Suvel tasub kultuuri nautida. Nii on saadud erinevates kohtades etendusi vaadatud.
Käisin mai lõpus Võsul vaatamas etendust „Köök/Keittiö", milles ma veidi pettusin. Kuid hiljem lugedes Maiu Nurka arvustus, said asjalood veidi selgemaks.No eks ta vahel kipub nii olema, et inimesed ajavad omi asju ja teistega eriti ei arvestata ning endi ja teiste tunnetest ei hoolita.Kurb.
Andres Noormetsa etendus „Köök/Keittiö” kirjeldab, mis juhtub, kui ruumi paiskuvad kaks soomlast ja kaks eestlast.
Et ehitada, värvida, viimistleda ja koristada, oskuslikumalt ja vähem oskuslikult. Andres Noormetsa lavastus „Köök/Keittiö" vaatleb segast inimkooslust, kellest justkui keegi pole selle töö jaoks loodud.
Esmalt (ja enamjaolt) tekitatakse tugev erinevuste foon. Eestlane peab oluliseks kiiret ja täpset, oskuslikku tehnikat ja tema arusaam kultuurist on Sirp. Pähe ei mahu see, kui kõrval keegi pintslitõmbega ilutseb ja iga liigutuse fotoks vormib. Nii arenevad aina korduvad ja mõnel juhul imekspandavad konflikt-olukorrad seal, kus seda kõige vähem oodata võiks. Näiteks tõuseb must pilv peade kohale, kui ei anta endale aru, et üks riideese või külmkapp võib olla inimese jaoks oluline. Küsimus taandub pigem austusele ja arvestamisele, kuulamisele ja enda nina otsast kaugemale nägemisele.
Peale selle, et igaüks neist tuleb ise uksest, oma mõtete ja kujunenud arusaamade, iseloomu ja taustaga, teeb selles köögis kommunikatsiooni oluliselt keerulisemaks keelebarjäär. Tekib viha, mis lükatakse käima ning laaditakse maha. Uueks vaikuseks. Äratundmine on siin niivõrd tugev, et kutsub saalis esile kosutavaid naerulaenguid.
On pandud tööd tegema
Lavastuse eesmärk on vaadelda esmapilgul täiesti seoseta inimesi, kes kohe kindlasti ei ole ehitustöölised. Kõik on aga ometi seda tööd tegema pandud. Sestap võib lavastuses mõtiskleda esmalt riigi tasandil oluliste haridusküsimuste üle. Et miks kõrgelt haritud noored oma erialal tööd ei leia. Teiseks, kultuurilised ja rahvustevahelised erinevused ning kaasasündinud hinnangud. Kolmandaks taandub lavastuse idee puhtinimlikule erinevuste skaalale, mida inimesed enda silme ette joonistada ei tihka.
Lavastuse lõpplahendus kulgeb suisa ulmelises võtmes. Vaataja kuuleb aeg-ajalt ebamaist kontrollimatut Kerberoskoera, kelle verine lõrinaloor matab kõik köögilised ühe ruumi seinte vahele. Põnev allegooriline viies tegelane suunab mõtte kõike ümbritsevale ja kontrollimatule kurjale jõule. Kui tekib tunne, et nüüd hakatakse lahti rullima küsimusi, kes?, kust? ja miks?, siis lõpuks visatakse kogu lugu justkui tükkhaaval aknast alla, mõneti sõna otseses mõttes.
Andres Noormets on kahtlemata lavastaja, kelle tükkidele on kujunenud oma kindel ootus. Kehtivad sellised märksõnad nagu aja käsitsemine, ruumi liigutamine ja põnev märgiloome. Etenduses oli pigem situatsioonilist äratundmist kui sündmustest tingitud tegevust ja vaataja tagaajamist. Sestap asetab see vaataja ennekõike jälgija rolli. Tekib aeglane luubiefekt, mis sätib paika ka lavastuse fookuse. Kohati ehk häirib see tegevusetus pisut ja ähvardab mõtteseisakut.
Käsitletav teema on iseenesest ümmargune, nii et puuduvad nurgad, kuhu vaataja võiks sisse põigata. Selle asemel fookustatakse inimene, luuakse ka palju väljakutsuvaid kujundeid, mille vaataja peab enda jaoks lahti pakkima - midagi ei anta kätte niisama. Seega on „Köök/Keittiö" mõeldud kindlasti hiljem kodus ajuragistamist igatsevale vaatajale, kes on valmis raamidest väljuma.
Samas Rakvere teatri etendus"Hamlet", Üllar Saaremäe peaosas, meeldis mulle väga. Oma rolli mängis ka lavastuse toimumispaik Rakvere linnuse kapiitlisaal ning tänapäevane tõlgendus oli ootamatu ja põnev. Piletid hetkel kõik välja müüdud.
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad tõeliselt edukast väikeriigist ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning siis mõraneb hästihoitud saladus; endise riigijuhi surmal lasub mõrvakahtlus...
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad tõeliselt edukast väikeriigist ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning siis mõraneb hästihoitud saladus; endise riigijuhi surmal lasub mõrvakahtlus...
Meeleolukas etendus Tapa vaksalis "Titanicu orkester" koos heade näitlejatega oli omamoodi lõbus ja tõsine.
Näitlejad: Elina Reinold, Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Guido Kangur (Eesti Draamateater) ja Raimo Pass (Eesti Draamateater). Kõik head näitlejad, midagi pole halba öelda.
....elus seisma jäänud inimesed vanas rauteejaamas, ootamas rongi, mis peatuks ja neidki ära viiks... paraku rongid seal enam ei peatu... tuleb leppida piskuga, mis rongiakendest pudeneb! -- Me kõik oleme ju teatud mõttes elureisijad mahajäetud jaamas, ootamas seda "loteriivõitu" või imet, mis meie unistused täide viiks ja uue TÕELISE eluga algust teha võimaldaks... Ja samas me ei pruugi ära tunda, et see imetegija on tegelikult juba meie keskel, valmis meid uueks muutma ja päästma!
Argine ja ülev on väga vaimukal viisil põimunud mõtlemisainet ja inimlikku soojust pakkuvas Bulgaaria näitekirjaniku H.Boitchevi näidendis "Titanicu orkester". (Ja sobivamat mängukohta sellel loole on raske ettekujutada, kui Tapa raudteejaam)
Mõnele etendusele plaanil veel jõuda.
Käisin mai lõpus Võsul vaatamas etendust „Köök/Keittiö", milles ma veidi pettusin. Kuid hiljem lugedes Maiu Nurka arvustus, said asjalood veidi selgemaks.No eks ta vahel kipub nii olema, et inimesed ajavad omi asju ja teistega eriti ei arvestata ning endi ja teiste tunnetest ei hoolita.Kurb.
Andres Noormetsa etendus „Köök/Keittiö” kirjeldab, mis juhtub, kui ruumi paiskuvad kaks soomlast ja kaks eestlast.
Et ehitada, värvida, viimistleda ja koristada, oskuslikumalt ja vähem oskuslikult. Andres Noormetsa lavastus „Köök/Keittiö" vaatleb segast inimkooslust, kellest justkui keegi pole selle töö jaoks loodud.
Esmalt (ja enamjaolt) tekitatakse tugev erinevuste foon. Eestlane peab oluliseks kiiret ja täpset, oskuslikku tehnikat ja tema arusaam kultuurist on Sirp. Pähe ei mahu see, kui kõrval keegi pintslitõmbega ilutseb ja iga liigutuse fotoks vormib. Nii arenevad aina korduvad ja mõnel juhul imekspandavad konflikt-olukorrad seal, kus seda kõige vähem oodata võiks. Näiteks tõuseb must pilv peade kohale, kui ei anta endale aru, et üks riideese või külmkapp võib olla inimese jaoks oluline. Küsimus taandub pigem austusele ja arvestamisele, kuulamisele ja enda nina otsast kaugemale nägemisele.
Peale selle, et igaüks neist tuleb ise uksest, oma mõtete ja kujunenud arusaamade, iseloomu ja taustaga, teeb selles köögis kommunikatsiooni oluliselt keerulisemaks keelebarjäär. Tekib viha, mis lükatakse käima ning laaditakse maha. Uueks vaikuseks. Äratundmine on siin niivõrd tugev, et kutsub saalis esile kosutavaid naerulaenguid.
On pandud tööd tegema
Lavastuse eesmärk on vaadelda esmapilgul täiesti seoseta inimesi, kes kohe kindlasti ei ole ehitustöölised. Kõik on aga ometi seda tööd tegema pandud. Sestap võib lavastuses mõtiskleda esmalt riigi tasandil oluliste haridusküsimuste üle. Et miks kõrgelt haritud noored oma erialal tööd ei leia. Teiseks, kultuurilised ja rahvustevahelised erinevused ning kaasasündinud hinnangud. Kolmandaks taandub lavastuse idee puhtinimlikule erinevuste skaalale, mida inimesed enda silme ette joonistada ei tihka.
Lavastuse lõpplahendus kulgeb suisa ulmelises võtmes. Vaataja kuuleb aeg-ajalt ebamaist kontrollimatut Kerberoskoera, kelle verine lõrinaloor matab kõik köögilised ühe ruumi seinte vahele. Põnev allegooriline viies tegelane suunab mõtte kõike ümbritsevale ja kontrollimatule kurjale jõule. Kui tekib tunne, et nüüd hakatakse lahti rullima küsimusi, kes?, kust? ja miks?, siis lõpuks visatakse kogu lugu justkui tükkhaaval aknast alla, mõneti sõna otseses mõttes.
Andres Noormets on kahtlemata lavastaja, kelle tükkidele on kujunenud oma kindel ootus. Kehtivad sellised märksõnad nagu aja käsitsemine, ruumi liigutamine ja põnev märgiloome. Etenduses oli pigem situatsioonilist äratundmist kui sündmustest tingitud tegevust ja vaataja tagaajamist. Sestap asetab see vaataja ennekõike jälgija rolli. Tekib aeglane luubiefekt, mis sätib paika ka lavastuse fookuse. Kohati ehk häirib see tegevusetus pisut ja ähvardab mõtteseisakut.
Käsitletav teema on iseenesest ümmargune, nii et puuduvad nurgad, kuhu vaataja võiks sisse põigata. Selle asemel fookustatakse inimene, luuakse ka palju väljakutsuvaid kujundeid, mille vaataja peab enda jaoks lahti pakkima - midagi ei anta kätte niisama. Seega on „Köök/Keittiö" mõeldud kindlasti hiljem kodus ajuragistamist igatsevale vaatajale, kes on valmis raamidest väljuma.
Samas Rakvere teatri etendus"Hamlet", Üllar Saaremäe peaosas, meeldis mulle väga. Oma rolli mängis ka lavastuse toimumispaik Rakvere linnuse kapiitlisaal ning tänapäevane tõlgendus oli ootamatu ja põnev. Piletid hetkel kõik välja müüdud.
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad tõeliselt edukast väikeriigist ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning siis mõraneb hästihoitud saladus; endise riigijuhi surmal lasub mõrvakahtlus...
E-riik , majanduskasv, väike välisvõlg... tugev ja edukas juhtimisstiil, laitmatu reputatsiooniga võimupartei; need on ainult mõned märksõnad tõeliselt edukast väikeriigist ja ometigi - keegi kõigutab paati... miks , millistel motiividel...
Kauaaegne auväärt riigipea sureb. Ilma valimisteta saab uueks juhiks tema kohustetäitja Claudius. See on rängaks hoobiks kadunud suurmehe pojale Hamletile , väga paljude meelest säravamale ja sisukamale poliitikule. Partei liikmed koonduvad siiski uue liidri ümber ja Hamlet jääb siseopositsiooni... ning siis mõraneb hästihoitud saladus; endise riigijuhi surmal lasub mõrvakahtlus...
Meeleolukas etendus Tapa vaksalis "Titanicu orkester" koos heade näitlejatega oli omamoodi lõbus ja tõsine.
Näitlejad: Elina Reinold, Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Guido Kangur (Eesti Draamateater) ja Raimo Pass (Eesti Draamateater). Kõik head näitlejad, midagi pole halba öelda.
....elus seisma jäänud inimesed vanas rauteejaamas, ootamas rongi, mis peatuks ja neidki ära viiks... paraku rongid seal enam ei peatu... tuleb leppida piskuga, mis rongiakendest pudeneb! -- Me kõik oleme ju teatud mõttes elureisijad mahajäetud jaamas, ootamas seda "loteriivõitu" või imet, mis meie unistused täide viiks ja uue TÕELISE eluga algust teha võimaldaks... Ja samas me ei pruugi ära tunda, et see imetegija on tegelikult juba meie keskel, valmis meid uueks muutma ja päästma!
Argine ja ülev on väga vaimukal viisil põimunud mõtlemisainet ja inimlikku soojust pakkuvas Bulgaaria näitekirjaniku H.Boitchevi näidendis "Titanicu orkester". (Ja sobivamat mängukohta sellel loole on raske ettekujutada, kui Tapa raudteejaam)
Mõnele etendusele plaanil veel jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar