31.mai- Keila-Joa

Tänane päevak oli kuidagi vaevaline. Jalad tundusid vatist ja miks ma ülepea pidin selle pikema raja võtma. Kuid päevak oli tõeline treening ja oleks pidanud kohe veel kauem metsas siblima. Siis oleks kaart paremini mällu talletunud. Vigu kogunes mitmeid. Kuid mõnus rada ja jalad jäid ka kuivaks. Tänan, Risto.

29. mai- Pikakannu

Sellele võistlusele sai mindud vaid poiste pärast. Kuid väikeste sekelduste tõttu, läks Märten hoopis Saaremaale ratast sõitma. Arvatavasti on ta kõige noorem võistleja M16 klassis. Ainult ime võib teda viimasest kohast päästa. Ja eks seda sõidupraktikat kaardiga on ka vähe. Peaasi, et see sõidutahet ära ei võta.

Meie automatk sai alguse kell 10.15. Alustuseks sõitsime Jürisse. Seal võtsime Etheli-Ekvardi peale ja nii see sõit lahti läks. No ma saan aru küll, et minu poisid pole alati just meeldivad reisikaaslased. Ja hästi arvate, et seekord oli samamoodi. Igavaene tegu nende omaarvamuste-mõtlemistega. Ethel oli küll hetke endast väljumise äärepeal. Ahjaa, ühe peatuse tegime siiski, kui poisse autos ümber pidin paigutama. Aga kokkuvõtteks jõudsime kenasti Tartu. Lõunakeskuses, kus kinnitsasime keha ja shoppasime kingapoes.
Pikakannu polnud enam kaugel. Kui Kristina mulle helistas, et kus võistluskeskus asub, siis tekkis mul väike paanika, sest ma polnud seda uurinudki-vaadanud. Sest arvasin, et võistluskeskus asub samas kohas kus kord karjalaske võistlus oli. Minu kartused hajusid, kui Kristina teatas, et on kohal.

Ma ju teadsin, et rada on nii pikk, kui ta on. Aga, et kaart on 15000-ne?! Õnneks mingit kribu-krabu palju ei olnud, kuid hooti tõlgendasin kaarti jälle omamoodi. Enne esimest punkti sain mõnusa muda-ja nõgeseravi kätte. Ütleme, et põlved kipitavad siiani. Ja imelikul kombel sügeleb põlvel olev õmblus, ju nõgesed talle ei meeldinud. Talumatu lämbus ja mõtlesin juba mingis kraavis enanst turgutada, kui siis hakkas vihma sabistama. Läks vähe jahedamaks.
Mina startisin enne Markus, kuid lähenedes viimasele punktile kohtasin Markust kui Ekvardit. Ise veel hüüan, et mis te jalutate?! Kui nemad hakkasid ohkima, et jalg-põlv valutab, teisel pistab jne. Üks nutt ja hala. Ju hakkas Ekul piinlik ja viimasest punktist siblis mulle järele. Kuulen, et keegi hirmsasti ähib selja taga. Eku. Tegi mulle paari sekiga viimases spurdis ära.
Mihkel jooksis ka ja saavutas teise koha. Kaart-rada oli küll selline, et ega seal poleks ta midagi lõiganud, sest ta pole veel nii osav sell.

Õhtul vaatasime eurovisiooni Poisid meisterdasid võileibu,sest Reikop ju ütles, et tuleb suupisteid varuda, muidu ei jõua seda pikka programmi vaadatud. Mina igatahes päris lõpuni ei jõudnudki vaadata. Kuid hääletasin Saksamaa poolt küll, Markusele meeldis Rumeenia lugu.

Osale uuringul

Kesk- ja pikamajooksjatel võimalus osaleda uuringul. Klõpsa pealkirja või vaata http://www.kipka.ee/materjalid/Uuringule%20kutse.pdf

25.mai- Kose-Uuemõisa

No mida kosta. Rada kujunes mudamülkas ja osati ka lopsakas nõgesevõsas jooksmiseks. rada nõelus soo-kraavi ühele poole ja siis jälle teisele poole. Tundus, et rajameister ei suutnud otsustada, milline kallas talle rohkem meeldib. Üle põllu jooks oli pikk, kui hobuse unenägu, ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vigu kogunes täna kohe mitme-mitme minuti jagu. Raja alguses punkti 42-ga sai veidi madistatud. Reljeef oli kohati väga loominguline. Lõpus oli 51 täiesti uskumatu ämber. Lühidalt tiirutasin orbiidil ja punkti ei tabanud. Kohtasin ei tea kus Vello Looritsat, kes elutargalt ütles, et punkt peab siin olema, et lugesin samme ja sammud said juba otsa. Aa, punkti pole ikka. Kokkuvõtteks kaldusin ära ja esialgne mõte joosat mööda teed, olnuks õige. Vist. Aga selliseid mudaseid papusid saa ju igapäev. Arvatavasti on Pikakannus sama oodata.

Minu loominguline lähenemine kunstile on aidanud siin ühte tööd teostada. Arvake ära millist?
Täna juhtus nii, et minu õpilaste töö sai publiku ja zürii heakskiidu osaliseks ja seda mitu aastat järjest. Käesoleval aastal tuli leida inspiratsiooni kevadisest loodusest. Soovituslik oli lasta fantaasial lennata: siduda looduses toimuv ime muinasjuttudest pärit lillehaldjate ja võlukübaratega ja püüda suhelda üksteisega lillede keeles.
Kindlasti on iga aastaga raske leida huvitavaid ja kordumatut, millega üllatada. Õnneks ideid veel jätkub, kuid kõik oleneb ka teemast millest lähtuda.

20.mai- Paldiski

Äärmine leitsak ja palavus saatis mind, kui sõitsin koos Mihkliga Riguldist Paldiski. Tee päevakule oli paras katsumus, lombid või augud olid tundmatud ja tundusid põhjatud. Üks lomp oli pea tee laiune. Mihkel arvas, et tagasi tulles saab nii auto teine külg ka pestud. Markus ja Märten olid juba kohal ja kamandasid autode parkimist. Päevakulised paremale, aga mida lubadti vasakule keerata. Sinna lubati vaid korraldajaid, olin kõrvust tõstetud. Lootsin küll puudevilusse parkida, kuid mis teha, kõik ei mahu marjamaale. Aga mina olin rahul, auto ei jäänud vähemasti kuhugi kinni. Leetses autost väljudes oli õhus tunda jahedust. Mõnus, vähemasti hea on joosta.
Kaarti uurides võis taibata, et midagi väga head siit loota küll ei ole. Kaart ühtlaselt rohe-sinine ja sekka mõned kollased laigud. Juba esimeses punktis said jalad mudaseks. Edasi püüdsin küll lageda servasid ja mööda teed joosta, kuid ikka pidi seal vees solgerdama. Ja sekka ka mõttetu roniminet-laskumine. Ju hakkas mulle see pangalt alla hüppamine niivõrd meeldima, et pidin seda taas tegema. Igatahes püksid ja käed said mõnuga mudaseks.
Super oli see, et pesula oli kohe auto kõrvalt võtta. Pangapeal oli lompe küllalt, kus sai mudased käed ja papud puhtaks pestud.
Ahjaa, pangapealne on väga soosiv piibelehtede kasvamiseks, igatahes oli neid väääga palju. Peaks kohe varsti tagasi tulema, kui metsaalune on meeldivat maikellukese lõhna täis. Tagasiteel mugisime rabarberikooki, mis ma Märteni sünnipäeva puhul kaasa küpsetasin. Nüüd ta suur poiss, võib juba pruute kaeda. Ise arvan, et ta nendest veel eriti hooli, kuid kes teab.
Tallinnasse jõudes ootas mind kodus meeldiv üllatus, sirelid ja õunapuud õitsesid. Läänemaal seda ma veel ei märganud.
Päev tipnes sellega, et pidin Urmase autot pukseerima, mis minu jaoks oli esmakordne juhus.

19.mai- Läänemaa MV

Kui töö hakkab rutiiniks muutuma ja närvid juba krussi tõmbuvad, siis on viimane aeg metsa minna. Nii sai Mihkel, kaks kolleegi ja 9 õpilast kaasa haaratud ja sõitsime Roosta randa. Palavad ilmad meelitasid vägisi mere äärde,kuid vesi oli jääkülm. Nii nautisime toredat päikesepaistet ja liivaranda. Edasi sõitsime Dirhami, kus toimus Läänemaa MV. Kui Roostal oli ilmake kena , siis Dirhamis oli tuul jäine ja soojusest ilmast võis vaid unistada. Lapsed läbisid nööriraja, sest peale Mihkli polnud keegi varem orienteerunud. Ise jooksin naiste 21 klassi raja. Metsas oli ilmaolud paremad, seal tuul nii jäiselt ei vihisenud. Kuna pole juba mitu päeva jooksnud, siis kippusin punktidest üle jooksma. Selle polnud midagi, sest ega ma super-hüper tulemust taga ei ajanud. Kuna startida võis kahe tunni jooksul, siis kaarti kohe tagasi ei saanud. Nii leppisn Aivar Lehega kokku, et ta mulle kaardi Riguldi teeristi ära toob, enne kui ta Tallinna poole tagasi sõidab. Lapsed tahtsid ka kohalikus poes shoppata, kuid pood oli 17-ni lahti.
Ilmad on väga ilusad, kuid sääski on maru palju.

Kuu on jäänud puhkuseni. Nagu tavaliselt, lähevad just siis, ilmad suurepäraselt kehvaks.
Täna vurame Mihkel poisiga Läänemaale Riguldisse. Tarvis seal õpilastele tööpraktikat teha. Kuidas see õnnestub on iseasi, sest teen seda esimest korda. Niisama aiasonkija olen niikuinii, aga teisi seda tegema sundida on teine asi.
Kui hästi läheb jõuame neljapäeval Paldiskisse päevakulegi.

15.mai- EMV

Ütleme nii, et kogu see üritus oli minu jaoks äparduste jada.
Ühest küljest- oli kohale sõit hea, mingeid tõrkeid ei esinenud ja ootamatusi ei tekkinud. Teisest küljest- teekond oli pikk, kuid on esinenud ka pikemaid sõite. Siin kohal ma ei kurvasta pikemalt.
Kuid kohale jõudes tekkisid mingid tobedad autosabad, mis olid veidi ebamugavad.
Ja siis läks lahti, kõigepealt olin oma kompassi koju lauale jätnud, sellepärast et ta hooti kalossi näitas. Poistele oli kompassi kindlasti vaja, mis nüüd teha? Juba olin rahakotiga Poomi-Koppa poole teel, kui Ville mikrobuss teele jäi. Nii küsisingi abi Villelt. Ja Villel oligi vaba kompass. Saab ikka turvaliselt metsa.Enne veel puresid sääsed nii mis jaksasid. Aga metsas need hädad alles algasid. Kõigepealt k-punktist esimesse punni jooks oli õudukas, kasetüükad püsti ja risumaailm laiutamas. Kõigepealt suutsin ma seal pikali kukkuda ja tänasin õnne, et silm peas on. Ja eks tore on, et üldse metsast välja sain. Nii kehva tulemust pole ma ammu suutnud teha.
Peale jooksu mõtlesin, et kas viskan kompassi nüüd nurka ja hakkan hoopis esmaabikapikesi nikerdama või heegelgrafitit.
Kuid mis siin salata, ka eelmisel aasta lühirada polnud mulle edukas. Kuid siis sai üks ja põhjalik viga tehtud. Nüüd need vead ainult olidki. Ei saanud ma kaardile kohe pihta ja siis ei tahtnud maastik kuidagi kaardiga sobida. Siis olles pea punktis arvasin, et olen valel teel ja keerasin tagasi, et taas samasse kohta tagasi tulla. Ja nii oma mitu korda. Lõpuks oli tuju nii ära, et mõtlesin ka katkestamise peale.
Eks ma siis kohe mitu päeva ei orienteeru, söön parem śokolaadi ja väike veingi kulub ära.

Rein Undi äpardus metsas pandi ka luuleridadesse.

Unt pidas plaani eestikatele sõita
ja kindlasti see ka ära võita.
Kuid Lõuna-Eesti memmed-taadid
ei mõelnud sama moodi.
Vaid salaurkast spetsiaalselt
uus liin välja toodi.
Metsa tõmmatud hundiliin
oligi teist värvi.
Oh sa pagan, see ajas
Undi päris närvi.
Lidus edasi-tagasi mööda nööri,
mida teha.
Lõpuks võttis julguse kokku,
väsima hakkas ju keha...
Nii tuligi teine koht.
Uh, vähemalt puudus hundijahi oht
Tänu tähelepanu eest! Talve

13.mai- Keava mäed

Suurepärane ilm, müristas aga välku ei löönud. Sadas ka. Sain enne vihma metsa. Algus sujus kenasti, kuid punktid 42-41 olid pidurduspunktiks. Ka 40-32-43 tekitasid vähest segadust. Minu kompass näitab ikka mõnuga kalossi, sest suunaga 43 minnes kaldusin liialt ära. Ja nii see aeg kadus, ning küll selgub kuhu.
Parklas oli kuulda juttu,et Joka ja Orvandi klubilised võivad teha paremaid tulemusi, sest nemad on siin juba 10 aastat harjutanud. Mina jah, pole kuigi palju neid mägesid kamminud ja võsas ragistamisega ei tahagi nagu ka harjuda.

11.mai- Mustamäe

Ilmad on läinud nii palavaks, et enne startimist on täitsa probleem mida selga jätta ja mida mitte. Täna tundus mulle ilma külavõitutuuline. Otsustasin särgi alla jätta. Kuid joostes läks nii palavaks ja päike küttis selga, nii sai head rasvapõletus trenni tehtud. Rada oli minu arvates hea planeeringuga, tõuse tuli ikka võtta, kuid eriti tapvad need ei olnud. Jooksmisele oli ka ruumi jäetud ja punktid selged ja arusaadavad. Ei pidanud pikalt mõtisklema, et mis ja kus. Silma jäi, et paljud siiski ei läbinud rajameistri juhist, ületada Ehitajate teed vöötrajalt. Minul lihtsalt vedas, et olin sellel hetkel seal, kui oli jalakäijatele roheline tee. Aga paljud olid ikka lambad ja jooksid autode vahel laveerides üle tee. Tore, et lõpus sai jalad ka jahutatud.

10.mai- Saue tammik

Täna oli selline tore päev, et ma ei teinud ühtegi jooksu sammu. No natuke ikka tegin, aga seda mitte metsas vaid linnas ja seda selleks, et jõuda õigeks ajaks Adamson-Ericu muuseumi. Kuid tammikus sai jalutatud mööda joont.

8.mai- Libahundi jälgi ajamas

Markus ja Mihkel osalesid esmakordselt Libahindi Jäljes. Võtsimegi eesmärgiks kõndida nii kaua, kui Mihkel jaksab. Ja Mihkel oli üllatavalt tubli poiss, kordagi ei virisenud. Jõudis tegeleda okste korjamise ja muude huvitavate asjadega.
Esimene lisaülesande punktis oli nii palju rahvast, et me ei jäänud sinna ootama, vaid matkasime edasi ja mõtlesime, et tagsiteel tuleme veel kord siia. Markus võttis endale eesmärgiks, et ronib sinna torni otsa.

Järgmises lisaülesande punktis tuli mööda trosse ülespoole liikuda ja nii oma kümmekond meetrit. Käed väsisid täitsa ära. Siis ma veel ei teadnud, et see ei jää mul ei esimeseks ega viimaseks korraks taeva ja maa vahel olla.

Vahepeal võis ka sellist pilti näha. Mihkel puhkamas. Tuleb välja, et mul on väga mõistlik poiss. Mõnel teelõigul Mihkel märkas, et nüüd on sobilik aeg veidi istuda ja teha paus,nii sai teed juua ja võileiba süüa.

Kui olime oma ringkäiku lõpetamas, siis pöördusime torni juurde tagasi, et see vallutada. Markus oli kribinal-krabinal üleval tornis ja sama kiiresti tuli alla ka. Kahjuks ta ei teadnud, et lisapunkte ei saa, kui kõiega alla ei lasku. Istusime mõnda aega mõtlikult, et mida siis teha? Markus arvas, et järgmisel aastal ta võibolla julgeb. Nii ei jäänud mul midagi üle, pidin ise torni ronima. Ronimine polnud kuigi raske. Kuigi ma kõrgust mõningasel määral kardan. Õnneks oli tuulekene nõrk, kuid mida kõrgemale sai ronitud, seda vingemaks tuul läks. No ma seisin seal üleval ikka mõnda aega, vaatasin ja kuulasin, mida instruktor räägib. Aga parata polnud midagi, tuli ikka alla tulla. No eks veidi hirm oli ka, kuid sain endast võitu ja laskumine õnnestus suurepäraselt. Sellega võib lausa ära harjuda ja teeksin seda teine kordki. Tehtud. Siblisime siis alguspunkti tagasi. Aega jäi veel ülegi. Kuid varem lõpetamisel olid ka omad eelised, ei pidanud pesu järjekorras ega söögi järjekorras seisma. Mõnus matk oli. Sügisel siis jälle.
Õnneliku lõpu ärevuses unustasin oma jooksukäimad sauna ukse taha ja märkasin seda alles öhtul Rakveres. Nii tuli neile pühapäeval järgi minna.

7.mai- Keila Jõepark

Tänane sprint ebaõnnestus täiega. Ilm oli muidugi superilus- sadas ja puhus tuul vinge-vinge.
Startisin kell 19.01, kuid stardialas pidi olema juba 18.30. Tuulevarju polnud ka kuskile minna. Rada oli mõnus ja liiga kiire, et tegin 2 ämbrit. Teised vist ka, Anneliga kohtusin alles viimases punktis. Kui olin lõpetanud ja rahulikult ületanud raudtee ja jupikene maa kõndinud. Vaatan kaarti, et mida nüüd, olen ühe punkti vahele jätnud. Viimased etapid olid 31-51-F. Kui 51 märkisin, siis olin veidi kõhklev, et pidi nagu 31 olema, kuid kaardil oli ka 51 ja nii ma ei pabisatnudki. No hea, et ma seda ikka enna mahalugemist märkasin. Tulemus tuli nüüüd pea 5 minutit kehvem. Kuid parem positiivne tulemus, kui DQ. No ma üldse ei imestaks, kui ma seekord viimane olen.

6.mai- Krillimäe

Viimasel ajal on nii palju tegemist, et valikute tegemine muutub aina raskemaks. Kui valikuid ei taha eriti teha, siis tuleb aega tihedamalt planeerida. Nii juhtuski taas, et pidin juba kell 17 stardijoonel olema, et kell 19.15 algavaks ürituseks, taastada oma kaubanduslik välimus. Jõudsin. Metsas läks veidi kauem, kuid ma tegin mõned teejooksud rohkem, sest otseminek poleks siin vist aidanud. Üks eksimus tuli punktiga 58 vist, sest kaldusin nendes kivikülvides veidi ära. Ja jalgades puudus jaks, see mitu nädalat kestev maraton hakkab juba tüütavaks muutuma küll....

5.mai- Tallinna MV lühirajal

No mida kirjutada? Enne kui mina jõudsin startida, Märten juba lõpetas. Kiitis, et ainult üks suur tõus on ja muidu lihtne rada. Aga mina pidin üle ühe mäe 3 korda ronima. Raja alguses 2 korda ja lõpus veel korra. Ei jaksanud kohe mitte joosta....
Lühikeste etappidega juhtus taas see olukord, et punktid tulid liiga ruttu ja ma ei jõudnud neid korralikult tabada. 33 lohu punkt oli nii hästi kuusekesega maskeeritud, et ma lihtsalt ei märganud seda. Loomulikult uhasin sihini tagasi ja võtsin veidi rahulikumalt ja siis, sain punkti kenasti kätte. Järgmise punktiga 34 sama jama. Kaldusin liialt paremale, kuid mitte väga. 37 ka vigane punkt. Ühesõnaga sai kohe mõnusalt soperdatud. 42 punktis kohtasin Triinat ja Hannula jõudis järele. Kusagil nägin ka Liinat, aga täpsemalt nagu ei mäleta, kus? Imelikul kombel jooksis ta mulle vastu, ju oli punktist suure kiirusega mööda silganud. Peale 14-dat punkti vigu enam ei teinud.Kui oleks vaid jaksanud joosta, siis oma 4 minutit oleks võinud kiiremini joosat,kuid rohkem küll vist mitte. Aga, eks analüüs näitab, mis ja kus.

4.mai- Tähetorni

Täna oli samuti hea päevak, et harjutada sprindiks. Paar pikka etappi võtsid vaid hoo maha. Kahjuks vigateta ei saanud. 43 oli hää punkt, sellise punkti peale tuleb kohe tulla. Praktiliselt seisin punkti kõrval, aga mitte ei näe. Siis jõudis Marge mulle järele ja see oli halb, sest ta püsis mu kannul. Ja see mulle ei meeldi mitte, kui sind jälitatakse. Ise püüan selliseid olukordasid vältida. Kuid teel punkti 45 jooksin eest ära. Kas ta möödus järgmisel etapil 56-52 hetkel ei tea, kuid rohkem ma teda ei näinud. 56-52 olnuks otsetee õige tee, kuid mina sahmisin mingis võpsikus ja lõpuks jooksin mööda vana raudteetammi. Siis pidin hüppama üle kraavi-oja. Tahtsin vasaku jalaga tõugata, et vupsti ojast üle olla, kuid mudane pinnas vajus ja tõugata nagu polnudki enam kuskilt. Minu õnnetuseks ei maandunud ma mitte paremale jalale, vaid paremale põlvele. Ning see põlv on mul siinani hellake. Mõnusa obaduse sai ta küll. 54-55 võttid samuti hoogu maha, sest maastik oli pehme ja risu-räga täis. Selles paigas on ennegi vigu tehtud. Raja alguses planeerisin, et alla tunni peaks ikka jooksma ja nii ka sai tehtud.
Märten täna ei jooksnud. Ta leidis, et peale spordipäeva ei jõua ta enam joosta.

3.mai- Kose-Lükati

Seekord tõotab tulla ojooksu maraton, sest läheb 7-s jooksupäev. Mäletan, et eelmisel aastal mais oli sama olukord. Siis sai see maraton katkestatud ja läksin hoopis päevaku asemel spaasse.
Täna oli päris tore joosta, sest jaksu nagu polnudki, kuid liikusin siiski. Märten jooksis lühema suuna ja Markus proovis esmakordselt puzzlet. Talle see päris meeldis ja lubas järgmine kord, et proovib veel neid vigureid.

