Täna mõtlesin hoopis ebasportlik olla ja vedasin õmblusmasina kapist välja. Oligi teine juba tolmu koguma hakanud. Õmblesin kohe mitu tundi.
Peaks meenutama, et kunagi oli ikka rohkem aega õmblemisega tegeleda, kuid elutempo ja töö sundis selle tahaplaanile jätma. Ja eks mõni tegelane ei hinnanud või märganud isetegemise oskust või polnud selleks aega.
Ja eks nüüd on mõnel inimestel raha rohkem kui varem ja võivad endale lubada kõike seda millest toona unistasid või ilma jäid. Kuid olulised inimesed on siiski unustatud, aega nende jaoks ikka pole.
Eelmisel suvel tahtis mu üks sõbranna õmblusmasina vanarauaks viia. Minu poisid vedasid selle koju, õmbles see küll, aga mitte riiet. No, nädal- kaks mässati masinaga. Ühel päeval, aga avastain, et õmblusmasin juppideks lammutatud ja kokku ei mõistnud seda enam keegi panna. Ma ka ei hakanud ennast sellega vaevama. Nüüd see seisab nukralt üksi nurgas. Ei raatsi ära ka viia, äkki läheb siiski tarvis. Võibolla leiutatakse sellest veel midagi.