Kell on 13.13 ja lapsed on õnnelikult laeval ja sõidavad soome poole. Saavad nädal koos issiga puhata ja osaleda Fin 5-el. Ütleme, et see on aasta tähtsündmus, sest issiga igapäev just ei kohtu ja tööd on inimestel ju hirmus palju. Nii ütles ka Evald Hermaküla filmis "Õnnelind Flamingo".
Eelmisel aastal läks Märtenil kenasti, jooksis M12 tugirada ja saavutas tubli neljanda koha. Ka sellel aastal jookseb Märten veel tugirada, et kogemusi saada ja võibolla järgmine kord katsub tõsisemat orienteerumist. Markus ja Mihkel veel nööriraja lapsed. Mihkel võtab olemist loominguliselt ja tal pole kiiret kuhugi. Nii kui kuskil mõni mari või huvitav puujupp silma hakkab, siis tema kohe Mihkel seda sööma ja puujupist suudab ta ka midagi leiutada.
Süda ikka natukene valutab...
Nüüd saan keskenduda oma asjade pakkimisele nr. 1, sest reis viib mind 20 päevaks kodust eemale ning kindlasti võtab see oma mitu tundi. Sest kõik tuleb ülekontrollida ja mõelda, kas seda on vaja või mitte.
Poiste asjadega oli veidi lihtsam, kuid meid on kolm ja aega kulus ka mitu tundi.
Pakkimine nr.2, Märten ja Markus lähevad järgmisel nädalal Käärikule treeninglaagrisse, sealt koprakarikale ja siis vanaema juurde maale, ning kõik vajalik tuleb eelnevalt komplekteerida.
Pakkimine nr.3 Mihkel läheb tagasi tulles vanaema juurde maale ja see kott on mul juba pakitud.
No, eks ma ise selle asja suutsin nii keeruliseks ajada.