Täna mõeldes-tundes, et Jukolale sõit toimus uisa-päisa. Sain küll kiirelt koju, kuid pühapäevane päev tundub ikka raisus olevat. Nagu Urmas ütles, et Jukola on lihtsalt üks magamata öö, minu jaoks siis kohe peaaegu kaks magamata ööd. Sest reedel jäin koti pakkimisega öö peale ja hommikul oli tarvis vara ärgata. Reisiärevuse tõttu äraksin juba enne kella. Söögiisu polnud. Kohale jõudsime väikese seiklusega Helsingi linnas, kuid ülejäänud tee sai rahulikult magada. Parkisime oma auto ja õnneks küllalt lähedale võistluskeskusele. Mis tegelikult polnudki nii lähedal. Nüüd pean ennast kiitma, et eelmisel aastal hea seljakoti matkamsiseks ostsin, sest seljas oli oma varandust kergem tassida, kui käe või õla peal tarida. Maa telkimispaika oli ilmatu. Tagasi auto juurde ei tahtnud keegi meelsasti minna. Ilm oli kena ja märkigi sellest, et võiks sadama hakata. Kuid tuul ei ennustanud head.
Telgi saime püstitatud kella 13-ks. Nüüd polnud jokutamiseks aega. Margit tõmbas vormi selga ja starti. Margit oli metsas tunduvalt kauem, kui arvasime. Merike jooksis teist vahetust ja oli viestil esmakordselt. Seepärast eeldasime, et ta jookseb rahulikult ja kiirustada pole mõtet. Merjet pidin kaua ootama. Hakkasin juba hirmu tundma, et mets varjab endas meeletuid raskusi. Õnneks oli närvitsejaid teisiga. Kõik ootasid võimalust metsa minemiseks. Olukorra tegi halvemaks veel tibutav vihm, sest ma polnud soojendusdressi selga jätnud ja tuul oli vali. Nii jooksin sihitult mööda soojendusala ringi, et mingilgi määral sooja saada. Aeg aina veeres halastamatult edasi ja tekkis juba hirm, et pean ühisstarti minema. Riburada ikka tuli eestlaseid metsast välja ja õnneks Merje tuli ja sain metsa.
Minu viies ja hetkel tundub, et oli ka raskeim Venloien viesti.
Raja elamustest kirjutan siis, kui kaardi saan, sest muidu võivad toredamad-masendavad hetked kajastamata jääda.
Ilm oli täiega nässus ja mingit erilist tahtmist polnud meeste jooksu vaadata. Ühisstardi vaatasin küll ära, aga varjulisemas kohas oli ikka parem olla.
Traditsiooniline pildistamine jäi ka ära ja suuremat osturallit ka ei toimunud, sest aega lihtsalt polnud. Kuid ühe tiiru tegin siiski.
Mudarallit sai teha küll, sest vihm oli kõik teed mõnusasti orienteerujate poolt sopaseks tallatud. Kummareid kaasas ei olnud, plätadega oli ka hää kõndida.
Magasin ja ei maganud ka. Kõrval platsil oli üks lätlaste telk, kus päeval mängiti lõõtspilli ja öösel toimus pidev rääkimine-seletamine. Ju püüti metsas toimuvat, nii detailselt kui võimalik uudishimulikele edasi anda.
Pühapäeval kella poole 8 paiku hakkasime laagrit kokku panema, sest kell 9 tahtsime Helsingi poole tagasi sõita. Ja arvestades vaevalist teekonda autoni, tuli tegutseda kiirelt. Materiaalne kahju tekkis auto juures, kus ma pükse-jalanõusid vahetasin ja endalegi teadmata sokid ära kaotasin. Samas sai ka uued ostatud, kuid veidi kahju ikka, sest väärt sokid olid.
Autosõit oli unine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar