamast sattusin juhtumisi Ivo Linna kontserdile, samuti juhtusin mereääres kokku ülikoolikaaslasega, kes koeraga jalutas. Eks see maailm on ikka väike. Jätsin tema kontsertit nautima ja ise suundusin mööda mere kallast kalurilüla poole. Majad olid madalad, kuid väga ilusad. Ronisin ka linnu- ja loodusvaatlustorni, Estoni mälestusmärk oli väiksem, kui ettekujutasin. Seal sain ka sahmaka vihma,sest suured tumedad pilved juba ammu ähvardasid sealt midagi alla lasta. Kuid see oli soe vihm, mida kaunistas vikerkaar. Ninase pank sai ka üle vaadatud ja nii jooksin mööda mere kallasteed kuni sain võimaluse Ninase külla tagasi pöörduda. Sain veel põllul vikerkaart nautida, mis oli lausa kolmekordistunud. Ja olingi Pireti ja Tõllu juures tagasi. Teisipäeval tegin puhkepäeva. Kolmapäevalt sooritasin jooksu mööda mereäärt Veerele. Veepiiriloli mõnus joosta, kuid varsti läks liialt kiviseks, nii suundusin metsa alla.
Neljapäeva hommik oli ilus päiksepaiseteline. Esmalt käisin Kihelkonnas poes ja siis vurasin päevakule.Triin Vask oli seekord rajameister. Lubati rohket rohelist metsa ja raiesmikke. Seda olen isegi juba palju kogenud, et ilusat metsa on maha võetud ja nüüd vohab seal kõrge hein.Saaremaa päevakul on asjalood nii, et saad kõikide punktidega kaardi ja ise ühendad endale sobiliku raja. Legendid on samuti olemas, väga mugav ja legendihoidja tasub alati metsa kaasa võtta. Eelmisel aastal Viki kaardil, kuiTriin rada tegi, oli paar punkti tõelised loterii punktid. Kohalikud võibolla teadsid kus ja mis, kuid mõnda auku andis ikka otsida. Seekord üllatusi ei olnud, kuigi jah, üks koperdus tuli, mis õnneks väga palju aega ei röövinud. Raiesmikud olid maasikatest punased. Minust nad seekord sinna ka jäid.Neid tagasi minna korjama, kahjuks aega enam polnud.

14. juuli 2013

27.juuni- Kandla

Olen juba kolmas päev Saaremaal ja et orienteerumine ära ei ununeks, siis päevakule. Minule uus maastik ja siinmail ka teine kord kaardiga metsa minek. Kes selle kaardi küll valmis nikerdas!? Seda polnud kohapeal võimalik tuvastada, kuid kõrgusijooned olid vägagi segased ja nii mina metsaga pikemalt tutvusin ka. Kuid kokkuvõtteks oli krossijooks ja vaatamata minu mega puhkepausile polnud ma viimane. Hiljem selgus,et kaart on aastast 98,kuigi veidi korrigeeritud. Siit ka kaardinäide. Start ja finis asusid tänagi samas kohas. Õhtul tegin kerge lõdvestusjooksu Kalja matkarajale. Info ütleb küll,et liigu mööda sinist tähistust, kuid see on kahjuks halvasti nähtav. Nimelt kui jõudsin esimese kurisuni ja püüdsin silmata selles kõrges heinas kuhu edasi peab minema, siis mina küll ühelgi puul märki ei näinud. Nii koperdasin seal ojakeste vahel, õnneks oli kuivem periood.lahe oli vaadata kuida vesi lihtsalt kaob maa alla. Eelmisel aastal külastasin sama matkarada, kuid siis oli vett rohkem ja ojast edasi polnud võimalik minna. Võtsin siis suuna metsa ja vaatasin seal ringi, et äkki see rada siiski läheb kuskil edasi. No läkski.Sain uuesti rajale.  Need kurisud on ikka võimsad asjad, kevadel ja sügisel oleks siin täitsa põnev. Eile jooksin Pidulast Karujärve poole ja tutvusin Dejevo ( tasub lugeda) puhkeala ümbrusega. Suusarajad olid kohati maasikatega kaetud, ei saanud neist mitte üle joosta. Sõin, jooksin ja jälle sõin. Pidulasse jooksin esmalt mööda kruusateed, kuid seal keerutasid autod suure tolmupilve liiga üles, nii suundusin metsa alla.

23.juuni- Jaanipäev

Tänavune Jaan oli tubli ja lubas rahval lõbutseda, vihma ei sadanud. Veetsime kena nädalavahetuse Tammistu külas. Traditsioonilisel küla jaanitulel tehti lõket, mängiti erinevaid mänge ja toimus viktoriin. küsimused olid seekord nii rasked, et isegi pooltele küsimustele ei suudetud õigeid vastuseid anda. Kuid mõned tarkuseterad olid mul siiski varuks ja nii sain auhinna omanikuks,raamatu -Arvo Kukumägi. Alasti elu. Lugesin selle paari päeva pärast hooga läbi, väga hea raamat.
Aiatsime peale väsitavat Jaani  pererahval maatöid teha ja olime niisama rõõmsad.

25. juuni 2013

22.juuni- Paukjärve

Hommik saabus üllatusega, paduvihmaga, mis mu üles ajas. No ei pole võimalik, kas tõesti juhtub nii nagu eelmisel aastal, et sajab terve päeva. Õnnes see nii ei läinud. Täna oli stadifortuuna minu poolt ja startisin täna tagumiste seas. Kõik poisid olid juba metsas ja nobedamad juba väljaski, kui mina ennast starti hakkasin sättima. Mul oli veel aega küllaga, kuid mida sa ennast ikka võistluskeskuses küpsetad, kui võib ka starti jalutada. Nii saigi  koos Urmasega starti poole jalutada. viimases punktis oli Kristina, kes kohe pilti tegi.
Jõudsin starti ja aega oli veel lahedalt. Sai siis veidi järves lobistatud.ujuma just ei läinud, kuid julgemad läksid sumaki vette ka. Arvata võib, et riided kuivasin esimeste punktide läbimisega juba sootuks.lõpuks tuli ka minu aeg startida. Täna stardi kolmnurga leidmisega probleeme ei tekkinud. Kuid veidi punaseid rõngadid oli kaardil korraga palju küll.
1- 101, kohe enne esimest punkti pannakse sinu füüsiline vorm proovile. Tõusu lõpus kõnnin, kuid punkt ei ole keeruline.
2- 229, ei tea miks, kuid jooksen nõlvast alla  sooserva. Milleks ma siia tulin, kui punkt hoopis üleval on. Viga üle minuti. Jooksen mäkke üles ja  väikesel lagendikul lohus punkt ongi.
3- 102, lihtne soo.
4- 230, jooks punkti.
5- 103, väike tipuke.
6- 104, jooksen otse, ületan kraavi, oleksin pidanud hoopis vasemale hoidma. Kuid õnneks jooksen otse punktile peale.
7- 105, tuttav sooke.
8- 226, jooksen taas paralleelselt teega, lohk käes.
9- 106, selle punktiga sai veid koperdatud, õigemini jooksin punktist üle ja mööda, kuid kätte ta sain.
10- 109,  jooksen veidi mööda teed vasakule, sealt läbi lohu üles mäkke. Punkt orvadis juba paistab.
11- 210, suunaga lohku.
12-108, jooks teeni ja sealt orvandisse.
13- 220, lihtne, reljeef hästi näha, punkt leitud.
14- 219, kahe sügava lohu vahelt punkti.
15- 218, veidi keeruline lugu, kuid lohu saab kätte.
16- 199, jooksen mööda nõlva liialt ülesse, saan õigel ajal pidama ja allapoole mindud. Orvand leitud. Algab reljeefi osa. Eks veidi pabisan ka ja hoian tempot tagasi.
17- 217, jooksen üle nina mäest alla, suunaga panen puusse ja jõuan vasakpoolsema kraavi juurde. Järelikult teine kraav.
18- 174, mis siin ikka keerulist aine jookse otse. Kuid millegi pärast pidurdun, sest tundub nagu oleksin juba küllalt jooksnud. Kuid tuhkagi, kaotan minut või isegi kaks, kui jõuan selgusele, et tuleb ikka edasi joosta.
19, 121, otse väikese vasaku kaarega soosaarele.
20- 120, mäest üles ja siis jälle alla, orvandisse.
21- 123, kaval punkt mul läheb õnneks.Punkt kuusettihnikus peidus.
22- 122, jälle alla ja üles ja veel veidi alla.
23- 211, sunnin ennast jooksma, õnneks viib tee punkti.
24- 175, veidi risune minek punkti.
25- 200, pole keeruline, orvand leitud.
26- 176, jooksen liiga vasakule, kuid mäest üles rühkimisest ei pääse niikuinii, punkt kaugelt näha.
27- 185, jooksen joogipunkti ja sealt edasi punkti.
28- 177, teel punkti kaldun paremale ja jõuan mitte minu punkti orvanisse, õnneks reageerin kiiresti ja leian oma lohu ka kätte.
29- 184,  jooksen ümber mäe orvandisse. Puud risti eest, saan punkti kätte.
30- 178, väike vääratus suunaga, kuid mitte palju.
31- 204, otse punkti.
32- 205, läbi augu oma lohku.
33- 187, suhteliselt lihtne punkt.
34- 186, üle soo ja punkt käes.
35- 189,  ilus punkt. Kümme punkti veel.
36- 206, tõuse ei tahaks enam joosta, kuid peab ja siis jälle alla.
37- 190, jooksen läbi augu otse punkti.
38- 228, nähtavus hea, punkt leitud.
39- 207, ei midagi keerulist.
40- 192, tuttav koht, eile sai siin oldud.üllatuseks anti siin juua ka.
41- 193, kaotasin järje  ja ei leia kohe kaardilt kuhu ma minema pean.  jooksen hooga pikki nõlva liiga kaugele. leian end punktis 213. Taasi jooks.
42- 231, väike eksimus suunaga.Järelikult olen juba väsinud.
43- üle tee otse punkti.
44- 221, udupea näen kaardilt küll, et punkt on pigem allpool, kui üleval, kuid teen siiski kenakese kaare ja võtan üleliigse tõusu, et taas alla joosta.
45- 100,  hoian veidi paremale, et mitte rohelisse sukelduda, jõuan teerajani ja jooks mööda rada. Vaatan kella alla tunni täna vist aega ei saa, veidi jääb puudu.
F, särtsu spurdiks enam ei jätku, olen 4 sekundit aeglasem kui eile. Läbi.
Üllatuseks teen parima aja. Üldvõidust jäi puudu 8 sekundit.No kes käskis eelmisel päeval 5 minutit viga teha.
Õhtul matkasin rannaäärsetes paikades, mõnes polnud üldse käinud, mõni lapsepõlve ajast tuttav ja sai Võsul suveetendust "Kööki" vaadatud. Ütleme siis nii, et etenduses pettusin. Aga see on loomulikult enda viga, et ma kuidagi aru ei saanud, mida etendusega inimestele öelda taheti. Kavaleht oli sisukam ja vägagi huvitav, kuid laval toimuv seda küll väga edasi ei andnud. Kurb:(