30.november- Pärnu

Kummaline, kuid juhtumisi on reedesed päevad, kui on plaan minna teatrisse, lumerohked ja tuulised. Nii 26.oktoobril,kui sai Fausti vaadatud, ning ka sellel reedel, 30. novembril. Kui käisime koos minu ja Kristina lastega Pärnus Uhkus ja eelarvamust vaatamas. Tubli huvijuht oli sebinud mitu kuud tagasi mitmeid pileteid ja nii sain mina nendest 6 pileti õnnelikuks omanikuks. Tahtsin seda etendust juba varem vaatama minna, kuid ei leidnud sobivat aega. Nüüd kus avanes võimalus ja kuupäev oli samuti sobiv, sai see plaani võetud. Ilmateade ennustas reedeks ja nädalavahetuseks pidevat lumesadu ja tuuult. Aga meie olime ikka kindlad, et sõidame sellegipoolest. Kuid etenduse päeval selgus, et buss millega pidid kallid kolleegid Pärnusse minema, ei riskinud halbade ilmastiku tingimuste tõttu sõita. Nii jäi huvijuhil 8 piletit omanikuta. No, see poleks ülepea minu mure, et vaadaku igaüks ise kuidas piletitest lahti saab. Tallinnast poleks ma kindlasti leidnud huvilisi, kes keskpäeval suudaks vastu võtta otsust minna peale tööpäeva Pärnusse teatrisse. Nii helisatsin ma hoopis oma tublidele orienteerumisklubi kaaslastele. Ega see väga lihtsalt ei läinud ka, et helistasin ja kohe oldi nõus tulema. Head kiirreageerijad olid Margit ja Sander, Erkki oma kaasaga ja Veljo oma naisega, lisaks võtsid nad ka kaks kena neiut kaasa. Ja Anne-Ly, kes oli samuti nõus teatrisse tulema. Markus jäi seekord maha, sest ta ei tundnud ennast peale hommikust väikest lõikust hästi. No või tegelikult ei tahtnud ta plaasterdatuna teatrisse teiste vaatevälja sattuda. Liiga palju olnuks seletamist või nii. Ausalt öeldes polnud ma ammu, kindlasti juba 15 aastat Endlas käinud. Ülikooli ajal, oli meil kursusekaaslase Vilvega tavaks jaanuaris, peale sessi Pärnus teatrit külastada, sest tema ise Pärnu-Jaagupist pärit. Vilve on selline hakkaja tüdruk, võttis kätte ja läks peale ülikooli lõpetamist Ameerikasse lapsehoidjaks. Hoidis aasta lapsi, tuli tagasi ja oli aastakese kodumaal. Seal olles sai ta tuttavaks ühe väliseestlase Pauliga, eks ta oli Eesti Majas agar külaline. Kodus olles, saabus ootamatult Paul ameerikast siia, just sellel ajal, kui saime septembris sõbrannadega Kloostriaidas kokku. Ega siin enam pikka juttu ei olnudki mais nad abiellusid ja põrutasid Ameerikasse tagsi. Nüüd on Vilve juba enam kui 12 aastat Ameerikamaal elanud. Siia satub harva, korra aastas või paari aasta tagant. Vot selline on eluke. Tagasisõit oli kiire, lund ei sadanud ja tee oli praktiliselt tühi. Mõned suured veokid ukerdasid ees. Sinna sõites oli veidi problemaatilisem, autosid rohkem ja paljud juhid ei julgenud kiiresti sõita. Nii tegi Kristina mitu-mitu möödasõitu ja seda lubatud kiirust ületamatta. vahel oli tunne, et Tallinn-Pärnu maandteel on vaid Pärnu suunas 2 sõidurada. Vastu ei tulnud kedagi, kuid mööda sai sõita mitmeid kilomeetrid järjest. Klubikaaslased olid ka väga rahul ja ütlesid, et ma teine kordki organiseerigu neile teatrikülastus. No elame-näeme. 11.veebruaril võimalus Tallinnas ka etendust vaadata. Soovitan soojalt. Draamateatris on lava küll teistsugune kui Endlas, kuid samas oleks seda etendust ka uuesti tore vaadata.