1.aprill- Kadaka mets

Täna oli selline tore päev. Aprillinalja palju ei juhtunud, kuid natukene siiski. Üldjoones oli kiire päev, nagu nädalal esimene päev ikka. Peale tööpäeva korraldas üks kolleeg, väikese 3 tunnise koolituse.Kuhu ma loomulikult hiljaks jäin ja veidi varem pidin ära minema. Töö jõudsin nibin-nabin valmis. Mihkel oli täna kutsutus sünnipäevale Nokia kontsertmajja "Sreki" etendust vaatama, sain ise ka esmakordselt maja garderoobiga tutvuda. Etendus kestis koos vaheajaga 3 tundi. Nii jõudsin mina päevakul osaleda ja koju joosta ning siis Mihklile veel vastu minna ja väsinud sell koju tuua. Täna, siis ametlikult esimene päevak joostud. Eks ta üks jooksuralli olnud. Peaks mõtlema, et kas kolmapäeval öisesse Männiku metsa tasuks minna või mitte. Aga ega valikut erilist polegi, peab minema, kuidas muidu Jüriööks valmistuda. Pime Laulasmaa mets tuleks ka veel oma lambiga üle vaadata.Viimati sai seal paar aastat tagasi mustikal käidud.

Kevadekuu

Aeg lendab sellel aastal kuidagi väga kiiresti. Alles ta hakkas ja juba märts lõpusirgel. Kuid mõned asjad jälle ei liigu üldse. Näiteks nagu kevade tulemine. Päike paistab küll ja sulatab jõudumööda, kuid siis visatakse taevast tekikoti täis ja rohkemgi lund veel lisaks. Libedad tänavad ajavad juba närviliseks. Joosta kannatab küll, kuid naeltega on parem. Kuigi vahepeal tuli paari nädalane jooksupaus, on üldine enesetunne siiski hea. Võiks ikka parem olla, sest käsi ei taha kuidagi paraneda. Laupäeval 23.märtsil osalesin esmakordselt Malts, Anuga Sparta talverogainil. 4 tundi orienteerumist oli täitsa nauditav. Lumes väga palju sumpama ei pidanud. Raja sai planeerida nii, et rohkem oleks tänaval jooksmist. Kuid Pääsküla raba, Männiku võsa ja Mustamäe kena männimets ei jäänud ka nägemata. Päike paistis ja tuju oli hea. Tempot tegi Anu ja oli mulle treeninguks paras. Hiljem muidugi olime veidi pettunud, et oleks võinuks veidi kiiremini liigutada. Kokkuvõtteks siiki lahe üritus. Ja ega mul erilisi eesmärke jooksma minnes ka polnud, sest kohe registreerimise päeval sain teada, et joosta ma sellel päeval vaevalt kiiresti saan. Nimelt saatis arst mu lõikusele ja midagi head sealt loota ei olnud. Aga näe taastusin lõikusest päris hästi ja võitlusvaim on tagasi. Pühapäeval käisin koos Mihkli ja Kehra sõbranna Riina tüdrukutega teatris "Varastaud oranz jagratas" vaatamas. Samal päeval oli ka sise-o millest ma teatri kasuks loobusin. Lavastus oli tõesti põnev. Juhtus nii,et tegelikult oleks pidanud "varastatud oranzi jalgratta" enne vaatama ja siis "Vana roosa maja". Kuid meie Mihkliga tegime kõik vastupidi. Aga Mihkel jäi igati mõlema etendusega rahule ja see on tähtsam, kui see mis järjekorras neidi etendusi vaadatakse. Peaasi, et kohvikus kooki saab süüa.

2.-3.märts- Haanja

Märts on käes ja laupäeval oli Haanjas imeline päiksepaisteline päev. Kuigi jah, tuul puhus siisi jäiselt. Poisid suusatasid ja minu ülesanne oli hooldetiimis osalemine. Hanged on siinkandis ikka metsikud. Autoparklast vonkles tunnel, mis küllalt kitsas tundus ja viis Suure Munamäe tipu poole. Selliseid hangesid mäletan lapsepõlvest, kui see kuidagi tavaline oli. Kui poisid suuskasid, siis mina ronisingi Suure Munamäe tippu ja nautisin vaadet. Talvel polnudki ma veel siia sattunud. Teisel päeval oli start Suure Munamäe jalami põhjapoolsel küljel. Sealt lähedalt on võimalus ka autoga Suurele Munamäele sõita. Mida ka üks naisterahvas oma autoga püüdis teha ja üritas sinna sõita tagurpidikäiguga. Ma ei tea kaua ta seda katsetas,mina jälgisin seda vaatepilti oma 15 minutit. Tundus, et ta teeb seda igal nädalavahetusel, sest ta juhtumisi töötas Suure Munamäe tornis. Poiste stardid venisid kuidagi pikaks. Markus startis enne 12 ja Märten veidi peale kella 13. Ootamine hakkas juba väsitama.

Viimastel päevadel on päike endast jõuliselt märku andnud, kuid külmakraadid ei taha eriti alla anda. Tänane ilm oli taas super. Veebruar on olnud üldiselt tempokas. Omajagu olen saanud joosta ja ka teatrit külastada. Täna viimasel veebruari päeval, käisn Vene Kultuurikeskuses "Vanaisa" vaatamas. Jan Uuspõllus ei saa mitte pettuda. Näitemäng oli tempokas ja huvitav, rahvast murdu. Draamateatri uuem lavastus "Tund aega hinge minna" kahvatus täielikult "Vanaisa" kõrval. Üldiselt on algav märts teatrikuu, kuid minule oli see hoopis veebruar. Käisin kaks korda Rakvere teatri etendusel. "Meie, mehed" oligi elust enesest ja loomulikult meestest ja nende muredest. Meresõitjad, samuti meestest ja mängisid vaid mehed. Pealkiri veidi eksitas mind, sest arvasin, et lugu tulebki meremeestest, kuid eksisin. Lavastaja oli mõelnud rohkem elumerel tüürivatest meestest jutustada. Nii mõnigi episood tuli tuttav ette, ehk elust enesest. Draamateatri "Kontakt" rääkis inimeste vahelistest kontaktidest ja kohati nende puudumisest. Näitlejad olid head: Lutsepp, Avandi, Rekkor, Maibaum jt. Etendus tempokas, kuigi lõpp jättis kontaktid kuidagi lahtiseks. Muidu soovitan vaadata küll. Jooksutreeningutele olen usinasti aega jätnud, kuigi täna selgus, kuigi jooksutreeningute hooaeg alles hakkas kui ta juba lõppema peab. Loodan, et vaid mõneks ajaks, kuuks võibolla ka kauemaks. Arsti käsule vastu ei saa ja usun, et esmaspäeval olen juba targem

Sadu, sula, sadu ja jälle sula

Ilm pole just suurepärasem sellel nädalal, kuid jooksmiseks küllalt soodne. Kahjuks paaril päeval ma jooksma ei jõudnudki. Reedel pidin poistega teatrisse minema, kuid Märten ja Markus otsustasid, et suusatamine on põnevam ja sõitsid hoopis Soome nädalavahetuse treeninglaagrisse. Kus said suusatada ja ka orienteeruda. Õnneks sain piletitele kiirelt uued omanikud. Sõbranna Riina Kehrast ja Kristina õde Kaie olid väga õnnelikud, et ma nad teatrisse Cancuni vaatama kutsusin. Mihklile on etendus veidi igav, õigemini teema ei olnud tema jaoks hetkel oluline. Aga, et kohvikus sai kooki ja mahla, vot see on tema jaoks superluks. Laupäeval oli luuvalupäev ja sellel päeval oli soovitav üldse mitte midagi teha ja see üldjoones spordi vaatevinklist mul ka õnnestus. Kui eelmisel nädalal põdesin, et kaal ei taha alla minna, siis ma muret tundma ei pea. Tõde selgub siiski teispäeval. Reedel lõppes antibiootikumikuur, mis mu seedimise täiesti peapeale keeras. Teatris ja tööl sai teatuid uksi üpris tihedasti kasutatud.

3.veebruar- Hiiu- Jannseni

Nädal jälle lipsti läinud. Olen suutnud ennast tublisti ületada ja harjutanud kevadiste võistluste tarbeks. Lisaks liitusin projektiga "Sirged kurvid", mille aktiivsed kolleegid käivitasid. Mõte lihtne, igaüks seab endale eesmärgi, kui palju ta 6. juuniks 2013 maha võtab. Minul loomulikult kaaluga probleeme ei ole, nii kolleegid väidavad. Aga tahtsin kolleegide suhtes toetav olla ja seatsin endale siiski ülemõistuse eesmärgi, kaotada 3 kilo enda kehakaalust. Noh, et oleks suvel ikka kergem joosta. Käkitegu ütlete, vale puha! Nimelt 22.jaanuaril kaalusin ennast Lii juures, kus selgus, et viimasest korrast olen paratamatult kaalus juurde võtnud. Tegin terve nädal asjalikult trenni, magusat ei söönud, kui siis õunakompotti. Sest seda mul jagub vist sügiseni. Juba tunduski, et mõned riided käivad seljas ringi. Aga mis selgus 29.jaanuaril. Olin juurde võtnud 700 grammi!! No ma ei taha teada, mida see kaal 5.veebruaril näitab. Ja kui mul ei õnnestu 100 grammigi eelmisest kaalust maha võtta, siis pean maksma trahvi. Ai-ai, mis neil viga, kes vähemalt 10 kilo kaotada tahavad. Teisipäeval lõhkes Oksa tänaval veetoru, mis meie õuele ja keldri poole tunniga kena basseini tekitas. Oksa tänaval oli Tuhala kaevu moodi kaev. Kõnnitee asemel Tondi tänaval oli jõgi. Hea, et ma kodus olin ja nii sain kummikutega toast õues ja keldris päästetöid korraldada. Markus ja Mihkel pidid veidi tänaval kükitama, sest majja polnud võimalik ilma kummikuteta pääseda. Vett oli hoovis ja keldris veidi alla põlve. Rohelised mehikesed saabusid õnnetuspaika tund hiljem, kui olin kell 14.15 avariist teatanud. Need rohelised mehikesed käisid tähtsate paberite-skeemidega nõutult ringi ja uurisid külmunud kaevuluuke. Autod sõiduteel suplesid ja lajatsid vett laias kaares üle aia. Lahkusin kodust peale kella 17. Mehikesed pumpasid juba keldrist vett. Kui ma peale 21 koju jõudsin, siis õnneks oli kelder veevaba ja hoovis laiutas rüsijää, nagu mere ääres. Nüüd mässan keldri kuivatamisega. Neljapäeval käisin Nukuteatris, kuulamas kontsertsarja Aken raames "Röövel Ööbikut". Täitsa nostalgiline õhtu oli. Kohati tundusid mõned palad ühtlase mürana, kuid võis kogeda ka äratundmisrõõmu. Reedel õnnestus Maris endaga koos jooksma meelitada ja sai veidi lobiseda. Laupäeval tegin tiiru Järve metsa. Teeolud polnud kiita, kuidagi vähe on seda rahvast, kes teeksid tavalisi jalajälgi metsa. Nii ma sama teed tagasi ei jooksnud. Pühapäeval siis SK 100 korraldatud pikem ühistreening Hiiu-Jannseni kaardil. Paar punkti olid küll kui ulme, õnneks startisin ma varem, nii jõudsid välejalad enne ulmepunkte järele. Nii sain need nende abiga ikka läbitud. Nädalavahetsel osales Märten EMV sprinditeates, uus ja huvitav tundus see küll. Märten ja Tomi saavutasid tubli kolmanda koha. Märtenil olid lootused ikka kuldsed, kuid alati ei olene kõik iseendast. Tulemused. Pühapäeval osaleti ka Valgjärve AV-el, kus Märten tegi teistele ikka veenva eduga ära. Eks ta tahtis teistele näidata, et kes Pannjärvel tegija olnuks, kui seda äpardust poleks juhtund. Aga äpardusi ikka juhtub, seda võib Kristina blogist lugeda ja lisada isiklik arvamus. Tulemused.