12.aprill-Raku

Täna oli väga tore peaaegu kuivas metsas joosta. Võrreldes eelmise nädalaga , oli see mets lust ja lillepidu.
Kahjuks lõpuni see nii ei jäänud. Joostes punktist 33-43, hüppasin üle mingi puu, kust ootamatult oks murdus ja mulle veidi põlvest kõrgemale sisse kargas. Oli jah, selline lõikav-valus ja mingi hetk tundsin-nägin, et retuusid on verised. Ju sain ikka tubli matsu. Peast käis mõte, et lühikeste seelikute hooaeg peab jälle kaugustesse kanduma. Kuid joosta lasi ja häda polnud nagu midagi. No natuke ikka valutas ka. Sai veel tuttavatega juttu räägitud ja muidu asjalik oldud, kuni kodu poole sai sõidetud. Aga kui ma pesema läksin, siis haigutas jalas ikka korralik haav.Õmblemata siit ei pääse. Tuli püksid jalga tagasi ajada ja traumapunkti sõita. Viimati külastasin traumapunkti 1998 aastal, kui aknaid pestes klaasi lõhkusin ja killud käe katki tegid.
Loomulikult ei asunud traumapunkt seal, kus siis ja selle õige ukse leidmisega oli vaeva ka. Pidi minema lastehaigla poolsest uksest. Mitte ühtegi silti väljas ei olnud, et oleks parem õige ukse suunas liikuda. Nii tegin tubli orineteerumise. Ja kui ma oleksin varem teadnud, et on olemas EMOS, mis tagab tasuta parkimise 3 tunniks, siis poleks ma nii korralik olnud ja parkimist registreerinud. Kokkuvõtteks läks parkimine maksma 15 krooni ja esmaabi andmise eest küsiti 50 krooni.
Kokku võttis erakorraline abi aega 58 minutit.
Kõigepealt tuleb ennast registreerida vastuvõtule, selleks võta seldel automaadist. Oota, kui sinu number plingib tablool. Kui on sinu number nt. 7080, siis võtab registratuuri töötaja su jutule.
Annan isikut tõendava dokumendi, telefoni numbri jne. Saan saatekitrja. Ootan, kuni arst minuga kohtub. Ootamine on pikk. WC-sse ka ei saa minna, sest järjekorra numbrid ei tule plink-plink mitte järjest, vaid juhuslikult. Oo, minu number. Vastuvõtu ruumi uksel silt "sisenemiseks vajuta nuppu", otsin nuppu. Oo, leian. vajutan nuppu. Seesas-seesam ja ta avanebki. Arst küsib, mis juhtus, mina räägin mis juhtus. Arst on mõistev, vaatab haava üle ja paneb plaastri. Saan uue saatelehe.
Tuleb minna ümber nurga ja ootata, milla mind kutsustaks. Ootan, jalg hakkab valutama. 10 minutit ootan, äkki mind kutsutakse nimepidi. Korduvalt. Tulen-tulen, ma ju ei saa jooksuga tulla. Sisenen uude ruumi, arst küsib, mis juhtus. Mina jälle räägin. Näitan jalga. Edasi palutakse püksid eemaldada ja pikali heita. Tehakse puhastatavad toimingud, mõned-mõned süstid ja kipitav valu. Õmblemine polnud hull. Kena 4 lipsukest sain. Arst palub mul kodus haava puhstada ehk desinfitseerida, kas joodi või briljantrohelisega. Arvan, et roheliseks ma oma põlve ei joonista.
Eks siis paista, kuidas lähipäevadel jalg reageerib.