16.juuni-Tõrrepõhja

Täna toimus Tallinna MV teateorienteerumises Tõrrepõhjal. Sellel kaardil sai viimati 6 aastat tagasi joostud.
Osalemise mõte oli juba varem, kuid võistkonda veel mitte. Rääkisin mõned päevad varem Marisega, kui Peetril sprinti jooksmas käisime, et võiks minna, kuid puudus kolmas liige. Nii sai eile Merikese käest küsitud, et äkki tema tahaks-saaks tulla. Ja saigi. Nii saime võistkonna kokku ja peale päevakut hakkasin asjaga toimetama, helistamist-seletamist oli küllaga. Poisid tahtsid ka võistelda, kuigi nende vanusele vastavat klassi polnus, siis pidid suuremate 14-16 aastaste poistega mõõtu võtma.
Tomi-Andre jooksis esimest vahetust, Markus nõrgim lüli jooksis teist vahetust ja Märten viimast vahetust. Saavutasin kolmanda koha.
Naiste võistkond WTO ehk lühend West Ton Orion-ist. Nii mõnelegi tuli minu- meie võistlemine võibolla, mitte just meeldiva üllatusena.
Mina jooksin esimest vahetust, sest mitte keegi ei tahtnud esimesena metsa minna. Ja hea oligi, sai kiirelt välja ja ei pidanud närviliselt ootama, et kus nad nii kaua on?!
Enne starti ütlesin küll Marisele ja Merikesele, et ärgu nad lootku, et ma kiirelt välja tulen. Kuid pidin neid kurvastama, sest just nii juhtuski. Ma ei teadnud, kui kaugel keegi oma jooksuga oli, sest metsas nägin vaid mehi.
1-50, jooks mööda teed, veidi männivõpsikus ka. Mehed loomulikult kabrutasid ees ja mina vaatan, et nad jooksevad kuidagi kahtlaselt samas suunas. Ja see veeauk tuli täitsa üllatuslikult mulle kätte.
2-52, oli suhteliselt kerge, tuli vaid joosta põhja ja mitte väga ära kalduda. Jõudsin oma jooksuga tee hargnemisele ja sealt jooksin sihini ja sealt otse punkti.
3-35, nüüd pidi olema ninaga kaardis ja nii sain punkti hästi kätte.
4-31, suund peale ja minek, püüdsin neid teid jälgida. Kuid mingi hetk olin segaduses, sest korraga jookseb Mati mulle vastu ja küsib, et mis tee see on. Mina arvasin, et oleme siin ja nii kabrutas Mati minema ja mina ka, sest tuli veel edasi joosta.
5-32, no sellega tegin viga, sest jõudsin kuuendasse punkti ja siis alles viiendasse. Täielikult suuna viga.
6-33, tee oli teada, ainult jookse.
7-57, teel punkti näen, et Priit ja Savinov jooksevad kuhugi ja lähevad punktist üle, aga mina saan punkti puhtalt kätte.
8-44, vaatepunkt, kena tipuke, saan teada, et olen esimene.
9-48, lihtne.
10-58, ei tea kas otse minek olnuks parem, kuid mina sattusin teeristumisele ja nii jooksin mööda teed kuni järgmise ristumiseni ja sealt otse üle kraavide punkti.
11-43, vaatan selja taha, Priit ja Savinov jõuavad järele. Jooksen teele, sealt ristumiseni, mööda teed otse lõunasse, käänan metsa ja võtan suuna eemal paistva hoone peale, Savinov tikib mööda Matile järele. Jooksen teede hargnemiseni ja sealt mööda teed edasi. Aimatava rohelise piirist võtan suuna punktile, kuid augud ajavad segadusse. Teisedki mehed jõuavad järele ja tundub, et nemadki on segaduses. Vaatan legendi, punkt on tipuke, jee polegi auk. Leitud.
12-60, otse ja leian okastraati. Loomulikult hiljem selgub, et see jupike on kaardile täitsa märgitud. Need veeaugud ajasid mu pea täitsa sassi, tegelikult olin õige augu juures, kuid ei vaadanud legendi ja nii uhasin edasi. Siis selgub, et auke rohkem pole ja kaardiski olin vist juba väljas, nii pöörasin tagasi ja punkt oligi selle augu juures, kus ennist olin. Mehed olid rohelisse kadunud.
13-59, märg!! Jõuan teeni õigemini sellesse kohta kus tee oli ilmatu veekraav. Kuid punkti sain ikka kätte.
14- 46, oeh, enam ei jaksa joosta. Mõtlesin, jooksen otse läbi rohelise, kuid kartsin ära kalduda, sest suunda rohelises eriti hästi hoida ei saanud. Nii jõudsin oma sahmimisega kõlvikupiirile ja nii jooksin punkti veidi ringi ja ülegi, sest õigel hetkel sain pidama ja punkt jääb selja taha. Kena auk oli oksarisuga piiratud.
15-61, no suunajooks pole mu tugevam külg, kuid jõudsin teele ja vaatan - kaevik, vaatan kaarti, olemas. Suund punkti ja võetud.
16-62, jooksen teeni, teel näen Mari-Liisi. Mida!!Kuid selgub, et ta on etapil 10-11 ja minuga on ikka kõik korras,jõuan punkti ja lõpp.
Jooksuga võib rahule jääda, kui üks viga väljaarvata. Lõpus oli sprindijooksu tunne,kuid rada oli kuidagi pikk.
Kokkuvõtteks, minu jaoks mõnus rada, laiselda rajameister igatahes ei lasknud ja nina pidi kaardis ka olema.
Täna oli siis kogu seltskond, kes autos- medalitega. Mitte nii nagu vahel juhtub, et poisid on tublid ja mina mitte.
Naiste 21 klassis saavutas meie võistkond Tallinna meistri tiitli teateorienteerumises. Tubli sooritus Merikese ja Marise poolt samuti.