No rada läheb igapäevaga aina pikemaks. 5,6 kilomeetrit ja 16 kontrollpunkti. Juba teel esimesse punkti tunnen, et täna ei tule head jooksu, sest jalad on kuidagi rasked. Võibolla tekkis see tunne seetõttu, et tegin vale teevaliku ja ronisin liiga mäkke üles. Samas oleksin võinud täitsa vabalt mööda teed joosta. Täitsa rumal. Aga kus sa enne tark oled, kui rumal pole ära olnud. Aga mäest üles-alla sai korduvalt ja korduvalt joostud. Ja muud võimalust polnudki. Rajal oli 6 punkti orvandis, 3 sadulas, 4 ninal ja 2 tipukesel ja 1 künkakesel. Tore!
Lõpp oli eriti räige, sest mulle meeldib hirmsasti mäest üles ronida ja seda ma pidingi oma vea tõttu tegema. Aga tubli sooritus siiski.
Poisid juba ootasid mind ja nõudsid süüa. Nii kinnitasime kohalikus puhvetis oma kõhtu ja sõitsime Rõugesse surnuaiale. Polnud seal aasta käinud. Lehti oli palju ja riisumine võttis jupikene aega ka. Markus sai ka uusi teadmisi vana-vanaisast ja vana-vanaemast. Mihkel sai teada, kellelt ta endale osakese nimest on saanud ja muid filosoofilisi mõtteid tekkis väikestes peades. Tagasi Haanjasse sõites, ronisime Suure- Munamäe tippu ja Markus käis koos Ekvardiga tornis ka. Ise olen korduvalt sinna roninud, siis ma sinna enam ei kippunud. Poisid hästi ei mäletanud, et kord kui Ilves-3 Haanjas toimus, sai ka siin käidud. No see oli ka 3 aastat tagasi, kes see ikka mäletab. Torni alla kohtasime Margust, kutsus meid külla ja kaema kuidas neil Keldrimäel eluolu läheb. Loodan, et kohanimi oli ikka õige.
Peale kosutavat friikartulite ja pannkookide hunnikuid ei viitsinud keegi külla minemisest mõeldagi. Aga mindud sai siiski. Võtsime selle jalutuskäigu ette. Ikka mäest üles ja teisest alla. Väikesed matkasellid pidasid ka kenasti vastu. Suuremad poisid õpetasid väikesele Oskarile mõned krutskid ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar