18.juuli- Lividraga I

Hommikuti tõuseme vara, sest rahvast on palju ja kõik korraga sööma ei mahu. Nii olen koos Riinaga varased toimetajad. Pudruga ei viitsi mässata ja nii praeme hoopis mune. Kohtame kadestavaid pilke saiasööjate leerist. Aga meie oleme uhked, las vaatavad.

Juba 8.40 oleme stardivalmis. Teekond võistluskeskusesse ei ole pikk 10 kilomeetrit, kuid serpentiiniline tee nõuab aega. Mind isiklikult kohutasid metsaveorekkad, kes meile vastu sõitsid. Õnneks sõitsime meie sisekurvis.
Üleval platool on ilus vaade ja mõnus päikesepaiste.
Rada tundus kohutavalt pikk 7 kilomeetrit, 210 meetrit tõusu ja 19 kontrollpunkti.
Mõtlesin, et kui eile olin üle tunni metsas ja vaevu kolme kilomeetrine rada, siis kui kaua ma täna metsas olen?!

Metsas selgus, et maastik on suhteliselt joostav ja sai kasutada ka teejooksu. Mäed olid ikka võimsad ja tõusudel kõndisin, kuid raudmehed jooksid ikka üles. Seekord sain vigateta ja ka tulemusega võib rahule jääda.
Premeerisime ennast kohalikus kõrtsis.

Meie Horvaatias olemise aeg hakkab varsti lõppema, siis otsustasin kohalikus asulas ka veidi ringi vaadata. Erilisi vaatamisväärsusi ei olnud, kuid silmale ilusat leidus ikka.