5.mai- Kooraste

Tänane võistluskeskus asus Pokumaal.  parklas vuhises tuul ja nii tuli toekamid kehakatteid selga toppida. Samas metsa vahel oli täitsa tuuletu. Starti oli 2,1 kilomeetrit matkamist. Kaart tänagi 15 000. Seekord varustasin ennast abivahenditega. Stardipalavikku ei tekkinud, püüdsin jääda rahulikuks ja esimesse punkti mitte tormata. Erika startis enne mind ja eesmärk oli ta kinni püüda.  1- 33, k-punktist siblisin mööda nõlva rohelisse orvandisse. 2- 45, jooksin mööda kõlviku piiri mäest alla, üle soo ja soisest orvandist üles, läksin liiga vara mäekülge rammima, pidanuks veel mööda orvandit ülespoole rühkima, nii seiklesin veidi kui oma orvandi mäe tagant üles leidisin. Tiina jalutas eespool ja uuris maastiku. 3- 58, pikk etapp, jooksin mööda orvandit rajani, edasi otsustasin minna paremalt poolt sood ja  mööda raiesmiku serva. Kuigi Laura Joonas arvas, et üle soo minnes saab kiiremini, siis koos jüudsime siiski punkti. 4- 54, lame orvand, sinna oli parim tee mööda teed joosta, siis metsateest üles mäkke rühkida. Sihti ma kahjuks ei märganud, kuid eespool startijate selgasid küll. Nii oli punkti asukoht kiirelt tuvastatud. 5- 64, jooks mäest all, kakerdamine raiesmikul ja pukt leitud, Erika ja Nina kätte saadud. 6- 63, mäest alla ja mäest üles rühkides kaldusin veidi paremale ja leidsin ennast sihil, mille kõrval raeiesmik, mida kaardil nagu polnudki. Kui jõudsin tee ja sihi ristumiseni, siis sain aru, et kus ja mis. Polnud mingit kahtlust, et mööda sihti mäest alla joostes ja õige põige vasakule on kiirem variant. Nii jäid Erika ja Nina minust maha. 7- 70, orvan asus rohelise-sinise võssi taga. Jooksin sinna mööda kõlviku piiri Tarmo Pööri selg orientiiriks, mõningane tõkkejooks üle puude ja punkt oligi käes. 8- 87, võsa, soo, teeke ja punkt käes. Tarmo silkas ka samasse punkti, kuid enne pukti libastus oksal ja korraga oligi ta tee peal siruli. Ju leidis midagi. 9- 55, raja lihtsaim punkt, mis oli ühtlasi ka vaatepunkt ja joogipunkt. Võtsin minagi seal paar lonksu. 10- 85, kasutasin jooksmiseks teerada, üle soo viis ka mingi omamoodi tee. Korraga sai soo otsa ja olin segaduses, seisin ja ei saanud aru, et kus see orvand siis siin nüüd on. Vaarikavõsa igal pool. Segaduse hajutas Erika nägemine, ai olin edu ära raisanud. 11-88, otsustasin minna punkti paremalt poolt, vaarika varrte vahel jooksmine polnud just meeldiv, ees terendas punkt, mis polnud minu oma, kuid Heino käest sain kinnitust, et olen õigel tee. Rühkisin edasi, võsast läbi, mäest alla, soo kitsamast kohast üle ja ees raiesmik juba paistis. Punkt on kuskil seal, leitud. Lõpp ei ole enam kaugel. 12- 77, näen, et Erika üritab punkti minna otsemat teed. Kardan, et kaon sinna võsasse totaalselt ära ja otsustan minna Pokumaa radasid pidi. Sekka saab veidi soos kakerdada ja punkt paistabki. 13- 100, variante pole, tuleb minna otse, taban õigeid kraave ja mööda singer-vinger teed jõuangi punkti. Finisisse on oma 300 meetrit spurti. Õnnestub teha kiirem aeg. mahalugemisse vantsides Erikat lõpetajate hulgas ei näe, tema tuli minuteid hiljem. Tehtud.
Mihkel matkas täna kaua. Juba arvasin, et ta on eksinud ja peaksin minema teda otsima. Kui seda sain mõelda ja otsisin juba kaardiga välja, siis metsast ta juba tuligi. Tema rada vaadates oli see ikka 10 aastasele poisile paras pähkel. Pikalt me oma aega enam ei kulutanud ja hakkasime kodu poole sõitma. Tegime  väikese vahepeatuse Tartus..