No mida kosta. Rada kujunes mudamülkas ja osati ka lopsakas nõgesevõsas jooksmiseks. rada nõelus soo-kraavi ühele poole ja siis jälle teisele poole. Tundus, et rajameister ei suutnud otsustada, milline kallas talle rohkem meeldib. Üle põllu jooks oli pikk, kui hobuse unenägu, ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vigu kogunes täna kohe mitme-mitme minuti jagu. Raja alguses punkti 42-ga sai veidi madistatud. Reljeef oli kohati väga loominguline. Lõpus oli 51 täiesti uskumatu ämber. Lühidalt tiirutasin orbiidil ja punkti ei tabanud. Kohtasin ei tea kus Vello Looritsat, kes elutargalt ütles, et punkt peab siin olema, et lugesin samme ja sammud said juba otsa. Aa, punkti pole ikka. Kokkuvõtteks kaldusin ära ja esialgne mõte joosat mööda teed, olnuks õige. Vist. Aga selliseid mudaseid papusid saa ju igapäev. Arvatavasti on Pikakannus sama oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar