26.mai- Ratnieki

Balti MV toimusid siis taas Lätis. Ega ma ei uskunud Urmase juttu nendest vägevatest tõusudest ja järskudest nõlvadest, enne kui ise oma silmaga sai nähtud. Otseselt käpuli ei pidanud roomama, kuid palju puudu ka polnud. Esimesel päeval sai igasugu lollusi metsas tehtud. Esiteks starti oli üle 2 kilomeetri, hakkasin aegsasti minema oma 40 minutit jalutamist. Joogipunkt oli ka pikaks teekonnaks ilusasti välja pandud. Tee starti läks aga üles ja alle, mööda teed ja metsaradu, mööda heinamaa ja põlluserva pidi. ja kohal olimegi. Jäigi veel aega külastada Wc-d, otsida oma rinnanumber ja aidata hädalist markust, kelle numbri 268 oli keegi pihta pannud ja talle numbri 286 jätnud. Aga ilma numbrita ei tahetud starti lasta. Kes on nüüd süüdi, et inimene vale numbriga startis, ikka kohtunik. Kuid ta ei tahtnud sellest aru saada. Nii nõudsin kohtunikult ( stardi koridori laskis vaid 1 kohtunik ja korraga tahtis ikka oma 6-8 inimest startida, pole ju siis aega rinnanumbreid kontrollida ) pliiatsit ja sirgeldasin Markuse õige numbri, vale numbri teisele poole ja saatsin ta metsa. Pole siis rinnanumberil erilist mõtet, kui neid ei kontrollita. Mõnel suuremal võistlusel trükitakse sinu nimi ikka ka rinnanumbrile, et need kes numbreid sassi kipuvad ajama, siis nime vaevalt sassi ajavad. No see selleks. Lõpuks sain ise ka metsa. Kaks esimest punkti läks kenasti, kuid selle asemel, et minna 3-56, läksin mina 5-36. Eks ma lasin ennast veidi ka kaasvõistlejatest eksitada, kuigi kahtlesin küll, et suund ei teha klappida jne. Võtsin punkti ja ise ka aru ei saanud, et see ikka täiesti vale punkt on. Võtsin suuna 4-35 peale, kuid sattusin hoopis stardi piirkonda. Kuidas?! Ma ei osanud seda kuidagi endale seletada. Lisaks sellele suutsin mingis võpsikus endale oksa silma joosta. Seisin seal mõnda aega, et olla kindel kas silmaga ikka näeb või mitte. Nägi, kuid hakkas hirmsasti vett välja ajama, nii oli silm aina udune. Peale mõningast seiklust jõudsin taas punkti 36. Ja ma ei tundnud seda kohta üldse ära, et ma siin oleksin enne viibinud. Ju sellepärast, et alguses tulin punkti mäest laskudes, kuid hiljem mäest üles ronides. Kuid sain ka 35 punkti lõpuks kätte ja lidusin siis taas 36-sse, sest seda ju mul oligi tarvis. Edasigi kulgesin rahulikus tempos. Püüdsin tõuse vältida, kuid see oli lihtsalt enese petmine, ronima pidi ikkagi. Enne punkti 9-40, kohtasin ühte kaasvõistlejat, kes rinnanumbri järgi otsustades oli startinud peale mind, kuid nüüd siia pidama jäänud. Aga kus ma siis vahepeal olen olnud?! Aitasin ta punkti, jooksis veidi minu sabas, kuid lõpuks jäi siiski maha. Viimased punktid olid selgelt eneseületamiseks. Kui hommikul Märteni aega vaatsin, et kui tema 3,3 kilomeetrisel rajal oli üle tunni, siis mina oma 5,7 kilomeetril peaksin väga pingutama, et alla 2 tunni joosta. Ma siis pingutasin. Kuid andmeid maha lugedes selgus, et mul üks punkt võtmatta ja tulemust ei saa. Vot kus lops. Kadri katkestas peale 7 punkti ja kaasvõistleja keda rajal nägin ei jõudnud kontrollaja sisse ja tulemust samuti ei saanud.