28. aprill 2011

28.aprill- Jõelähtme

Tänane mets oli jooksmiseks super. Rohi pole jõudnud kasvada ja puulehti polnud ka segamas. Mõni veesilmgi veest prii, et sai hästi lõigata.
Lehtede puudumine ajas ühes kohas veidi segadusse, mulle tundus, et olen ilmatuma maa jooksnud ja tegin lausa tagasijooksu. Kuid õnneks märkasin, et miski ikka ei klapi ja tuleb siiski edasi joosta. Ja nii oligi, veaminuteid kogunes liigagi palju. Seda rõvedat lehka seekord niipalju polnud, et jooksjaid häiriks.
Jõudsin nubin-nabin veel tantsutrennigi. Oo, need jalad polnud mulle kuigi tänulikud, et trenni läksin. Õnneks saab homme hommikul piisavalt kaua magada, et taas end siis jälle jooksulainele häälestada.

27. aprill 2011

26.aprill- Kangru-Raudalu

Jäin vähe metsa minemisega hiljaks. Plaanisin jõuda 18-ks, aga jõudsin enne seitset. Üritasin teha kiire jooksu ehk lootsin enne startide sulgemist metsast välja saada, et Mihkliga veel matkata. Kahjuks jäin 2 minutit hiljaks. Kuna ei näinud ette, et metsas ühe punktiga mis augus veidi kauem läheb. Üsma mitu minutit viga sai tehtud. Nii Mihkel metsa ei saanudki. Uitas niisama ja korjas oksarisu.
Üldiselt oli joosta raske, jalad tinarasked jne. Jooksmiseks liialt soe, aga metsas oli suhteliselt kuiv. Mõnda lumesiilu metsa all ikka kohtas. Soos oli vett piisavalt, kuid jalad väga mudaseks ei saanud, kui oskasid õigeid valikuid teha.

23. aprill 2011

23.aprill-Jüriöö Keilas

Täna olnuks kohe väike juubel, tubli 5 aastat osaletud Jüriööl. Kuid minule on see täna neljas kord, sest eelmisel aastal vigastuse tõttu ei saanud joosta. Järgmisel aastal on oodata siis töövõitu.
Sandri pilt.
Kokkuvõttes võib öelda, et ütlemata tore võistlus oli. Proloog-o oli vahva, sai pingevabalt punkte läbida ja igasuguseid ilmaasju samal ajal arutada. Peale rongkäiku lubati ka loosiauhindu jagada. Põnevust jagus.
Kultuuriprogramm võinuks veidi asisem olla, kuid eks rahvakultuuri peab ikka esiplaanile tooma ja rõhutama. Kuidas siis muidu traditsioonid edasi saaksid püsida. Ise aastaid rahvatantsu harrastajana võin öelda, et ise tantsida on ikka parem, kui seda vaadata. Eks see jalake hakkas rütmi kaasa lööma küll. Memmede laulud tegid ka südame soojaks. Tervist ja veel kord tervist neile.

Ma saan vägagi hästi aru, et oma jooksu tuleb analüüsida. Kuid kahjuks pole hetkel selleks aega, et kirjutada. Äkki homme.
Tulemused.

21. aprill 2011

21.aprill- Pirita

Rada oli kiirjooksjatele soodne. Minule siiki mitte. Paar viga tuli, mitte väga suured, kuid ajakulu oli ikka.
Mets ise oli mõnus, lehti polnud, nähtavas küllalt hea. Vett ka piisavalt vähe, jalgupidi kuskile sisse ei kukkunud. Mõned kraavid olid vähe laialivalgunud, kuid mättad olid toekad ja nii jäid jalad päris kuivaks.
Eelmistel võistlustel lumes sumpamine on lõpuks oma tahtmise saanud ja nohu kimbutab mind hirmsasti. Kurgus kraabib ja nina on kinni. No katsu sa siis niimoodi normaalselt joosta.

20.aprill- Järvi järved

Tallinna MV Öises metsas tõotas tulla põnev ja ootamatu. Mida ta ka oli.
Kuidagi on jäänud mulje, et lund jagub nüüd vist suveni.Talve hakul sai seda lund aina oodatud ja kui ta hakkas sadama, siis polnud enam otsa ega äärt. Nüüd jälle ei taha ta viisakalt ruttu ära sulada.
Mind veidi kohutas raja pikkus, arvasin jäängi äkki metsa. Oma tagala kindlustamiseks võtsin kaasa suurema aku, et enne lõppu pimedasse metsa ei jääks. Mida korduvalt on juhtunud. Eesmärk oli siiski rada läbida, koht polnudki tähtis. Noh, viimaseks ka nagu jääda ei tihanud. Aga kunagi ei tea ju ette, mis metsas toimub.

1-33, alguses mööda teed joostes võis märgata, et tuulemurdu on ikka metsas ohtralt. Kuidagi ei kiskunud metsa.Punkti leidmisega oli veidi tegu, kuid võetud ta sasi.
2-35, hea jooksu etapp.
3-44, selle augu leidmisega läks kauem. Saanud selles võsas-tuulemurrus alguses arugi, kus ja mis.
4-36, läksin suunaga rappa ja ukerdasin tuulemurrus, lisaks kabrutasin valele nõlvale. Tundsin mõningast lootusetust, kuid võetud punkt ikka sai.
5-45, lihtne, aina jookse.
6-50, hea lihtne etapp.
7-51, tundus samuti lihtne, kuid millegipärast kaldusin liialt paremale ja tegin kena tiiru.
8-43, teekond punkti tundus lõputu, hetkel ei saanud kohe arugi, et kaugele ma jõudnud olen. Nii jooksin teeni välja, et näha, kus ma täpselt olen. Selgus, et joosta veel küllalt.
9-48, jooksukas mööda teed.
10-47, veel kord jooksukas.
11-46, pikk etapp ei riskinud otse minna, nii jooksin mööda teed. loomulikult oli see pikem variant, kuid minule kindlam.
12-31, sinna minek oli üks ukerdamine. Punktist väljumine veel suurem ukerdamine.
13-60, lõpuks kui teele sain, tuli anda jalgadele valu.
Tehtud.

18. aprill 2011

18.aprill- Saue tammik

No tänane päevak oli kui julgustükk omaette. Tegelikult lootsin ma nautida ilusat päeva ja jooksmist. Aga läks vastupidi. Tuul oli jahe, kuid ilms siiski ilus. Peeti karujahti. Ilus karu oli, selline kollaste kõrvade ja kummisäärikutega. Milleks talle need?
See selgus vähe hiljem. Ka unes poleks ma seda, mida tammikus nägin, näinud. Vesi lainetas kõikjal. Alguses püüdsin kuidagi kuiva jalga säilitada ja jooksin kust aga sai ringi. Kuid sellest polnud kasu midagi. Rajameister oli punktid ikka kaugemale vette toppinud. Kaardil punkt kenasti teel, kuid sinna viis veetee. Nii sai sumatud põlvini ja lausa puusani vees. Alguses ikka tasu ja targu, lõpuks juba joostes, kui see võimalik oli. Selle vetevälja tõttu kadus igasugune orientiir, kus miski asub. No mõned kõrgemad kohad ikka olid veidi abiks. Nii jahmerdasin ühe punktiga ikka kõvasti, enne kui taipasin, et olen ikka vales kohas. Kuna valisin tavalise suuna, siis kaart oli kahepoolne, st joosta tuli kaks ringi. Teisel ringil, oli paar pikka etappi, kus ma 2-st punktist minema hakates lugesin kaarti valesti ja läksin kolmanad asemel 6-sse, siis 5-sse ja 4-sse ja lõpuks 3-sse. Siis märkasin, et midaaa. Kuhu ma nüüd siis pean minema. Tuli tagurpidi ehk edaspidi uuesti joosta. Ja see 6-36 oli kenasnti vees kivi kõrval. Kust ma juba korduvalt olin mööda sumanud.
Mõtlesin juba , et katkestan ja lähen koju. Aga punnisin ikka lõpuni. Kiiresti jalad kuivaks ja tantsutrenni. Mõtlesin küll, et seekord jätan vahele, aga tüdrukuid ei tahtnud alt ka vedada, nii jäin küll hiljaks, aga siiski jõudsin.
Nüüd olen nii väsinud ja joon teed ning turtsun. Homsest kuni neljapäevani olen koolitusel. Teisipäevaku jätan seekord vahele, öisele ikka lähen, aga neljapäev kisu eriti kiireks. Algavad neljapäevakud ja kell 8 õhtul veel teinegi trenn ootamas. Kui kõik logistiliselt klapib, siis jõuan kõikjale kuhu vaja.

16. aprill 2011

16.aprill- Sõõru

Kuigi kevad juba ammu käes, oli võistlus Tartu Kevad, siiski talvine. Lund oli tõesti oodatust rohkem kui lootsin. Õigemini ma ei tahtnud uskuda, et lund niiii palju on.
Sõit Sõõrule kulges ladusalt. Seekord oli meie seltsiliseks Kirti. Poisidki pidasid pika autosõidu kenasti vastu.Sõitsime mööda Tartu maandteed kuni Põltsamaani, sealt Jõgeva peale ja edasi juba Palamuse jne. Tegime Kükital väikese söögipeatuse ja nii oli poiste tuju jälle ok. Väikeseid nägelemisi ikka tuli.
Söörule jõusime parasjagu, nii pool tunnike enne minu starti. Mina olingi esimene startija meie autoseltskonnast. Märten ja Markus startisid 10-20 minutit peale mind ja Kirti startis alles enne kolme.Mihkel seekord ei jooksnud, tema tegeles lihtsalt värskes õhus viibimisega.
Starti oli üle 2 kilomeetri ja see teekond sinna tundus vägagi pikk. Arvasin, et metsas joosta ma enam küll ei jaksa. Ja kui startides seda meeletult ilusat lund nägin, ei tekitanud see minus mingeid positiivseid tundeid. Kõige rohkem pelgasin seda, et jalad saavad järjekordselt lund, külma ja vett. Alguses see ei häirinud, kuid mida enam aeg veeres ja rada kuidagi edeneda ei tahtnud, siis tekkis küll tunne, et appi jalalabad täitsa tundetud tükid all.
Raja seiklustest kirjutan veidi hiljem. Hetkel on väljas kena päiksepaisteline ilma ja kohe kisub õue.

Õu nüüd puhtaks riisutud, väike lõke ka tehtud. Vaatasin hoovi siis veidi kriitilise pilguga ja tõdesin, et suuremat sorti kaevetöid peab plaani võtma. Aga nüüd veidi jooksust ka.

1-57, viis joones mäest üles, kus pesitses mitu lohku, sellega probleemi polnud. Kuid kuidas minna edasi?
2-40, oli pikk etapp. Kui lund poleks, siis jooksnuks ma karjääri serva pidi ja siis üle raiesmiku, ka teevariant poleks paha. Ma ei tea mida ma lootsin, kuid võtsin suuna tee poole. Mis tegelikult polnud kuigi meeldiv ja teekond oli tõeline ukerdamine lumes. Mind lohutas seegi, et polnud seal üksi. Siis tegin veel kord ühe valiku vea, sellest veel lisasumpa. Teel punkti nägin enne mind startinud Marjet, tema tuli juba kolmandast punktist.
3-40, suhteliselt lihtsalt läks see.
4-43, nüüd olin targem ja jooksin õiget rada pidi, jõudsin mingile sihile, mida kohe ei märganudki. No oli see vast vaevaline minek, kui elektriliini alt läbi sai sumadud, siis punkt juba oli vaatevälja kaugusel.
5-32, minekuga lasin jälgedel ennast eksitada ja ronisin mäkke, kuigi oleks võinud mäe külgepidi kulgeda. Siis ei näinud ma kohe punkti, sest see jäi kenasti kuuse taha varju. Nii ma olin veidi segaduses, et mis nüüd? No eks need värvid kaardil ju ei tehtnud reaalsusega klappinud.
6-41, siin tegin auringi, kuigi mitte väga suure.
7-58, vot see oli pähkel. Ühtegi head varianti polnud. Otsustasin minna otse. Mööda raiesmikku oli hea joosta, kuid võsavahel oli taas lumesumpamine. Igatahes mulle jääb siiani selgusetuks kuidas ma punktini jõudsin, kuid jõudsin.
8-45, alguses jooksin mööda kõrgusjoont kuni raiesmikuni, siis paistis, et pikki elektriliini jookseb hulga rahvast. Ju on seal joostavus parem. Võtsin ka suuna sinna, kuigi metsa all oli samuti lumevabasid kohti. Kuiva jalaga oleks mööda kõrgusjoont saanud punkti, kuid mina läksin mööda sood lõikele. Lund oli seal rohkem kui tarvis ja selle all vesi. Jalad said mõnusasti jääkülma veega karastatud. Varbaid ei saanud juba ammu liigutada, õigemini ma ei tundnudki neid.
9-51, suundusin mööda kõrgemaid kohti punkti poole, lumikate oli elektriliini all ikka väga erineva paksusega ja just seal kust mina sellest risti üle läksin oli see paks ja sisse vajus ikka mõnusasti. Jookse siis kui tahad. Lisaks sellele kaldusin sihile, mitte rajale, kuigi seda rada polnud märgata. Kuid arvata võib, et paljud olid varem sealt läinud. Tänu kõrvalekaldele sattusin voolavasse vette ja kastsin külmetavaid jalgu taas. Kuid künkake paistis juba.
10-50, otsustasin minna mööda teed nii palju kui saab. Teel kohtasin Markust, jalutas seal ja läks 51-sse. Minu ees jooksis kaks noormeest ju M16 klassist, sest suund oli neil sama. Sai veidi ekseldud, sest taas lasin kaardi värvist ennast segadusse viia.
11-49, noormehed kalpsasid üle soo ja tegid seal kriiskavaid hääli, sest ees lainetas vesi. Mina olin seekord targem ja joosin mööda rada, mis oli täiesti joostav. Nii jõudsin ninale enne, tegin neile pikka nina.
12-52, lõpuks ometi saab see rada läbi. Ette jääv roheline mets ei meelitanud otseminekule. Minust möödust Maido Kaljur ja veel paar meest, neil vist sama tee. Nemad võtsid suuna teele, ma siis ka.
13-100, jooksin teele, mis oli kui kuumaastik ja jooksmine oli pigem purjus inimese tuigerdamine. Õnneks polnud ma seal üksi ja tuikumine läks lõbusasti. Kuigi see nõudis vägagi suurt pingutust.
Finiśisse viis väike tõus, mis oli lõpus liiast. Aga lõppu ma siiski jõudsin. Varbaid ma ei tundnud. Autos läks ikka kõvasti aega, et jalad jälle tundelisemaks muutuksid. Sai ka kohe kuuma teed joodud.
Just sellel hetkel kui lõpetasin öeldi, et Märten on M14 klassis võitnud. No vähemalt keegi on tubli.
Kui seda lund poleks olnud, siis olnuks see vägagi tore võistlus. Ka eelmisel aastal Käärikul oli lund ja lõpus hakkas ka sadama, siis olin ma ise äpu ja vigastatud.
Esimest korda sai Tartu Kevadel, Kaiu kaardil võisteldud. Siis oli mets juba kuiv ja lehtivaid puid nagu oli ka. Korjasime sealt mõned puugid kaasa.
Seekord siis sellist ohtu polnud.
Kokkuvõtteks oli meie autoseltskond tubli. Märten ja Kirti said esikohad. Märten ploki limonaadi. Mina sain juustu omanikuks, kuna teise koha omanik oli juba lahkunud, sain valida kas juust või moos. Mina valisin siis juustu, sest moosi oskan ka ise keeta ja moosi hetkel jätkub ka.
Tagasi sõitsime mööda Piibe maandteed ja alati tundub tagasitee lühem, kuigi ajaliselt tegi sama välja. Hea oli valges koju jõuda.

14. aprill 2011

13.aprill- Pirita ringrada

Taas siis Pirital ringe jooksmas. Seekord siis öine ringitamine. Mis ka tegelikult selleks kujuneski. See lumes sumpamine tüütab lõpuks ikka ära.
Jalad olid juba peale 8-dat punkti märjad. No ma ei kujuta ette, mis seal jüriööl metsas toimub, kuid mingi strateegia peaks jalgade kaitseks küll välja mõtlema. Mul on ikka vedanud, ptüi-ptüi, et ma haigeks pole jäänud.
Jooks täna küll eriti hästi ei sujundud. 6-st kp-st hakkasin jooksma hopis 8-sse ja siis alles 7-s ja jälle 8-s. 10-st jooksin mööda ja 15-st jälle üle. Kuigi seda punkti ma nägin, kui olin teel 10-sse. Viimase punktiga jälle juhtus nii, et milleks otse minna kui ringi saab ka. Ja nii oligi.

12. aprill 2011

12.aprill- Männiku

Täna sai siis avajooks teispäevakutel tehtud.
Lumeolud olid mitmekesised. Leidus nii üpris sügavat lund kui ka päris paljast ehk lumeta maad.Paar korda õnnestus ka madalamad kohad üles leida, mis lume all peidus olid ja hooti sai ka kaevikutesse sukelduda. Liivas jooksmist tuleb nüüd rohkem harrastama hakata. Ühesõnaga tuleb kohaneda ja harjutada.
Jooks iseenesest oli päris ladus.

Uuel hooajal tuleks veel otsustada, millises klassis joosta.
Kuna Mihkel juba koolipoiss, siis tillurajale enam asja pole. Samas oskusi napib, et iseseisvalt suurte poiste radasid vallutada. Peaksin nüüd ise õpetaja rollis olema ja temaga mööda metsi matkama-õpetama-suunama-kontrollima. Selgusetu on veel Mihkli oma seisukoht, et mis ta ise asjast arvab-soovib-tahab-loodab.

11. aprill 2011

Täna sai hoolega rahvatantsutrenni tehtud. Veidi kehvasti alguses läks, sest paar nädalat on sellest trennist tulnud paus.
Aga hea, kui kehamälu ikka eksisteerib ja sammud tulid juba trenni lõpus täitsa kenasti välja. Loota võib, et järgmisel esmaspäeval on suurem osa ikka meeles.

Teisipäevakud alustavad taas. Kuid minu üllatuseks on nad stardimaksu ikka nii palju tõstnud, et ületavad ka neljapäevakute stardiraha. No Männikule kavatsen minna, kuid kas edaspidi motivatsiooni leian, seda vaatan hiljem.

7. aprill 2011

Täna sai tublisti tantsutrenni tehtud. Mis jalgadele mõnusa ümmarguse tunde tekitas. Igatahes hea enesetunne pani tahtmatult mind mõtlema, et kas ei peaks Ilves-3 võistluspäevade vahel Tartu vurama ja kasutama võimalust osaleda mõnel toredal üritusel.
No, raske saab see võistlus siis küll olema. Mõtlen , vaatan, kaalun ja viimasel hetkel kindlasti otsustan.

6. aprill 2011

6.aprill- Varsaallika

Väike puhkus ei tee ju vahel paha, kuid täna metsas joostes tundsin, et jooksust puhata ikka ei või. Kuigi füüsilise koormuse pärast ma eriti ei muretse, seda on rohkemgi kui vaja.
Ilm täna polnud kuigi rõõmustav, sadas. Õine seekord Pirita kandis, siis sai asjatoimetused korraldatud nii, et jõudis ka veidi Kristina juures külas olla. Hea tee oli väga abiks, sest ma ei kujutanud ettegi, et ma vees sumama hakkan. Kuigi väikesed kahtlused ja kõhklused selles vallas ikkagi olid.
Teed juues ja juteldes, uitas mõte möödunud aasta samasse perioodi ja kuna esmaspäeval taas jooks Rakus, siis ehmatusega tõdesin, et kas ikka tasub sinna minna. Sest eelmisel aastal samal päevakul jooksin endale oksa jalga, mis õmblemist vajas ja Jüriöö jäigi jooksmata. Seekord tahaks ikka osaleda.
Täna jäin suunajooksule kindlaks ja jooksin suunda, kuid jooksud ringi olid paremad valikud. Enne lõppu oli tõeline veetakistusjooks. Joosta sai nii silmaga nähtavas lahtises vees, kui lume all peidus olevas vees. Kraavi-ojakeste veetaset ma seekord ei mõõtnud, kuid peaaegu oleksin seda ka teinud.
Kodus olles on ikka hea teed juua ja Riia palsamit manustada, lisaks mõned ingveritükid suhu pista.
Loota võib, et ka homme olen terve.

3. aprill 2011

2.aprill- TTÜ spordihoone

Sise-o viimane etapp toimus TTÜ spordihallis. Mäletan, et esimesel korral ei saanud ma kaardist tuhkagi aru. Seisin ja vaatasin ja aru ei saa kuidas sinna esimesse punkti minna. Toona kulus mul selleks pea 10 minutit.
Seekord sai kiiremini. Hoome juba teada, radagi polnud kuigi keeruline. No treppidel liikumise suunad olid ka enam-vähem kiiresti õpitavad. Rajameister oli ikka kohtunikud kriitilistesse kohtadesse pannud.
Esimene ring läks suht kehvasti, kuid teine oli juba parem. Jõudsin ka A finaali, kus kahjuks pidin noorte tüdrukute kiirusele anna andma. Oma osa selles oli ka minu hämming, kui ma esimesse punkti kohe mindud ei saanud. Kaotasin sellega oma 45 sekundit, mis lõpus olnuks vägagi oluline. Aga seekord niimoodi ja tuleb vaid oodata millal järgmisesse klassi jõuab. Kuid sinna on veel aega.
Märten oli ka seekord päris tubli. Jõudis samuti A finaali ja pidi jõudu katsuma Shvedi,Tarmaku, Eensaare, Tammemäega ja Anderssoniga. No pole vaja mitu korda arvata, et Märten oli kuues, kuid noorte klassis esimene.

1. aprill 2011

Täna mõtlesin hoopis ebasportlik olla ja vedasin õmblusmasina kapist välja. Oligi teine juba tolmu koguma hakanud. Õmblesin kohe mitu tundi.
Peaks meenutama, et kunagi oli ikka rohkem aega õmblemisega tegeleda, kuid elutempo ja töö sundis selle tahaplaanile jätma. Ja eks mõni tegelane ei hinnanud või märganud isetegemise oskust või polnud selleks aega.
Ja eks nüüd on mõnel inimestel raha rohkem kui varem ja võivad endale lubada kõike seda millest toona unistasid või ilma jäid. Kuid olulised inimesed on siiski unustatud, aega nende jaoks ikka pole.
Eelmisel suvel tahtis mu üks sõbranna õmblusmasina vanarauaks viia. Minu poisid vedasid selle koju, õmbles see küll, aga mitte riiet. No, nädal- kaks mässati masinaga. Ühel päeval, aga avastain, et õmblusmasin juppideks lammutatud ja kokku ei mõistnud seda enam keegi panna. Ma ka ei hakanud ennast sellega vaevama. Nüüd see seisab nukralt üksi nurgas. Ei raatsi ära ka viia, äkki läheb siiski tarvis. Võibolla leiutatakse sellest veel midagi.