Tänane jooks õnnestus hästi. Kuigi kolmandasse punkti mineks rikkus kogu jooksu ära. Sest, mina loomulikult sahmisin kahe tipu vahel ja kumbki polnud õige. No aga lõpuks sain selle tipukese võsast kätte. Tuju loomulikult polnud enam see, mis jooksu alguses. Seitse minutit! Kiirem suitsumees oleks juba paar suitsu jõudnud teha. Vist! Tegelikult ma vähe kartsin seda maastiku, sest eelmisel aastal oli seal rinnuni hein ja heina sees on salakavalad kivid ja oksad. Ja need järsud nõlvad, need pole ikka südamele head. Aga jäin ellu. Ja mis kohutav hais punkti 46 piirkonnas. Hea, et okserefleksi ei vallandunud! Jube!! Hea, et sealt kiirelt tulema sai. Seisakuid tuli ette, sest ära kaldumise oht oli olemas. Ja lagedad võivad täiesti vabalt kõik ühesugused olla. Kõige hullem oli see, et peale jooksu piiras sääseparv sind ümber, nii tuli kiirelt autosse pugeda ja linna poole vurama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar