Päev oli väga palav. Jooksma tahtsin ja nagu ei tahtnud ka minna. Samas olin juba vähe tüdinenud akna puhastamisest. Teistpidi mõtteid tekitas vihma ennustavad pilved, mis ähvardavalt hakkasid kogunema, leitsak oli ääretu. Nii vudisin ruttu õue ja ajasin muruniiduki välja, et muru ruttu enne vihma niita. Jõudsin napilt enne padukat. Köögiaknast oli kurb vaadata, kuidas õnnetud jalgratturid teise pool teed sirelipõõsaste alt varju otsisid. Kahjuks said nad siiski läbimärjaks ja pidid peale 15 minutilist ootamist edasi sõitma. Vihma ei lakanud. Sadas lausa rahet. Tundus, et nagu oleks väikeseid kive vastu akend visatud.
Mõtlesin, et kui kella 18-ks vihm järgi ei jää, siis metsa ei lähe.
Vihm jäi juba poole kuuest järele, õigemini paduvihm lakkas. Nii panin jooksuriided selga ja minek. Ja imedeime, poisid seekord ei tahtnudki kaasa tulla. Nii läksin päevakule täiesti iseseisvalt.
Kaarti vaadates sai selgeks, et ilma nõgeseravita täna ei saa.
Kohe jooksu algstaadiumis tundsin, et jalad ei taha eriti käbedasti liikuda. Ja milleks rabeleda, lihtsalt jooksen.
Lõpuosas juba ootasin, et millel küll lõpp paistaks. Ei jaksa enam. Aga kui Ilse jaksab, siis ei sobi ju kõndida ja tuleb edasi joosata. Mõned etapid olid mõtetult nürid tee-etapid, kuid nüri olnuks ka otse minna.
Koju saabudes selgus, et meie digiboks on pildi ära kaotanud ja jalgpalli ei näegi. Kuid leidsime probleemile lahenduse ja pääsesime vikerraadio kuulamisest, kuigi lapsepõlves tuli selliseid juhtumeid ikka ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar