3.mai- Kloostrimetsa

Rajameister Mait Tõnisson oli teinud päevakule liialt head reklaami. Päeval väga plaani polnudki jooksma minna, sest kolmapäeval oli vali tuul ja ma vist sain veidi külma, sest hommikuks oli nina umbes ja õhu ventileerimine raskendatud. Oli seda nüüd tarvis. Aga Märten arvas, et ma ikka pean tulema, sest tema sõidab sinna jalgrattaga ja tagasi ta ei viitsi sõita. No läksin. Kui mina veidi enne poolt kaheksat, kaarti nõutama läksin, siis neid lihtsalt enam ei olnud. Mõned M40 klassi kaardid olid. Aga see nagu ei sobinud. No jah, kes siis jätab metsa mineku nii hilja peale! Jäi vaid loota, et äkki keegi annab oma kaardi jooksmiseks. Nii jalutaski päästja Marge mulle vastu ja nii saingi temalt kaardi, et metsa silgata. Alguses oli see mineks ikka vaevaline, liialt pikad etapid kurnasid kohe mind ära. Raja keskel oli punkte tihedamalt, sai tikitud siia-sinna. Lõpus taas pikad etapid ja läbi ta oligi. Rajal vaatasin ikka pingsalt kella, et kas jõuan enne finishi sulgemist joostud. Kohati tundus, et aeg venib või osutid ei taha liikuda. Poolel rajal märkasin ka vaadata, et mitu kilomeetrit üldse peab jooksma. Ja korraga oligi lõpp käes. Poisid sõitsid lõpuks siiski ise rattaga koju. Nii sain mina Kristina juures teed juua ja lobiseda.