31. mai 2011

30.mai- Keila- Joa

Täna oli tore päev, kõik poisid olid üksmeelselt nõus metsa minema. Enne käisime perearsti õigemini pereõe juures tõendeid nõudmas, et saaks ikka suvel laagritesse minna. Kõik tunnistati terveks.
Poisid jooksid omi jookse ja mina otsustasin mitte ajalist valikut teha, sest kihutada oma peale eilset jooksu eriti ei tahtnud.
Looderdasin niisama, kuid tunnike sai metsas joostud küll. Kohati tundus, et suunataju nagu polekski. Siis kui arvad, et lähed otsemat teed, selgub- kus sa sellega, ikka lähed kokkuvõttes ringi.
No igatahes õppeaasta lõpp tormab kui tornaado lõpusirge poole. Kohutav!! Ja nii palju tööd peab paari päeva jooksul veel tegema.

29. mai 2011

28.-29.mai- Voose - Vetepere

Suvejooks toimus eelmise aasta pikaraja maastikul. Õnneks oli kaart loetavama mõõtkavaga, kui seda oli pikalrajal. Mis loomulikult ei tähendanud, et ma vigu vähem oleks teinud.

1.päev. Fortuuna polnud minu poolt ja nii startisin kolmandana oma klassist. Pabistasin ikka küll. Panin stardist hooga minema ja keerasin varsti paremale metsa. Mis tegelikult oli viga, pidanuks mööda elektriliini edasi jooksma. Nii sattusin mitte sinna kuhu arvasin ennast sattuvat. Arvasin, et olen punktist juba mööda kihutanud. Kuid hiljem selgus, et pidanuks veel edasi jooksma. Nii kalpsasin pea kilomeeter nö. soojenduseks mööda teed edasi-tagasi. Lihtsalt jubee!
Varsti kohtasin Annelit, kes startis minust 2 minutit hiljem. Järelikult ta kas kuskil viga teinud. Nii kulgesime kuuendast punktist koos minema. Mina kasutasin teejooksu, Anneli ragistas võsas. Kuid siis saime jälle kokku ja nii me lõpuni pressisime. Marje oli meid kinni püüdnud. Ma veel ütlen Annelile: mul on tunne, et Marje läheb meiega ühte punkti. Aga ta jooksebki meiega ühte rada, vastab Anneli. Ai-ai. vaat kus lops.
Kuidas lugu edasi läks, seda kirjutan siis kui jälle aega saan.

26. mai 2011

26.mai- Linnamäe

Jooks sujus täna üllatavalt hästi. Tuuline oli, kuid pole halba heata, sääski polnud. Ja see oli ju ülitore, sest Viikingite külas oli tohutult sääski. Kuid vaatamata sellele maalitoa juhendamine õnnestus päiksepaistelisele ilmale väga hästi.

Jooksus vigu nagu ei teinud, kuid mõned etapid tundusid kuidagi tohutult pikad ja tükati sai kõnnitud, kuid kiiremini tuli ennast nõgeseväljadel liigutada. Sooribades vett jagus ja papusid sai veidi leotatud, mis muidugi neile kasuks tuli, sest nendega pole ma mitu aastat jooksnud.

25. mai 2011

25.mai- Kõverjärve

Täna sai esmakordselt Lääne-Virumaa päevakul osaletud.
Algselt pidi päevak toimuma Pikasaarel, kuid sõdurid tahtsid metsas omi asju ajada, nii sai joosta Kõverjärvel. Seal sai viimati joosta aasta või lausa paar tagasi. Raiesmikud ja veel kord raiesmikud. Üldiselt oli maastik vaheldust pakkuv. Sai joosta ja turnida ja soos mütata, võsas ragistada ja ennast täielikult ära kaotada. Eilsest sprindist olid jalad sõnakuulmatud ja eriti nõlvadest üles ei tahtnud minna. Nii pidingi jooksu katkestama ja kribinal-krabinal padrikust välja tulema.
Märtenile oma klassi kaarti enam ei jagunud ja nii tõmbasin-ühendasin siuh-säuh raja ära, hiljem selgus, et ühe punkti jätsin ühendamata. Usalda, aga kontrolli, poiss!
No aga päev oli tore, sai külas käidud ja maitsvat kooki söödud.
Markus Kõrvemaal matkamas. Õnneks ilmaga neil vedas.

24. mai 2011

24.mai- Tallinn-Vargamäe-Tallinn-Koeru-Tallinn

Täna sõidan Vargamäele. Ekskursioon või sedasi. Päevakule täna vist ei jõua, kuid eks paistab mis õhtuks saab.
Eile tuli küll masendus peale, kui terve hommiku pooliku vihma sadas. Samuti hakkab lähenev sess kuklasse hingama.
Oh, ma ei tea kuidas ma selle sessi veel üle elan. Võib täheldada, et magusaisu on taandumas, kuid eile ostsin ikka kohe suure śokolaadi, pool on veel alles. Aga mitte enam kauaks.
Ahjaa, läheneb ka Jukola. Autos hetkel kaks vaba kohta. Minek reede õhtul ja pühapäeva hommikul tagasi.

Päev kujunes vägagi toimekaks. Vargamäel oli väga kena ilm, kuid tuuline. Tutvutud sai Seidla tuuliku hingeeluga ja vaadatud üle Vaegamäe elamine ja olmetingimused. Samuti kogu varandus, mida tollal kasutati ikka töö tegemiseks. See on küll ime, et nad ikka kõike jaksasid. Nagu "Libahundi" etenduselt kõrvu jäi "rõõmus meel ja naer on meie eest lukku pandud ". Ju ta siis nii oligi.
Vargamäelt tagasi Tallinna jõudes sai veidi keha kinnitatud, kui sõit läks tuldud teed tagasi Koeru. Nimelt toimus seal sprindikarika järjekordne etapp. Täna olnuks päevak Raudalus, kuid see maastik nii või teisiti risti-põiki läbi joostud ja pole kahju sellest loobuda.
Koerus oli radasid 2: meestel 3,1 km 14 KP ja naistel 1,8 km 9 KP. Peale võistlust sai päevaku raames veel joosta, kes aga soovis.
Enda raja läbimisega võib rahule jääda. Kuigi mõned hämmingut tekitavad momendid olid. Lihtsalt kaardilt oli kadunud üks maja, mis muidu oli olemas. Veeberi trikk ilmselt, ning ühes kohas oli puu maha võetud, kus punkt pidi olema. Nüüd siis punkt kännu kõrval. Maastik oli suhteliselt lihtne, mõned lõksud siiki olid etapil 39-40, kus mina kasutasin paremalt poolt aeda minekut, kui Maris ja Aivar läksid vasakult poolt ja kaotasid mulle 25-30 sekundit.

Kasutasin võimalust ja jooksin hiljem meeste rada ka, nii nagu Järva-Jaani sprindil sai tehtud. Aegu võrreldes olid ühised etapid kõik aeglasemad, kui esimesel jooksul. Lõpus olin täitsa väsinud. Mõtlesin küll, et eriliselt ei pinguta või nii, kuid võistlusmoment tuli ikka sisse. Samas oli meeste rada huvitavam ja nuputamist rohkem.
Kokkuvõttes sai sama pikk rada läbitud, kui oleks päevakul jooksnud.

Külastasime ka põgusalt Kilplala teemaparki. Olin seal varem käinud, kuid tore oli ikkagi. Kui ainult neid sääski vähem oleks.
Nii sai päris tihe sõidupäev. Neljapäeval külastan Viikingite küla. Huvitav millised üllatused seal veel ootavad.

19. mai 2011

19.mai- Ihasalu

Täna mõistsin, et ükski heategu jää karistamata. Kuigi täna oli selline hea kihutamise mets, suutsin mina ühe punktiga vägagi viga teha. Kohe nii, et jooksin ajaviiteks kaardist väljagi. Ise olin ka hämmingus, et miks miski ei klapi jne. No ma pidanuks rohkem kindlamatele märkidele toetuma ja mitte liiga vasikavaimustusega jooksma. Tundub et eilne vere loovutus, siiski füüsilisele pingutusele väheks kehva mõju avaldas.
Aga siiski, Märteniga olid meil mõned etapid samad, 37-53 olin temast 5 sekundit nobedam ja 59-F 4 sekundit kiirem. Samas 51-59 oli Märten minust 12 sekundit edukam.
Kuid mets oli hea, kuiv, no mõned kohad olid sopased, aga enne lõppu ju ikka võib seda endale lubada.
Homme tuleb raske päev. Pean varakult Märteni Tartu bussi peale trantsportima, et ta saaks oma sünnipäeva liikuvas bussis tähistada. Balti MV osalemine on talle tore sünnipäevakink ja lisab mõningast lisaväärtust. Kooki sööme siis temata, kuid kes soovib võib mind siiski õnnitleda.

Aasta oli siis 2006.
Uskumatult kiiresti on aeg läinud. Alles ta oli väikene poiss, kes mööda nööri metsas siblis, aga nüüd pikk kui antenn.

18. mai 2011

Üks heategu pole ju paha

Eile mõtlesin veel, et võiks Harju MV valikorienteerumisele minna. Kuid poisid osalesid täna Tallinna koolinoorte MV-sel ja üksi nagu polnud erilist mõtet sinna sõita ka. Ja väike puhkus pole ju liiast kunagi.
Poistel läks jooks edukalt Märten M14 klassis esimene ja Markus M12 klassis Kaarli ja Ekvardi järel kolmas.
Otsustasin täna teha mõned pakilised toimetuse enne Märteni Balti MV-le minekut. Rahavahetus ja muu vajaliku staffi ostmine, sest homme enam ei jõua kõike teha. Igatahes on minu poolne utsitamine Märtenile kasuks tulnud. Nüüd on tema see kes mind tuleb õpetama. Muna õpetab kana või oli see nüüd vastupidi.
Lisaks sellele käisin verd andmas ja seda peale 19 aastast pausi. Jah, tõesti nii palju aega on sellest möödas. Kuna vahepeal tekkisid mõned komplitseeritud olukorrad jne. Ja ega see doonori värk polegi nii hull midagi. Nüüdsel ajal mugavad toolid kus pikutada, võid vaadata televiisorit, juua mahala ja süüa küpsikuid. Kõigepealt pidin täitma ühe testi ja siis arstiga vestlema, siis allest jõudis asi nõela torkeni. Verd võetaks 450 ml ja mingit enesetunde muutust, et pea käiks ringi või kõrvus kumiseks ei ilmnenud. Minu üllatuseks oli mu hemoglobiini tase suhteliselt kõrge ja vererõhk suurepärane. Kaal paistis ka arstitädi rahuldavat, kuigi võiks paar kilo vähem kaaluda küll. Naljakas olukord tekkis veregrupi ja reesusega. No veregrupp on jäänud ikka samaks, kuid kas reesus on positiivne või negatiivne? Kunagi määrati mulle reesus positiivne, kuid enne Märteni sündi selgus, et mul on reesus negatiivne. Võta sa siis nüüd kinni, mis ta on. Loodan, et sügiseks saab selgust.

17. mai 2011

17.mai- Kose-Uuemõisa

Kevad on mühimal metsa jõudnud. Võsa lehtinud ja nõges annab oma olemasolu teada. Vihmasabinad on metsa alla toredad lombid tekitanud, teed, rajad ja kogu pinnase mõnusasti pehmeks-sõmeraks paisutanud. Tore oli kohe oma jalake mudaseks saada. Ma ei tea see maastik oli üks võsa ja maha kukkunud puudest tekitatud kaos. Tahaks minna otse, kuid langenud puud sunivad tegema ümberjooksu. Ja nii juhtuski, et sattusin sinna kuhu ei tahtnud. Õnneks vead polnud kuigi suured, aga mõne lühikese etapiga tundusid need ülisuured.
Rada ise oli täna päris pikk 6,3 kilomeetrit, see teadmine jõudis minuni siis, kui olin oma jooksu juba jooksnud. Raja plaani iseloomustas Nurjalikud pikad etapid, mis üle kaardi risti ja põiki sind sundisid jooksma. Võrreldes eelmise aasta päevakuga, ühtegi sama punktikohta ei esinenud, kuigi punkti piirkond oli sama.

Hoolas kolleeg kasvatas aknalaual tomatitaimi ja andis mullegi. Nüüd pean taimekasvatusega tegelema. Mihkli pandud seemned, mis loodetavasti suuri kõrvitaid sügisel annavad, on samuti toredasti kasvanud.

16. mai 2011

16.mai- Randvere

Käisin siis Randveres kive vaatamas. Tegelikult plaanisin hoopis veidi Mihkliga matkata ja talle kaarti õpetada, kuid läks hoopis teisiti. Mihkel plagas niisama metsa okstega vehklema ja mina pidin jooksma. Kuna formaadiks on täpis-o, siis lihtsalt suund-o nagu ei sobinud. Valisin keskpärase raja ja ega ma siis kihutama ka hakka. Märten jooksis enne rajale ja mina siis mõne aja pärast järgi. Kohtasin teda kolmandass punkti minnes, kui ta mulle vastu jooksis ja rohkem ma teda ei näinud. Kuid kui mina lõpetanud olin, siis teda veel polnud. Imelik.
Nende kividega on üks naljakas asi, et neid ikka rohkem metsas on, kui kaardile on jõutud kanda. Nii kulus mõnes kohas aega rohkem ja trahvi vale punkti võtmisega nagu ka ei tahtnud saada. Igatahes tore treening ja muda oli ka piisavalt. Õnneks sai enne koju sõitmist kraavis papud puhtaks tehtud ja Tiina kommid olid ka abiks.

14. mai 2011

14.mai- Piigandi

Võistlus ebaõnnestus, pean siin ennast vähe koguma, et oma rumalusi kommenteerida. Õnneks pole kaarti ka mille põhjal seda teha.
Märten oli siiski tubli ja saavutas II koha M14 klassis. Lootus on, et saadan ta järgmisel nädalal taas võistlustele. Ootame. Oodata tasus, Märten ja Tomi sõidavad Balti MV-le. Loodan, et neil jätkus närvi tehnilisel maastikul hakkama saada.

Mõned asjad mis minu võistlemist ei puuduta, aga siiski olid vajaksid märkimist. Nimelt häirivaks sai võistluse jälgimine. Võistluskeskus oli liialt pilla-palla mööda põldu laiali. Söömine ühes põllu servas, tulemused vähekene eespool. Finishikoridor teises põllu servas ja vaatevälja piirasid korraldajate autod ja külmikauto jäätisega. Ma mõistan Kolja pahameelt, et osalejad tulemuste juures piidlevad ja eliidi lõpetamist vaadata ei taha. Kuid sellele oleks pidanud mõtlema enne. Söögiplats ja tulemused võinuks olla finishi läheduses ja inimesed oleksid saanud operatiivselt kõike jälgida. Lisaks oli võistlusjuhendis kirjas, et autasustamine algab kell 16, aga alustati veidi enne kella 17. Loogiline, et paljud olid juba lahkunud.
Parkimine seevastu oli vägagi kenasti korraldatud.

Õhtul kodus olles saabus ühe tuttava poolt, minu postkasti teade. Õnnitleme Eesti meistrit! No mida!? Hiljem jagasin matsu. AK uudistes öeldi, et lühiraja meistriteks orienteerumisjooksus tulid Sild ja Johanson. Mina olen ju Sild, järelikult meister. No ma pean väga palju pingutama, et selle tiitlini jõuda.

13. mai 2011

12.mai- Keava mäed


Ilm kiskus sajule. Kui meenutada, siis eelmisel aastal sadas samuti. Seekord jõudis sadu ette ja metsa minnes vihmas jooksma ei pidanud, kuid mets oli mõnusasti märg. Kohustuslikuks saanud vead tuli rajal ikka ära teha. Kuigi ma nii püüdsin neid mitte teha.

11.mai.- Paukjärve

Tallinna MV lühirajal toimus kaunil ja huvitaval maastikul kõrvemaal Paukjärve ümbruses.
Samas peaks mainima, et talvel oli tee, mis võistluskeskusesse viis, paremini sõidetav kui nüüd.
Igatahes hakkas kogu üritus algusest peale kiiva kiskuma. Viidad olid paigutatud nii, et sa kindlasti nendest märkamatult mööda sõidaksid. Starti minek oli paras luuremäng, sest nöör mis starti viis katkes vahepeal ja siis jälle jätkus ja lõpuks kadus hoopis. Seisin siis nende ilusata kuuskede vahel ja olin täitsa nõutu. Lõpuks kogunes minu suguseid nõutuid veelgi. No siis tegion vähe kõvemat häält. Kuskilt kostus vastuhõik. Järelikult start on sealpool. Stardipaigas k0ohmitses Edgar alles nööriga ja siis kadus metsa vahele. Ise mõtlesin, et ei tea kuidasMarkus küll niimoodi starti jõuab, kui tähistust pole.
Peale starti pistsin hooga punuma ja jooksin esimesest punktist üle. Siis tahtsin kahel korral punkti vahele jätta. Lisaks olid punkti numbrid vahetusse läinud jne. Igatahes jäi jooksutuju tõusudele pidama ja nii oligi.
Järgmine kord siis tuleb hoolega mõelda, et mitte Orioni ämbrisse astuda.

10. mai 2011

10.mai- Pääsküla-Harku

Seekord sai päevaks kähku tehtud. Nimelt üritasin varakult kohal olla, et kella 18-ks lastevanemate koosolekule jõuda. Tore üllatus oli, kui kohtasin Kristiinat, kellega ma ülikooli ajal ühikas ühes korteris elasin. Tundub, et ta on kehakultuurile truuks jäänud. Kuna mul oli nii kiire, siis pikemat juttu pajatada ei jõudnudki.
Jooksma punudes tundus, et rajameister tahab jooksuvõimet proovile panna, sest esimessse kp-sse minek tundus tohutult pikana. No eks ta üks jooksukas oli, kuid endal õnnestus ikkagi mõne punktida viga teha nt.42. Mööda jooksmist oli ka punktidest 43 ja 51. Muidu jooksuga rahul.
Lastevanemate koosolekule jäin loomulikult hiljaks. Kuid kõik mis tarvis sai tehtud.

9. mai 2011

8.mai- emadepäev

Täna algas pühapäev üllatusega. Markus oli juba mitu päeva ettevalmistusi teinud, et üllatus ikka õnnestuks. Nimelt oli ta palunud mind küpsiseid ja kohupiima osta, siis pidin teda veidi õpetama-juhendama, kuida küpsisetorti valmistada. Nii siis, tort oli super üllatus.
Mina, kes ma laupäevasest jooksust väsinuna tahtnuks pühapäeval kauem, poole kauem magada, aeti mind lauluga ülesse kell 9. No päris nunnu oli neid väikeseid mehehakatisi voodi servas seismas näha, lisaks veel nartsissid. Hea, et tubli emme nartsisse ja teisi kauneid lilli aeda maha on sistutanud. Lastel hea emale kinkida. Lisaks tordile ja lilledele, olid poisid emmele kohvi valmistanud. Kuigi ma kohvi joomisest olen loobunud, oli siiski tore koos kohvi juua.
Ega meil siis enam pikka pidu polnud, sõitsime Haljala ja Rakverre. Haljalas süütasime küünlad minu vanematele, lisask veel isa poolsele vanaemale ja vanavanaemale. Mihkel ja Markus istusid seal surnuaial pingi peal ja rääkisid elutargalt mammast ja papast ja MIhkel tundis enanst nii kurvalt, et hakkas lausa nutma. Oeh, eks see elu ole ikka kurvem, kui sul enam ühtegi vanaema ega vanaisa pole.
Rakveres külastasime minu ühte tädidest ja käisime traditsiooniliselt kohvikus söömas. Kahjuks pidi Tallinna tagasi kiirustama, et koos õega kella 18-ks emadepäeva kontserdile minna ja kuulata Henry Laksi. See oli minu emadepäeva kink õele.
Samal ajal kui mina õega kontserti nautisin, otsustas Markus korraldada katse. Nimelt kaevas ta puuriida kõrvale suure ja sügava augu, nii et ise oli ülepea mudane. Tema lihtsalt tahtis teada saada -kui palju peab kaevama enne kui vesi hakkaks auku valguma. Siis loobiti seda mudast vett siia ja sinna. Ilus üllatus igatahes. Auku ma veel kinni ei lasknud ajada, vaatame mis sellest august ka kasu võiks olla.
Ikka on nii, et kui ema armastus on su kõrval, ei osaka sa seda hinnata ja tähele panna. Aga kui see sult ära võetakse või kaob, siis tunned sellest puudust.
Niisiis, kas sina helistasid oma emale või külasatsid teda?
Tänasid oma laste ema selle eest, et tal jätkub aega, vaprust ja energiat tegeleda miljoni asjaga ja kunagi ei unusta ta sind.

8. mai 2011

7.mai- Tuksi

Käisin taas libahundi jälgi ajamas. Kuid millegipärast vaid põdra ja orienteerujate jälgi võis metsas kohata.
Ilm oli super. Võistlemiseks ülisoodne. Väiksematele matkasellidele samuti. Olin usinasti kõik poisid erinevatesse võistkondadesse jaganud, et ise saaks ikka joosta.
Merikesega jooksin esmakordselt koos. Ütleme siis nii, et antud jooks oli üksteisega kohanemisfaasiks. Ja naiste võistkonnas jooksin samuti esimest korda.
Ma ei tahaks nüüd mehi maha teha ja öelda, et meestega on raskem või lihtsam. Ma saan aru, et mehed tahavad hirmsasti joosta ja mitte vähe. Vahel nad ei mõista, et naine pole loodud kui mees.Samas oskavad nad paremini jooksutempot reguleerida. Nüüd on paras koht kiita mehi, kellega koos jooksnud olen: Ville, Margus, Arvo, Lauri- olge tublid edasi.
Mina eriline hädaldaja pole ja metsas riidu ei lähe. Saime Merikesega kenasti hakkama. Eesmärk jäi küll saavutamata, aga kui tõsiselt järele mõelda, siis kindlat eesmärki meil ju polnudki. Oluline oli lihtsalt saada kogemusi, kuidas metsas üksteisega toime tulla. Mõned vead meil kaardi lugemisega siiki tulid, kuid need olid seotud soos sumpamisega ja mõnede objektide valesti tõlgendamisega.
No ja see mudaralli 82 punktis võinuks vahele jätta. Oleksime me vaid seda ette näinud.

5. mai 2011

4.mai- Botaanikaaed, Tallinna MV sprindis

Väga põnev võistlus oli, kuna võistlesin N21 klassis. Arvan, et N35 klassis võistlemine olnuks pingevabam. Kuid N21 klassis võistlemine on ikka tera vingem. Võistlejad tugevad ja enese proovile panek ergastab keha ja meeli. Kahju, et ma nende lühikeste etappidega viga tegin, nimelt jooksin ikka enna kaugemasse punkti ja siis jälle tagasi. Kokku pea minut viga. Loomulikult võrreldes Kirtiga ma nii kiiresti spurtida järjest ei jõua-jaksa-suuda. Mõnel korral enne punkti sai ikka ohitud ja ähitud.
Märten seekord võidumees.

1. mai 2011

29.aprill-1.mai - Selgise

Tänavune Ilves 3 toimus Selgisel ja meile siis 5 kord osaleda. Mihkel jookseb sellel aastal M10 klassi. Muidu oleks ta M8 klassis juba veteran, osalenud 4 aastat järjest antud klassis. Markus ja Märten samuti kolisid uude klassi ja konkurents on tihe. Markus võtab jooksmist rahulikult ja väga nobe ta pole, kuid Märten seevastu omab kiirust, kuid kaardi lugemine ei jõua alati jalgadele järele. Nii juhtub minugagi metsas, paraku.

1.päev.
Startisime suhteliselt varakult. Poistele sai juba nädala alguses e-kooli teated saadetud, et reedel kooli ei jõua.
Magada hommikul polnudki eriti kaua mahti. Tuli ju pakkida ja olulised toimetused teha, enne minekut.
Sõitsin seekord mööda Piibe maandteed, veidi rohkem vingerdamist oli, kuid hea rahulik sõita.
Võistluskeskus asus liiva- (või oli see hoopis) -kruusa karjääris. Poisid üritasid loomulikult neid hiiglaslikke liivamägesid vallutada, nende otsa ronimiseha. See tegevus õnneks suhteliselt kiiresti lõppes.

Minu rada oli esimesel päeval 4,6 km ja 13 kontrollpunkti. Aga millegipärasti võttis raja läbimine liigagi kaua aega.
1-31,otsustasin joosta mööda teed ringi, sest vee hulk mis teelt paistis ei meelitanud eriti otse minekule.
2-32, üks raiesmikul kakerdamine see oli.
3-52, jooksin raiesmiku serva pidi teeni, sealt mööda sihti, kus jalad said ikkagi märjaks, kuigi püüdsin väga ettevaatlik olla.
4-37, lihtne otse minek, kuigi kaldusin veidi paremale.
5-38, selle punktiga jooksin veidi üle, sest kasutasin teejooksu ja ju jäi mul miski märkamata.
6-39, väike rabistamine tihnikus.
7-40, kasutasin taas teejooksu.
8-43, puhas teejooks.
9-46, vot see oli pähkel. Kartsin kohe seda minekt. Pikk etapp ja konkreetseid pidepunkte ma eriti ei näinud. Millised need saaksitki olla võsases soos. Nii juhtuski, et kaldusin liialt paremale ja jõudsin hoopis teise künka otsa. No ma sain aru küll, et miski nagu ei klapi, kuid kas sa siis tahad seda uskuda, et sa veidi puusse oled pannud. Ja kui see tõdemus saabus, selgus, et tarvis kõvasti edasi ehk tagasi joosta.
10-53, sinna minek polnud nii keeruline, kuid mul õnnestus see selleks muuta. Lihtsalt läbides rohelise kadalipi ja puudel turnimise, kaldusin valale ninale ja nii ma sohu jõudsingi. Ekslemiseks kulus mõned minutid.
11-48, otse üle soo ja tõusust üles.
12-49, üles ja alla, üles ja ninale.
13-100, ikka üles ja läbida tuli taksitusriba raiesmikul.
Lõpp on ikka raske ja eriti, kui pead üles mäge jooksma.

Märten tegi selle päeval tubli jooksu ja Mihkel ka. Tema seekord saadeti metsa tugiisikuga. Nöörirada polnud.
Markus matkas täiel rinnal ja polnud ise saavutusega eriti rahul. Kuid kogemused õpetavad ja küll ta veel jõuab.

2.päev.

Ilm oli kena, võistluseks igati valmis. Mitte just väga optimistlik, sest eelmise päeva kaotus Janale oli mäe kõrgune. Ja mida ma siis ülepea ootasin. Jana on hea jooksja ja soomlanna ka. Anneliga on saanud ka hulga tiritud, kuid kahjuks ta seekord starti ei jõudnud. Ühesõnaga püüdsin joosta rahulikult, mis küll õnnestus, aga vead hiilisid ikka ligi. No see 15 000-ne kaart ei istu mulle mitte. Kribu-krabu jne.
Start oli teisel päeval võistluskeskusele päris lähedal. Poisite start oli veidi kaugemal.
1-31, karjääri servalt otse alla sohu, üle kraavi ja väikese ringiga punkti.
2-62, surumine otse lohku.
3-61, veidi soos müttamist ja teele, jooksin mööda teed kuni rajakeseni, sealt otse punkti.
4-43, külastasin joogipunkti, sealt otsustasin raiesmiku servast alanud orvandist joosta sooni ja selle servast üles lohku.
5-44, no see üle raiesmiku jooks pole hust minu lemmik, kui sain sellega eduliselt hakkama, siis siblimist mööda teekest ja punkt paistiski juba kätte.
6-45, selle pika etapiga otsustasin võimalikult palju joosta mööda teed. Mis teatud maani oli ok. Aga siis, kui raiesmiku nurgast sai suund punkti võetud, hakkas kõik kuidagi kiiva kiskuma. Ega ometi jälle, mõtlesin. Ja nii oligi, sattusin punkti 79, mis kuidagi ei tahtnud minu rajaga sobida. No mul kulusi ikka ilmatuma aeg, et aru saada, kus, mis ja miks? Aga õnnestus.
7-46, siin polnud muud valikut, kui tuli soos rassida ja okstel turnida. Punktis väljudes sai suund joogipunkti võetud. Jess.
8-47, lähenesin punktile vasakult mööda metsarada.
9-48, ei rikinud enam otse minna, kasutasin teejooksu. Sai veidi pikem tee, kuid kindlam. Vaatasin veel, et pean sama teed veel tagasi jooksma. Enne punkti minekut näen janat, järelikult väga puusse pole ma veel pannud. Vanemad mehed otsisid punkti 90, mis hiljem selgus asus ikka hoopis teises kohas.
10-49, jooks mööda teed tagasi, kukepea.
11-50, ees laiutas maha võetud võsa, ukerada seal kuidas saad. Tanel Kannel, kes mulle punktis 48 tagasi joostes tee peal vastu tuli, tuiskas minust selles risus mööda. Suudaks ma ka nii kiiresti joosta :( Kui risu sai mööda, siis sai soos müdistada ja võpsikus ragistada. Selle sadula leidmine oli mõttemeister, sest kaardilt neid sookesi küll polnud märgata, mis metsas ette tulid.
12-57, tundus kuidagi tuttav paik.
13-100, lõpuks sai see läbi.
Jube aeg, vigade maksimum aeg sai ka kasutatud.

Peale võistlust on paras aeg kultuuriprogrammiks. Külastasime Alatskivi ja Kallastet. Kui ma õppisin Tallinnas ülikoolis, sai tihti sõidetud Rakverest Tallinna bussiga, mis tuli Kallastelt. Mõtlesin, et milline see linn võiks küll väja näha? Aga ega ta suurt välja ei näinudki, selline väike ta oli ja rohkem nagu küla, mitte linn. Üks pood ikka oli seal. Tänavadki ei väärind eriti tänava nime, sõitsin õigetest tänavatest aina mööda, kuna ma ei uskunud, et see loomarada võiks tänav olla. Aga liivakivipaljand oli vägev ja vaatamist väärt.