Ma ei tea, millepärast ma täna üldse jooksma läksin...
Ilm oli super, kuid sääsed mitte. seisma ei saanud kuskil jääda, kohe tegid kambaka. Mitte 10 vaid kohe oma 100 sääske ründas sind, nii kuis jaksas.
Jaanipäeva pikk öö ja veel pikemaks veniv hommik, jättis oma jälje.
Juba esimesse punkti joostes tundsin, et jalad on täitsa rasked. Kuid olukord paranes. Kahjuks tegin kaardi lugemises apsaka, sest rajad ristusid ja läksin 4-33 asemel 9-41 ja sealt veel 8-57. Kui legendilt täpsustust hakkasin vaatama, siis selgus, et numbrid kuidagi ei klapi. Nii adusin, et olin jooned sassi ajanud ja ülepea vales suunas jooksnud. Õnneks ei olnud ma punkti piirkonnast kuigi kaugel. Aga aega kulus siiski.
Ka 5-34 sai jamatud kadusin kuskile ära ja tegin kaunikese ringi ja 7-62 oli paras pähkel, mida ma kuidagi kätte ei saanud. Samas püüdsin küll lagedas servast suunaga minna, aga tühjagi. Rapsisin seal ringi ja otsustasin uuesti lagedale tagasi minna, Viivi kääna ska metsa. Arvasin, et ju Viivi teab kuhu läheb, kuid nii see polnudki. Lõpuks jamasime sae koos, Arvo Ambel oli ka õnnetu ja ei teadnud kuhu minna mida teha. Näen punkti ja nii saab Arvo ka ennast paika ja võtab suuna oma punkti poole. Kuid 8-57 suunajooks õnnestus ülihästi. Jõuan Viiviga samaaegselt punkti. Kuigi tema läks veidi vasakult.
9-41, oleme veel koos, kuid siis kaob ta metsa. Ei jaksa mina nii kiiresti joosta. Aga vist ikka suudan, sest näen Viivit mööda teed jooksmas.
10-42, saan puhtalt kätte, jooksen mööda jõekallast silla poole. Viivit ei näe, ju jooksis eest. Kuid minu üllatuseks 11-48 tuleb ta peale mind punkti. Lõpus on Viivi siiski kiirem.
Vigu kogunes paras ports, kuid mõnus treening enne pühapäeavst ninapidi-kaardisolemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar