Kevadekuu

Aeg lendab sellel aastal kuidagi väga kiiresti. Alles ta hakkas ja juba märts lõpusirgel. Kuid mõned asjad jälle ei liigu üldse. Näiteks nagu kevade tulemine. Päike paistab küll ja sulatab jõudumööda, kuid siis visatakse taevast tekikoti täis ja rohkemgi lund veel lisaks. Libedad tänavad ajavad juba närviliseks. Joosta kannatab küll, kuid naeltega on parem. Kuigi vahepeal tuli paari nädalane jooksupaus, on üldine enesetunne siiski hea. Võiks ikka parem olla, sest käsi ei taha kuidagi paraneda. Laupäeval 23.märtsil osalesin esmakordselt Malts, Anuga Sparta talverogainil. 4 tundi orienteerumist oli täitsa nauditav. Lumes väga palju sumpama ei pidanud. Raja sai planeerida nii, et rohkem oleks tänaval jooksmist. Kuid Pääsküla raba, Männiku võsa ja Mustamäe kena männimets ei jäänud ka nägemata. Päike paistis ja tuju oli hea. Tempot tegi Anu ja oli mulle treeninguks paras. Hiljem muidugi olime veidi pettunud, et oleks võinuks veidi kiiremini liigutada. Kokkuvõtteks siiki lahe üritus. Ja ega mul erilisi eesmärke jooksma minnes ka polnud, sest kohe registreerimise päeval sain teada, et joosta ma sellel päeval vaevalt kiiresti saan. Nimelt saatis arst mu lõikusele ja midagi head sealt loota ei olnud. Aga näe taastusin lõikusest päris hästi ja võitlusvaim on tagasi. Pühapäeval käisin koos Mihkli ja Kehra sõbranna Riina tüdrukutega teatris "Varastaud oranz jagratas" vaatamas. Samal päeval oli ka sise-o millest ma teatri kasuks loobusin. Lavastus oli tõesti põnev. Juhtus nii,et tegelikult oleks pidanud "varastatud oranzi jalgratta" enne vaatama ja siis "Vana roosa maja". Kuid meie Mihkliga tegime kõik vastupidi. Aga Mihkel jäi igati mõlema etendusega rahule ja see on tähtsam, kui see mis järjekorras neidi etendusi vaadatakse. Peaasi, et kohvikus kooki saab süüa.