10.august- Pirita-Kloostrimetsa

Olen puhkuse viimaste päevadega väga usin olnud ja omandanud värvimises head vilumusoskused. Saan juba edukalt hakkama lae ja seinte värvimisega. Vahelduseks peab leidma ka aega jooksmiseks.
Täna oli plaan varakult metsa minna, sest õhtul pidi koorem küttepuid saabuma ja nendega peab lihtsalt tegelema.
Rada metsas suhteliselt talutav. Mõned vead ikka tulid ja ikka seal kus tavaliselt.
Nii saigi mindud nobedasti metsa ja kiiresti koju.
Minugi hoov võiks välja näha selline, kui Genovas. Kuid pean kokkuvõttes leppima mitte just väga kunstipärase riidaga.

Puukoorem saabus oodatust hiljem. Ja seetõttu kujunes õhtu hoopis sissesõidutee vabastusoperatsiooniks, kui puude ladumiseks.

5.august- Kehra

Sellest saab nüüd 6 aastat, kui viimati Kehras orienteerumas sai käidud.
Mingil põhjusel kolis üks mu sõbranna kunagi Kehrasse. Sai tookord ja sai nüüd tal külas käidud.
Eelmisel korral sai mindud rongiga ja mul on isegi üks pilt, mis rongijaamas tehtud. Poisid sellised päkapikud, väikesed ja ümarad.
Olin noor ja roheline orienteeruja, aga miks ma 21A rajale kakerdasin, ma ei tea. Metsas sai oldud tublisti tund ja kolmveerand. Lappasin arhiivi ja leidsin ennast tulemustes viimasel kohal. Masendav. Seekord läks kiiremini, kuigi rada ei olnud eriti pikem.
Läksime juba varakult Kehrasse, et veeta mõnusasti aega külas ja siis õigel ajal jooksma minna.
Kui tuli aeg, et jooksuriided selga panna, selgus, et olen oma riided ülepea koju jätnud. Autos vaid papud. Mõtlesin, et kas nüüd pean seelikuga jooksma!?
Nii ei jäänud muud üle, helisatsin Riinale, et kas ta laenaks mulle midagi selga. Nii tegin väikese soojendusjooksu Kooli tänavale. Sain Riinalt lühikesed retuusid ja punase t-särgi, usun et number oli XL, sest valge-lillelist särki ma nagu ka ei tahtnud metsa selga panna ja valged sokid. Raske südamega jooksin auto juurde, küsisin siit -sealt, kas kellegil oleks põlvikuid või sokke. No siis ei jäänud mul muud üle, kui Koppa käest ühed rohelised põlvikud osta. Nüüd oli täiskomplekt: punane lotendav särk, rohelised põlvikud, kollane peapael ja mustad põlvpüksid.
Ja kujutage pilti, keegi ei tundnud mind ära ja mõnele tegi minu välja nägemine hirmus palju nalja. Eks ma isegi tundsin ennast naljakalt. Ning kui ma starti jõudsin, teadsid juba paljud, et ma olen jooksuriided koju unustanud. Märten hiljem isegi itsitas, et "jutud levivad ju kiiresti". Metsas oli tegelikult päris vahva, sest sain olla tundmatu. No, paljaste põlvedega on ikka veidi nadi võsas joosta.Paar head kriimustust sain ikka.
Etappidel 54-56, 56-46,46-49, 44-45 ahvatlesid mustikad end korjama, olid teised suured ja mahlased. Võibolla peakski aega leidma ja lihtsalt niisama metsa minema ja mustikaid korjama.
Igatahes selge on see, et oma riietega on ikka parem joosta.

4.august- Rakvere- Palermo mets

Sõitsin poistega Rakverre sõstraid korjama. Korjasin peamiselt mina. Põõsaid oli sama palju kui eelmisel aastal, kuid marju sain kokkuvõtteks vähem. Samas on see ju hea, siis kulub ka mahla tegemiseks aega vähem.
Poisid käisid iseseisvalt linna avastamas. Kuna nad polnud Rakveres kaua käinud.
Enne ärasõitu käisime ka päevakul, Palermo metsas.
Oo, kui ammu pole ma kodulinnas orienteerunud ja selles metsas sai kooliajal suusatamas käidud. No sellest on oma 20 ja rohkem aastat möödas. Mõned kohad tulid tuttavad ette, kuid toomingavõssi ma talvel küll ei nautinud.
Igatahes toimusid seal ka kohalikud suvepäevad ja nii sain Märteniga ühe rajal joosta. Olin Märtenist kiirem, kuid ütleme, et lausa napilt. Poolel rajal ta juhtis oma 2 minutiga. Kuid tundub, et tänus sellele, et ma võsas ragistasin ja muffigi enam aru ei saanud. Märten sai seevastu ühe koera käest veidi nahutada. Markus ja Mihkel jalutasid algajate raja läbi. Markus õpetas Mihklile leppemärke ja olid niisama mõnusad.

3.august- Mustamäe-Nõmme-Mustamäe

Täna siis esimene jooks kodumaal. Enesetunne pole just kiita, sest söögiisu pole. Ilmad on ka suhteliselt talutavad, kuid vihma nagu ka ei tahaks.
Kuid tänane vihm enne starti oli täitsa mõnus. Nõlvad olid üles joostes toredasti pehmed ja alla joostes olid rajad kui uhteveekraavid.
Seekord kaarti vaadates ma eriti ei põdenud, et jälle peab 3 korda üles ronima ja alla jooksma. Mõttes kirusin ikka. Ega ma arvanud, et ma eriti jaksan mäkke joosta. Aga suurt probleemi polnudki, probleem oli vaid võpsikust auke ja lohke tabada. Jorutasin seal veidi aega. Eks peab selle võssiga taas harjuma.
Poisid olid ka täna tublid.

1.august

Püüame olla varased ärkajad, et pea 1000 kilomeetrine lõpuspurt teha.
Valmistame nedile kohvi, pakime asjad ja minekule.

Meie elamine sellel ööl nägi väla selline.
Planeerime bensiinijaamas hommikust süüa. Tehtud.

26.juuli- Balkanituuri 14. päev

Kell 10. üritame alustada teekonda Ohridi poole, enne veel väike poe peatus.
Kilomeetreid pole sinna palju, kuid sõidame seda maad 3 tundi. Umbes 13.30 oleme kohal. Linnas on ummik ja me ei leia seda tänavat mis meil tarvis. Mingi valemiga jõuame järve äärsele tänavale. Kus tekib seisak, sest linnas on paljud teed ühesuunalised ja kohe on sobe pakkujad platsis. Viimaks lihtsalt läheme ühte hotelli ja võtame endale seal toa. Ning selgub, et hotell on täitsa asjalik, 2+1 tuba 50 eurot.
Läksime linna avastama. Kahjuks ilm polnud soodne. Sadas ja mitu korda üritasime ronida mäkke, et külastada kindlust.

Vihmavarjusid meil kaasas polnud, nii sai kasutatud alternatiivseid võimalusi ja termokile sobis selleks hästi.
Linn on väga ilus. Tänavad vanalinnas kitsukesed. Hiljem selgus, et meie ööbimine olnukski ühes sellises tänavas. Ja peaksin mainima, et hea oli, et me siia autoga ei tulnud.

Vihma tõttu saime poodides kolada ja nii õnnestus meil leida kena kommipood, kus meie jaoks odavat kommi sai osta.
Osturalli lõpetasime õhtusöögiga. Mis oli üli hea ja praad loomulikult väga suur. Lisaks sellele olin ma tark ja võtsin endale kooki ka. Mis prae söömise käigus tundus sulaselge liialdusena. Sest me ei jaksanud praadi mitte ära süüa. Kuid kook oli siiski väga maitsev.
Üldiselt on väga tore linn. Õhtul on tänavatel palju rahvast. Ranna promenaadil on igasuguseid atraktsioone lastele ja peredele.

25.juuli- Kadijevac

Hommikune sõit stardipaika oli kurb. Võistlusmeeleolu enam nagu polnud.
Info ütles, et starti on 600 meetrit. Sooja vaid 8+ kraadi. Jube jahe ja külm. Dressipluusi ei tahtnud mitte ära võtta. Õnneks oli mul teine jooksusärk kaasas, nii panin endale 2 särki selga. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, maksimaalselt 1o minutit koos metsapeatusega jõuan starti. Hakkan 15 minutit enne oma starti liikuma. Jooksen ja näen, et tähistus starti kisub mäkke üles. Kokku oma 60-70 meetrit tõusu. Vanemad sportlased ukerdavad ees ja mööda nagu ka ei saa. Arvan, et korraldaja oleks pidanud hoiatama sellisest tõusust enne starti. Jõuan starti 8 minutiga, aega jääb ülegi. Hakkab palav. Juba kahetsen, et teise särgi peale panin. Ootan stardikoridoris. Vahes kus legende saab, minu raja legendi pole on 21B legendid. Ütlen kohtunikule, et minu raja kotis pole minu raja legendi. Kohtunik hakkab otsima, leiab, kuid ikka mitte õige. Olen juba tige. Lõpuks saan vajaliku lipiku. Stardikohtunik küsib, mis minu nimi on. No ma ei tea, kas kohtunik rinnanumbreid siis ei tunnista. Siis selgub, et minu start juba läid. P... olen lausa pahane. No ja siis kaob kontroll. Panen ikka täiega puusse, võigemini võssa. Jahmerdan mitme punktiga. Edasi läheb vahelduva eduga. Lõpus on hoog nii sees, et oleksin eelviimase punkti võtmata jätnud. No tere hommikust. Ja lõpp oligi käes. palju jama ei milleski.
Lõpuks kui kõik on õnnelikult metsast väljas pöördume Kopaonikusse ja tarime oma kraami autosse, ning sõit Skopije poole algas kell 12.15.