12. mai- Koitjärve

Täna siis teatejooks. Mina jooksin viimast vahetust. Info rajalt Anne-Ly´lt ei olnud midagi rõõmustavat. palju üles-alla jooksmist, puudel turnimist jne. Oi, kuidas mulle see turnimine ei meeldi. Margit jooksis teises vahetuses tubli jooksu. Sabin tuli kohe sisse. K-punkti jooksin rahulikult, siis jooksin mööda mäekülge pidi. Soonina tõlgendasin veidi valesti ja nii sattusin valesse punkti, kuid korrigeerisin kiirelt. 2- 53, jooksin teeni ja siis ei osanud otsustada minna veidi paremalt või vasakult. Kokkuvõtteks minu minek punkti ei olnud kergemate killast. Silmasin mitut punkti, mis polnud aga minu omad. Oi küll ma olin tige. Kaotasin seal kaevates hulga aega.  Lõpuks sain ta siiski kätte. 3-47, võtsin suuna vasakule, et jõuda teeni, mööda rada, lohust läbi ja punkt täitsa seal kus arvasin. 4- 74, rühi aina mäest üles ja kupits oli täitsa kenasti näha, selle taga punkt. 5- 45, jooksin soo serva pidi, mäest üles orvndisse. 6- 78, teele, sealt soo serva pidi punkti, oli teine kaugelt juba näha. 7- 67, minek läbi rohelise, jooksin orvandist üles rajale, siis mööda kõlviku piiri teeni, sealt mööda sihti kuni kaevikuni. Sealt põikasin metsa, kahe soo vahelt läbi ja punkt sadulas. 8-79, maha langenuid puid oli küllaga, turnisin, rassisin veidi soos, mäest üles ja jõudsin lagedale. Selg hakaks valutama. Sealt jooksin mööda kõlviku piiri punkti. 9-35, tekkisid kahtlused, et äkki võtsin 53 asemel enne 35 punkti, sest seda punkti numbrit ma just ei kontrollinud. See tekitas minus segadust ja masendust. Jõudsin kõlviku piirini, ees lahmakas kaevik, mida ma kaardil ei leidnud, mõte jooksis igatahes kinni. Nüüd kaarti uurides on kaevikud täitsa olemas ja kuidas ma siis neid ei näinud. Jõuan mingile sihile ja eemalt paistab ka tee. Selge nüüd, kus ma olen. Tiirutasin mõttetult kaua ümber punkti. 10- 32, olles veel ärritunid jooksin 90 kraadi vales suunas ja tegin ühe pauna lisaks. Kaevikute reast tõmbasin üles täpselt orvandisse. 11- 55, lihtne orvand. Punktist välja jooks ebaõnnestus ja leidsin ennast teelt, no mis siis ikka, jooksin mõned meetrid teel ja siis pidin taas mäest üles rühkima, oi mu seljale see üldse enam ei meeldinud. 12- 42, vaatepunkt, õnneks lõpp pole enam kaugel. 13- 50, leidsin ennas korraga K-punktis, ju olin  veidi vasakule kaldunud. No kes siis punkti nii kõrge mäe otsa pani, üles rühkimine tegi seljale liiga ja veel alla tulemine, ah ma ei või. 14- 46, ainult otse ja punkti. 15-100, otse punkti. Lõpp. Peale 9 punkti vaevasid mind kahtlused, et äkki võtsin ikkagi vale punkti. Kui see nii nüüd ongi, siis tegi rajameister oma punkti numbrite asukohtade paigutusega hea töö ja suutis võistleja pea korralikult sassi ajada. Tulemuste mahalugemisel selgus, et kõik oli ikka korras. Rada positiivselt läbitud. Kahju, et minu apsakate tõttu jäi poodiumi koht saamata, mis olnuks vägagi reaalne. Signega rääkides jõudsime tõdemuseni, et meiesugused tulevad siiski tagasi metsa ja ei lähe Viljandi järve jooksule, kus on turvalisem ja ohutum joosta.
Samuti tekitas eilne juhtum minus sisemist ebakindlust. Sest sama võinuks juhtuda ükskõik kellega. Kuigi ma teda väga hästi ei tundnud, kuid kindlasti võiks teda kõik endale eeskujuks seada. Ta oli minu isast vaid 10 aastat noorem, kuigi minu isa on varsti 7 aastat pilvepiiril.Täna laksutavd ööbikud mu akna taga kuidagi eriti kõvasti.
Külm, nii...  See on lugu mis mulle kurbadel hetkedel meeldib...
Laiali mu mõtted ja tunded..