1.mai- Ilves 3, II päev

No rada läheb igapäevaga aina pikemaks. 5,6 kilomeetrit ja 16 kontrollpunkti. Juba teel esimesse punkti tunnen, et täna ei tule head jooksu, sest jalad on kuidagi rasked. Võibolla tekkis see tunne seetõttu, et tegin vale teevaliku ja ronisin liiga mäkke üles. Samas oleksin võinud täitsa vabalt mööda teed joosta. Täitsa rumal. Aga kus sa enne tark oled, kui rumal pole ära olnud. Aga mäest üles-alla sai korduvalt ja korduvalt joostud. Ja muud võimalust polnudki. Rajal oli 6 punkti orvandis, 3 sadulas, 4 ninal ja 2 tipukesel ja 1 künkakesel. Tore!
Lõpp oli eriti räige, sest mulle meeldib hirmsasti mäest üles ronida ja seda ma pidingi oma vea tõttu tegema. Aga tubli sooritus siiski.
Poisid juba ootasid mind ja nõudsid süüa. Nii kinnitasime kohalikus puhvetis oma kõhtu ja sõitsime Rõugesse surnuaiale. Polnud seal aasta käinud. Lehti oli palju ja riisumine võttis jupikene aega ka. Markus sai ka uusi teadmisi vana-vanaisast ja vana-vanaemast. Mihkel sai teada, kellelt ta endale osakese nimest on saanud ja muid filosoofilisi mõtteid tekkis väikestes peades. Tagasi Haanjasse sõites, ronisime Suure- Munamäe tippu ja Markus käis koos Ekvardiga tornis ka. Ise olen korduvalt sinna roninud, siis ma sinna enam ei kippunud. Poisid hästi ei mäletanud, et kord kui Ilves-3 Haanjas toimus, sai ka siin käidud. No see oli ka 3 aastat tagasi, kes see ikka mäletab. Torni alla kohtasime Margust, kutsus meid külla ja kaema kuidas neil Keldrimäel eluolu läheb. Loodan, et kohanimi oli ikka õige.
Peale kosutavat friikartulite ja pannkookide hunnikuid ei viitsinud keegi külla minemisest mõeldagi. Aga mindud sai siiski. Võtsime selle jalutuskäigu ette. Ikka mäest üles ja teisest alla. Väikesed matkasellid pidasid ka kenasti vastu. Suuremad poisid õpetasid väikesele Oskarile mõned krutskid ka.

30.aprill- Ilves 3, I päev

Matk Lindorasse kestis päris kaua. Kontrollaeg oli 4 tundi, kuid mul läks kauem. Põhjuseid leiab mitmeid. Poisid ei suutnud oma staffi autosse tuua. Märten otsustas reedel veel 3 tundi tarkust ammutada ja seetõttu saime startida pool 12. Lootsin, et jõuan taas Mäo tanklanio, kuid Annas pidin kütust lisama, sest punane tuluke hakkas hoiatavalt põlema. Taas ajakadu. Söögipaus kestis ka kauem, kui olin arvestanud.
Aga ilm oli suurepärane ja sõita oli lausa lust.
Võistluspaik oli tuttav, sest sai viimasel 4-Est-il osaletud.
Jooksud toimusid Tammeveski-Kapera kaartidel.
Esimesel päeval olin oma klassi esimene startija ja mulle see kuidagi ei meeldinud. Rada 5,1 kilomeetrit ja 13 kontrollpunkti. Esimesse punkti joostes tekkis väike segadus, sest maastik ja kaart ei tahtnud kuidagi klappida. Hea, et lõpuks taipasin -kaardi mõõtkava väheke suurem kui päevakul. Vigu kogunes 2. 7-54 punktis sai mu 4 minutit hiljem startinud Jana kätte. Olin punktist veidi üle jooksnud ja segaduses.10-61 kaldusin punktist liialt läände ja tegin väikse ringi. Rada nõudis palju vastupidavust ja head vormi. Jooksma tuli hooti ennast ikka sundida.
Poistel läks samuti hästi. Suuri edusamme on tegemas Mihkel, sest tema on nüüd nimekirjas eespool. Ja eks see harjutamine teeb ka meistriks. Ta saab veel jörgmisel aastal M8 klassi juusta ja siis juba 5-dat aastat. Lausa veteran.
Peale võistlust suundusime Haanjasse, kus me ööbisime. Risto organiseeris väga mõnusa majutuse. Koht lastesõbralik ja tegevust jätkus neile mitmeks päevaks. Tütarlapsi oli meie seltskonnas 3 ja poisse 8!! Igav polnud ka täiskasvanutel, selle eest hoolitsesid juba väiksemad inimesed.