24. juuli 2010

24.juuli- Jankova Bara


Tänane võistlusmaastik asus 6 kilomeetri kaugusel.
Starti minek oli paras katsumus.Tee väänles ojakese kõrval ja mõnusasti poriseks sain ka, sest ojanirekesi oli palju, mis otsisid teed suurema oja poole.
Rada oli minu jaoks paras katsumus. Suutsin end jälle kuskile kaotada ja otsisin punkti sealt kus teda ei olnud.
Lõpuks leidsin alternatiivi, et pigem ringi kui otse. Kuid siiki õnnestus mul enesekindlus kaotada ja kaarti omamoodi tõlgendada. Hiljem selgus, et kp rõngas lihtsalt varjas olulist info minu eest. Kuid metsast välja ma sain.
õhtul käisin koos Marika ja Üllega Kopaoniku mäel matkamas. Kahjuks unustasin fotaaparaadi maha ja nii ma pilte ei teinud. Kuid vaade oli ilus, kuigi hakkas juba hämarduma. Leidsin mäenõlval rukkililli õitsemas. Enne matka oli just sahmakas vihma tulnud, nii et rohi oli märg ja 60 meetrit laskumist mööda rohtu pole just meeldiv. Kuid matk oli tore.
Õhtul pidi olema öise sprindi autasustamine. Mis hiljem selgus nii see ei ole. Vaid, et öine sprint olnud kohalik serbia auhinnavõistlus. Aga miks meie siis jooksime?! Me isegi ei teadnud, et see ei ole avatud võistlus. Meid lihtsalt pandi stardiprotokolli ja kõik. Sellest tuli igavene jama. Bulgaarlased, lätlased ja meie ka olime nõrdinud. Kuid korraldajal jäi õigust veel ülegi. Ühesõnaga olime pettunud ja valmis rohkem mitte jooksma....

23.juuli-Kopaoniku sprindiralli

Täna on selline tore päev, et saab kohe kahte sprinti joosta.
Sprindi stardid algasid kell 9 hommikul.
Reeglina sprinti mulle meeldib joosta ja ootasin jooksust enamat. Kuid välja tuli nagu tavaliselt.
Esimesse punkti oli mõnus tõus ja see võttis jalad kinni, ning mõtlemise ka. Seejärel tegin jämeda vea, hakkasin teise punkti asemel 14-sse jooksma. Nii ikka juhtub, kui rajad risti-rästi lähevad. Õnneks olid punktid suhteliselt lähestikku, kuid jamamist oli siiski. Hiljem tegin sama 14-nda punktiga teevaliku vea. Koperdasin üle minuti kindlasti.

Peale sprinti sõitsime kultuuriprogrammile. Ülle ja Marika olid teejuhiks.

Mõtlesime, et otsem tee on otsetee, kuid hiljem selgus, et tee tahtis vägisi ära lõppeta. Hullumaja. Kahju, et pilte sellest ei teinud. Ju oli mul emotsioonide taltsutamisega nii palju tegemist, et see ei tulnud pähegi. Õnneks jõudsime asfaldkattega teele tagasi.

Öise sprindi stardid algasid kella 21-st. Mõtlesin, et mis see ikka on veidi majade vahel jooksmist. Tänavavalgustus põleb ja puha. Kuid selgus, et rahvas viidi hoopis metsa kuuskede vahele müttama. Muidu olnuks ju lihtne, kuid mina ikka oskasin ennast kuskile võpsikusse 8 minutiks tiirutama jätta.
Kokkuvõtteks kahte sprinti ei jõua ikka hästi joosta.
Samas oma klassis polnudki mu tulemus väga halb, järelikult tegid teised ka mingit jura.

21. juuli 2010

21.juuli Kopaonik Open 2010


Täna oli esimene võistluspäev. Hommikul sai mõnusasti kaua magada,sest start algas kell 13.00.
Hommikune ilm oli kena, kuid enne 12 hakkas sadama ja vihmapiisad olid ikka võimsad. Õnneks vihm lakkas ja sain kuivalt kell 13.37 rajale.
Minu rada oli 5,2 kilomeetrit, tõusu 285 meetrit ja 16 kontrollpunkti.
Rada oli küllalt raske,sest tõusud olid võimsad ja üles ainult kõndisin.

20. juuli 2010

19.juuli-Lividraga II

Seekord oli mets punkte täis topitud nii, et minu 5,2 kilomeetrisel rajal oli 22 kontrollpunkti, tõusu vaid 50 meetrit.
Kohe kolme esimese punktiga tegin viga, maasrik ujus ei tea kuhu ja ei suutnud ma end korralikult paika panna. Viiendasse punkti jooksin hooga mööda ja siis tagasi. Kuuendasse minnes kaotasin ennast oma 10 või rohkemaks minutiks võpsikusse seiklema. Nii leidsin mitte oma punkti ja esimest korda pidin küsima kus see punkt asub. Siis selguski, et olen oma punktist 200 meetri kaugusel.
Nõlval asetsevate kivide tabamine osutus samuti raskeks, sest nõlv oli kammijaid täis. Õnneks koperdasin oma järgmise kivi otsa, nii sai enda asukoht kindlaks tehtud ja eelmise kivi-punkti sain ka kätte. Edasi oli jooks juba sujuvam, kuid tõuse oli ikka kõvasti rohkem , kui lubatud. Lõpus läks asi ikka kaljuronimiseks. Jube. Kuid hakkama sain ja see oli peamine.

18.juuli- Lividraga I

Hommikuti tõuseme vara, sest rahvast on palju ja kõik korraga sööma ei mahu. Nii olen koos Riinaga varased toimetajad. Pudruga ei viitsi mässata ja nii praeme hoopis mune. Kohtame kadestavaid pilke saiasööjate leerist. Aga meie oleme uhked, las vaatavad.

Juba 8.40 oleme stardivalmis. Teekond võistluskeskusesse ei ole pikk 10 kilomeetrit, kuid serpentiiniline tee nõuab aega. Mind isiklikult kohutasid metsaveorekkad, kes meile vastu sõitsid. Õnneks sõitsime meie sisekurvis.
Üleval platool on ilus vaade ja mõnus päikesepaiste.
Rada tundus kohutavalt pikk 7 kilomeetrit, 210 meetrit tõusu ja 19 kontrollpunkti.
Mõtlesin, et kui eile olin üle tunni metsas ja vaevu kolme kilomeetrine rada, siis kui kaua ma täna metsas olen?!

Metsas selgus, et maastik on suhteliselt joostav ja sai kasutada ka teejooksu. Mäed olid ikka võimsad ja tõusudel kõndisin, kuid raudmehed jooksid ikka üles. Seekord sain vigateta ja ka tulemusega võib rahule jääda.
Premeerisime ennast kohalikus kõrtsis.

Meie Horvaatias olemise aeg hakkab varsti lõppema, siis otsustasin kohalikus asulas ka veidi ringi vaadata. Erilisi vaatamisväärsusi ei olnud, kuid silmale ilusat leidus ikka.

15.juuli- Balkanituuri 3.päev


Tänane eesmärk on jõuda Horvaatiasse, Gerovosse
Sõidame ümber Viini ja kella 13-ks oleme Sloveenias.
Õhtuks jõuame Horvaatiasse.

Pidime ööbima kohaliku koolimaja võimlas. Kuna jõudsime kohale teise võistluspäeva õhtuks ja järgmine päev on puhkepäev, siis oli territoorium peaaegu inimtühi.
Võimla oli minu arvates kohutavalt täistuubitud. Nii võtsime vastu otsuse, et magame telgis. Minu arvates õige otsus, sest telgis on värske õhk kindlustatud. Pesemisolud polnud just kiita, sest kraanist tuli jääkülm vesi ja sellega pidid ennast igatmoodi suutma pesta.

17.juuli-Krezulna


Croatia Open 2010 kolmas võistluspäev.Kuid minu jaoks esimene.
Rada on lühike, kuid füüsiliselt raske. Ma pole varem nii kõrgel mägedes orienteerund ja ärevus oli ikka sees.
2,6 kilomeetril oli 13 kontrollpunkti ja 90 meetrit tõusu.
Starti minnes sai veidi harjutada maastikul jooksu. Ootasin vägevaid ja sügavaid karste, kuid neid kokkuvõtteks ei olnud. Oli meie metsadele tüüpilist võpsikut, kui hea joostavusega metsa, mis lehekrabuga kaetud, suuri kivihunnikuid ja maha langenuid puid-kände.
Maastik oli huvitav ja jooksule ma eriti ei keskendunud. Püüdsin pigem maastikut kaardiga vastavusse viia. Mina suutsin ikka kõike omamoodi tõlgendada ja seetõttu kulus aeg väga kiiresti. Urmas toonitas korduvalt, et luup tuleb kaasa võtta ja seda ma ka tegin. Ja sellest oli hooti kasugi, eriti siis, kui oma mõistus otsa sai.
Tulemusega polnud ma kuigi rahul, kuid sooritus oli positiivne ja see oli peamine.

Peale jooksu sõitsime Opatiasse päevitama. Nautisime rannamelu ja päikest.

16.juuli- Balkanituuri 4.päev


Meie jaoks puhkepäev. Ärkame varakult, sest peame küllalt kaugele sõitma. Vahemaad polegi kuigi pikad, kuid aega kulub palju.
Külastame Horvaatia ühte suuremat vaatamisväärsust, Plitvićka jezerat. Pääse sinna on 110 kuna.

Järved on tõesti maalilised ja imeväärsed. Tasub oma silmaga vaadata.
Matk kestis meil pea 4 tundi. Alguses matkasime mööda sik-sakilist teed allamäge, siis sõitsime laevaga pikki kõige suuremat järve, et siis edasi matkata.

Mõnus on peale pikka matka sõita mägibussiga. Tee oli nii kitsas, et bussid sõitsid vaid ühes suunas ja hooti oli tunne, et kohe-kohe sõidame teelt välja.

14.juuli- Balkanituuri 2.päev

Vara üles, hilja voodi- nii kaugele, jõuad ruttu.
Alustame varakult sõitu Tsehhi poole. Sai juba mainitud, et Poola on üks uskumatu maa, kus igahetk võib midagi juhtuda. Selgus, et foorid vahetavad karva nii kiiresti, et ei jõua silmagi pilgutada. Igas 70 alas on politsei väljas ja ootab sind. Samuti meeldib autojuhtidel teel väga laiutada.
Tänane eesmärk on jõuda Brnosse.

Kui sõidate Tsehhi, siis vinejett muretsege endale juba Poolas, maksab 4 euri. Mugavamaks teeks on kiirtee ja igale hüvele lisandub maks.
Õhtuks jõuame Brnosse ja tunduvalt varem kui arvasime.

Nii saime vaadata linnas ringi ja käisime ujumas. Peesitasime järve äärsel luhal, taamal heinapallid.
Öömaja oli taskukohane ja 20 raha eest valvati autot ka.

13. juuli 2010

13.juuli- algab Balkanituur 2010

Magada sain vaevu 2 tundi, sest asjade pakkimisega jäin jälle jänni. Igasuguseid asju tuli meelde, mis tarvis kaasa võtta.
Startisin kodust 5.05, et olla Riina ja Urmase juures 5.15. Minu põhiline tegevus oli asjade pakkimine-laadimine autosse. Anneli juures olime 5.30. Kell 6 tankisime Laagris ja nii võis meie seiklusrikas reis alata.
Riina oli teinud väga põhjaliku reisiplaani ja tuur kulgeb ladusalt.
Ikla piiripunktis sõime kõhu mõnusasti täis. Leedus tegime samuti ühe peatuse ja ööbisime Poolas, mis läks maksma 65 zlotti. Kuna jõudsime kohale niivõrd hilja, et raske oli leida söögikohta, kus saaks maksta kaardiga. Lõpuks leidsime ühe pizzabaari.

Poola on üks uskumatu-ülemõistuse-maa. Peaks ütlema,et midagi head selles Poolas pole. Ka vöötrajal võid auto alla jääda.

12. juuli 2010

"Kui me iga päev ja iga tund keskendame oma tähelepanu
mitte sellele, mis on valesti,
vaid sellele, mida me armastame ja hindame,
saame me olla osalised parema tuleviku sünnis,
mille aluseks on valikud, mida me iga päev teeme."

Carol Pearson

11. juuli 2010

Kell on 13.13 ja lapsed on õnnelikult laeval ja sõidavad soome poole. Saavad nädal koos issiga puhata ja osaleda Fin 5-el. Ütleme, et see on aasta tähtsündmus, sest issiga igapäev just ei kohtu ja tööd on inimestel ju hirmus palju. Nii ütles ka Evald Hermaküla filmis "Õnnelind Flamingo".
Eelmisel aastal läks Märtenil kenasti, jooksis M12 tugirada ja saavutas tubli neljanda koha. Ka sellel aastal jookseb Märten veel tugirada, et kogemusi saada ja võibolla järgmine kord katsub tõsisemat orienteerumist. Markus ja Mihkel veel nööriraja lapsed. Mihkel võtab olemist loominguliselt ja tal pole kiiret kuhugi. Nii kui kuskil mõni mari või huvitav puujupp silma hakkab, siis tema kohe Mihkel seda sööma ja puujupist suudab ta ka midagi leiutada.
Süda ikka natukene valutab...
Nüüd saan keskenduda oma asjade pakkimisele nr. 1, sest reis viib mind 20 päevaks kodust eemale ning kindlasti võtab see oma mitu tundi. Sest kõik tuleb ülekontrollida ja mõelda, kas seda on vaja või mitte.
Poiste asjadega oli veidi lihtsam, kuid meid on kolm ja aega kulus ka mitu tundi.
Pakkimine nr.2, Märten ja Markus lähevad järgmisel nädalal Käärikule treeninglaagrisse, sealt koprakarikale ja siis vanaema juurde maale, ning kõik vajalik tuleb eelnevalt komplekteerida.
Pakkimine nr.3 Mihkel läheb tagasi tulles vanaema juurde maale ja see kott on mul juba pakitud.
No, eks ma ise selle asja suutsin nii keeruliseks ajada.

9. juuli 2010

8.juuli- Keila-Joa

Kuumus tahtis tappa, kuid see tal ei õnnestunud.
Tänane jooks oli üks puder ja kapsad. See kaardi keerutamine ei meeldinud mitte sugugi. Nii õnnestus paar korda mõttetult joosta kuhugi ja siis jälle tagasi punkti suunas. Joogijanu tahtis ka maha murda, mõned mustikad sai siis suhu pistetud. Ja eelviimase punktiga 49 sai ka nalja. Ma mitte ei uskunud, et nöör sinna punkti viib. Kuid siiski.
Otsustasin, et peale sellist higistamist läheme ujuma. Vääna-Jõesuu rannas tegid lained sellist müra, nagu oleksid ookeani ääres.
Markus ja Mihkel loomulikult hulljulged, ronisid nii kaugele merele, et ma pidin neid päris kaua tagasi kutsuma-ajama. Nemad loomulikult ei kuule-näe midagi, et emme muretseb. Kosutus oli hea. Õhtul olid jalad täitsa väsinud.

8. juuli 2010

6.juuli- Raudalu

Päev oli väga palav. Jooksma tahtsin ja nagu ei tahtnud ka minna. Samas olin juba vähe tüdinenud akna puhastamisest. Teistpidi mõtteid tekitas vihma ennustavad pilved, mis ähvardavalt hakkasid kogunema, leitsak oli ääretu. Nii vudisin ruttu õue ja ajasin muruniiduki välja, et muru ruttu enne vihma niita. Jõudsin napilt enne padukat. Köögiaknast oli kurb vaadata, kuidas õnnetud jalgratturid teise pool teed sirelipõõsaste alt varju otsisid. Kahjuks said nad siiski läbimärjaks ja pidid peale 15 minutilist ootamist edasi sõitma. Vihma ei lakanud. Sadas lausa rahet. Tundus, et nagu oleks väikeseid kive vastu akend visatud.
Mõtlesin, et kui kella 18-ks vihm järgi ei jää, siis metsa ei lähe.
Vihm jäi juba poole kuuest järele, õigemini paduvihm lakkas. Nii panin jooksuriided selga ja minek. Ja imedeime, poisid seekord ei tahtnudki kaasa tulla. Nii läksin päevakule täiesti iseseisvalt.
Kaarti vaadates sai selgeks, et ilma nõgeseravita täna ei saa.
Kohe jooksu algstaadiumis tundsin, et jalad ei taha eriti käbedasti liikuda. Ja milleks rabeleda, lihtsalt jooksen.
Lõpuosas juba ootasin, et millel küll lõpp paistaks. Ei jaksa enam. Aga kui Ilse jaksab, siis ei sobi ju kõndida ja tuleb edasi joosata. Mõned etapid olid mõtetult nürid tee-etapid, kuid nüri olnuks ka otse minna.
Koju saabudes selgus, et meie digiboks on pildi ära kaotanud ja jalgpalli ei näegi. Kuid leidsime probleemile lahenduse ja pääsesime vikerraadio kuulamisest, kuigi lapsepõlves tuli selliseid juhtumeid ikka ette.

2. juuli 2010

2.-4.juuli- Kapa 3

Peaks mainime, et teele tuli uskumatu seiklus, mis takistas mind õigeks ajaks starti jõudmast. Poisid said ikka startida määruste kohaselt. Mina, aga 10 minutit hiljem, ning nii ei olnud minu tulemus ka kõige parem.

Kõigest lähemalt.
Reede 2.juuli,
startime lätimaale hommikul kell 9 Riguldist ja teekond osutus vägagi keeruliseks, sest läbisin seda osaliselt esmakordselt. Mingil korral pidin Riguldi - Jõulumäe sõitma ja siis sõitsin Lihula-Audru-Pärnu kaudu ja see tee polnud kõige parem, samuti toimuvad seal teetööd ja ka Uuemõisa-Haapsalu lähiümbrus on kaevatöödesse ummistatud. Nii otsustasin sõita Ristini. Kuid minu üllatuseks oli alates Linnamäest kuni Nigulani lahtine killustik teele pandud ja kiiruse piirang 30. Saanuks vähe kiiremini ka liikuda, kuid õnnetuseks oli üks veok ees ja sellest mööduda kurvilisel-käänulisel teel polnud eriti hea mõte. Nii tegi eessõitev veok tempot ja see ei olnud mitte väga kiire. Aeg jooksis edasi.
Ristilt sõitsin Kullamaani, sealt tahtsin keerata Vana-Vigala peale. Kuid sellekohast silti teel polnud, hoopis mingi viit Jädiverele. No mis koht see veel on?! Tekkis seisak, sest pidin kaarti uurima ja selgusele jõuma, et kas keerata või mitte sellele teele. Uurimise käigus selgus, et see tee on hea küll. Nii sõitsin kuni Pärnu maandteeni. Planeerisin, et Pärnus oleksin veidi peale 10-et, siis nii see polnud. Kell 11 olin Pärnus ja Majakakeskuses tegin peatuse, et raha vahetada. Siis veel tundus, et jõuab ja aega jääb ülegi. Kuid Kilingi-Nõmme teel oli ligi 10 kilomeetrine teeremont ja pidin üle 10 minuti lihtsalt seisma, äkki antakse luba sõita. Lõpuks anti. Edasi läks juba vähe kiiremalt. Teel võis näha politseiautosid, mis kiirustavaid juhte kinni oli pidanud.
Kella 12.30 paiku jõudisme Valgasse, kus tankisin ja sõit jätkus. Lootust veel oli. Märten küll ütles tõsiselt, et me vist ei jõua õigeks ajaks. Mina küll arvasin, et jõuame, sest sõita jäi ikka alla 100 kilomeetri. Kuni Apeni oli kõik hästi. Siis kui Pihkva-Riia maanteele jõusime ei osanud kohe kuskile sõita. Kaart näitas, et sõida otse edasi. Otsetee oli kruusatee. No mida, kas Aluksnesse viib nüüd mingi kruuatee!? Hiljem selgus, et mööda seda oleks jõudnud ka õigesse kohta, kuid milleks minna otse, kui ringi on parem. Nii riskisin sõita Pihkva poole ja umbes 4 kilomeetri pärast oligi päästev viit Aluksne poole. Kuskilt tuli paremale kruusateele keerata ja seal oli kenasti viit väljas. Märkasime ka eesti mehi otse Jaunlaicene poolt teele keeramas, need olid Koppeliinod. Ise sõitsin sama teed laupäeval, aga siis ma seda veel ei teadnud. Tegin vähe kruusarallit, kuigi juba Apest alates tõdesin, et mina oma starti ei jõua. Kohale jõudes sain auto küll oma stardile küllalt lähedale pargitud. Mille eest 2 latti taheti, anti ka roheline auto pildiga kaart, mis andis loa ka kahel järgneval päeval vabalt parkida. Samas pidin veel võistluskeskusesse jooksma, maksma stardiraha ja nii sain rinnanumbrid ja muu kraami kätte. Lisaks tuvastama millises stardis tuleb olla ja kuhu poisid peavad minema. No loomulikult oli kõigil palju aega ja kõik toimetasid oma toimetusi väga aeglaselt. Lõpuks sain teada oma stardiaja ja see oli küll 4 minutit hiljem, kui arvasin. Kuigi see mind ei lohutanud, sest riideid pidin ka veel vahetama, sest autoroolis pole ma kuigi osav riideid vahetama. Nii siis juhtuski, et sain 14.11 asemel 14.21 metsa.
Jooks oli pingevaba, sest head tulemust niikuinii ei tule. Paar susserdamist tuli, puhas oma viga.
Alguses plaanisin, et telgime võistluskeskuses mis asus Aluksne järve saarel. Kuid eesti pole kaugel, ning nii sai sõidetud Krabile Tikutaja tallu sugulastele külla. Sõitsime Ape kaudu eestisse tagasi, käänasime Vastse-Roostast Rõuge peale ja nii mööda käänulist kruusateed Krabini. Käisime ka kohalikus Krabi poes. Nii poe ees, kui taga istusid kohalikud taadid ja sumisesid ning ajasid kalamehe juttu, sest "Kalamehe pood" lihtsalt nõuab seda. Pood oli väike ja kaup ka elementaarne, mis vaja.
Võistluspaigast Krabisse kulus aega 50 minutit ja ma sõitsin küllalt aeglaselt.
Suvel on ikka mõnus, kui saab kiire elutempo juures külas olla. Minu ema poolse vanaema vennatütar ehk siis vanaonu tütar Ebe, elab muidu Tallinnas. Kuid selgub, et linnas külastan teda harvem kui suvel maal. Eelmisel aastal käisime metsmaasikal, seekord ei jõudnud.
Maal oli veel Ebe tütar Jana, mehe-lapsega ja Meelis, kes tuli Uus-Meremaalt kodumaale käima.
Poistel oli uudistamist ja uurimist, sest sauna oli maatasa tehtud ja uut ei olnud veel. Kuid suitsusaun oli täiesti olemas ja tiik, kus sai ujuda. Väike Joosep sai endale seltsilise Mihkli näol. Suuremad poisid olid suured jalgpallifännid ja keskenusid jalgpalli vaatamisele. Mina sain rahulikult ühepajatoitu süüa.
Magada sai lakapealsel ja nii oligi parem, sest õhk-tuul liikus mõnusasti ja palav polnud üldse.
Magama sai hilja, kuid õnneks ei pidanud ka väga vara ärkama. Ebe juhatas meile otsemat teed lätimaale ja seda üritame homme siis katsetada.

Laupäev, 3. juuli.
Ebe oli nii tubli ja küpsetas pannkooke. Kuna teadsin umbkaudu palju aega võistluskeskusesse kulub, siis startisime kell 9. Ebe juhtnööride kohaselt hakkasime siis liikuma nii, et sõitsime Krabi poe poole, kuid enne poodi tuli ristmik, kust käänasime vasakule lätimaa poole. Tee oli kruusane ja väga käänuline. Ebe hoiatas, et tee on tõesti kurviline. Nooruspõlves olla ta koos mehega kraavi sõitnud, oma isa uue sapikaga loomulikult. Sõitsisn siis väga ettevaatlikult, peale läti piiri, koht vist Magumi küla, pidime lehmakarja üle tee laskma. Jõudsime Korneti´sse, sealt edasi läks juba asfaldtee. Silt näitas, et eesti piirini on 6,2 kilomeetrit. varsti olimegi Pihkva-Riia maandteel ja keerasin Riia poole. Sõidame-sõidame ja varsti tuligi silt, mis näitab Aluksne poole. Märten kisama, et sõidame ikka Apeni....
Veendusin, et see tee on ikka otsem ja sõitsin edasi. Jõudsime Jaunlaicene´sse. Seal kahjuks asfalt lõppes ja algas kruusatee. Sõitsime Karva peale. Siis selguski, et see on seesama teeots, kus me Koppeliinosid nägime. Nüüd polnud muutkui otse edasi.
Võistluskeskus asus endise sõjaväe territooriumil, tee oli auklik ja okastraatigi oli piisavalt. Igatahes võistluskeskus oli huvitav. Päike lõõskas ja jäätis maitses hästi.