18. mai- Ruusmäe-Kuura

18.-19. mail toimusid Haanja kõrgustiku lõunanõlval, Kuural, peaaegu Läti piiri ääres Balti meistrivõistlused orienteerumisjooksus. See on igakevadine Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Peterburi suurte koondiste (täiskasvanud + noored) jõuproov. Paralleelselt toimus Balti veteranide lahtised meistrivõistlused ja lahtised võistlused ka noorteklassides. Võrumaa metsas oli kokku orienteerumas üle  550 võistleja 9 riigist, eksootilisimad neist USA-st ja Costa Ricast. Võistluste peakorter ja ühtlasi Eesti koondise elupaigaks oli Rogosi mõis Ruusmäel, kus laupäeva õhtul toimus soovijatele ka sprindivõistlus.Võistlejate hulgas oli kahtlemata nimekaim mullune lühiraja maailmameister, Aluksnest pärit Edgars Bertuks. Eesti meeskonnas oli väljas Lauri Sild, Timo Sild ja Olle Kärner, Anu Åkerman, Merike Vanjuk, Kirti Rebane ja paljud teised tublid orienteerujad.
Trantsportisin Märtenik, Ragne ja Marie Anna reedel Tallinnast Pärnu kaudu Ruusmäele, mis tegi kokku veidi üle 4 tunni automatka. Sõidu algus polnud paha, kuid suhteliselt kitsad ja kurvilised kruusateed matka lõpuosas panid nii mõnegi kaasreisija närvid proovile. Kuid jõudsime ikka õnnelikult kohale just õhtusöögi ajaks. Ise sõitsin Võrru, külastasin sugulasi ja olin veidi asjalik.
Laupäeva hommikul ärkasin vara, sest kui satud harva Võrru, siis on asjatoimetusi palju. Nimelt koristasin veidi vanaisa maja ja pidin kell 9 vanatädiga kohtuma, et temaga koos Meegomäele sõita. Loomulikult tekkis ajapuudus ja ma ei jõudnud kõiki toimetusi õigeaegselt lõpetada ja nii kohtusin vanatädiga alles pool 10. Märten juba helistas, et millal ma võistluskeskusesse saabun!? No, mul äks ikka veel aega. Järgmine kõne oli veidi peale 10, et tema tahab põlvikuid saada. Ju ma olin nöörilt võtnud põlvikud ja teinud neist segapaarid. Nii oli tal paar, mis koosnes minu ja tema põlvikust. Ütlesin , et püüdku see põlvik ikka jalga tirida, sest väga suur tõenäosus on, et Meegpmäelt kell 10.15 startides ma väga hästi enne tema kella 10.47 starti kohale ei jõua. No ega seda autorallid suhteliselt tundmatul teel väga tore teha ei ole. Samas õnnestus mul võistluskeskuse parklas oma auto parkida kell 10.37 ja siis viskasin oma kingad auto kõrvale ja spurtisin paljajalu starti, kuhu oli Andry sõnul 600 meetrit. Kuhu täpsemalt minema peab, seda ei osatud öelda, kuid suund näidati kätte. Algus mööda heinamaad joosta polnud paha, kuid mäenõlvast alla  ja puujuurikate vahel silgata ma vabatahtlikult küll ei oleks. Lisaks tuli ületada veel õõtsuv purre, veel veidi mäest üles ja olingi stardis. Kus puuduvast põlvikust ei tahetud enam midagi kuulda. Soh, vähemalt sai soojendusjooks 2 tundi enne oma starti tehtud. Mõnus. Paljujalu jooksmine tundus nüüd ka täitsa nauditav. Tagasi parklasse jõudes nägin, et olin oma auto täitsa valesti parkinud. No, ega mul olnud aega seal manööverdada. Stardini oli veel maa ja ilm, nii tegin lõpetajatest veidi pilti. Tundus, et Märten tegi metsas vigu, sest ta ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Mõtlesin juba, et lähen ja hakkan riietuma, kui siis ta metsatukast välja hüppaski. Sain ta siis ka pildile.
Enda jooksuga võis enam-vähem rahule jääda. Kuumus, mis meid kõiki ootamatult tabanud oli, tundus talumatult raske. Tegin järjest peale 6-dat punkti,  halvad teevalikud ja seda ikka mitu punkti järjest. Hinge hiilis kahtlus, et kas õhtul sprinti ikka jõuan joosta või mitte. Peale võistlust sõitsime Haanjasse ja sealt Kaldemäele, kus lubasin endale väikese puhkuse ja pikutasin. Hommikune vara tõusmine, spurt ja jooks väsitasid kokkuvõtteks piisavalt, siis panin endale lausa äratuse, et mitte sprindile hilineda. Sellest oli tõesti abi.