Seekord oli mets punkte täis topitud nii, et minu 5,2 kilomeetrisel rajal oli 22 kontrollpunkti, tõusu vaid 50 meetrit.
Kohe kolme esimese punktiga tegin viga, maasrik ujus ei tea kuhu ja ei suutnud ma end korralikult paika panna. Viiendasse punkti jooksin hooga mööda ja siis tagasi. Kuuendasse minnes kaotasin ennast oma 10 või rohkemaks minutiks võpsikusse seiklema. Nii leidsin mitte oma punkti ja esimest korda pidin küsima kus see punkt asub. Siis selguski, et olen oma punktist 200 meetri kaugusel.
Nõlval asetsevate kivide tabamine osutus samuti raskeks, sest nõlv oli kammijaid täis. Õnneks koperdasin oma järgmise kivi otsa, nii sai enda asukoht kindlaks tehtud ja eelmise kivi-punkti sain ka kätte. Edasi oli jooks juba sujuvam, kuid tõuse oli ikka kõvasti rohkem , kui lubatud. Lõpus läks asi ikka kaljuronimiseks. Jube. Kuid hakkama sain ja see oli peamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar