Äärmine leitsak ja palavus saatis mind, kui sõitsin koos Mihkliga Riguldist Paldiski. Tee päevakule oli paras katsumus, lombid või augud olid tundmatud ja tundusid põhjatud. Üks lomp oli pea tee laiune. Mihkel arvas, et tagasi tulles saab nii auto teine külg ka pestud. Markus ja Märten olid juba kohal ja kamandasid autode parkimist. Päevakulised paremale, aga mida lubadti vasakule keerata. Sinna lubati vaid korraldajaid, olin kõrvust tõstetud. Lootsin küll puudevilusse parkida, kuid mis teha, kõik ei mahu marjamaale. Aga mina olin rahul, auto ei jäänud vähemasti kuhugi kinni. Leetses autost väljudes oli õhus tunda jahedust. Mõnus, vähemasti hea on joosta.
Kaarti uurides võis taibata, et midagi väga head siit loota küll ei ole. Kaart ühtlaselt rohe-sinine ja sekka mõned kollased laigud. Juba esimeses punktis said jalad mudaseks. Edasi püüdsin küll lageda servasid ja mööda teed joosta, kuid ikka pidi seal vees solgerdama. Ja sekka ka mõttetu roniminet-laskumine. Ju hakkas mulle see pangalt alla hüppamine niivõrd meeldima, et pidin seda taas tegema. Igatahes püksid ja käed said mõnuga mudaseks.
Super oli see, et pesula oli kohe auto kõrvalt võtta. Pangapeal oli lompe küllalt, kus sai mudased käed ja papud puhtaks pestud.
Ahjaa, pangapealne on väga soosiv piibelehtede kasvamiseks, igatahes oli neid väääga palju. Peaks kohe varsti tagasi tulema, kui metsaalune on meeldivat maikellukese lõhna täis. Tagasiteel mugisime rabarberikooki, mis ma Märteni sünnipäeva puhul kaasa küpsetasin. Nüüd ta suur poiss, võib juba pruute kaeda. Ise arvan, et ta nendest veel eriti hooli, kuid kes teab.
Tallinnasse jõudes ootas mind kodus meeldiv üllatus, sirelid ja õunapuud õitsesid. Läänemaal seda ma veel ei märganud.
Päev tipnes sellega, et pidin Urmase autot pukseerima, mis minu jaoks oli esmakordne juhus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar