16.aprill- Sõõru

Kuigi kevad juba ammu käes, oli võistlus Tartu Kevad, siiski talvine. Lund oli tõesti oodatust rohkem kui lootsin. Õigemini ma ei tahtnud uskuda, et lund niiii palju on.
Sõit Sõõrule kulges ladusalt. Seekord oli meie seltsiliseks Kirti. Poisidki pidasid pika autosõidu kenasti vastu.Sõitsime mööda Tartu maandteed kuni Põltsamaani, sealt Jõgeva peale ja edasi juba Palamuse jne. Tegime Kükital väikese söögipeatuse ja nii oli poiste tuju jälle ok. Väikeseid nägelemisi ikka tuli.
Söörule jõusime parasjagu, nii pool tunnike enne minu starti. Mina olingi esimene startija meie autoseltskonnast. Märten ja Markus startisid 10-20 minutit peale mind ja Kirti startis alles enne kolme.Mihkel seekord ei jooksnud, tema tegeles lihtsalt värskes õhus viibimisega.
Starti oli üle 2 kilomeetri ja see teekond sinna tundus vägagi pikk. Arvasin, et metsas joosta ma enam küll ei jaksa. Ja kui startides seda meeletult ilusat lund nägin, ei tekitanud see minus mingeid positiivseid tundeid. Kõige rohkem pelgasin seda, et jalad saavad järjekordselt lund, külma ja vett. Alguses see ei häirinud, kuid mida enam aeg veeres ja rada kuidagi edeneda ei tahtnud, siis tekkis küll tunne, et appi jalalabad täitsa tundetud tükid all.
Raja seiklustest kirjutan veidi hiljem. Hetkel on väljas kena päiksepaisteline ilma ja kohe kisub õue.

Õu nüüd puhtaks riisutud, väike lõke ka tehtud. Vaatasin hoovi siis veidi kriitilise pilguga ja tõdesin, et suuremat sorti kaevetöid peab plaani võtma. Aga nüüd veidi jooksust ka.

1-57, viis joones mäest üles, kus pesitses mitu lohku, sellega probleemi polnud. Kuid kuidas minna edasi?
2-40, oli pikk etapp. Kui lund poleks, siis jooksnuks ma karjääri serva pidi ja siis üle raiesmiku, ka teevariant poleks paha. Ma ei tea mida ma lootsin, kuid võtsin suuna tee poole. Mis tegelikult polnud kuigi meeldiv ja teekond oli tõeline ukerdamine lumes. Mind lohutas seegi, et polnud seal üksi. Siis tegin veel kord ühe valiku vea, sellest veel lisasumpa. Teel punkti nägin enne mind startinud Marjet, tema tuli juba kolmandast punktist.
3-40, suhteliselt lihtsalt läks see.
4-43, nüüd olin targem ja jooksin õiget rada pidi, jõudsin mingile sihile, mida kohe ei märganudki. No oli see vast vaevaline minek, kui elektriliini alt läbi sai sumadud, siis punkt juba oli vaatevälja kaugusel.
5-32, minekuga lasin jälgedel ennast eksitada ja ronisin mäkke, kuigi oleks võinud mäe külgepidi kulgeda. Siis ei näinud ma kohe punkti, sest see jäi kenasti kuuse taha varju. Nii ma olin veidi segaduses, et mis nüüd? No eks need värvid kaardil ju ei tehtnud reaalsusega klappinud.
6-41, siin tegin auringi, kuigi mitte väga suure.
7-58, vot see oli pähkel. Ühtegi head varianti polnud. Otsustasin minna otse. Mööda raiesmikku oli hea joosta, kuid võsavahel oli taas lumesumpamine. Igatahes mulle jääb siiani selgusetuks kuidas ma punktini jõudsin, kuid jõudsin.
8-45, alguses jooksin mööda kõrgusjoont kuni raiesmikuni, siis paistis, et pikki elektriliini jookseb hulga rahvast. Ju on seal joostavus parem. Võtsin ka suuna sinna, kuigi metsa all oli samuti lumevabasid kohti. Kuiva jalaga oleks mööda kõrgusjoont saanud punkti, kuid mina läksin mööda sood lõikele. Lund oli seal rohkem kui tarvis ja selle all vesi. Jalad said mõnusasti jääkülma veega karastatud. Varbaid ei saanud juba ammu liigutada, õigemini ma ei tundnudki neid.
9-51, suundusin mööda kõrgemaid kohti punkti poole, lumikate oli elektriliini all ikka väga erineva paksusega ja just seal kust mina sellest risti üle läksin oli see paks ja sisse vajus ikka mõnusasti. Jookse siis kui tahad. Lisaks sellele kaldusin sihile, mitte rajale, kuigi seda rada polnud märgata. Kuid arvata võib, et paljud olid varem sealt läinud. Tänu kõrvalekaldele sattusin voolavasse vette ja kastsin külmetavaid jalgu taas. Kuid künkake paistis juba.
10-50, otsustasin minna mööda teed nii palju kui saab. Teel kohtasin Markust, jalutas seal ja läks 51-sse. Minu ees jooksis kaks noormeest ju M16 klassist, sest suund oli neil sama. Sai veidi ekseldud, sest taas lasin kaardi värvist ennast segadusse viia.
11-49, noormehed kalpsasid üle soo ja tegid seal kriiskavaid hääli, sest ees lainetas vesi. Mina olin seekord targem ja joosin mööda rada, mis oli täiesti joostav. Nii jõudsin ninale enne, tegin neile pikka nina.
12-52, lõpuks ometi saab see rada läbi. Ette jääv roheline mets ei meelitanud otseminekule. Minust möödust Maido Kaljur ja veel paar meest, neil vist sama tee. Nemad võtsid suuna teele, ma siis ka.
13-100, jooksin teele, mis oli kui kuumaastik ja jooksmine oli pigem purjus inimese tuigerdamine. Õnneks polnud ma seal üksi ja tuikumine läks lõbusasti. Kuigi see nõudis vägagi suurt pingutust.
Finiśisse viis väike tõus, mis oli lõpus liiast. Aga lõppu ma siiski jõudsin. Varbaid ma ei tundnud. Autos läks ikka kõvasti aega, et jalad jälle tundelisemaks muutuksid. Sai ka kohe kuuma teed joodud.
Just sellel hetkel kui lõpetasin öeldi, et Märten on M14 klassis võitnud. No vähemalt keegi on tubli.
Kui seda lund poleks olnud, siis olnuks see vägagi tore võistlus. Ka eelmisel aastal Käärikul oli lund ja lõpus hakkas ka sadama, siis olin ma ise äpu ja vigastatud.
Esimest korda sai Tartu Kevadel, Kaiu kaardil võisteldud. Siis oli mets juba kuiv ja lehtivaid puid nagu oli ka. Korjasime sealt mõned puugid kaasa.
Seekord siis sellist ohtu polnud.
Kokkuvõtteks oli meie autoseltskond tubli. Märten ja Kirti said esikohad. Märten ploki limonaadi. Mina sain juustu omanikuks, kuna teise koha omanik oli juba lahkunud, sain valida kas juust või moos. Mina valisin siis juustu, sest moosi oskan ka ise keeta ja moosi hetkel jätkub ka.
Tagasi sõitsime mööda Piibe maandteed ja alati tundub tagasitee lühem, kuigi ajaliselt tegi sama välja. Hea oli valges koju jõuda.