Teekond Lillisse algas varakult, õigemini ma ei osanud sõiduaega planeerida. Mõtlesin, et sõidan Pärnu kaudu. Siis Kristina ütles, et tema sõidab üle Viljandi, nii on otsem. Õhtul mõtlesingi, et võtan sama marsuudi. Öösel aga hakkas vihma sadama ja sadas hommikuni. Eriti tore oli vaatepilt, kui aknast välja vaatsin ja naaberkrundi poolt voolavat koske, me aeda nägin suundumas. Siis ma mõtlesin, et muruniiduk keldris upub, õnneks uppumis ohtu polnud, kuid vesi hakkas keldrisse tulema juba küll.
Seepeale otsustasin siiski sõita läbi Pärnu. Teades, et Tammsaare pikendusel oleva viadukti all on kindlasti bassein. Vihm vaibus Raplamaa kandis, ees oli taevas sinisem.
Jõudsime kohale 45 minutit varem, kuigi tegime Lodja trahteris, kus sõime pannkooke. Need olid päris head, nagu ise oleks küpsetanud ja moosi olid palju.
Kohale jõudes registreerisin Mihkli ka jooksma. Mihkel alguses ei tahtnud minna, kuid lõpuks siiski läks rajale. Jättis küll ühe punkti võtmata, sai selle eest trahvi, kuid tulemus sai kirja. Teisel päeval võttis ta valest ämbrist kaardi, nimelt TR12 kaardi. Kuna mina olin öelnud, et kaart on kolmandas ämbris. Mida ta ka esimesel päeval oli. Aga teisel päeval ma ise tema starti ei läinud, ning kohtunikud ka ei juhendanud nii aktiivselt, kui seda tavaliselt nööriraja tegelastega võistlustel tehakse. Sellegipoolest oli Mihkel rajal 50 minutit ja sai kõik punktid kätte, mis vaja.
Enda jooksuga ma eriti rahule ei jäänud.
Esimesel päeval juhtus nii.
1-31, rada mida mööda pidin k-punkti jooksma oli singer-sondermaa, õnneks jalgu ei väänanud. Rühkisin võsa trotsides mäest üles lagendikule, ét taas võpsikusse karata. Kivi punkt leitud.
2-32, mäest all ja otse sohu. Laveerisin seal mätaste vahel kuidas sain, punkti leidmine oli õnnemäng ja minul vedas.
3-34, sain just mõelda, et kulgeb päris kenasti, kui kaldusin soo servast liialt vasakule ja sattusin järgmisesse orvandisse. Seal loomulikult kõrged kilpjalad ja nähtavus täielikult null. Satun sihile, mmhh!!. Kuidas ma küll siia sain ja minu punkt terendabki. Jama, mõtlesin, 8 minutit kindlasti kakerdasin seal.
4-45, surusin ennast taas rohelisest võssist läbi tee peale. Tee pigem selline rohtunud metsarada. Punkt lähenesin paremalt ringi, ikka kõrgemad kohad tuli vallutada.
5-46, lihtne soo punkt.
6-48, läksin üpris ettevaatlikult, sest seda sooala tundus olevat rohkem, kui tarvis. Kuid suund mind ei petnud ja sain oma künka punkti kenasti kätte.
7- 49, järgmine küngas, näen Kairet(kes startis enne mind mingil ajal täpselt ei mäleta millal open-3 rajale)saan punkti nobedasti kätte.
8-51, jooksen sooserva pidi, tundus, et nii on kindlam. Oligi, sest lätlanna kes minust 2 minutit hiljem startis enne 8-dat punti oma asukohta küsis, tundus, et väga kehvasti nüüd pole ka läinud. Viisin ta siis punkti.
9-52, mina ees ja lätlanna järgi, jooksis kokku paar punkti minu tuules.
10-53, orvand tihnikus, kuid tihnikut nagu polnudki.
11-71, võtsin suuna teel, tee osutus kenaks puuhakkekattega teeks. Punkt lohus. Lõpp ei ole enam kaugel, lätlanna suutsin maha jätta.
12-56, enne lõppu kaotasin järje ja kaldusin liialt paremale, jõudsin uuesti tee peale, panin ennasti sooserval ruttu paika ja oma künka poole.
13-100, loha läks juba finisisse. Kuid mööda teed joostes sain liiga suure hoo vist sisse, et jõudsin loodusmaja hoovi, miski nagu ei klapi, punkt hoopis kuuri taga. Edestasin lätlannat kuskil 20 sekundi kanti. No vedamiseks ma seda nüüd eriti ei pea.
Märten oli vaieldamatult esimene, Markus veidi kehvem. Kuid kõik olid metsas tublid.
Seekord ööbisime Karksi-Nuia koolimajas. Söögikohtadega on seal kehvad lood. Ainukeses söögikohas oli peielaud, nii pidime külastama poodi ja viitma aega kohalikus bussijaamas. Ootasime lihtsalt aega, et näljane Märten saaks kotletti süüa ja ülejäänud kartulisalatit. Vaatamisväärsusi erilisi ei olnud. Poisid käisid Riina, Urmase, Marger ja Marisega Karksi-Nuia linnuse varemeid vaatamas. Kuid peale nõgeste nad sealt vist eriti midagi ei leidnud. Õhtul enne magama minekut tuli veel hea idee, et tarvis pannkooke küpsetada. Ka Sarmite tuli meie tegemist uudistama ja laitis meie mõtet. aga meie targema inimese juttu ei kuulanud, küpsetasime ikka ja sõime ise ära ka. Raul Laas ja Tenno Alamaa tulid ka uurima, et kust need head lõhnad tulevad. Me ei olnud kadedad, andsime neile ka.
Teisel päeval oli start üpris kaugel- üle 3 kilomeetri. Teel starti sai ka rändrahn üle vaadatud. Polnudki teine suur ja pirakas. Pigem madal, kuid pikk. Starti minekuks varusin teadlikult rohkem aega, nii sai rohkem kõnnitud, kui joostud.
Rada tõotas tulla huvitav, sest ka kaardivahetus pidi olema. Siis meenutasin heasõnaga aega, kui 100 kp jooksul oli kord kaardivahetus kõrgele künkale viidud. Ju seekord nii ikka ei ole.
Kohe esimesse punkti minek läks nihu. Raja lõpus tegin ütlemata suure vea. Millest kirjutan veidi hiljem.
Kahe päeva summas sain siiki võidu ja auhinnaks oli kahe liitrine meepott, mille ma aed-pirnipuu Pepi vastu vahetasin. Kuigi ma pirnisortidest midagi ei teadnud, lootsin vaid, et küllap see on hea küll. Hiljem poisid internetist uurisid, et valik osutus vägagi heaks. Lühikokkuvõte: aretajad on Kalju Kask ja Aleksander Siimon Pollis. Sügissort. Vili valmib septembris, varieeruva kujuga, roheline või kollane, päiksepoolsel küljel katab vilja pinda triibuline või lauspuna. Viljaliha valge, sulav ja magus, ilma kivisrakkudeta. Säilib novembrini. Puu kasvab kõrgusse, latv tuleb maha lõigata. Hakkab vara kandma, saagikas, isetolmleja. Keskmine haigus- ja talvekindlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar