Heategevus

Kirjutan veidi ühest heategevusprojektist. Ehk leidub neid, kes tahaksid oma panuse anda. "Jõulupuu" projekt on loodud selleks, et tuua jõulurõõmu raskes olukorras olevatele peredele ning olla ühenduslüliks andjate ja saajate vahel. Projekt kujutab endast kingituste tegemist puudust kannatavatele lastele. Rohkem informatsiooni saate siit

25.november- Tallinna Reaalkool

O-sprint jätkab. Hea päev tõusutreeninguteks ja treppidest sai küll ja rohkemgi veel joosta. Start oli esimesel korrusel, stadiaega ootajad olid võimlas suhtlemas, kes sai tegi ka mõned tippivad sammud soojenduseks. Esimeses jooksus tekkis kohe esimesse punkti mineku lahendamine probleemaatiliseks. Punkt oli siinsamas, kuid otse ei saanud minna. Nii tuli leida õige tee, lõpuks see ka õnnestus. Veidi keeruline oli nende korruste vaheline laveerimine ja kohati tundus, et ma ikka ei saa aru, millisel korrusel ma hetkel olen ja kuhu pean jõudma. Kokkuvõttes tuli esimesel ringil läbida 12 punkti ja kokku sai 14 korda erinevate korruste vahel sõelutud. Teisel ringil oli 13 kontrollpunkti. Rajameister Marek Karm muutis teisel ringil tõkete asukohta. Mis on muidugi mõistlik, sest eelmised takistused olid juba selged. Läbisin raja määruste päraselt ja jõudsin ka seekord B finaali. Sebimist oli finaalis kõvasti. Hajutust oli piisavalt, nii ei seganud kaasvõistlejad kuigi palju jooksmist. Loomulikult oli treppidel rahvast rohkesi jooksmas, kokkupõrkeid tuli hoolega vältida. Õhtul peale sauna märkasin, et mu parem käsi on kuidagi valus ja nii avastasingi sealt toreda sinika. Rajal oli kokku 29 punkti. Esimesel kaardil 15 punkti ja teisel 14. Tõusumeetreid sai ikka võetud mõnusalt. Igatahes muutus treppidest üles ronimine aina vaevalisemaks, särtsu polnud. Eks eelnevad jooksud jätsid ka oma jälje. Finisseerida õnnestus mul Piibe järel teisena. Polnud paha tulemus.

24.november- Tallinna Spordihall

Laupäeval toimus siis esimene osavõistlus sise-orienteerumises. Ka Mihkel tahtis seekord jooksmist proovida ja peaks ütlema- ta sai väga hästi hakkama. Kaart oli huvitav, lintide vahel sebimist oli vähen, tupikuid ja muid vigureid ka ei olnud. Takistused olid kenasti ümarate kaartena platsile seatud. Esimeses jooksus sai võetud rahulikult ja ega olnudki sellist tunnet, et peaks täiega spurtima. Sai ühtlases tempos joostud ja kaarti ja maastiku uurida. Teises jooksud üritasin ikka veidi kiiremini teha, õnnestus. Selle tulemusena jõudsin ka 12 parema sekka ja tuli joosta veel B finaalis ja seda ikka endast noorematega. Algus läks hästi, kuid peale teist punkti kolmanasse minnes tabas mind massipsühoos ja leidsin ennast vales punktis. Siis ei saanud ma aru, et kus ma siis olen ja kus on minu punkt. Kaotasin seal peata olemisega 1 minuti!!! No ega enam mingit head jooksu siit ei tule. Noored N18 klassi omad olid juba vehkat teinud. Minul ei jäänud muud üle, kui rada lihtsalt määruste päraselt läbida. Enne lõppu õnnestus veel Kristinist mööduda ja nii ei jäänudki ma viimaseks. Valus, valus. Märten jättis esimesel ringil ühe punkti vahele ja oli nö. konkurentsist väljas.

18.november-

Pühapäeval sai vara Lätti sõidetud. Seekord ei pidanud ma ise sõitma. Urmas tahtis ise autojuht olla. Mis mulle vägagi sobis. Ei saa kuigi tihti auto tagaistmel isuda ja südamerahuga tukastada. Seda kahjuks palju ei saanud teha, sest valgema aja püüdsin sisustada õppimisega. Metsa sai mindud ikka pikemale rajale. Jooks kulges rahulikult, kuid rajal oli kaks liblikat. Esmalt joonistasin raja kaardile veidi valesti. Sai seda parandatud, kuid metsas tegin ikka nii nagu poleks parandusi toimunud. Nii seiklesin mõne punktiga kauem kui tarvis. Lõpuks hakkas ka väsimus kallale kippuma ja kõhu tühjus andis endast samuti märku. Raja lõpuosas tuli ronida järsust nõlvast üles ja see oli mu jalgadele juba liiast. Eks peab rohkem treeninguid tõusumäel harrastama. Mustaka nõlval saaks seda hästi sooritada, kuid kust leida aega, et sinna minna. Kui riided vahetatud, siis realiseerisime saiakesed, mis Iklast sai ostetud.

Toimekas nädalavahetus

Plaanisin, et lähen nädalavahetusel väikesele matkale. Kahjuks läks teisiti. Olin täiesti unustanud, et olin end lubanud laupäeval toimuvale etnoehete valmistamise töötuppa. Mis iseenesest oli väga vahva. Sai valmistatud väike sõlg ja käevõru.

Aega ei kulunudki väga palju paari tunniga olid esemed valmis. Loomulikult tekkis endas ka väike hasart, sest esemed tulid kenasti välja. Uurisin ka juba kust saaks soodsamalt materjali ja puha. Võibolla saab sarnaseid asju ka kooli tingimustes teha.

November juba täies hoos ja mõtlesin, et tarvis jooksu treeningutega ka algust teha. Lumi jõudis küll ootamatult maha sadada ja siis äkitselt ka kaduda. Nii oli mul püsivust paar õhtut Kristiine linnaosa muruplatsidel tiirutada. Kuid siis tekkis tagumine võimalus viimased õnnetud õunad puu alt kokku korjata. Sain mitu-mitu suurt ämbritäit. Loodan, et keedan veel selle aasta viimase moosi. Tühje purke niikuinii enam eriti pole. Kuigi mõned oleme jõudnud juba ka tühjaks süüa. Peaks ütlema, et sellel aastal on õunamoosi keetmise periood kuidagi pikaks veninud. Ma isegi ei kujuta ette, kui mitu purki, liitrit ma moosi kokku keetnud olen. Nimet seisavad kõik purgid veel kenasti kastides ja ootavad riiulisse panemist. Aga kõige pealt tuleb see riiul veel ehitada. Eelmine moosipugiriiul väsis lihtsalt ära, ei julgenud enam seda ekspluateerida. Äkki kukub veel sellisest hulgast purkidega veel ümber. Ja see ei oleks üldse hea. Nüüd ootan helget momenti, et leiaks aega millal riiulid kokku monteerida.

Teatri maraton

Eelmisel nädalal oli lastel koolivaheaeg ja nii tegin endalegi väikese vaheaja. Märten oli tubli ja käis treeninglaagris. Mina jälle sisustasin oma nädala koolituse ja teatris käimisega. Nii sai kokku neljal korral erinevaid teatreid külastatud. Alguses oli plaanis kahel etandusele minna. Kuid õpetajatele pakuti väga soodsaid pileteid Draamateatrisse ja siis mõtlesin, et miks ka mitte. Ammu olin mõelnud mõnda etendust külastada, kuid sinna ei saa kuidagi pileteid. Äkki kunagi ikka õnnestub. Maraton sai alguse komapäeval Draamateatris, kus vaatsain etendust Õitseng. Kaasa sai kutsutud Maris ja Kristina. Alguses oli mu mõtetes segadus, et mida siis täna mängitakse. Kuid mõned mälupildid lapsepõlvest seondusid etendusega küll. Lavastuses oli kasutatud minu arvates 70.- 80.-date omaseid situatsioone, kus oluline oli omada suvilat või maamaja. Kindlasti pidi kõik tööd ise tegema ja nii igal nädalavahetusel ja kõik võttis väga palju aega, et puhata ei saadudki. Omavahelistele suhetele ja märkamisele polnud kellegil aega. Neljapäeval teatris ei käinud, kuid Tallinna neljapäevakute lõpetamine TTÜ aulas andis vahva etenduse mõõdu välja küll. Medaleid seekord meie perele ei jagatud, kuid minu loosiauhinna sai Märten endale. Reedel tegi ilmataat paljudele tünga ja lasi maha sadada hulga lund. Kella 17 paiku sai selgeks, et kui tahan õigeks ajaks Estoniasse Fausti vaatama jõuda, pean tegema suuremaid jõupingutusi. Kella 18 mõistsin, et hilinemine on vältimatu. Ei sõitnud buss, ei tramm. Rahvast oli igas peatuses rohkem kui tavaliselt. Lõpuks tramm siiski tuli, kuid kaugemale kui Kosmos ta ei sõitnud, sealt sai siis jala edasi mindud. Jäin 10 minutit hiljaks, kui kokkulepitud. Tänud kaaslasele, kes ilmastikutingimusi trotsides ikka kohale jõudis. Etenduse algust lükati samuti 10 minutit hilisemaks. Ka hilinejaid lubati saali, mida tavaliuselt ei tehta. Etendus täitis mu ootused. Olin raamatut väga ammu lugenud ja siis tundus see kõik väga müstiline. Eks me vahel mõtleme ja imetleme pahelisust kasvõi Mefisto kehastuses. Sellega seoses meenud Võru mammi ütlus: parem vana varjun, kui noore ilun. No jah, mis salata, Mefisto oli täitsa kena mees Ain Angeri kehastuses. Aga, tegelikult meeldivad mulle hoopis teistsugused mehed. Noorena arvame, et kõik võimalused on meil armastada ja armastatud olla olemas, kuid vanemaks saades mõitame, et palju on jäänud enese imetluse ja enda saavutusvajaduse tõttu andmata, tegemata või pole märganud seda, mis meil tegelikult olemas on. Õhtuks oli ilm ka kenamaks läinud, bussid sõitsid ja koju sai kenasti. Laupäeval käisin koos poistega Nuku-ja Noorsooteatri etendust Kevadist ärkamist vaatamas. Teatrisaal asub Ülemiste keskuse taga keevise tänaval. Alguses mõtlesin, et lähen sinna autoga, mugav ja parkimisega pole ka probleeme. Aga kuna ma talverehve ei taibanud ennatlikult autole alla panna, siis pidime sinna sõitma trammiga. Ja täitsa mugav oli ka niimoodi minnes. Etendus oli hoogne. Poisid alguses olid teatrisse mineku vastu, kuid õnneks Tomi-Andre kiitis Märtenile etendust ja nii olid lõpuks kõik rahul. Nädala lõpetasin taas Draamateatris, kus vaatasin koos õega etendust Punane maalikunstnikust Mark Rothkost. Ain Lutseppa on alati nauditav vaadata. Filosoofiline ja emotsionaale etendus. Eriti jäi meelde fraas Tore, mida inimesed liiga palju kasutavad: tore on , tore ilm, pidu on tore, läheb toredasti jne. Vaadata tahaks veel Kui inglid sekkuvad, Kaevuritest kunstnikud, Kontakti ja Cancuni. Viimased on välja müüdud ja pileteid saada on tõsine probleem. Aga ehk lõpuks ikka veab.