TA OK rogain Jänedal. Hommikul tuli tavapärasemast varem tõusta. Hea seegi, et polnud kaugele vaja sõita. Lõunaosariikide puhul pidanuks juba eelmisel päeval laagrisse minema.
Seekord smuugeldasin ennast Mati auto peale. Tulin meestele nii palju vastu, et sõitsin oma autoga Piritale, kus mind siis peale võeti. Autos oli mõnus seltskond, võistkonnad "Siilid udus" ja "Üks kord me võidame nii kui nii". Mida me ka juba kord tegime. Niisiis autos puha konkurendid. Aasimist ja lõõpimist jagus viimase hetkeni. Sai neilt ka mõned abistavad batoonid ja antikrambi kapslid. See kuur jäigi mul seekord ennetavalt puudu. Arvan, et Hannese kapslid olid siiski abiks, sest jalad olid hommikul kuidagi imelikud, väsinud. Ju nad aimasid, et seekord hõlpu taas ei anta. Võibolla oli see ka juba saabuvatest jahedatest ilmadest. Jalgadel krampe mul üldjuhul pole esinenud. Kui Palivere Libahundi jälje etapil, üks kord rabas rassimisest tingituna see juhtus.Õnneks oli mees tablettidega kohe võtta, kes aitas.
Planeeringuga polnud vaja kaua ennast piinata. Mehed planeerisid, mina tegelesin oma varustuse hindamisega. Alguses mõtlesime, et läheme esmalt lõunasse, kuid hiljem otsustasime teisiti. Loodetavasti see õigustas ennast. Sest lõunas, kui põhjas oli punkte millega viga tehti. Jooksutempo oli alguses liigagi kõrge. Mina pean vastu, kuid muretsesin veidi Mati pärast, kas tema ikka jaksab. Ühel ilusal hetkel olime ka kaardist väljunud ja ega esmalt sellest arugi me ei saanud. Selle koha peal on nüüd küll suur must auk. Hiljem analüüsides, sai muidugi kõik selgemaks, kuid situatsioonis olles ei taha seda ju uskuda. Sass sai seal ka oma auhinna- nägi karu. Mina, kahjuks ei näinud. Võitlusvaim meestel langes ja selle upitamisega oli ikka tegu ka. Eks endalgi tekib vahel tahtmine jooksmine lõpetada, kuid siis on veelgi raskem jooksmist alustada. Ja rogainil seda endale nii lihtsalt lubada ei saa. Jooks edenes vahelduva eduga. Kurb oli veel see, et minu joogivaru sai varem otsa. Õnneks üks meeste võistkond, kellega me aegajalt kohtusime oma jooki jagasid. Lõunapoolsemas joogipunktis, kui mehed edasi venisid, sain mina kempsus endaga üksi olla. Lõpp aga läheb, nagu tavaliselt kiireks. Ja siis ei saa lubada endale laisklemist. Ebaõnnestunud 48 punkti võtmine ja rohke ajakadu, mis lõpuks puudu jäi. Huvitaval kombel oli selles punktis palju lambaid, kes pea oli kaotanud. Tulemusega oleme nii ja naa rahul, sest teisedki väga rahul ei olnud. Siilid udus olid tublid ja olid meist edukamad. Ja eks see olnud nende viimane võimalus meid sellel aastal lüüa. Võistlused pole ju vennad. Järgmine kord uus üritus.
Seekord smuugeldasin ennast Mati auto peale. Tulin meestele nii palju vastu, et sõitsin oma autoga Piritale, kus mind siis peale võeti. Autos oli mõnus seltskond, võistkonnad "Siilid udus" ja "Üks kord me võidame nii kui nii". Mida me ka juba kord tegime. Niisiis autos puha konkurendid. Aasimist ja lõõpimist jagus viimase hetkeni. Sai neilt ka mõned abistavad batoonid ja antikrambi kapslid. See kuur jäigi mul seekord ennetavalt puudu. Arvan, et Hannese kapslid olid siiski abiks, sest jalad olid hommikul kuidagi imelikud, väsinud. Ju nad aimasid, et seekord hõlpu taas ei anta. Võibolla oli see ka juba saabuvatest jahedatest ilmadest. Jalgadel krampe mul üldjuhul pole esinenud. Kui Palivere Libahundi jälje etapil, üks kord rabas rassimisest tingituna see juhtus.Õnneks oli mees tablettidega kohe võtta, kes aitas.
Planeeringuga polnud vaja kaua ennast piinata. Mehed planeerisid, mina tegelesin oma varustuse hindamisega. Alguses mõtlesime, et läheme esmalt lõunasse, kuid hiljem otsustasime teisiti. Loodetavasti see õigustas ennast. Sest lõunas, kui põhjas oli punkte millega viga tehti. Jooksutempo oli alguses liigagi kõrge. Mina pean vastu, kuid muretsesin veidi Mati pärast, kas tema ikka jaksab. Ühel ilusal hetkel olime ka kaardist väljunud ja ega esmalt sellest arugi me ei saanud. Selle koha peal on nüüd küll suur must auk. Hiljem analüüsides, sai muidugi kõik selgemaks, kuid situatsioonis olles ei taha seda ju uskuda. Sass sai seal ka oma auhinna- nägi karu. Mina, kahjuks ei näinud. Võitlusvaim meestel langes ja selle upitamisega oli ikka tegu ka. Eks endalgi tekib vahel tahtmine jooksmine lõpetada, kuid siis on veelgi raskem jooksmist alustada. Ja rogainil seda endale nii lihtsalt lubada ei saa. Jooks edenes vahelduva eduga. Kurb oli veel see, et minu joogivaru sai varem otsa. Õnneks üks meeste võistkond, kellega me aegajalt kohtusime oma jooki jagasid. Lõunapoolsemas joogipunktis, kui mehed edasi venisid, sain mina kempsus endaga üksi olla. Lõpp aga läheb, nagu tavaliselt kiireks. Ja siis ei saa lubada endale laisklemist. Ebaõnnestunud 48 punkti võtmine ja rohke ajakadu, mis lõpuks puudu jäi. Huvitaval kombel oli selles punktis palju lambaid, kes pea oli kaotanud. Tulemusega oleme nii ja naa rahul, sest teisedki väga rahul ei olnud. Siilid udus olid tublid ja olid meist edukamad. Ja eks see olnud nende viimane võimalus meid sellel aastal lüüa. Võistlused pole ju vennad. Järgmine kord uus üritus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar