Teatri maraton

Eelmisel nädalal oli lastel koolivaheaeg ja nii tegin endalegi väikese vaheaja. Märten oli tubli ja käis treeninglaagris. Mina jälle sisustasin oma nädala koolituse ja teatris käimisega. Nii sai kokku neljal korral erinevaid teatreid külastatud. Alguses oli plaanis kahel etandusele minna. Kuid õpetajatele pakuti väga soodsaid pileteid Draamateatrisse ja siis mõtlesin, et miks ka mitte. Ammu olin mõelnud mõnda etendust külastada, kuid sinna ei saa kuidagi pileteid. Äkki kunagi ikka õnnestub. Maraton sai alguse komapäeval Draamateatris, kus vaatsain etendust Õitseng. Kaasa sai kutsutud Maris ja Kristina. Alguses oli mu mõtetes segadus, et mida siis täna mängitakse. Kuid mõned mälupildid lapsepõlvest seondusid etendusega küll. Lavastuses oli kasutatud minu arvates 70.- 80.-date omaseid situatsioone, kus oluline oli omada suvilat või maamaja. Kindlasti pidi kõik tööd ise tegema ja nii igal nädalavahetusel ja kõik võttis väga palju aega, et puhata ei saadudki. Omavahelistele suhetele ja märkamisele polnud kellegil aega. Neljapäeval teatris ei käinud, kuid Tallinna neljapäevakute lõpetamine TTÜ aulas andis vahva etenduse mõõdu välja küll. Medaleid seekord meie perele ei jagatud, kuid minu loosiauhinna sai Märten endale. Reedel tegi ilmataat paljudele tünga ja lasi maha sadada hulga lund. Kella 17 paiku sai selgeks, et kui tahan õigeks ajaks Estoniasse Fausti vaatama jõuda, pean tegema suuremaid jõupingutusi. Kella 18 mõistsin, et hilinemine on vältimatu. Ei sõitnud buss, ei tramm. Rahvast oli igas peatuses rohkem kui tavaliselt. Lõpuks tramm siiski tuli, kuid kaugemale kui Kosmos ta ei sõitnud, sealt sai siis jala edasi mindud. Jäin 10 minutit hiljaks, kui kokkulepitud. Tänud kaaslasele, kes ilmastikutingimusi trotsides ikka kohale jõudis. Etenduse algust lükati samuti 10 minutit hilisemaks. Ka hilinejaid lubati saali, mida tavaliuselt ei tehta. Etendus täitis mu ootused. Olin raamatut väga ammu lugenud ja siis tundus see kõik väga müstiline. Eks me vahel mõtleme ja imetleme pahelisust kasvõi Mefisto kehastuses. Sellega seoses meenud Võru mammi ütlus: parem vana varjun, kui noore ilun. No jah, mis salata, Mefisto oli täitsa kena mees Ain Angeri kehastuses. Aga, tegelikult meeldivad mulle hoopis teistsugused mehed. Noorena arvame, et kõik võimalused on meil armastada ja armastatud olla olemas, kuid vanemaks saades mõitame, et palju on jäänud enese imetluse ja enda saavutusvajaduse tõttu andmata, tegemata või pole märganud seda, mis meil tegelikult olemas on. Õhtuks oli ilm ka kenamaks läinud, bussid sõitsid ja koju sai kenasti. Laupäeval käisin koos poistega Nuku-ja Noorsooteatri etendust Kevadist ärkamist vaatamas. Teatrisaal asub Ülemiste keskuse taga keevise tänaval. Alguses mõtlesin, et lähen sinna autoga, mugav ja parkimisega pole ka probleeme. Aga kuna ma talverehve ei taibanud ennatlikult autole alla panna, siis pidime sinna sõitma trammiga. Ja täitsa mugav oli ka niimoodi minnes. Etendus oli hoogne. Poisid alguses olid teatrisse mineku vastu, kuid õnneks Tomi-Andre kiitis Märtenile etendust ja nii olid lõpuks kõik rahul. Nädala lõpetasin taas Draamateatris, kus vaatasin koos õega etendust Punane maalikunstnikust Mark Rothkost. Ain Lutseppa on alati nauditav vaadata. Filosoofiline ja emotsionaale etendus. Eriti jäi meelde fraas Tore, mida inimesed liiga palju kasutavad: tore on , tore ilm, pidu on tore, läheb toredasti jne. Vaadata tahaks veel Kui inglid sekkuvad, Kaevuritest kunstnikud, Kontakti ja Cancuni. Viimased on välja müüdud ja pileteid saada on tõsine probleem. Aga ehk lõpuks ikka veab.