Ilvese 2. päev. Hommikul sai kõht mõnusasti täis söödud. Putru ei pakutud, kuid jogutrit, müslit, krõbinaid, mis lastele väga meeldivad oli küll. Samuti võileibu võis igaüks teha palju tahad. Harjumatu oli süüa hommikul makaronivormi kodujuustuga, kuid täitsa maitsev oli. Kodus pole ma märganud, et poisid niiii palju söövad. Uskumatu, mis meile ikka sisse mahub. Isegi Mihkel sõi kõike mis pakuti. Ma juba ammu ei jõua toitu koju tassida, mis siis kui ma seda veel rohkem koju ostaksin. Lõpptulemuseks süüakse kõik ära, olgu teda vähe, palju või veel rohkem.
Sõitsime võistluskeskusesse varakult, et tutvuda stardi kohtadega, sest see koht juhendist oli veidi segane, nagu ka vahemaad starti. Eks ole ikka vahet kas peab 1,6 või 2,6 kilomeetri läbimiseks aega planeerima. Tuska tegi ka parkimise eest võetav tasu. No see 1 euro pole just suur summa, kuid kui autos on 5 inimest siis teeb see 20 senti inimene. Kas stardimaks ei kata siis seda väljaminekut, kui platsi eest mida parklaks kasutatakse, eest maksma peab. Juba registreerimisel võiks olla võimalus oma auto regada, nii nagu Kapa 3-l. Stardimaks on niikuinii kallis. Ja lubatud pesemist ka ei olnud võimalik saada, sest vett ei olnud. Vähemalt kui mina metsast tulles, seda teha tahtsin.
Jõudsin starti napilt, kuigi hakkasin varakult minema. Pikkade vahemaadega on see häda, et sa ei taju kaua veel peab minema. Vahepeal võiks ka viide selle kohta olla, et veel 500 meetrit või nii. Mäletan, et kord Serbias oli starti vaid 200 meetrit, mis see ära ei ole, jooksen kiiresti. Kuid ei osanud arvestada, et peab 200 meetri läbimiseks üles rühkima kõrgest nõlvast, mis mitte kergemate killast ei olnud.
Tänane kaart 15 000. Jama värk. Kaart kribu. Tõsisemad spordimahed olid enanst varustanud aegsasti abivahenditega. Mida mina sell hetkel ei olnud. Ei tea mis värk sellega on, kuid 10 000 kaardile oleks rada lahealt ära mahtunud. 1-50, oli lihtne, sinna viis otsetee läbi kellegi punkti. 2-32, valisin tee variandi, kus punkti minnes jäi taaskord kelelgi punkt ette. 3- 35, etapile jääb ette soomülgas. Mõtlesin, et lähen paremalt, kuid siiki läksin vasakult ja kaldusin väga ära ja ootamatult olin teel-sihil. Vasakul märkasin raiesmikku. Huvitav, seda ei peaks teelt näha olema, kuid loominguliselt arvasin, et nähtu on ikka see mis kaardil. Hiljem segus, et infostendil olla see hoiatus üleval, et kaardil on uus raiesmik. Mina loomulikult ei teadnud ööd ega mütsi. Nii tiirutasin seal pärsi kaua. 4-65, miks minna otse, kui ringi saab ka. Valmistume rogainiks, mis siis ikka. läbisin joogipunkti 2 korda. 5-43, paras pähkel, ärakaotamise oht tundus reaalne. Läksin rahulikult mööda teed, siis peale sood paremale. Mingist hetkest oli teekesi taas rohkem kui vaja ja järelikult käänasin kuskilt valesti. Nii leidisn enanst põllu servast, majakene paistab, traktor künnab põldu. Ja mina ei saa mitte muhvigi aru. tegelikult olin täitsa õiges kohas. Ja mida tegin mina, kappasin mööda põllu serva punktist kaugemale ja taas leidsin enanst teelt. Igatahes nägin Marist, kes mu paika loksutas. Rumal pea on ikka rumal pea. Siblisin siis 6 punktist mööda oma punkti. Ella juba tuli punktist. Seda varet ei õnnestunud hoobilt tabada. &- 56, lihtne küngas, nüüd juba otseloomulikult. 7- 58, jooksin mööda teed ja ei hakanud otseminekuga riskima, keerasin väikesele rajale, mis viil lagedani, sealt mööda sooserva punkti. 8- 46, pukas suunajooks. 9-47, müstiline mineks läbi soo ja räga. Õnnesk sattusin ühele kraavile, kus sain enanst paika, sealt polnud enamkaugele minna. 10-100, minek taas üle soo ja räga. Lõin seal oma vasaku jala ainukese traumata varba ära. Ai. Nüüd ta kena olemisega, üpris teiste sarnane. Papou sai ka hea trauma, et viskas nina lahti. Jooksuga ei jäänud mitte rahule. Homme taas uus katse.
Pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime Võrru. Seal mõningaid asjatoimetusi. Käisin ka sugulasi külastamas. Sai ka saunas käidud. Õhtuks jõudsime Kanepi tagasi. Peale kella 22 oli vaikus. Tavaliselt seda ju ei juhtu. Väsitav päev oli tõepoolest.
Sõitsime võistluskeskusesse varakult, et tutvuda stardi kohtadega, sest see koht juhendist oli veidi segane, nagu ka vahemaad starti. Eks ole ikka vahet kas peab 1,6 või 2,6 kilomeetri läbimiseks aega planeerima. Tuska tegi ka parkimise eest võetav tasu. No see 1 euro pole just suur summa, kuid kui autos on 5 inimest siis teeb see 20 senti inimene. Kas stardimaks ei kata siis seda väljaminekut, kui platsi eest mida parklaks kasutatakse, eest maksma peab. Juba registreerimisel võiks olla võimalus oma auto regada, nii nagu Kapa 3-l. Stardimaks on niikuinii kallis. Ja lubatud pesemist ka ei olnud võimalik saada, sest vett ei olnud. Vähemalt kui mina metsast tulles, seda teha tahtsin.
Jõudsin starti napilt, kuigi hakkasin varakult minema. Pikkade vahemaadega on see häda, et sa ei taju kaua veel peab minema. Vahepeal võiks ka viide selle kohta olla, et veel 500 meetrit või nii. Mäletan, et kord Serbias oli starti vaid 200 meetrit, mis see ära ei ole, jooksen kiiresti. Kuid ei osanud arvestada, et peab 200 meetri läbimiseks üles rühkima kõrgest nõlvast, mis mitte kergemate killast ei olnud.
Tänane kaart 15 000. Jama värk. Kaart kribu. Tõsisemad spordimahed olid enanst varustanud aegsasti abivahenditega. Mida mina sell hetkel ei olnud. Ei tea mis värk sellega on, kuid 10 000 kaardile oleks rada lahealt ära mahtunud. 1-50, oli lihtne, sinna viis otsetee läbi kellegi punkti. 2-32, valisin tee variandi, kus punkti minnes jäi taaskord kelelgi punkt ette. 3- 35, etapile jääb ette soomülgas. Mõtlesin, et lähen paremalt, kuid siiki läksin vasakult ja kaldusin väga ära ja ootamatult olin teel-sihil. Vasakul märkasin raiesmikku. Huvitav, seda ei peaks teelt näha olema, kuid loominguliselt arvasin, et nähtu on ikka see mis kaardil. Hiljem segus, et infostendil olla see hoiatus üleval, et kaardil on uus raiesmik. Mina loomulikult ei teadnud ööd ega mütsi. Nii tiirutasin seal pärsi kaua. 4-65, miks minna otse, kui ringi saab ka. Valmistume rogainiks, mis siis ikka. läbisin joogipunkti 2 korda. 5-43, paras pähkel, ärakaotamise oht tundus reaalne. Läksin rahulikult mööda teed, siis peale sood paremale. Mingist hetkest oli teekesi taas rohkem kui vaja ja järelikult käänasin kuskilt valesti. Nii leidisn enanst põllu servast, majakene paistab, traktor künnab põldu. Ja mina ei saa mitte muhvigi aru. tegelikult olin täitsa õiges kohas. Ja mida tegin mina, kappasin mööda põllu serva punktist kaugemale ja taas leidsin enanst teelt. Igatahes nägin Marist, kes mu paika loksutas. Rumal pea on ikka rumal pea. Siblisin siis 6 punktist mööda oma punkti. Ella juba tuli punktist. Seda varet ei õnnestunud hoobilt tabada. &- 56, lihtne küngas, nüüd juba otseloomulikult. 7- 58, jooksin mööda teed ja ei hakanud otseminekuga riskima, keerasin väikesele rajale, mis viil lagedani, sealt mööda sooserva punkti. 8- 46, pukas suunajooks. 9-47, müstiline mineks läbi soo ja räga. Õnnesk sattusin ühele kraavile, kus sain enanst paika, sealt polnud enamkaugele minna. 10-100, minek taas üle soo ja räga. Lõin seal oma vasaku jala ainukese traumata varba ära. Ai. Nüüd ta kena olemisega, üpris teiste sarnane. Papou sai ka hea trauma, et viskas nina lahti. Jooksuga ei jäänud mitte rahule. Homme taas uus katse.
Pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime Võrru. Seal mõningaid asjatoimetusi. Käisin ka sugulasi külastamas. Sai ka saunas käidud. Õhtuks jõudsime Kanepi tagasi. Peale kella 22 oli vaikus. Tavaliselt seda ju ei juhtu. Väsitav päev oli tõepoolest.
Mõõtsin üle, tegelt oli starti ikka vähemalt 2,6 km - ju see 1,6 oli linnulennult ...
VastaKustutaRR