29. oktoober 2012

Teatri maraton

Eelmisel nädalal oli lastel koolivaheaeg ja nii tegin endalegi väikese vaheaja. Märten oli tubli ja käis treeninglaagris. Mina jälle sisustasin oma nädala koolituse ja teatris käimisega. Nii sai kokku neljal korral erinevaid teatreid külastatud. Alguses oli plaanis kahel etandusele minna. Kuid õpetajatele pakuti väga soodsaid pileteid Draamateatrisse ja siis mõtlesin, et miks ka mitte. Ammu olin mõelnud mõnda etendust külastada, kuid sinna ei saa kuidagi pileteid. Äkki kunagi ikka õnnestub. Maraton sai alguse komapäeval Draamateatris, kus vaatsain etendust Õitseng. Kaasa sai kutsutud Maris ja Kristina. Alguses oli mu mõtetes segadus, et mida siis täna mängitakse. Kuid mõned mälupildid lapsepõlvest seondusid etendusega küll. Lavastuses oli kasutatud minu arvates 70.- 80.-date omaseid situatsioone, kus oluline oli omada suvilat või maamaja. Kindlasti pidi kõik tööd ise tegema ja nii igal nädalavahetusel ja kõik võttis väga palju aega, et puhata ei saadudki. Omavahelistele suhetele ja märkamisele polnud kellegil aega. Neljapäeval teatris ei käinud, kuid Tallinna neljapäevakute lõpetamine TTÜ aulas andis vahva etenduse mõõdu välja küll. Medaleid seekord meie perele ei jagatud, kuid minu loosiauhinna sai Märten endale. Reedel tegi ilmataat paljudele tünga ja lasi maha sadada hulga lund. Kella 17 paiku sai selgeks, et kui tahan õigeks ajaks Estoniasse Fausti vaatama jõuda, pean tegema suuremaid jõupingutusi. Kella 18 mõistsin, et hilinemine on vältimatu. Ei sõitnud buss, ei tramm. Rahvast oli igas peatuses rohkem kui tavaliselt. Lõpuks tramm siiski tuli, kuid kaugemale kui Kosmos ta ei sõitnud, sealt sai siis jala edasi mindud. Jäin 10 minutit hiljaks, kui kokkulepitud. Tänud kaaslasele, kes ilmastikutingimusi trotsides ikka kohale jõudis. Etenduse algust lükati samuti 10 minutit hilisemaks. Ka hilinejaid lubati saali, mida tavaliuselt ei tehta. Etendus täitis mu ootused. Olin raamatut väga ammu lugenud ja siis tundus see kõik väga müstiline. Eks me vahel mõtleme ja imetleme pahelisust kasvõi Mefisto kehastuses. Sellega seoses meenud Võru mammi ütlus: parem vana varjun, kui noore ilun. No jah, mis salata, Mefisto oli täitsa kena mees Ain Angeri kehastuses. Aga, tegelikult meeldivad mulle hoopis teistsugused mehed. Noorena arvame, et kõik võimalused on meil armastada ja armastatud olla olemas, kuid vanemaks saades mõitame, et palju on jäänud enese imetluse ja enda saavutusvajaduse tõttu andmata, tegemata või pole märganud seda, mis meil tegelikult olemas on. Õhtuks oli ilm ka kenamaks läinud, bussid sõitsid ja koju sai kenasti. Laupäeval käisin koos poistega Nuku-ja Noorsooteatri etendust Kevadist ärkamist vaatamas. Teatrisaal asub Ülemiste keskuse taga keevise tänaval. Alguses mõtlesin, et lähen sinna autoga, mugav ja parkimisega pole ka probleeme. Aga kuna ma talverehve ei taibanud ennatlikult autole alla panna, siis pidime sinna sõitma trammiga. Ja täitsa mugav oli ka niimoodi minnes. Etendus oli hoogne. Poisid alguses olid teatrisse mineku vastu, kuid õnneks Tomi-Andre kiitis Märtenile etendust ja nii olid lõpuks kõik rahul. Nädala lõpetasin taas Draamateatris, kus vaatasin koos õega etendust Punane maalikunstnikust Mark Rothkost. Ain Lutseppa on alati nauditav vaadata. Filosoofiline ja emotsionaale etendus. Eriti jäi meelde fraas Tore, mida inimesed liiga palju kasutavad: tore on , tore ilm, pidu on tore, läheb toredasti jne. Vaadata tahaks veel Kui inglid sekkuvad, Kaevuritest kunstnikud, Kontakti ja Cancuni. Viimased on välja müüdud ja pileteid saada on tõsine probleem. Aga ehk lõpuks ikka veab.

25. oktoober 2012

20.oktoober- Pääsküla

Pääskülas sai vihmas Libahundi jälgi otsitud. Võistlus oli taas põnev. Ekstreemsed ülesanded tegid võistluse huvitavaks. Seekord ujumise jätsime vahele, kuid tuli ületada veetakistus trossi mööda kõndides. Korraldajad küll lubasid, et seda saab teha kuiva jalaga. Kuid öelge palun, kuidas on võimalik, et jalad jäävad kuivaks, kui nad juba enne märjad on. Samuti said jalad niikuinii põlvist saadik märjaks, kuna trossile astudes ma lihtsalt vajusin sujuvalt vette. Ja vesi oli külm, kahetsesin veidi, et polnud jalgu korralikult määrinud. Samuti sain arvatavasti viljakuivati kõrgemast aknast alla laskuda. Seda tegi ka Mihkel, väga tubli. Temal läks see ülesanne libedamalt.
Meie võistkonna üldine vorm oli keskpärane. Loomulikult laneerisime megaraja, mida täita ei suutnud. Ja eks seda jooksmist on sellel aastal ka küllalt olnud.

18. oktoober 2012

13.oktoober- Piirumi

Ilm oli jooksmiseks lausa super. Minu jaoks veidi külm,kavatsesin soojapesusärgi selga jätta.Eriti külm hakkas mul, kui Markus teatas, et temal pole pesu kaasa võetud ja kavtseb joosta särgiga, millel on lühikesed varrukad. Kuid Anu Pallongi väitis, et mis soojast pesust sa siin räägid, palav hakkab ju. Ma siiski ei allunud ahvatlustele ja jätsin särgi selga. Tõsi paari kilomeetri pärast, nõlvadest üles rühkides, tundsin, et pesu on vist ikka liiast. Kuid ma ei pidanud oma valikut kahetsema, sest tuul oli kohati liigagi tugev. Algselt oli infos, et rajal on 3 joogipunkti võimalust, mina läbisin neist vaid ühte. Klassis kus jooksin oli taas vähe osavõtjaid ja seetõttu erilist pinget joosta nagu ka polnud. Kuid see ei tähenda, et ma poleks pingutanud. Juhtuski nii, et raja esimeses pooles tegin paari punktiga kokku 4 minutilise vea ja Merje sai mind kätte. Nii tegime vaheldumisi tempot, kui Merje vedas, siis tegime erinevad teevalikud ja korraga ma teda enam ei näinud. Mõtlesin, et ju Merje on juba kaugel ees. Ega mul jaksu ka eriti enam olnud, sest külmas vees lobistamine tõmbas säärelihase kangeks. Aga kui läbi häda lõpetasin, siis selgus, et Merje polegi mind ootamas. Poisid madistasid ka isekeskis metsas. Märtenil polnud ka vaja eriliselt pingutada ja Markus jalutas raja rahulikult läbi. Tulemused

7. oktoober 2012

6.oktoober- Lindora

TAOK rogainil osalesin Merikesega, talle oli see esimene 8 tunnine rogain. Enne rogaini juhtus mitu äpardust. Sain ise nohu, lisaks kurtis Merike seljavalu ja arvas, et parem oleks üldse mitte joosta. Leppisime siis paratamatusega, et võtame jooksu rahulikult ja ülemäära ei pinguta. Ja Merike ikka tuli. Loomulikult tegime müstilise plaani, mida me ei suutnud täita, aega jäi lihtsalt väheks. Kindlasti ei suutnud me leida meile sobivat planeeringut. Sirgeldasime ühte ja teistpidi. Lõpuks vedas pliiats meid alt, sest kogu planeering oli kadunud, seda märkasime alles veidi hiljem. Lõpuks kõlas stardipauk, ning kõik pistsid punuma. Meie ka, jooksime üle silla ja tõusust saime ka kenasti üles, siis äkki märkasin, et mul pole kompassi. Ilmselt panin ta koos kaardiga maha, kui Merikest ootasin ja kindaid kätte panin. Teda märgates haarasin kaardi ja kompassi jätsin maha. Mis muud, tuli tagasi minna ja vastuvoolu rühkida. Seal kus ma arvasi kompassi jätvat, seal teda polnud. Kahju. Õnneks küsisin starti lubavatelt kohtunikelt, et äkki keegi on nende kätte mu kompassi toonud. Jess, oligi. Oi, ma olin õnnelik ja tänulik, heale leidjale. Jäime põhimassist nii oma 13 minutit maha.No aga vähemasti olid jalajäljed ees olemas. Mõni punkti piirkond oli ikka metsiklt poriseks mütatud.