Seiklusministeerium pakub vaheldust tavapärasele orienteerumisele. Tundub põnev, soovitan osaleda. Ise kahjuks ei saa minna. Pojal sellel päeval sünnipäev ja hommikul suusa-o ja õhtul öine sise-o. Igale poole kohe ju ei jõuagi. Ikka tasa ja targu. Räägitakse, et sellel reedel maailmalõpp tuleb, kolleegid olid optimistlikud, arvasid et hommikul jõuame jõulupeo ikka ära korraldada. Inimestest tulebki hoolida (mõned vahel ei märka sinu hoolimist), see hoiab tegelikult väärtuslikku aega kokku. See tuletaski meelde, et peakski helistama.

Nii põnev, nii põnev!? Kuid mitte midagi erilist sellel päeval siiski ei juhtunudki, vähemalt minuga. Lapsed said tunnistused ja endale saan lubada väikest puhkust. Kuid ega see kaua ei kesta, sest jõulutoidud peab keegi ju ka valmist tegema. Märten tahtis ise piparkooke küpsetada ja tema palvel tegin suure kausitäie pärmitaigent, et tema saaks saiakesi küpsetada. Ilmselt temast üks kokk tulevikus saab. saiakesed söödi ka kärmelt ära. Hea kui ise paar tükki suhu jõudsin pista.