Aasta täies hoos ja talv oma hiilguses

Aasta esimene kuu on olnud päris tempokas ja pakkunud ohtralt elamusi. Nii spordis kui kultuuris.
Olen jõudnud paar korda kinno. Walter Mitty salajane elu oli huvitav, lakke hüppavaid emotsioone film just ei tekitanud, kuid mõttetera oli selles siiski olemas. Oli mille üle mõtiskleda. Mõtteainest andis ka Nünfomaan. Filmi algus tundus lausa igav, kuid tegelikult oli film filosoofilist laadi. Osadele film ei meeldinud ja lahkusid saalist.
Teatrielamustele ütlen alati jah. organiseerisin oma poisid koos Kristina lastega teatrisse, vaatama Rakvere teatri etendust 8 armastavat naist. Kõik jäid rahule. Ainult Märten loobus ja ei tulnud teatrisse. Mihkel pidas ka vapralt vastu. Sõbrannade ettevõtmisel jõudsin ka etendusele Võidab see, kellel on kõige hullem mees. Nalja sai palju ja saalis oli enamus ikka naised, mõni mees julges ka kohale tulla. Võibolla võibki tõsi olla, et elu eesti mehega on üks suur hämming. Isegi olen seda hämmingut kogenud, kui mees arvab, et naine ju iseenesest mõistetavalt kõike teab , ilma et mees midagi räägiks. Kohati tundub, et mees on rohkem enesekesksem, naine rohkem teistele mõtlev. Ega naisel polegi probleem tulla mehele vastu ja tegema- panuatama nagu Piret Krumm ütles 90% ning 10 % omaalgatust mehe poolet pole ju palju nõutud, kuid naine peab ka siis mehele ütlema, mida ta tegema peab. Kummaline on veel see, et paljud mehed ei märka, et võiks naistele mantlit selga aidata või seljast ära võtta. No neid näiteid on mitmeid ja need tulid ka etenduses ettekandele. Ringvaate mõttekäik
Talv on sellel aastal kuidagi krõbe, kuid ilus ka.

Head ja paremat uut aastat!

Aasta on juba päris mitu päeva vana ja tundub, et tuleb kiire ja töökas aasta! Vähemalt minu uue aasta esimesed päevad on siiani mitmekesised ja kiired.
Suuri uue aasta lubadusi hetkel ei ole, kuid mõned unistused-soovid siiski on ka. Nendest ma pikalt kirjutama ei hakka.
Igatahes algas aasta uute treeningutega.
Aasta esimese laupäeva veetsin koos tublide sportlastega Kõrvemaal. Ega midagi erilist leiutama ei pea, vaid tuleb kogenumatelt õppida ja ise järele proovida. Nii sai teos Pekist priiks formaadiline käimisjooks, ca 5 minutit jooksu ja siis samapalju kiiremat käimist. Tubli Margus mõtles-joonistas raja ja kõik uljad suundusidki metsa. Veidi harjumatu see kiirkõnd oli küll, kuid inimene harjub ju kõigega.  Eesolev grupp kadus meil Nelijärve järvede vahel ära. Tegime väikese raja muudatuse, et neid uuesti kätte saada, kuid ei saanud. Joostud sai ikka veidi rohkem, sest kui olin koos Marje, Editi, Viive ja Riikaga 1,5 tundi mütanud, siis nemad otsustasid suuna Kõrvekeskusesse tagasi võtta. Ma polnud nende valikuga väga rahul ja nii pidin ise edasi minema.Jooks-kõnd vaheldumisi, enesetunde järgi. Pikk etapp kruusateed tundus nii nüri. Sõin. Mida rohkem edasi liikusin, seda suurem kahtlus tekkis, et eesolev grupp läks vastupidisele ringile kui mina. Kui selgus, et olen juba 2 tundi matkanud, leidsin et nüüd aeg tagasi pöörduda, muidu ei jõuagi valges tagasi. Jätsin viimase lingu tegemata. Ja see üle puude turnimine ka väga tore ei olnud. Vahepeal ei saanud ma üldse aru, et kus ma täpsemalt olen ja kui lõpuks kruusateele jõudsin ja mõned tuttavad majad paistma hakkasid, siis tundsin ennast kindlamana. Edasi liikudes vaatan, et minu ees ongi jooksugrupp. Neile üllatuseks liigun nende suhtes vastupidises suunas. Olin endaga nii ametis, et mõte nendega tagasi joosta tuli liiga hilja. Samas oleks jäänud raja üksosa jooksmata. Nii liikusin ise edasi. No sellest oli veidi kasu ka. Metsa sees  ühe maja juures oli huvitav objekt, tegin sellest pilti ja samas sain täiendada oma magneesiumi varusid, sest keegi oli selle pakikese kaotanud. Suuremat meelehärmi tekitas minus üks kraav, mis oli ennast täis ning laiutas ja ujutas tee korralikult üle. Püüdsin küll mingeid oksi leida, et kuivema jalaga pääseda, kuid ei. Jalad said märjaks. Õnneks ei olnud enam ju palju minna. Enne jõge oli metsas nii palju maha kukkunud puid, et kaotasin raja täielikult. Kohati nagu tundus tee tuttav, kuid kindel ma polnud. Samas polnud mul ka kompassi kaasas, et enam-vähem suunda aimata. Sest kaardist ei olnud enam mitte abi. Müttasin seal ja autode müra polnud kah kuulda, et enam-vähem ennast paika panna. Lõpuks jõudsin mingile rajale, ei klappind see kaardiga kuidagi. Mõtlesin kas minna paremale või vasakule. Läksin paremale poole, vaatan kuidagi tuttav siht, nagu suusasiht ja oleks nagu siin juba olnud. Pöörasingi tagasi ja peagi olin sama silla juures kus varem. Esimest gruppi polnud ikka näha. Ma lootsin, et nad jõuavad mulle ikka järele. Jätsin siis mõned kaared välja ja suundusin Aegviidu poole. Metsa tänava alguses uurisin kaarti, et kust ma täpsemalt jooksma nüüd pean. Võtsin selleks hetkeks kindad käest ja jooksin edasi. Jõuan üle raudtee, kedagi pole ikka näha. Hakkan kindaid kätte panema, üks puudu!?! Mis siis parata, jooksin tuldud teed tagasi. Minu kinnas Metsa tänava alguses kenasti pikutamas. Silkasin siis tuldud teed tagasi. Lohutamaks ennast, et palju pole jäänud. Kõik läks hästi, kuni kaarti jagus. Korraga polnud enam midagi millest kinni võtta. Umbkaudugi polnud mul aimu, kui kaugel Kõrvekeskus võiks olla. Mõtlesin, et võtan suuna maandtee poole, küll siis ikka jõuab kohale. Samal hetkel arvas keegi, et nüüd on paras hetk mulle helistamiseks. Helistajaks pank, kelle kaardiga mul just mingi jama eelmisel päeval oli. Nii sai kohe kõnni peale üle mindud. Kui ma kõne lõpetasin ja ühele heinamaale jõudsin, ilmusid ei tea kust Tanel ja Karli. Nii võtsime punti ja jooksime koos edasi st lõpuni.
Kokkuvõtteks super-luks treeningpäev. Süüa sai ja sauna sai ning koju sõidutati ka.
Kui vaadata orienteerumise kodulehelt, siis paljud head maastikud on keelualaks kuulutatud, et sügisel polegi kohta kuhu metsa seenele minna.

21.detsember- DNB vana-aasta jooks

Detsember on olnud huvitav kuu. Juhtumisi olen sellel kuul teinud nii mõndagi esimest korda. Olgu selleks siis autoorienteerumine või hoopis maratoni jooks. 21. detsembril toimus traditsiooniline heategevuslik DNB Vana-aasta jooks. Nägin nende reklaami Nõmmel suusabaasi stendil. Uurisin siis lähemalt ja otsustasin osaleda. Eesmärk polnud suur, eeldatavasti läbin raja 3.40 ja 4.00 vahel. Halvemal juhul läheb kauem. Kõige rohkem pelgasin asfaldit, sest seda ma ei armasta küll ning olen kaasa tundnud neile, kes tänaval jooksevad. Nüüd olin ise üks nende seast. 
Püüdsin ennast tublisti selleks moraalselt ette valmistada, joosta lühemaid ja pikemaid distantse. Nädal enne võistlust püüdsin nii vähe kui võimalik joosta, pigem keskendusin toitumisele ja puhkamisele, käisin massööri juures, kinos, teatris. Ühesõnaga eirasin jooksmist. Tööl oli aeg ka pingeline, jõululaat, kokkuvõtteid-aruandlusi kuhjaga.
Kaks nädalat enne maratoni tahtsin teha veel ühe 30 km jooksu. See päev oli vägagi väsitav, kuid jõudsin veel kinos vaadata filmi "Issi". Polnud viga, naljakalt koomiline ta oli.  Siis pakkus üks sõbranna piletit Estoniasse, loomulikult ei saanud ma keelduda. Sest tegelikult olin ise ka kaalunud seda balletti vaatama minna. Nii veetsin ühe neljapäeva õhtu Modigliani seltsis. Arvestades seda, et mu unevõlg oli nädalatega kasvanud, siis melanhoolse muusika saatel tahtis vägisi uni peale tulla. Õnneks suutsin vaheajal ennast vähe koguda ja teise vaatuse ajal olin veidi virgem.

Aga nüüd maratonist. Üldiselt on Rocca al Mare jooksuring mulle meeldinud. Varasemalt kui Seb sügisjooks veel sellel ringil joosti, ma ka seal osalesin. Jooksin ka ühe korra Vanalinna-Pirita ringi, kuid see ei istunud mulle üldse, sest pinnasel sai väga vähe joosta. 
Maratoni puhul olid mitmed hirmud. Kõige pealt- ilm: kas sajab lund, tuiskab, tuul, on külm või soe. Naiste puhul väga tähtis- riietus: mida selga panna! Veelgi olulisem-söök, jooks. 
Ilmaga vedas, eelmisel ööl ladistas vihma, no selle peale ma ei tulnudki, et nii võikski olla. Õnneks hullu vihma ei tulnud, kuid väike sabin korra tuli ka. Riietusega polnud ka probleemi, soepesu, vest ja tuulepluus. Hommikul sai veel käed-jalad, selg sisse määritud. Ja sellest oli ka abi, kuigi jah, saunas see väga meeldiv ei olnud. Söögiks ai neli batooni tasku pistetud.
Joostes hakkas parema jalg säär,kuidagi ennast imelikult tunda andma. Kuid tunnet, et peaksin seetõttu katkestama, nagu ka ei olnud. Ei saa ju olla võimalik, et ma jooksu ei lõpeta!? 
Enne jooksu riietusruumis, küsis Mann, et millised on minu mõtted jooksust. No mis mõtteid mul sai olla, lõpetada muidugi. Ütlesin küll, et alguses jookseks soojenduseks 6 minutit kilomeetrit, siis vaatab mis ja kuidas. Aga kui jooksuks läks, siis ei saanud ju ennast tagasi hoida. Nii sai kolm ringi joostud mõnusas tempos, ring 45 minuti kanti. Joogipunktid võtsid oma aja, kuid see oli ka seda väärt. Neljas ring oli kõige raskem, olin seda ennegi täheldanud, et peale 30 kilomeetrit kaob jooksulust. Rogainist saadud kogemus on näidanud, et jooksma peab ka siis, kui tegelikult seda ei tahaks. Nii sai ka viimane ring joostud. Arvasin, et veidi madalamas tempos, kuid mitte väga hullusti. Eesmärk sai täidetud, maraton lõpetatud. Peale jooksu saime Manniga taas saunas kokku ja avaldasin küll arvamust, et enam ei jookse. Aga eks näis. Peale rogaini on sama teema õhus olnud, kuid taas on mindud ja eka ta nüüd ole samamoodi. 
Tulemused.

Lumine detsember

Lume sadamise vastu pole mul midagi, saabki lumelabidaga trenni veidi tehtud. Kuid see, et lumi tahab vahepeal sulada ja siis külmetab, no see käib veidi närvidele. Jooksma minnes ei tea enam kuidas otsustada, mis jalanõud jalga panna. Tegingi ühel treeningul oma jalale liiga ja paar päeva ei saanudki joosta. Laupäeval tahtsin teha veidi pikema treeningu, kuid juhtusin hoopis autoorienteerumist tegema. Olin sellest asjast midagi kuulnud ja mõningased aimdused ikka olid ka. Sai siis mindud ja see temp kah ära tehtud. Mulle täitsa meeldis. Joonorienteerumine pole ju midagi keerulist, sõida mööda ette antud trassi. Lisaks oli veel ka fotoorienteerumine, kus tuli kõik legendis olevad fotod üles leida ja nende järjekord üles märkida. Esimesel ringil õnnestus üksikud mööda lasta, kuid teisel ringil oli mööda laskmisi rohkem. Lisaküsimused olid ka vahvad, kuigi alguses ei saanud ma ööd ega mütsi aru, mis tegema peab.
Sai ka kinos käidud ja Advokaati vaadatud. Head näitlejad ja film tõotas tulla põnev. Seda ta oli, kuid mulle eriti mitte meelepärane. Liiga palju vägivalda ja mõned kohad jätsin filmist sootuks vahele.

Lumine november...

Maad katab lumekirme. Kuidagi väga jahedaks on ilm läinud, pole siin mõnusast sügisest enam midagi järel. Nüüd jooksma minnes tuleb tõsiselt mõelda, mida selga panna ja mida mitte. Valgemat aega napib tõsiselt. Vahel õnnestub peale lõunat jooksutiir joosta, kuid iga nädalavahetus ei tahaks ka jooksmisele pühendada. Toanurgas on mul üks kast ja mitte väike, kus ootavad kangad, mis tahavad millekski saada. Aegajalt olen tubli ja mõne kangatüki unistused täituvad. Constantia ad finem ducit, õigustab ennast täielikult. Vahel seda püsivust vajaks rohkem. Treeningud maratoniks sujuvad, kuid mõni asi vajab rohkem mõtlemist. Treeningmaht on suurenenud, kuid kehakaal ei taha sellest muutuda. Kohutav magusaisu on ..... Kuigi tean, et ei peaks. Püüan ennast selles vallas parandada. Leidsin sellise huvitava video, mida tasub vaadata, sest kõik inimesed ei ole ühesugused. Tegelikult oleme ju kõik erinevad, kuid siiski tahame olla erilised.
 Puudega noor poiss räägib oma elust.

Vihmane november...

... sajab ja sajab, kaua siis sajab? Nädalapäevad tagasi tuli mõte, et peaks, võiks, tahaks kinno minna. Nii sai valitud veidi jabur film Vastik vanaisa. Nalja sai ja tegelikult täitsa tõsieluline film. Film näikse tehtud varjatud kaamerate toel, sest olukorrad  olid vägagi naljakad. Jälle sajab. Mõni päev on vihma trotsides siiski nii kiire, et jooksutrenni ei jõua. Mõelda veel jõuab, kuid... Näiteks kujunes üks vihmane päev nii. Tööpäev oleks lõppenud juba 11.30. ja nii ma ka majast lahkusin, et kammida veidi kangapoode ja leida sealt loominguliseks tegevuseks materjali. Erksaid loomingulisi mõtteid tuleb ju kohe realiseerida. Kahjuks pole nädalas päeva, kus saaksin sellega pühendunult tegeleda. Äkki pühapäeval !? Eks näis.
Kolleegid tahtsid hirmsasti teistele kolleegidele infot jagada, eriti IT vallas. Nii olin sunnitud tööle tagasi minema ja seda rohkem kui tund kuulama. Õnneks olid teised kolleegid organiseerinud Kunstigümnaasiumisse õppe- ja teabepäeva. Nii sain sealt suhteliselt igavast infotulvast pageda. Sest just igapäev ei kohtu tunnustatud metalli- ja ehtekunstniku Heldur Pruuliga. Tema abiga õnnestus mul töötoas oma sõrmus kenasti korda teha. Aeg huvitavat inimest kuulates läks kiiresti ja nii jõudsin koju, et kell näitas samu numbreid, kui hommikul tööle läksin. Jõulud hakkavad vist juba lähenema, sest poes on mandariinid odavama.. Tõin ühel päeval neid koju paar kilo ja õhtuks oli kõik otsas. Ega see ka kedagi üllata. Sai ka pikalt hoogu võetud, et minna vaatama filmi  Mandariinid. Nüüd on see tehtud. Nüganen on mulle näitlejana väga sümpaatne, vanameister Ulfsak ka. Trassi mäletan juba sellest ajast, kui ta Rakvere Teatris peanäitejuht oli ja kõik lavastused sai siis kooliajal ära vaadatud. Kinno minnes sadas, tagasi tulles sadas ja nii saigi üks päev läbi.

10. november- taas Pärnu vangla

Pühapäeval ei antud taas asu ja sõitsin Pärnu tagasi, nüüd koos poistega. Oli klubi üllatusvõistlus, hooaja lõpetamine ja üldkoosolek.