Keila metsas on saanud sellel aastal juba paar korda joostud, võsa risti-põiki läbi joostud ja soos sumatud. Esimesse punkti joostes olid tee ääres toredad SOS-küla lapsed, kes tervitasid kõiki möödujaid ja soovisid jõudu. Rada oli keskmiselt pikk, kuid punkte oli harjumatult vähe. Teiste kaarte kiigates võis märgata, et mõnel lühemal rajal oli rohkem punkte. Aga ega ma sellepärast nüüd kurb ole, oligi hea. Sest etapid olid pikad ja punkti vähesus automaatselt minu silmis lühendas rada.
Peale soo etappe juhtus selline lugu, et parema jala papu väsis niivõrd ära, et tuleb nad nüüd prügikasti visata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar