31.mai- Keila-Joa

Tänane päevak oli kuidagi vaevaline. Jalad tundusid vatist ja miks ma ülepea pidin selle pikema raja võtma. Kuid päevak oli tõeline treening ja oleks pidanud kohe veel kauem metsas siblima. Siis oleks kaart paremini mällu talletunud. Vigu kogunes mitmeid. Kuid mõnus rada ja jalad jäid ka kuivaks. Tänan, Risto.

29. mai- Pikakannu

Sellele võistlusele sai mindud vaid poiste pärast. Kuid väikeste sekelduste tõttu, läks Märten hoopis Saaremaale ratast sõitma. Arvatavasti on ta kõige noorem võistleja M16 klassis. Ainult ime võib teda viimasest kohast päästa. Ja eks seda sõidupraktikat kaardiga on ka vähe. Peaasi, et see sõidutahet ära ei võta.

Meie automatk sai alguse kell 10.15. Alustuseks sõitsime Jürisse. Seal võtsime Etheli-Ekvardi peale ja nii see sõit lahti läks. No ma saan aru küll, et minu poisid pole alati just meeldivad reisikaaslased. Ja hästi arvate, et seekord oli samamoodi. Igavaene tegu nende omaarvamuste-mõtlemistega. Ethel oli küll hetke endast väljumise äärepeal. Ahjaa, ühe peatuse tegime siiski, kui poisse autos ümber pidin paigutama. Aga kokkuvõtteks jõudsime kenasti Tartu. Lõunakeskuses, kus kinnitsasime keha ja shoppasime kingapoes.
Pikakannu polnud enam kaugel. Kui Kristina mulle helistas, et kus võistluskeskus asub, siis tekkis mul väike paanika, sest ma polnud seda uurinudki-vaadanud. Sest arvasin, et võistluskeskus asub samas kohas kus kord karjalaske võistlus oli. Minu kartused hajusid, kui Kristina teatas, et on kohal.

Ma ju teadsin, et rada on nii pikk, kui ta on. Aga, et kaart on 15000-ne?! Õnneks mingit kribu-krabu palju ei olnud, kuid hooti tõlgendasin kaarti jälle omamoodi. Enne esimest punkti sain mõnusa muda-ja nõgeseravi kätte. Ütleme, et põlved kipitavad siiani. Ja imelikul kombel sügeleb põlvel olev õmblus, ju nõgesed talle ei meeldinud. Talumatu lämbus ja mõtlesin juba mingis kraavis enanst turgutada, kui siis hakkas vihma sabistama. Läks vähe jahedamaks.
Mina startisin enne Markus, kuid lähenedes viimasele punktile kohtasin Markust kui Ekvardit. Ise veel hüüan, et mis te jalutate?! Kui nemad hakkasid ohkima, et jalg-põlv valutab, teisel pistab jne. Üks nutt ja hala. Ju hakkas Ekul piinlik ja viimasest punktist siblis mulle järele. Kuulen, et keegi hirmsasti ähib selja taga. Eku. Tegi mulle paari sekiga viimases spurdis ära.
Mihkel jooksis ka ja saavutas teise koha. Kaart-rada oli küll selline, et ega seal poleks ta midagi lõiganud, sest ta pole veel nii osav sell.

Õhtul vaatasime eurovisiooni Poisid meisterdasid võileibu,sest Reikop ju ütles, et tuleb suupisteid varuda, muidu ei jõua seda pikka programmi vaadatud. Mina igatahes päris lõpuni ei jõudnudki vaadata. Kuid hääletasin Saksamaa poolt küll, Markusele meeldis Rumeenia lugu.

Osale uuringul

Kesk- ja pikamajooksjatel võimalus osaleda uuringul. Klõpsa pealkirja või vaata http://www.kipka.ee/materjalid/Uuringule%20kutse.pdf

25.mai- Kose-Uuemõisa

No mida kosta. Rada kujunes mudamülkas ja osati ka lopsakas nõgesevõsas jooksmiseks. rada nõelus soo-kraavi ühele poole ja siis jälle teisele poole. Tundus, et rajameister ei suutnud otsustada, milline kallas talle rohkem meeldib. Üle põllu jooks oli pikk, kui hobuse unenägu, ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vigu kogunes täna kohe mitme-mitme minuti jagu. Raja alguses punkti 42-ga sai veidi madistatud. Reljeef oli kohati väga loominguline. Lõpus oli 51 täiesti uskumatu ämber. Lühidalt tiirutasin orbiidil ja punkti ei tabanud. Kohtasin ei tea kus Vello Looritsat, kes elutargalt ütles, et punkt peab siin olema, et lugesin samme ja sammud said juba otsa. Aa, punkti pole ikka. Kokkuvõtteks kaldusin ära ja esialgne mõte joosat mööda teed, olnuks õige. Vist. Aga selliseid mudaseid papusid saa ju igapäev. Arvatavasti on Pikakannus sama oodata.

Minu loominguline lähenemine kunstile on aidanud siin ühte tööd teostada. Arvake ära millist?
Täna juhtus nii, et minu õpilaste töö sai publiku ja zürii heakskiidu osaliseks ja seda mitu aastat järjest. Käesoleval aastal tuli leida inspiratsiooni kevadisest loodusest. Soovituslik oli lasta fantaasial lennata: siduda looduses toimuv ime muinasjuttudest pärit lillehaldjate ja võlukübaratega ja püüda suhelda üksteisega lillede keeles.
Kindlasti on iga aastaga raske leida huvitavaid ja kordumatut, millega üllatada. Õnneks ideid veel jätkub, kuid kõik oleneb ka teemast millest lähtuda.

20.mai- Paldiski

Äärmine leitsak ja palavus saatis mind, kui sõitsin koos Mihkliga Riguldist Paldiski. Tee päevakule oli paras katsumus, lombid või augud olid tundmatud ja tundusid põhjatud. Üks lomp oli pea tee laiune. Mihkel arvas, et tagasi tulles saab nii auto teine külg ka pestud. Markus ja Märten olid juba kohal ja kamandasid autode parkimist. Päevakulised paremale, aga mida lubadti vasakule keerata. Sinna lubati vaid korraldajaid, olin kõrvust tõstetud. Lootsin küll puudevilusse parkida, kuid mis teha, kõik ei mahu marjamaale. Aga mina olin rahul, auto ei jäänud vähemasti kuhugi kinni. Leetses autost väljudes oli õhus tunda jahedust. Mõnus, vähemasti hea on joosta.
Kaarti uurides võis taibata, et midagi väga head siit loota küll ei ole. Kaart ühtlaselt rohe-sinine ja sekka mõned kollased laigud. Juba esimeses punktis said jalad mudaseks. Edasi püüdsin küll lageda servasid ja mööda teed joosta, kuid ikka pidi seal vees solgerdama. Ja sekka ka mõttetu roniminet-laskumine. Ju hakkas mulle see pangalt alla hüppamine niivõrd meeldima, et pidin seda taas tegema. Igatahes püksid ja käed said mõnuga mudaseks.
Super oli see, et pesula oli kohe auto kõrvalt võtta. Pangapeal oli lompe küllalt, kus sai mudased käed ja papud puhtaks pestud.
Ahjaa, pangapealne on väga soosiv piibelehtede kasvamiseks, igatahes oli neid väääga palju. Peaks kohe varsti tagasi tulema, kui metsaalune on meeldivat maikellukese lõhna täis. Tagasiteel mugisime rabarberikooki, mis ma Märteni sünnipäeva puhul kaasa küpsetasin. Nüüd ta suur poiss, võib juba pruute kaeda. Ise arvan, et ta nendest veel eriti hooli, kuid kes teab.
Tallinnasse jõudes ootas mind kodus meeldiv üllatus, sirelid ja õunapuud õitsesid. Läänemaal seda ma veel ei märganud.
Päev tipnes sellega, et pidin Urmase autot pukseerima, mis minu jaoks oli esmakordne juhus.

19.mai- Läänemaa MV

Kui töö hakkab rutiiniks muutuma ja närvid juba krussi tõmbuvad, siis on viimane aeg metsa minna. Nii sai Mihkel, kaks kolleegi ja 9 õpilast kaasa haaratud ja sõitsime Roosta randa. Palavad ilmad meelitasid vägisi mere äärde,kuid vesi oli jääkülm. Nii nautisime toredat päikesepaistet ja liivaranda. Edasi sõitsime Dirhami, kus toimus Läänemaa MV. Kui Roostal oli ilmake kena , siis Dirhamis oli tuul jäine ja soojusest ilmast võis vaid unistada. Lapsed läbisid nööriraja, sest peale Mihkli polnud keegi varem orienteerunud. Ise jooksin naiste 21 klassi raja. Metsas oli ilmaolud paremad, seal tuul nii jäiselt ei vihisenud. Kuna pole juba mitu päeva jooksnud, siis kippusin punktidest üle jooksma. Selle polnud midagi, sest ega ma super-hüper tulemust taga ei ajanud. Kuna startida võis kahe tunni jooksul, siis kaarti kohe tagasi ei saanud. Nii leppisn Aivar Lehega kokku, et ta mulle kaardi Riguldi teeristi ära toob, enne kui ta Tallinna poole tagasi sõidab. Lapsed tahtsid ka kohalikus poes shoppata, kuid pood oli 17-ni lahti.
Ilmad on väga ilusad, kuid sääski on maru palju.