Käisin taas libahundi jälgi ajamas. Kuid millegipärast vaid põdra ja orienteerujate jälgi võis metsas kohata.
Ilm oli super. Võistlemiseks ülisoodne. Väiksematele matkasellidele samuti. Olin usinasti kõik poisid erinevatesse võistkondadesse jaganud, et ise saaks ikka joosta.
Merikesega jooksin esmakordselt koos. Ütleme siis nii, et antud jooks oli üksteisega kohanemisfaasiks. Ja naiste võistkonnas jooksin samuti esimest korda.
Ma ei tahaks nüüd mehi maha teha ja öelda, et meestega on raskem või lihtsam. Ma saan aru, et mehed tahavad hirmsasti joosta ja mitte vähe. Vahel nad ei mõista, et naine pole loodud kui mees.Samas oskavad nad paremini jooksutempot reguleerida. Nüüd on paras koht kiita mehi, kellega koos jooksnud olen: Ville, Margus, Arvo, Lauri- olge tublid edasi.
Mina eriline hädaldaja pole ja metsas riidu ei lähe. Saime Merikesega kenasti hakkama. Eesmärk jäi küll saavutamata, aga kui tõsiselt järele mõelda, siis kindlat eesmärki meil ju polnudki. Oluline oli lihtsalt saada kogemusi, kuidas metsas üksteisega toime tulla. Mõned vead meil kaardi lugemisega siiki tulid, kuid need olid seotud soos sumpamisega ja mõnede objektide valesti tõlgendamisega.
No ja see mudaralli 82 punktis võinuks vahele jätta. Oleksime me vaid seda ette näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar